Sain sõbralt vanaonust jäänud pildi, taga selline tekst:
2.soomusrongi mehed. Esimeses reas vasakult teine "Lewis" kuulipildujaga Ivan Kõrv Muhumaalt.
Kõige esimene küsimus oli, kumma soomusrongiga on tegemist, kas kitsarööpmelise või laiarööpmelisega. Tol ajal oli Eestis põhiraudteeks tsaaririigi laiarööpmeline raudtee,
aga lisaks sellele oli erakapitali poolt rajatud kitsarööpmeline raudtee
piirkonnasiseseks kaupade ja reisijate veoks. Vabadussõjas oli eestlastel 6 laiarööpmelist ja 5 kitsarööpmelist rongi.
Otsustasin, et pildil olevad mehed on kitsarööpmeliselt soomusrongilt nr 2.
Selle rongi ülem Paul Laamann on aastatel 1935-1936 Eesti Vabadussõjalaste Liidu poliitikuna vangis olles oma Vabadussõja mälestused kirja pannud, mida tema tütar Evy Laamann Kalbus on kasutanud raamatu "Tõde ei põle tuleski" ühe osana.
100 a tagasi, 15.jaanuaril 1919 sõitis Tallinnast välja värskeltvalminud kitsarööpmeline soomusrong nr 2.
Ehitamine.
Rongi ehitati sadamatehastes, aeg oli ärev ja töölised polnud eriti motiveeritud. Paul Laamann lasi sulgeda tehase väravad, pani ustele valvurid ja ütles, et töölised ei saa enne koju, kui rong valmis on.
Lihtsate kaubavagunite seinte külge kinnitati naeltega Vene sõjaväe kaevikutes kasutatud teraskillukesi, suurtükiplaatidest kahekordsete õhuvahedega, aga harilikkude, soomustamata katustega.
lk 45
Lõpuks olid puudu vaid kuulipildujad, oli 2, kuid vaja oli 8.
Laamann läks Pitka juurde.
Pitka astus mulle päris lähedale ja käratas: "Kas teie siis ei tea, KUST relvi saab? Kas vaenlasel on kuulipildujatest puudus? Minge ja tooge nende käest." Punastasin häbist, lõin kannad kokku, saluteerisin ja kadusin.
lk 50
Kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 soomustatud kuulipildujavagun.
Soomusrongi peal oli esialgu 2 kahurit, neist sai tulistada ainult
umbropsu, sihtimisvõimalust ei olnud, need olid rohkem vaenlase
hirmutamiseks kui laskmiseks. Kahureid kutsuti hellitavalt
Peetrikesteks, sest nad olid 200 aastat vanad, Peeter I aegadest, või
siis ka konnadeks, sest nad hüppasid iga lasu peale oma asukohast
kõrvale ja tuli kambakesi alusele tagasi tõsta.
Rongi koosseis.
*Ees kaks ja taga üks lahtine
kaubaplatvorm tööriistade ja raudtee parandusmaterjaliga: liiprid,
rööpad, poldid, raudkangid, saed, kirved, tungrauad - kõik vajalik
raudtee ja sildade parandamiseks ja vagunite-veduri rööbastele
tõstmiseks. Põhiaeg kuluski lõputuks raudtee parandamiseks.
*Lahtiste
kaubaplatvormide otsas oli kummalgi pool üks kahuriplatvorm. Need oli
jaotatud kahte ossa, üks kahuri, teine, terassein vahel, laskemoona
jaoks.
*Kahuriplatvormide taga kummaski otsas oli kuulipildujavagun, lae all kaks laia
luuki, mis laskmiseks avati, laskjad seisid pingi peal.
*Dessantvagun. Seinte ääres pingid, mida kasutati sõidu ajal
istumiseks ja öösel magamiseks; lahingu ajal seisti pinkide peal ja
tulistati läbi laskepilude.
*Vagun mootori ja dünamoga rongi valgustamiseks.
*Veel olid kaks III klassi vagunit lahingute vaheajal meeskonna elu- ja magamisvaguniteks.
*Pool I klassi vagunit ohvitseride magamisvaguniks.
*Pool
II klassi vagunit istepinkide ja suure lauaga staabi- ja söögivaguniks,
haavatute sidumispunktiks ning eraldatud osa rongiülema ja ta naise
eluruumiks.
*Hiljem
lisandus veel köögivagun, alguses oli eraldi supirong, aga see tikkus soomusrongist maha jääma ja mehed olid näljas.
Kitsarööpmeline soomusrong nr 2 märtsis 1920
Vagunites oli talvel külm, iga vaguni keskel oli plekkahi, mida puuhalgudega köeti, aga see oli rohkem nagu lõkke ääres istumine. Mitu kuud järjest ei olnud võimalik lahti riietuda, kõik kohad olid täisid täis.
