31 august 2016

1.september 1980, august 1984

1.september 1980, pildil 4.klassi õpilane Maris.

Edasi artikkel 4.augustist 1984.
Selgub, et koolivormi ostmine polegi niisama lihtne - kõigile ei jätku. Probleemi lahendamiseks on loodud vabariiklik staap ning haridusministeeriumi ja kaubandusministeeriumi poolt vastu võetud ühine otsus müüa koolivormi ainult õpilaspileti ettenäitamisel ja vastavalt kooli asukohale.
Koolivorm ei tohi sattuda selga sellele täiskasvanule, kellele aga mahub, ja kes seda väga himustab.
No ei näinud küll ühtegi koolivormiga ringi kõndivat täiskasvanut! Või mõeldi Pihkvast ostureisidel käinud venelasi, kes meie koolivormi ära ostavad? Ei usu hästi, aga võimalik.


29 august 2016

Hilja ja Heino 1931

Õde-venda Hilja ja Heino. 
Heinole on antud piits, et ta paigal püsiks, Hilja hoiab hoolitsevalt venna õlgade ümbert kinni. 

  Mõne kuu möödudes viib saatus nad lahku. Ema sureb kolmanda lapse sünnitamisel, isa ei saa väikeste lastega hakkama. Lastetu ema õde koos abikaasaga tuleb lastele järgi, kuid Hilja keeldub otsustavalt kaasa minemast, Heino on veel vastu hakkamiseks väike. Heino lapsendatakse ametlikult, ta saab uue perekonnanime ning kasvab armastatud lapsena tädi peres üles. Hilja kahetseb oma otsust siiamaani, elu isa ja isa uue naisega kujunes karmiks.



Sõnum 1982. aastast


Remondi käigus võeti Veski tänava vanas majas põrandaplaadid üles, ühe plaadi alumisel küljel oli kiri minevikust:
 Sõnumit lugedes meenus mulle, et ma olen lapsepõlves selles korteris käinud, seal elasid poiss Villu ja tema isa Udo, ema oli neil vist ka, isa Udo töötas minu isaga koos, erilist riigivastasust ma ei mäleta, aga umbes selline nagu kirjas, oligi tavaeestlase suhtumine.
Musta mütsiga mees on Udo Rõõmberg 1960-ndatel Tiigi t bussipargis tööl. 
On ka võimalus, et plaadi alla kirjutas tema poeg.

Brežnevi surmast hakati rääkima mitu aastat enne tema surma, eriti anekdoodivormis:

Elektrirongis loeb keegi mees ajalehte, seal on leinaraamis vanakese pilt. Naaber küünitab üle lugeja õla vaatama: oo!? Leheomanik raputab pead (eitav häälitsus).
[1981 märts] 



Millega algab hommik Kremlis? ― Reanimatsiooniga.
[1982 veebr.]


Kes mattis Lenini? ― Rahvas.
Kes mattis Stalini? ― Sõjavägi.
Kes mattis Hruštšovi? ― Omaksed.
Kes matab Brežnevi? ― "Mina," ütleb juut. ― "Stopp, stopp, sina matsid Kristuse, kolmandal päeval tuli üles."
[1978 nov.]



Venelane paneb last magama.
Laps: Kas Lenin oli hea?
― Hea.
― Kas Stalin oli paha?
― Paha.
― Kas Hruštšov oli paha?
― Paha.
― Aga kas Brežnev on hea või paha?
― Oota, kuni ära sureb, siis saame teada.
[1979 jaan.]


Mees tahab pääseda Brežnevi jutule. Esimesel päeval ei saa, teisel päeval ei saa, kolmandal päeval ei saa. Kolmandal päeval on sekretär temast väga tüdinenud ja sosistab talle: "Brežnev on surnud." Viiendal päeval mees jälle kohal, sekretär ütleb juba kõvemini: "Brežnev on surnud." Kuuendal päeval sekretär lausa karjub: "Brežnev on surnud, kas sa ei kuule!" Mees: "Ma kuulen küll, aga seda on nii meeldiv kuulda."
[1979 aug.] 


Mis on ühist muhamedi usuteenri ja Brežnevi vahel? ― Nad mõlemad on mullad.
[1982 veebr


http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/soviet1.htm 

 

24 august 2016

"Šlaager" 1982

Plakat tühjaksjäänud toa seinal.
Tallinnfilm 1982, venekeelne pealkiri muusikafilm"Selle suve šlaager", eesti keeles lihtsalt "Šlaager"

Filmi hakati tegema 1982.a augustis, ekraanile jõudis ta tegelikult 1983.a alguses.
Filmis on jäädvustatud tolleaegsed Eesti kergemuusika põhitegijad:
Teet Kallase kirjutatud filmi käsikiri on lihtne.
Reklaamtrükis:
Filmi keskmes on muusikavõistlus "Tippmeloodia 1981" ja ansambli "Kookos" solist Katrin Pruun. Katrin on jõudmas estraadilaulja jaoks kriitilisse ikka ja ta peab imet tegema, et võistelda noortega ja püsida tipus. /----/ Katrini isiklik elu on samuti kriitilises järgus – toimub lahutus. /---/ Sellises keerulises olukorras leiab Katrin Pruun siiski jõudu lõpuni võidelda ja jõuab lauluni, mis on tema lauljatee võiduetapp.

Peaosas oli laulja Els Himma. Tema meest mängis Martin Veinmann, veel osalesid Ain Lutsepp, Alice Talvik, Jüri Vlassov, Päärn Hint, Lii Ranne.

Õhtulehele (12.juuli 2008) antud intervjuus räägib Els Himma filmi tegemisest väga positiivselt, samas vürtsitades seda mitmete seikadega.

*Kui esimesed võttepäevad olid seljataga, alustati muusikanumbritega. Aga oh häda, veidi üle 40aastast lauljatari oli vaja vanemaks teha. Ta pidi rullikeeratud märgade rätikute peal näoli lamama, et tekitada kortse. "Ja mulle tehti pidevalt halli grimmi. Pidin olema ikka selline kannataja," meenutab Himma.

*Külma sügisilmaga filmiti oktoobris võistluse staadionikontserti. Napis liibuvas kostüümis Els Himma pidi teesklema sooja suve.
Mõningatel andmetel olevat filmi üle Nõukogude Liidu näinud koguni 17 miljonit vaatajat. "Olin kord Moskvas ja sõitsin läbi Kalinini prospekti," meenutab Himma. Ühel pool majal oli umbes kümme meetrit kõrge, lauljatari näoga "Šlaagri" plakat. "Ja peaaegu vastas minu venna, organist Rolf Uusväli Tšaikovski saali oreliõhtu plakat," räägib Himma.
  

 Selle filmi laule:


23 august 2016

Viltidega tüdruk


 Piirissaare peremehetuks kuulutatud majast leitud pilt.
Laps on ebalev harjumatus olukorras, fotograaf on last meelitanud plastmassist krokodilliga.
Mänguasja järgi oletan, et tegemist on 1970-ndatega.
Pildistanud Võnnu fotograaf E.Nabla.

Algul arvasin, et tegemist on Piirissaare tüdrukuga, aga kui lugesin, et Piirissaare kool suleti 1970.a õpilaste puudumise tõttu, siis lõin kahtlema, tõenäolisem on, et foto saadeti Piirissaarel elanud vanaemale.


09 august 2016

Hügieenitampoonid "Hüva"

Kolimise ajal leiti kapi tagant pakk Eestis toodetud hügieenitampoonidega.

    Eesti tampoonid tulid müügile vist kuskil nõukogude aja lõpul, sinnamaani ostsid naised, kellel oli see võimalik, tampoone välismaalt ja enamus ei osanud neist unistadagi.


   Mäletan, kuidas kooliarst käis 7.klassis (1971.a) rääkimas, kuidas konstrueerida ja õmmelda endale hügieenisidemeid, kuidas neid vöö külge kinnitada ja kuidas neid pesta ja triikida. Me saime palju nalja, sest see jutt oli juba ajast ja arust, üldiselt kasutati vatti, mis oli küll defitsiitne kaup, aga kui tuli müügile, osteti tagavaraks, ja mõnikord harva oli apteekides müügil isegi spetsiaalseid hügieenisidemeid (ilma kleepsuta).  

