Võidu väljakule püstitatakse näärikuuske, 1953

 

Tundub uskumatu, et suurt kuuske saab ka ilma kraanata püsti ajada.

Noorte Hääl, 1953

Keevitajaga uusaastaõnnitlused

 Mis on ühist uusaastal ja keevitamisel? Esimese hooga ei leiagi midagi ühist. Aga nõukogude kunstnikud on leidnud. Keevitaja tundub ka olevat üks progressi sümboleist.

Nääripidu aaastavahetusel 1953/1954

 NSV Liidu Ministrite Nõukogus

Vastu tulles töötajate soovidele, otsustas NSV Liidu Ministrite Nõukogu viia 1954. aastal puhkepäev pühapäevalt, 3.jaanuarilt üle laupäevale, 2. jaanuarile.

Ajalehest

 Autobaasi nr 4 nääripidu Tartus teedevalitsuse majas Veski tänaval. 

Peost osa võtnud Heljal on siiamaani meeles, kuidas nad jõudsid varem kohale ja said kuuske ehtida ning näärivana toodud kommipaki sees olnud asjad: tema tselluloidist luik, õe paki kala ja Sirje hani. 

 

Foto Helja pildikarbist

 

 

Uutmisest näärikaartidel 1986/1987

 Perestroika eesti kirjakeelne vaste oli uutmine.

Rahvas suhtus kõigesse, mis tuli Moskvast, skeptiliselt. Palju nalja tehti selle põhjal, et uutmine tähendab murdekeeles ootamist.

Lilian Härmi näärikaardid, 1960-ndad

1960-ndate aastavahetused tulid alati koos Lilian Härmi meeleolukate uusaastakaartidega.

                            1962                                                                              1963

1963

 Kunstnik Lilian Härm on praegu 93-aastane. Tema isa oli Peterburis kunstihariduse saanud teatrikunstnik Albert Vahtramäe. Lilian Härm on lõpetanud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi 1950. aastal teatrikunstnikuna, kuid töötanud on ta tarbegraafikuna, kujundanud pakendeid ja plakateid, Kalevile kommikarpe, ning illustreerinud lasteraamatuid. 

 1964

 

Ülal 1965. aasta kaardid

 

 Ülal 1966. aasta kaardid

Ülal 1967. a kaardid.

1968

 

1969

 Kõige tuntum Lilian Härmi illustreeritud lasteraamat on 1975. aasta trükk J.Oro "Muna" raamatust.

 

Lilian Härm on teinud ligi 3000 maali, neist suurel osal on kujutatud kasse.

 

MRP 1988

   1988. aastal kõik alles algas. Me ei teadnud, kuidas see lõpeb - kas vabaduse või Siberiga.

Meil oli sel ajal neli väikest last ja ma olin üsna murelik.

 

 Mitte keegi mu tuttavatest ei ole osanud öelda, millal need tähed kaarsillal olid, ma arvan, et tublisti varem kui koosolek Raekoja platsil, mida alljärgnev artikkel kajastab.

 Raimu Hanson on rahvakoosoleku kirjeldusega üsna diplomaatiline ja kahtlev:

Edasi, 25. august 1988.
 

Flora suured küünlad 1968

 1968. aastal hakkas Flora esimesena Nõukogude Liidus tootma figuurküünlaid - keermelisi ja kandilisi, käbisid ja kuuski. See sai teoks tänu 1967. aastal Saksamaa Liitvabariigist ostetud küünlamasinatele. 

 

 

1970. aastal saadi veel mitu firma H.Kürschner küünlamasinat:

*2 nääriküünlamasinat kumbki 708 vormiga;

*2 kooniliste dekoratiivküünalde masinat kumbki 400 vormiga;

*1 tordiküünlamasin, 256 vormi;

*1 teleküünlamasin, 108 vormi;

* 1 gigantküünlamasin;

+ automaat küünalde kilesse pakkimiseks.

 Küünalde tootmise ruumid asusid Tallinnas Madara t 29.

Samuti hakati samal ajal, jälle esmakordselt NSVL-s tootma lõhnastatud küünlaid.

Sildiga on lõhnastatud küünlad Vikerkaar, vikerkaarevärvid on vist aja jooksul haihtunud.

 Pildid Osta.ee-st ja e-antiigist.

Info: Valter Kannik, Uno Mõttus "Mayer"-"Flora" 1889-1989.

Arvelaua nuppudest 1946

 Ratsionaliseerimise häid tulemusi Tartu Kammivabrikus.

  Tähtsaks teguriks käitise tööprotsessi parandamise juures on ratsioneerimis- ja leiutustegevus, millest oleneb tunduval määral käitise töö edukus. Nõukogude inimesed on meie riigi muutnud võimsaks tööstusmaaks, ja seejuures on neid aidanud ratsionaliseerimised ja leiutused.

  Ka Tartu Kammivabriku ratsionaliseerijad sm-d Piho, Meos ja Sullan on teinud oma südameasjaks ratsionaliseerimiste läbiviimise Tartu Kammivabrikus, et käitis ületaks pidevalt oma plaane ja oleks teiste eesrindlike käitiste seas.

 Töötades Tartu Kammivabrikus nööbimeistrina ratsionaliseeris sm Pihlo arvelaua nuppude treimist nupufassongmasinal. Arvelaud, kui uus artikkel, mida varem Tartu Kammivabrikus ei valmistatud, valmis esialgu kaunis algeliselt ja primitiivselt. Näiteks treiti arvelaua nuppe enne ühelt, pärast teiselt poolt ning nupud tulid sellejuures halvakvaliteedilised.

