28 juuli 2015

Lavassaare Töölisalevi TSN Täitevkomitee 1953-1954


 Pildil on Lavassaare Töölisalevi TSN Täitevkomitee 3-liikmeline koosseis: täitevkomitee esimees, sekretär ja tehniline töötaja. Keskel seisab täitevkomitee esimees Endel Joala, kõrgeima võimu kandja Lavassaare alevis, 23 aastat vana, haridust 6 klassi Holstre kooli + 6 kuud Kiviõli vabrikukooli. Endel oli sellel ametikohal poolteist aastat, kuni suunati Kehtna kolhoosiesimeeste kooli õppima.

Endel meenutas oma esimest päeva kõrgel ametikohal.
 Kõigepealt oli ta küsinud:"Öelge, mida ma tegema pean?"
 Naised vastanud:"Hoopis sina pead ütlema, mida meie teeme."

  Vastav kanne tööraamatus eelneva jutu tõestuseks.

Kogu nõukogude aja ja jupike ka Eesti aega, pakun, et umbes 60 aastat, oli igal tööinimesel selline tööraamat, ametlik dokument, millega võeti tööle, see oli töökoha kaadriosakonnas ja anti inimese enda kätte ainult ühest töökohast teise viimiseks. Tööraamatusse kanti ka autasud ja preemiad, kiitused ja laitused.Tööraamat oli ka dokument vanaduspensioni määramisel.

Lavassaare alevik samast ajast, nii suur üleujutus, et silda on veest vaevu näha.



26 juuli 2015

Viljandi lennuk, 1950-ndad

Viljandis oli pärast sõda rahva rõõmuks selline lennuk.


 Internet ütleb, et selle lennuki esimene seisukoht olnud Raekoja esisel platsil.
Motoristide kursuste ajal seisis lennuk Viljandi vana tuletõrjehoone hoovis, kus aeg-ajalt teda ka käima pandi.
Viimane peatuspaik enne vanarauda jõudmist oli lauluväljaku kõrval oleva miilitsamaja ees.
 
Lennuk on Jak-9U, hävitaja, neid ehitati seeriaviisiliselt 1944.a aprillist 1945.a augustini. U tähendab улучшенный, eesti k paremaks tehtu.










Endli albumist.

24 juuli 2015

Kes oli Karl Ulpe?

Tabivere vallas Elistveres on tee ääres suurte puude all selline mälestusmärk, lähedal asub ka looduskaitsealune Ulpe soo.


Ulpe Karl Ivanovitš
polgukomissar
2.üksiku Läti laskurpolgu komandör
hukkus kangelaslikult lahingus 24.juulil 1941.aastal
Igavene au!

Nõukogude ajal oli peaaegu igas külas koht, kuhu viidi punaste pühade ajal lilli. Siin võeti ka 9.mail Maarja kooli õpilasi pioneeriks vastu.
Kogu praeguse, Eesti Vabariigi aja oli plats lagunenud ja mälestusmärk risu all, alles mõni aasta tagasi koristati rämps ära ja tehti kividest uus plats.

Selle aasta 9.mail toodi mälestusmärgi ette uhke punastest roosidest pärg ning mõned korrad on olnud näha ka küünlaid põlemas.
Püüdsime välja uurida, miks see mälestusmärk Elistveres on, küsitlesime kohalikke ja otsisin netist.

Endel:
"Siia on maetud üks Läti kommunist, kelle kohalikud talumehed maha lõid."

Maimu:
"Läti polkovnik, kelle sakslased lennuki pealt surnuks lasid, venelased sõitsid veoautoga ja siis lennuk lendas üle, minu mees oli siis 12-aastane poisike ja nägi seda pealt."

Jaan:
"Rüüstaja, punane kütt, käis pärast lahinguid oma bandega mööda külasid rüüstamas, vene lennukid tulistasid teda."

Astrid:
"Läti lendur, kelle venelased ise alla tulistasid, lennuk on praegugi Ulpe soos, oli haavatuna Elistvere mõisa aida all. Tema sugulased käisid ka siin, küsiti, kas nad tahavad ümber matta, aga nad ei tahtnud."

Ajaleht Izvestija 22.jaan 1942:
"Suure Isamaasõja kangelaste hulgas näeme palju Baltikumi poegi. Läti polgukomissar Ulpe, lüües oma polguga puruks sakslaste kolonni, hukkus kangelasena."