Sõduritel olid seljas riided, millega nad kodust välja tulid,
katkiseid jalanõusid soojendati heinatuustidega ja taldu seoti
nöörijuppidega kokku.
Kuna riidevarustus puudus, siis tuli seda jälle vaenlase arvel ise
tagant aidata, vahetati vangilangenud vaenlaste jalanõud oma räbalate
vastu, isegi kasukad ja soojad peakatted tulid mõnikord vaenlase
ridadest. Tihti põgenes vaenlane ka sellises kabuhirmus, et jättis maha
aurava supipaja kogu supiköögiga. See omakorda andis tunduvalt lisa meie
väga kasinale toidulauale.
lk 66
Üldine meeskonna suurus oli ette nähtud 80 meest, sest rohkem ei mahtund magama.
Meeskonda kuulusid põhiliselt vabatahtlikud koolipoisid Viljandist ja Pärnust.
Hämmastav on see, et soomusrongi ülem Paul Laamann juhtis sõdureid koos naise Ellaga, kes oli kogu sõja koos temaga rongi peal. Nende 1918. aastal sündinud väikelaps oli hoidjaga Tartus. (Emana on mulle täiesti arusaamatu, et keegi jätab oma alla-aastase lapse ja töllab mehega mõttetult eluga riskides rongi peal). Abielupaaril oli rongis ka Venemaalt armeeteenistusest kaasa toodud koer Sukin Sõn (Litapoeg).
Arvasin, et taganemine võib sündida vahejuhtumiteta, saatsin oma naise koos koerakesega oma kupeesse magama, sest naine oli ka mitu ööd-päeva minu kõrval kahuriplatvormil seisnud. Granaadi lõhkemisel oli koer hirmsasti vinguma hakanud ja istmekoha alla peitu pugenud. Minu abikaasat aga puistasid purustatud vaheseina killud üle ja matsid ta tervenisti kerge prahikoorma alla, muidu oli ta aga täiesti terve. Sellele lisaks olid kõik soomustamata vaguniseinad läbi puuritud lugemata arvu püssi- ja kuulipilduja kuulidest. Oli tõesti päris ime, et mu naine vigastada ei saanud.
lk 85
Ükskord jäi Paul Laamann üleväsimusest keset lahingut magama, tema abikaasa asus asemele ja juhtis lahingu Marienburgi (Aluksne) linna lähedal lõpuni.
2008.a avati Kõue vallas Alansi külas Paul Laamanni mälestuskivi
Üldiselt räägitakse sõjast, et väeosa see liikus sinna ja sinna, tihti ka üllatest ideedest ja kangelastegudest, aga kui lähemalt vaadata, siis on tegemist inimestega. Inimesi on igasuguseid, eriti ekstreemsetes olukordades, kus avalduvad nende kõige peidetumad omadused - hirm, enese alalhoid ükskõik mis hinnaga, saagiahnus, tapahimu, kättemaksuhimu ja veel terve rida omadusi, mis tavaliselt on tsivilisatsioonikihi all peidus. Palju on räägitud venelaste marodöörlusest Teises Maailmasõjas, aga see polnud ka meie vabadussõdalastele võõras. Rongi arst saadeti lausa sellepärast rongi pealt minema.
Käsutasin oma juurde kõik rongi rivitud mehed: nagu kokk, varahoidja, kirjutaja jne, arvult 6 ja küsisin neilt, kas nad tahaks ühte punast komissari maha lasta. Mehed olid sellest võimalusest vaimustatud. Küsisin neilt veel, et kas nad oskavad ka märki tabada ja nad vastasid ühel häälel, et antud olukorras sellega hästi toime tulevad ja mööda ei lase.
...
Ta ei jõudnud veel õieti maha langeda, kui ühel mehel olid juba näpu vahel komissari ilusad läikivad lakk-kingad.
lk 74-75
Ust avades nägin soomlasi rongile tagasi tulemas. Ühel neist käes komissari mantel, teisel toredad, uued säärsaapad. Nad ei olnud küll komissari otse raudtee piirkonnas maha lasknud, olid temalt enne mantli ja saapad ära võtnud ning sundinud teda kiiresti metsa poole jooksma. Jooksul oli kuul meest tabanud. Karistuseks, et nad käsku täpselt ei täitnud, pidid nad laiba metsa äärde tassima ja seal haua kaevama ning mehe maha matma.
lk 75-76
Ühel päeval tegime lähedalasuvale Ahero järvele kalastusretke. Võtsime kaasa 10 käsigranaati ja ühe pommipilduja pommi.
lk122
Tsitaadid ja 3 pilti raamatust Evy Laamann Kalbus "Tõde ei põle tuleski".
Ülejäänud pildid Ajapaigast ja Merkelt.