 

Tartu tuletõrje raamatupidaja Elsa oma arvelauaga.

    Nähes selle töö aeglust ja suurt praagiprotsenti, valmistas sm Pihlo fassongmasinale uue treimistera. Tema leiutuse abil saab arvelaua nupud korraga valmis treida ja praagiprotsent vähenes miinimumini. Uue treimistera valmistamisel ja masina ümberkonstrueerimisel abistas sm. Pihlot sm. G.Sullan.

  Varem kulus 100 arvelaua nupu treimiseks 71 minutit ja see läks maksma 1,73 rubla, kuna peale ratsionaliseerimist kulub 100 nupu treimiseks vaid 20 minutit, seega 51 minutit vähem. Saja nupu treimine maksab nüüd ainult 49 kopikat, rahaline kokkuhoid 100 nupu pealt on seega 1,24 rubla. 

 Samuti ratsionaliseeris heade tulemustega arvelaua tappide freesimise sm. E.Meos. Varem sündis arvelaua tappide lõikamine ühe saega, ja kuna see töö ka väga kalliks ja aegaviitvaks osutus, tuli sm. Meosel idee seda teisiti tegema hakata. Ta konstrueeris uue tööriista, milles 12 saagi lõikab korraga 12 arvelauale 12 tappi sisse, hoides seega tunduvalt kokku ka materjali.

  Ratsionaliseeritud sisseseadete valmistamisel ja rakendamisel aitas tõhusalt kaasa ka sm. Sullan.

 

Esiplaanil arvelaud. Tartu müüjad, tõenäoliselt kesklinna alkoholipoes. 

  Tartu Kammivabriku ratsionaliseerijad on oma tubli töö eest seaduses ettenähtud korras väärilise preemia saanud ja see ergutab neid uutele ratsionaliseerimistele, sest nõukogude ühiskond soodustab ja abistab igati ratsionaliseerijaid ja leidureid, kuna nende tegevus toob vabrikule suurt kasu.

  Et kiiremini üles ehitada meie Nõukogude Eestit ja täita enne tähtaega viisaastakuplaan, teeb iga Kammivabriku töötaja selleks kõik, et juba lähemal ajal teostataks uusi ratsionaliseerimisi.

M.Punshun

Postimees, 30.märts 1946 

 Pildid Tiinalt ja Murcalt.

Tuutulinna moosekandid 1930/1934

 F.Just Tormast on 24.märtsil 1934 saatnud kirja Sadala kooli õpetajale P. Pallile.                                              Torma kooli õpetaja oli sel ajal Anna Just.

 Lp.hr. Pall                         Tormas, 24.III 34

  Teie olevat läinud aastal mänginud lastepeol "Tuutulinna moosekandid". Kust tellisite noodid? Kas on ärakirjasid või on koguni viisid meeles, et saab üles kirjutada. Me tahaksime ka mängida, aga ei raatsi noote osta ega tellida. Olge nii pai ja kirjutage sellest kohe või pange viisid juba paberile. Kui saade ka oli, siis millise iseloomuga, et võiks järgi teha?

Hüvasti, F. Just

 "Tuutulinna moosekandid" oli Heino Vaksi lastenäidend Grimmide "Breemeni linna moosekantide" järgi.

Eesti Draamastuudio esietendus oli 10.novembril 1929

 Päevaleht kirjutas 26.veebruaril 1930 nii:

"Tuutulinna moosekandid" on lastenäidend,  mis "Draamastuudio" poolt nüüd laste rõõmustamiseks lavale toodud. Näidend on muinasjuttude jutustaja Grimmi ainetel hra Vaksi poolt kirjutatud. Kui näidendit mängiti pühapäeval "Saksa teatris", oli mudilasi õige palju koos. Ja kui arvestada laste rõõmu- ja naerukiljatusi, siis võib kinnitada, et lastenäidendite lavastamine on otstarbekohane ja vajalik. Laste üksluisesse ellu toovad sarnased asjad palju elevust ja laste mõte saab arenemiseks palju materjali. 

...

Aga mainima peab, et lasteetendusedki peaksid mängult võimalikult hea kunstidistsipliiniga olema. Selle puudumine rikub ka lastes hea maitse arenemise. Nüüd nägime, kuidas mäng oli vahel rabe ja vahel liialt peru - auklik ja üleaisalööv kordamööda. Kukk vist küll liialdusteni palju ja käratsevalt röökis ja koer oli vahel nõutu. Seda kõike parandades ja ilusaid laulupalasid vahest juure lisades võidaks see muidu nii kena tükikene.

... 

Arvan, et laste emad oma armsatele jõnglastele ilusa kingituse teevad sellega, kui lapsi sagedasti viivad lasteetendustele. Lapsed on kogu hingega tähelepanelikud ja sellega ehtsaim teatripublik. Nemad ei filosofeeri ja ei püüa kõigest üle olla, nemad elavad kaasa ja seda ei tule neile mitte keelata.

 

Kaart Väino pildikastist.

Oktoobriparaad Tartus

 Minu mäletamise järgi algasid Tartus oktoobri- ja maiparaadid sõjaväelastega ja lõppesid hobuste ja  koertega. Aga ega ma algust väga täpselt ei tea, sest alati pidi kuskil Riia mäel oma kooli kolonnis tribüüni eest läbi marssimise aega ootama. Ratsutajad ja koerteklubi hakkas paraadil osalema vist kuskil 1970-ndate lõpus, lapsepõlvest ma neid ei mäleta. Tol ajal ei kasutatud sõna demonstratsioon, vaid ikka paraad.

 

Ljudmilla albumi fotod.