Vilis Lacis "Torm"(neljaosaline Stalini preemia saanud raamat):
"24.juulil langes lahingus polgukomandör Karl Ulpe. Raskelt sai haavata polgukomissar Tsijelav. Uued inimesed asusid nende asemele ja jälle oli tunda surma hingust ja sõjalist kangelaslikkust. Kuid Elistvere mõisasse jäi maha unustamatu haud, kuhu kütid matsid oma komandöri."



10 juuli 2015

24.veebruari sinimustvalge Alatskivil 1982


Need 3 kändu praeguse vallamaja, nõukogudeaegse eriinternaatkooli ees olid 1980-ndatel väga kõrged puud. Neist siinpoolseim oli kuusk, mida ehiti aastavahetuseks tuledega. Vot selle otsa tõmbaski kamp poisse õhtul vastu 24.veebruari 1982 sinimustvalge lipu. Küsisin, miks nad seda tegid, vastus oli, sellepärast, et see oli keelatud.

Kallaste kutsekooli poisid mõtlesid välja kavala plaani. Õhtul näidati Alatskivi lossis kino. Linnakinodes näidati ringvaadet enne filmi, siin maal, aga pärast filmi, osa inimesi tuli saalist ära pärast filmi, osa pärast ringvaadet. Poisid olid kuulnud alibist, nad jälgisid väga hoolega, et kõik näeksid, et nad kinos ja pärast bussis on. Pärast filmi, aga enne ringvaadet, tulid nad koos teistega kinost välja ning 2 poissi ronisid toika küljes lipuga puu otsa. Erik, kes mulle seda lugu rääkis, oli teeristil valves ning pidi vilistama viisil "Saa vabaks, Eesti meri", kui lipp on parajal kõrgusel s.t. nii palju kuuseladvast kõrgemal, et näha on. Poisid said lipu üles ning jõudsid parasjagu ringvaate vaatajatega ühineda ja minna Kallaste bussi peale ning ühiselamusse.
Järgmisel hommikul vara tuli internaatkooli koristaja tööle ja hüüdis kõigile, et vaadake, sinimustvalge.
Seda lippu ei saanud kuidagi alla. Algul peeti lipu äravõtmist kuuse otsast aastavahetuse tulestiku korrashoidja kohuseks, aga tema keeldus, öeldes, et ta on purjus. Kõik, kelle poole pöörduti, leidsid mingi põhjuse, miks nad ei saa lipu järgi ronida. Erik ei teadnud, kes selle siis lõpuks alla tõi, aga suur valge oli väljas, võib-olla 10-11 paiku oli kell, kui see lõpuks ära võeti.

Mõni päev hiljem tuli direktor klassi ja ütles Erikule: "Seltsimehed ootavad sind minu kabinetis."
Erik:"Aga ma ei taha minna."
Direktor:"Need mehed ei küsi, kas sa tahad."
17-aastasel Erikul pandi käed raudu ja ta toodi Tartusse Vanemuise tänavasse KGB majja. Muu hulgas küsiti ka, kust lipu vars pärit on. Erik: "Lossi aia äärest võtsime."
"Kas seest või väljast."
Hetk mõtlemist:"Väljast."
Lipu vars oli KGB meestel kolmeks saetud, need pulgad võeti kaenlasse ja mindi kohta sobitama. Vedas, sest kui oleks lossi territooriumilt võetud, oleks tulnud karistus ka kaitsealuste puude hävitamise eest.

Kokkuvõttes pääsesid poisid kergelt, Erik täpselt ei mäletanud, kas neid oli 5 või 7: mitterahuldav käitumishinne üheks aastaks, veebruarist veebruarini, ainult 2 poissi, kellel oli kehtiv tingimisi karistus, pidid vangimajja minema.
Kuid oli veel üks tingimus, Erik pidi edaspidi KGB-le rääkima kõigest kahtlasest, mida ta näeb ja kuuleb, Erik värvati KGB agendiks. Ega tal valikut ei olnud.
Mulle on mitu inimest rääkinud oma agendi-staatusest, kõik nad on nagu ühest suust öelnud, et nad ei rääkinud KGB-le mitte midagi, võimalik, et nad ei valeta.
Erik rääkis ka seda, kuidas aeg-ajalt kutsuti teda välja ja küsiti uudiseid, korra oli  KGB ülem Kozlov püüdnud ka alkoholiga ta keelepaelu lahti päästa, aga väiksema massiga mehena ise enne purju jäänud.
Kui Erik oli sõjaväes, siis oli juba kindralil teada, mis mehega tegemist ning ka seal sooviti Eriku käest infot.