Nõukogude ajal oli tähtis raamat noortele neidudele, E.Kook "Tütarlapsest sirgub naine", sellest tehti mitmeid kordustrükke, viimane 1986.a, hilisemad uurijad on väitnud, et see oli omalaadne teos, kus kohtusid meditsiin ja folkloor.
  Kord sõitis haigla ukse ette liiniautobuss. Bussijuht talutas vastuvõtutuppa kahvatu ja oigava naise, kes kõndis väga vaevaliselt ning toetas mõlema käega kõhtu. Jutuajamisel selgus, et buss oli olnud sõitjaid väga täis. Üks väike poiss, kes püüdis endale reisijate vahel bussiukseni teed rajada, lõi naist kogemata küünarnukiga kõhtu. Naine tundis tugevat valu ja minestas. Bussijuht peatas sõiduki, enamik reisijaid väljus ning naine toodi haiglasse. Läbivaatusel selgus, et naisel oli menstruatsiooniside kinnitatud haaknõelaga pesu külge. Poisi küünarnukk oli selle lahti löönud.
  lk 19



Aitäh Kajale.

05 august 2016

Jalgrattamaks

Leidsin oma majapidamisest  terve paki vanu jalgrattamaksu kviitungeid, 3 tükki leidsin ka blogist
http://midagivana.blogspot.com.ee/search/label/Jalgratas 
Polnudki nii lihtne, et istu selga ja sõida, maksud pidid ka igal aastal makstud olema.


Foto G.Zopp Võrus                                                        Foto J.Sildnik Tartus








Kus 1937.a oli alles makse: isiku-, tööstus-, aurumasina-, mootori-, jalgratta-, koera, tõlla- ja sõiduhobuse maks!



 1920-ndatel olid Eestis populaarsed välismaised jalgrattad, eriti Inglismaal toodetud. Tollimaks oli valmis ratastele kõrge, selle tõttu imporditi osi ja pandi siin kokku. Muidugi püüti ka kohapeal toodetud rattaid väismaistena maha müüa.
1920. aastatel maksis jalgratas töölise mitme kuu palga – ca 20-25 tuhat marka ehk pärast 1928. aasta rahareformi 200-250 krooni.


Paikuse vallavalitsuses Saksa ajal, 24.aprillil 1942 välja antud tõend jalgratta "Lux" registreerimise kohta.



















Sõiduluba Saksa ajast, 28.mai 1943, all servas: Jalgratta kasutamisel tuleb sõiduluba alati kaasas kanda.

Tõend selle kohta, et antud jalgratas ei kuulu rekvireerimisele, välja antud Padisel 21.augustil 1944 OK Harju Maleva telefonogrammi ja Tallinna Standort-komandandi korraldusel.
Ma arvan, et selle tõendiga ei olnud suurt midagi teha, sest kohe marssisid sisse Vene väed.


Praeguse aadressiga Tartu linn Ihaste põik 2 õuel.


Jalgratta luba kontrolliti ja selle kaotamine oli probleem. 1945.a 29.augusti Postimehes oli kaks sellist kuulutust:

20.aug kaotatud jalgratta-sõiduluba Endla Leib`i nimele, raami nr 8266. Palutakse ära tuua Salme 14-2. E.Leib

13.aug kaotatud jalgrattaluba Aksel Grünvald`i nimele, raami nr 3883. Leidjal tuua Pärna 22-9. A.Grünvald

Tundub, et Eesti erinevates omavalitsustes olid erinevad blanketid ja hinnad: ülemine on Vändra rajoonist midagi vana blogist, alumised minu vanaonu karbist Tartust.

Luba käis koos jalgrattaga, mitte omanikuga. Naiste jalgratta Simo omanik on 1950.a Helvi Poolakes, hiljem kuulub sama ratas Samuel Käärtile, kellele on eelmine omanik selle 1950.a sõiduloa kaasa andnud.






1956.a on jalgratta sõiduloast saanud jalgrattasõidu luba ning välja annab neid linna rahandusosakonna asemel hoopis heakorra kontor. Aga siin on nüüd ka 10-rublane hoiukassa kviitung 16.aprillist 1956. Kas enne tuli hoiukassasse ära maksta ja esitada kviitung, et saada teist kviitungit?

Ja lõpuks sama jalgratta registreerimistunnistus 1.aprillist 1965, siin on ka lahtrid liikluseeskirjade tundmise kontrolli kohta ja autoinspektorite allkirjade kohad, mis on jäänud tühjaks.


Heidi klassiõega 1962.aastal

1960. -1980-ndatel maksis tüüpiline käikudeta meeste- või naistejalgratas umbes kolmandik kuni pool keskmist kuupalka.
Ajaleht Edasi 1972