Need 3 kändu praeguse vallamaja, nõukogudeaegse eriinternaatkooli ees olid 1980-ndatel väga kõrged puud. Neist siinpoolseim oli kuusk, mida ehiti aastavahetuseks tuledega. Vot selle otsa tõmbaski kamp poisse õhtul vastu 24.veebruari 1982 sinimustvalge lipu. Küsisin, miks nad seda tegid, vastus oli, sellepärast, et see oli keelatud.
Kallaste kutsekooli poisid mõtlesid välja kavala plaani. Õhtul näidati Alatskivi lossis kino. Linnakinodes näidati ringvaadet enne filmi, siin maal, aga pärast filmi, osa inimesi tuli saalist ära pärast filmi, osa pärast ringvaadet. Poisid olid kuulnud alibist, nad jälgisid väga hoolega, et kõik näeksid, et nad kinos ja pärast bussis on. Pärast filmi, aga enne ringvaadet, tulid nad koos teistega kinost välja ning 2 poissi ronisid toika küljes lipuga puu otsa. Erik, kes mulle seda lugu rääkis, oli teeristil valves ning pidi vilistama viisil "Saa vabaks, Eesti meri", kui lipp on parajal kõrgusel s.t. nii palju kuuseladvast kõrgemal, et näha on. Poisid said lipu üles ning jõudsid parasjagu ringvaate vaatajatega ühineda ja minna Kallaste bussi peale ning ühiselamusse.
Järgmisel hommikul vara tuli internaatkooli koristaja tööle ja hüüdis kõigile, et vaadake, sinimustvalge.
Seda lippu ei saanud kuidagi alla. Algul peeti lipu äravõtmist kuuse otsast aastavahetuse tulestiku korrashoidja kohuseks, aga tema keeldus, öeldes, et ta on purjus. Kõik, kelle poole pöörduti, leidsid mingi põhjuse, miks nad ei saa lipu järgi ronida. Erik ei teadnud, kes selle siis lõpuks alla tõi, aga suur valge oli väljas, võib-olla 10-11 paiku oli kell, kui see lõpuks ära võeti.
Mõni päev hiljem tuli direktor klassi ja ütles Erikule: "Seltsimehed ootavad sind minu kabinetis."
Erik:"Aga ma ei taha minna."
Direktor:"Need mehed ei küsi, kas sa tahad."
17-aastasel Erikul pandi käed raudu ja ta toodi Tartusse Vanemuise tänavasse KGB majja. Muu hulgas küsiti ka, kust lipu vars pärit on. Erik: "Lossi aia äärest võtsime."
"Kas seest või väljast."
Hetk mõtlemist:"Väljast."
Lipu vars oli KGB meestel kolmeks saetud, need pulgad võeti kaenlasse ja mindi kohta sobitama. Vedas, sest kui oleks lossi territooriumilt võetud, oleks tulnud karistus ka kaitsealuste puude hävitamise eest.
Kokkuvõttes pääsesid poisid kergelt, Erik täpselt ei mäletanud, kas neid oli 5 või 7: mitterahuldav käitumishinne üheks aastaks, veebruarist veebruarini, ainult 2 poissi, kellel oli kehtiv tingimisi karistus, pidid vangimajja minema.
Kuid oli veel üks tingimus, Erik pidi edaspidi KGB-le rääkima kõigest kahtlasest, mida ta näeb ja kuuleb, Erik värvati KGB agendiks. Ega tal valikut ei olnud.
Mulle on mitu inimest rääkinud oma agendi-staatusest, kõik nad on nagu ühest suust öelnud, et nad ei rääkinud KGB-le mitte midagi, võimalik, et nad ei valeta.
Erik rääkis ka seda, kuidas aeg-ajalt kutsuti teda välja ja küsiti uudiseid, korra oli KGB ülem Kozlov püüdnud ka alkoholiga ta keelepaelu lahti päästa, aga väiksema massiga mehena ise enne purju jäänud.
Kui Erik oli sõjaväes, siis oli juba kindralil teada, mis mehega tegemist ning ka seal sooviti Eriku käest infot.
Erikut üllatas KGB informeeritus, neil oli lipuga seonduv pisiasjadeni teada, isegi see, kuidas nad bussis arutasid, kellel võiks sinimustvalge lipp olla. Lipp oli sellesama kooli koristaja oma, kes hommikul kõigi tähelepanu lipule juhtis, tema poeg oli ka kambas. Koristaja kui lipu leidja võeti kohe pihtide vahele, küsiti:"Aga kuidas sa pimedas nägid, et kuuseladvas lipp on?" Ta tunnistas kõik üles.
Erik ütles, et ta ei kartnud, aga tema SS-s ja pärast sõda vangilaagris olnud isa läks märtsi alguseks halliks.