Erikut üllatas KGB informeeritus, neil oli lipuga seonduv pisiasjadeni teada, isegi see, kuidas nad bussis arutasid, kellel võiks sinimustvalge lipp olla. Lipp oli sellesama kooli koristaja oma, kes hommikul kõigi tähelepanu lipule juhtis, tema poeg oli ka kambas. Koristaja kui lipu leidja võeti kohe pihtide vahele, küsiti:"Aga kuidas sa pimedas nägid, et kuuseladvas lipp on?" Ta tunnistas kõik üles.

Erik ütles, et ta ei kartnud, aga tema SS-s ja pärast sõda vangilaagris olnud isa läks märtsi alguseks halliks.


08 juuli 2015

Sõjaaegsed poisid

Lugesin ajalehtedest artikleid meie ületurvatud ühiskonnast ja vatis kasvanud lastest ning mulle meenusid ühed pildid, sõber pakkus neid koos lugudega ka ajaloo- ja mänguasjamuuseumisse.



Kolm kanget teismelist. Ilm tundub soe olevat, aga poisid poseerivad täies uhkuses: kiivrid, sõdurisaapad, rihmad, noad. Kõige krooniks on keskmisel poisil vöö vahel granaat. Et poisid ka suitsetavad, siis on tõenäoline, et pildistanud on samaealine sõber.
Pildid on saadud granaadiga poisi käest, 1931.a sündinud Arkadi elab Rõngu lähedal Kõdukülas.

 Pärast sõda vedeles lahingumoona kõikjal ja poisikestel olid kogutud väiksemad või suuremad isiklikud tagavarad.
 1945.aasta kevadel, Kuramaa lahingud veel käisid, korraldas NKVD Rõngu vallas Arkadi naabrite juures läbiotsimise, võeti ära leitud raadiojaam, püss ja laskemoon. 13-aastane Arkadi otsustas selle peale oma relvastuse kiiresti ära peita ning viis parema peidukoha leidmiseni oma granaadid sauna kerisekivide alla. Aga poisil oli palju tegemist ning tal läks see meelest ära. Kuni ühel päeval vaatas ta naabrite juurest, et isa oli sauna küdema pannud, räästa alt tuli suitsu. Siis oli kiire minek, Arkadi tormas suitsu täis sauna, suitsusaun oli, otsis käsikaudu juba soojade kerisekivide alt granaadid välja ja viis teise peidukohta. Õnneks ta teadis, mitu olema peab, praeguse mäletamise järgi oli neid seal 6-7 tükki.

Arkadi arvab, et praegugi võiks nende talu maadel nii tema kui ka isa peidetud laskemoona olla.

Aitäh Anule


02 juuli 2015

Emajõe forsseerimine 1944

Emajõe kõrval kulgeva tee ääres on selline kivi:

ja istepinkidega platsike:


Katkend ajalehe Punane Täht 1969.a 18.sept artiklist (25 aastat sündmusest):
"Edasi sõideti Emajõe äärde, Kastresse. Sealse mälestusmärgi juures oli miiting. Mälestusmärgile on kirjutatud "17.septembril 1944.aastal forsseerisid siin Punaarmee väeosad Emajõe". Pikema sõnavõtuga esines erukindralmajor sm. Aru. Ta ütles, et, meil veteranidel, on silm veel selge. Kui meid vajatakse, oleme valmis. Seepeale kõlasid veteranide mitmekordsed hurraahüüded." 

Edasi artikkel 1988. aastast (44 a sündmusest):

1944.a 17.septembri varahommikul sai sellest kohast alguse suur Nõukogude Armee pealetung, mille tagajärjel langes lõplikult Emajõe liin.Katjuušade tuli, lennukid, kummipaatidega sõdurid. Esimesele Punaarmee üksusele, kes ületab jõe, oli lubatud autasuks punatähti, seetõttu olevat üks üksus ületanud jõe enne ettevalmistavat tuld ning purustatud pärast jõe ületamist oma armee kahuritule poolt.
 Saksa poolel olnud  3000 Eesti pataljoni sõdurist jõudis Alatskivile 170 meest, Vene poolel sai hukka üle 6000 sõduri.

 Emajõe forsseerimine 1944.a, Eesti Ajaloomuuseumi foto- ja negatiivikogu.

Eestlased olid nendes lahingutes mõlemal poolel: nii 8.Eesti laskurkorpuses kui ka 1. Piirikaitserügemendis (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 1) ja soomepoiste rügemendi 1.pataljonis.
Sõjamasinal on ikka tohutu jõud: paneb ühe rahva mehed üksteise vastu sõdima, isegi mitte viha ega erinevaid tõekspidamisi polnud, kummal poolel sõdisid, olenes sünniaastast, sellest, millise mobilisatsiooniga sõtta võeti.


Meeskonda metsa servale puhkama jättes läheb major koos käskjalgadega – ka Punder, kes takjana rügemendiülemaga kaasas kõnnib – talu poole liikvele. Hoonetele umbes viiekümne meetri peale liginenud, kõlab talust hüüe: “Parool!” Rebane vastab: “Parooli ei tea.” Selle peale hüüab hääl pimedast: “Mis te kolate öösel ilma paroolita ringi! Võite kuuli keresse saada!” Major, veidi vihastades, küsib: “Mis üksus siin asub?” Vastuseks öeldakse mingi suure numbriga polgu nimi. Major, kes arvab, et see on mõne meie üksuse varjunimi, hüüab: “Niisugust üksust pole olemas!” Hääl pimedusest ärevalt: “Kes seal on?” Vastus: “Major Rebane.” Hetk vaikust. Siis kuuldub talu õuelt jooksumüdinat.
Major oma kaaslastega liigub halba aimamata talu väravasse. Peaaegu samaaegselt tuleb talu elumajast üks mees, teine järgneb talle. Mõlemad on punaväe vormis. Üks nendest on ohvitser. Käsku ootamata hüppavad majori kaaslased punaväelaste juurde. Mõlemad mehed on kiiresti läbi otsitud. Ohvitseril relva  ei ole, kuid ta kaaslane peab oma püstolkuulipilduja loovutama, mis talt ära võetakse.
Ohvitser seletab, et tema oma kompaniiga kuulub eesti korpuse koosseisu. Korpus on Emajõe Peipsi järve ja Kavastu vahel ületanud ning edasi põhja poole liikunud. Tema kompanii ööbivat selles talus. Major pärib üldist olukorda, eriti kus on vähem punaväe osi ees. Ohvitser vastab, et ei tea, sest side pataljoniga puudub.
Punaohvitser ütleb nüüd: “Härra major, tulge kõikide oma meestega (mehed on vahepeal metsaservalt majorile järele tulnud) meie poole üle. Esitage tingimused. Mina usun kindlasti, et korpus teie tingimused vastu võtab.” Majori vastus on eitav. Meeste hulgas kuuldub naerukahinat ja sõnu: “Vaata! Suurepärane! Kui lahke!” Ohvitser jätkab: “Jätke siis vähemalt oma haavatud, kui teil neid on, minu kompanii juurde maha. Nad ei jõua teistega sammu pidada.” Majoril selle vastu midagi ei ole, kui haavatud ise maha jääda tahavad. Kolm raskemat haavatut jäävad tallu.
Ohvitser jätkab: “Olete väsinud. Näljased kindlasti ka. Astuge sisse ja võtke, mis meil on. Suurt praegu pole, aga leiba, vorsti ja teed jätkub.” Major ja osa mehi jääb talu väravasse. Teised lähevad sööma. Rebane hüüab neile veel järele: ” Aga ahvi kiirus!” Ohvitser küsib nüüd, kas major ei tahaks siin pikemat puhkust teha. Tema saadaks siis mõne veoki tahapoole ja laseks toidukraami tuua – teele kaasavõtmiseks. Major vastab, et nad nii kaua peatuda ei saa. Rebane kutsub omakorda punaohvitseri kogu kompaniiga endaga kaasa. Ohvitseri vastuseks on järsk “ei”. Mehed, hommikueine lõpetanud, tulevad kaaslaste juurde tagasi. Teekonda võib jätkata.
Major ütleb ohvitserile: “Teie oma kompaniiga vabatahtlikult üle tulla ei tahtnud, kuid ise tulete meiega kaasa. Ärge kartke, teile ei sünni midagi halba. Hiljem võite omade juurde tagasi pöörata.” Asutakse teele. Punaohvitser kõnnib Rebase kõrval. Mõlemad vaikivad. Umbes paar kilomeetrit kirde suunas liigutud, ütleb Rebane punaväelasele: “Teie minge nüüd tagasi. Meie jätkame oma teed.” Ohvitser lahkub grupi juurest  ja liigub tuldud teed tagasi. Valgeneb, ja kui ohvitser vaateulatusest on välja jõudnud, võtab grupp uue suuna – loodesse. Ees on suur, soine mets. Liiklemine toimub aeglaselt, sest pind on pehme ning jõudu tuleb säästa kotist väljaminemise jaoks. Tehakse paar pikemat peatust. Õhtupoolikul lõpeb mets, ja paremal pool paistab väike järv. Järve kaldal üksikus talus on elanikud sees. Nende andmetel on venelaste liin siit paar kilomeetrit põhja poole. Algab teekonna otsustav osa. Kuid alguses võib liikuda veel vabalt, kuna maastikul on väikesi metsatukki ja võsa. Teed puuduvad. Umbes kolmsada meetrit matkanud, lõpeb võsa ja ees algavad põllud, ning paarisaja meetri peale on näha mullakühmi – see on venelaste eesliin.
Võsa serval asuvad mehed ahelikku. Punaväelaste liin on hõredasti mehitatud, nii et väljamurdmine ei tohiks olla raske, kuid omapoolsete kaotuste vältimiseks on meil parem  ligineda hästi hajutatult. Kohe liikumist alates  hüütakse meie poolelt korduvalt “halloo!” Punaväelased kaevikus vaatavad tagasi, ja lähenejad lehvitavad valget rätikut. Siis – avab ahelik tule… Punaväelased ei tulista üldse, vaid jooksevad pesadest paremale ja vasakule poole minema ja kaovad võssa.
Tee läbiminekuks on vaba. Kiirsammul ületatakse punaste kaevikute joon. Ei ühtki pauku… Olnuksid nagu jälle eesti korpuse osad, nood mehed siin kaevikutes, kes nüüd endamisi rõõmsad, et osa mehi, kuigi kirjade järgi nende vaenlased, elavalt pääseb…
On 18. septembri õhtu, ja eespool paistavad meie liinid.

V.Jürissaar "Kahe rinde vahel. Kolonel Rebasega koos idavõitlustes", Göteborg 1951
 Veel üks Edasi artikkel, vist 1980.
Siin on juttu ühest teisest Emajõe forsseerijate mälestusmärgist.

Aga mis sai inimestest, kelle kodud olid Emajõe ääres ülaltoodud kivi lähedal?

Üldiselt mindi rinde lähenedes kodudest sõjapakku. Selle mälestusmärgi lähedal elanud inimene rääkis, et nemad läksid koos loomadega tädi juurde Pähklisaarele. Tol ajal 5-aastane olnud mees meenutas, kuidas neid vanaemaga lennuki pardarelvadest tulistati.
Soos oli rahulikum, kuid õhulahingu käigus kukkus üks lennuk saarele, põles seal, ja teine sohu.

Tagasi tulles olid mälestusmärgi lähedal elanud 8 perel kodud hävitatud, vastu talve olid inimesed peavarjuta.. Need pered olid sinna seoses Peipsi veetaseme tõusmisega Peipsi äärest 1932.aastal ümber asustatud, nii et majad olid veel üsna uued olnud.

Järgmisel kevadel, veel enne sõja ametlikku lõppemist, andis Nõukogude võim uue elumaja ja lauda ehitamiseks 2000 rubla laenu. 27.aprillil 1945.a tehtud laenulepingu järgi pidid hooned valmis olema juba 1.oktoobriks 1946 ning sealjuures vastama ehitus- ja tuletõrje eeskirjadele.


Pisikesed maja ja laut ehitati tähtajaks valmis mõttega, et tulevikus tehakse suuremad, kuid nii on siiamaani: