Huvitav, milleks jõevett kasutati, kas kastmiseks või pesupesemiseks või veel millekski muuks?
30 oktoober 2014
23 oktoober 2014
19 oktoober 2014
Tartu 6.Keskkooli kokatädid
Esimese vabariigi ajal oli igal koolilapsel oma leivakott kaasas, tavaliselt sai sooja teed juurde teha. Maakoolides tehti internaadilastele kodust kaasatoodud toiduainetest sooja toitu.
Peale hommikusööki panime liha väja. See tähendas, et kui lõunaks oli lihasupp plaanis, pidi iga laps, kes pärast supi kõrvale ka liha soovis, oma lihatüki pulgaga varustatult suurde kaussi panema.
Minul oli alati ilus läbikasvanud lihatükk välja panna. Isa oli teinud iga tüki jaoks kena labidakujulise tiku. Laiema otsa peale olid lõigatud nimetähed, nende järgi tundsin pärast oma lihatüki ära. Kel oli vilets tikk või kehvasti lihatüki sisse pandud, sel tuli see keetmise ajal välja ja ta pidi pärast tikkudeta lihatükkide seest otsima oma. Mõnel oli lihatüki ümber jäme niit.
"Kooliteed", lk 142
1930-ndatel organiseerisid koolide lastevanemate komiteed ka puhveteid, kust sai osta teed, võileibu ja saiakesi.
Aga massiline asutuste ja koolide sööklates söömise komme tuli Eestisse 1950-ndatel, sööklatoiduga sai jõudsamalt kommunismi ehitada. Koolidel olid aiad, kus õpilaste tööjõuga kasvatati kooli söökla jaoks kõik vajalik.
Lastele eriti ei maitse koolisööklas pakutav toit. Väikestel lastel on säilinud ellujäämise instinkt mitte süüa tundmatut, harjumatut. Vene ajal läksid laste toidujäägid töötajate põrsastele, nüüd pidavat selline asi keelatud olema.
Pilt on Tartu 6.Keskkooli sööklast 1970.-1980. aastatel.
Koolisööklate vahel on organiseeritud sotsialistlik võistlus, kus võetakse arvesse kaubandus- ja sanitaareeskirjadest kinnipidamist, roogade kvaliteeti jne. 1975. a. IV kvartali sotsialistliku võistluse võitjaks tuli Suuremõisa koolisöökla. Kolme aasta jooksul kaubakadudeta töö eest autasustati aukirjaga ETKVL-I süsteemis Kõpu koolisöökla kokka Elvi Ullat.
Tahaksin esitada palve kõikidele koolidele, et iga päev enne väljastamist toidud markeeritaks ja tulemused kantaks vastavasse ˛žurnaali, mis on olemas igas sööklas. Seda on vaja teha selleks, et tõsta meie töötajate vastutustunnet ja kindlasti paraneks siis ka toidu kvaliteet. Menüüde kinnitamisel peaks meeles pidama, et sealt ei puuduks toorsalatid, road kohupiimast ja värskest kalast.
Jään lootma, et meie töötajad püüavad ikka paremini koolilapsi toitlustada.
Nõukogude Hiiumaa27.03.1976
Probleeme esineb menüüde mitmekesisuse tagamise osas ning kauba hankimise osas väikese laste arvuga koolidel. Rahaliste raskuste tõttu on keeruline talvekuudel pakkuda õpilastele määruse nõuetele vastavas koguses värskeid puuvilju. Mõnedes koolides ei pakuta nõutud sagedusega kalatoite.
Toitlustamise korraldamine 2012.a
Järelevalve üldtulemused toitlustamise korraldamise valdkonnas
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Keskkonnatervis/haridus_ja_sotsiaal/Toit_kokku_2012.pdf
Värske juur-puuvili ja kala on 36 a hiljem endiselt probleemiks.
Peale hommikusööki panime liha väja. See tähendas, et kui lõunaks oli lihasupp plaanis, pidi iga laps, kes pärast supi kõrvale ka liha soovis, oma lihatüki pulgaga varustatult suurde kaussi panema.
Minul oli alati ilus läbikasvanud lihatükk välja panna. Isa oli teinud iga tüki jaoks kena labidakujulise tiku. Laiema otsa peale olid lõigatud nimetähed, nende järgi tundsin pärast oma lihatüki ära. Kel oli vilets tikk või kehvasti lihatüki sisse pandud, sel tuli see keetmise ajal välja ja ta pidi pärast tikkudeta lihatükkide seest otsima oma. Mõnel oli lihatüki ümber jäme niit.
"Kooliteed", lk 142
1930-ndatel organiseerisid koolide lastevanemate komiteed ka puhveteid, kust sai osta teed, võileibu ja saiakesi.
Aga massiline asutuste ja koolide sööklates söömise komme tuli Eestisse 1950-ndatel, sööklatoiduga sai jõudsamalt kommunismi ehitada. Koolidel olid aiad, kus õpilaste tööjõuga kasvatati kooli söökla jaoks kõik vajalik.
Lastele eriti ei maitse koolisööklas pakutav toit. Väikestel lastel on säilinud ellujäämise instinkt mitte süüa tundmatut, harjumatut. Vene ajal läksid laste toidujäägid töötajate põrsastele, nüüd pidavat selline asi keelatud olema.
Pilt on Tartu 6.Keskkooli sööklast 1970.-1980. aastatel.
Koolisööklate vahel on organiseeritud sotsialistlik võistlus, kus võetakse arvesse kaubandus- ja sanitaareeskirjadest kinnipidamist, roogade kvaliteeti jne. 1975. a. IV kvartali sotsialistliku võistluse võitjaks tuli Suuremõisa koolisöökla. Kolme aasta jooksul kaubakadudeta töö eest autasustati aukirjaga ETKVL-I süsteemis Kõpu koolisöökla kokka Elvi Ullat.
Tahaksin esitada palve kõikidele koolidele, et iga päev enne väljastamist toidud markeeritaks ja tulemused kantaks vastavasse ˛žurnaali, mis on olemas igas sööklas. Seda on vaja teha selleks, et tõsta meie töötajate vastutustunnet ja kindlasti paraneks siis ka toidu kvaliteet. Menüüde kinnitamisel peaks meeles pidama, et sealt ei puuduks toorsalatid, road kohupiimast ja värskest kalast.
Jään lootma, et meie töötajad püüavad ikka paremini koolilapsi toitlustada.
Nõukogude Hiiumaa27.03.1976
Probleeme esineb menüüde mitmekesisuse tagamise osas ning kauba hankimise osas väikese laste arvuga koolidel. Rahaliste raskuste tõttu on keeruline talvekuudel pakkuda õpilastele määruse nõuetele vastavas koguses värskeid puuvilju. Mõnedes koolides ei pakuta nõutud sagedusega kalatoite.
Toitlustamise korraldamine 2012.a
Järelevalve üldtulemused toitlustamise korraldamise valdkonnas
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Keskkonnatervis/haridus_ja_sotsiaal/Toit_kokku_2012.pdf
17 oktoober 2014
Lõviga Tallinnas 1950.a
Taha on vene keeles kirjutatud: 1950.a Tallinna linn, Galja ja Alja.
Miks Tallinnas selline lõvi oli? Kas oligi või toodi mingiks sündmuseks ajutiselt kohale?
Ja mis materjal? Uurisime nii ja naapidi: plastmassi veel ei olnud, pronks oleks jalgealuse plaadi lapikuks vajutanud ja pole pronksi nägu ka.
Praegune hüpotees on, et pappmassist tehtud ja värvitud lõvi, mis mingi lõbustuspargi või muu sellisega Tallinnasse toodud. Aga samas, 1950.a oli lõbustusparkide ja lõbustustega üldse kitsas ja nii suur tühi pappmassi koorik tundub istumiseks liiga nõrk..
Nii et väga müstiline lõvi.
Aitäh Marianile.
Miks Tallinnas selline lõvi oli? Kas oligi või toodi mingiks sündmuseks ajutiselt kohale?
Ja mis materjal? Uurisime nii ja naapidi: plastmassi veel ei olnud, pronks oleks jalgealuse plaadi lapikuks vajutanud ja pole pronksi nägu ka.
Praegune hüpotees on, et pappmassist tehtud ja värvitud lõvi, mis mingi lõbustuspargi või muu sellisega Tallinnasse toodud. Aga samas, 1950.a oli lõbustusparkide ja lõbustustega üldse kitsas ja nii suur tühi pappmassi koorik tundub istumiseks liiga nõrk..
Nii et väga müstiline lõvi.
Aitäh Marianile.
16 oktoober 2014
Rongi kuupilet kooliõpilasele 1926
1923. aasta suvel valmis Ellamaal turbakütusel töötav elektrijaam. Uues
tootjas nägi Tallinna elektrijaam aga soovimatut konkurenti ja
linnavõimud keeldusid sealt elektrit ostmast. Leidmaks väljapääsu
tekkinud olukorrast, tegi Ellamaa juhtkond Raudtee Valitsusele
ettepaneku osta soodustatud tingimustel elektrienergiat.
...
Ja siis saabus kauaoodatud päev, 20. september 1924, kui kell 11.15 väljus lipuehtes Balti jaamast esimene elektrirong regulaarseks liikluseks. Kuid seda rõõmu ei jätkunud kauaks – kolm päeva hiljem katkes kontaktliin ja jälle tuli tööle asuda vanadel headel auruveduritel. Vastvalminud liin läks garantiiremonti ja elektrirongi liiklus avati uuesti alles 4. oktoobril.
Soovitan kogu artiklit lugeda:
http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel368_356.html
Kooliõpilase kuupilet Tallinn-Pääsküla, kehtiv 1.-31.aug 1926, hind 120 marka.
See pidi ikka hästi soodne olema, et tasus ära sellise suure ilusa ateljeepildi tegemise pileti peale.
...
Ja siis saabus kauaoodatud päev, 20. september 1924, kui kell 11.15 väljus lipuehtes Balti jaamast esimene elektrirong regulaarseks liikluseks. Kuid seda rõõmu ei jätkunud kauaks – kolm päeva hiljem katkes kontaktliin ja jälle tuli tööle asuda vanadel headel auruveduritel. Vastvalminud liin läks garantiiremonti ja elektrirongi liiklus avati uuesti alles 4. oktoobril.
Soovitan kogu artiklit lugeda:
http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel368_356.html
Kooliõpilase kuupilet Tallinn-Pääsküla, kehtiv 1.-31.aug 1926, hind 120 marka.
See pidi ikka hästi soodne olema, et tasus ära sellise suure ilusa ateljeepildi tegemise pileti peale.
10 oktoober 2014
Liisuvõtmisest 1911
1874.a kehtestati Venemaal üldine sõjaväekohustus. Enne seda olid alguses nekrutid 20 aastat teenistuses, hiljem 10 +5 aastat reservis. Aga 1874.a lühenes teenistus maaväes 6 aasta peale tegevteenistuses + 9 reservis, I Maailmasõja alguseks oli teenistus maaväes 3 aastat + 15 a reservis. Sõjaväekohustus algas 21-aastaselt ning sõjaväkke võeti alati vähem mehi, kui 21-aastaseid oli. Minejad selgitati välja liisutõmbamisega. Liisku tõmmati vaid kord elus, 10-st kutsealusest pidid sõjaväkke minema umbes 3. Need, kellel vedas, arvati maakaitseväkke ja kutsuti välja vaid sõja ajal.
Tere!
Arvasin, et sa varsti kodu tuled, aga wend ütles, et sa weel 3 nädalaks senna jääd. Otan sind üksi on igaw, Pühapäev wedele mööda linna, wihma sajab - Leppik on ka wesises meeleolus alati -Otto Tito tuli "inglismaalt" liisku wõtma, ei ustut et lühikese nägemisega on, saadeti 3 päewaks kroonu hospidali "uurimiseks" tuli mulle täna uulitsal wastu silma karvad tulega ära põletut - nalja mees. See wist aitab. Kuradi tola.
Hüwaste! Riks
Maidla mõisaid oli Eestimaal mitu tükki, kaart paistab olevat enne päralejõudmist seigelnud.
Antikvariaadist.
Tere!
Arvasin, et sa varsti kodu tuled, aga wend ütles, et sa weel 3 nädalaks senna jääd. Otan sind üksi on igaw, Pühapäev wedele mööda linna, wihma sajab - Leppik on ka wesises meeleolus alati -Otto Tito tuli "inglismaalt" liisku wõtma, ei ustut et lühikese nägemisega on, saadeti 3 päewaks kroonu hospidali "uurimiseks" tuli mulle täna uulitsal wastu silma karvad tulega ära põletut - nalja mees. See wist aitab. Kuradi tola.
Hüwaste! Riks
Maidla mõisaid oli Eestimaal mitu tükki, kaart paistab olevat enne päralejõudmist seigelnud.
Antikvariaadist.
07 oktoober 2014
Veel Esimesest Maailmasõjast
See vanaonu albumi pilt on mulle alati mõistatuseks olnud: pilt mälestuseks Euroopa sõjast, mis toimus 1914 - 1917, aga see ei saa olla sõja ajal tehtud, sest siis ei teatud sõja daatumeid, see peab olema pärast rahulepingut tehtud, aga võib-olla siis enne demobiliseerumist.
Lugesin 1914.a ajalehti. Panen siia 2 ajalehes ilmunud kirja, mis minu arvates lihtsal toonil toovad meieni selle sõja kogu tema õuduses.
Mind rabas kirja viimane lõik: "Oma 18-aastast sünnipäeva pidasin ka suurepäraselt. ..."
"...aga ta taganeb visalt, nõnda et surnukehad sadadena virnas näha on."
"...varsti sõidame vereväljale..."
04 oktoober 2014
Kirjad sõdurile 1915, 1916
Leidsin Tallinna vanade raamatute poest Esimese Maailmasõja ajal ühele sõdurile saadetud 2 postkaarti. Ei tea, kas tuli mees kaartidega sõjast tagasi või olid need tema asjade hulgas, mis omastele saadeti.
Aadress on mõlemil: Tegevarmee 112.jalaväe Uraali polk 4.rood 4.rühm Harri Kamer. Üks on saadetud 20.augustil 1915 ja teine 20.juulil 1916.
Eestlased osalesid I Maailmasõjas Vene armee koosseisus, sõjast võttis osa umbes 100 000 eestlast, kellest hukkus 10 000.
Sõduritele oli kirjade saamine hästi tähtis. Sageli saatsid kaarte ka võõrad inimesed nagu siit kaardilt lugeda. Arvatavasti levitati kuidagi sõdurite aadresse. Rindele saadetud kaarte on väga vähe säilinud võrreldes tagalasse saadetutega, kaardid olid see viimane asi, mida sõdur pidas vajalikuks kaasas tassida.
Tervitus Haawa salust. Kuidas Teie pats nüüd ka käib? Meie elame ka siin väikeses linnas kaunis heaste, wõttsime ka Jaani päewa wastu nagu ennemaltki, mõttlesime ka Teie peale, kõik kes Teie sõeawäljal olete, minewaasta olite kõik ka sell ajal weel kodu. Wõi Teie olite sügise ka siin liiskus, ja mööda karja uulitsad käisite, noh, siis Teie peaksite mind tundma küll, ehk Teil on meeles see pagari äri turu ligidal nukki peal. Seal mina elan, käisite ehk minu juures suviti saia ostmas. Elage heaste ja terwitage teisi eesti suguvendi. Kati
Ei oska arvata, miks see tütarlaps just sellise pildiga kaardi välja valis või kui suur valik tal üldse oli.
Narvas 20.juulil 16
Hallo, kroonu onuke!
Kuhu Teie olete kadunud? Ega ometi Saksa Mihklid pole julgenud Teid sinna ilma saata? Wõi on laiskus maad wõtnud? Oi, oi! Ootsin igapäew oma kirja mida wõlsi adressiga minema saatsin tagasi tulema, wõtta näpust - ega ta ometi Teile kätte tulnud? Ega maksa siis kulla latseke na kuri olla, waid andke ikka ka wahe peal elu märki - oleks oleks kahju kui S-M. teile kurja teeksid. Loodan, et Teie kõige parema tervise juures olete ja tubliste saksa poistele valu annate, nii et nad juba ükskord ka rahu peale mõtlema hakkawad. Aitab juba pureleda. Seniks hüvasti. Elage hästi! T.Morast.
Esiküljel:
Olen päris hukkas, tahtsin jällegi põrgu nime kirjutamata jätta. Waja ennast parandada, muidu wõib halwast minna. Leeni
112.Uraali polk, kus kaardi saaja 1915.-1916.a sõdis, baseerus enne I Maailmasõdu Leedus, kogu sõja vältel oli ta ühes ja samas rajoonis praeguse Poola ja Valgevene territooriumil.
112.jalaväe Uraali polk võttis I Maailmasõja ajal osa ka kahest suurte inimkaotustega lahingust: algul I Maailmasõja kõige esimesest Idarinde lahingust, Gumbinneni lahingust, mis oli 20.augusti 1914 ning kus langes 12 000 vene armee sõdurit ning 1915.a veebruaris Augustovi lahingust, kus Vene armee jäi praeguse Poola territooriumi metsades piiramisrõngasse ja vangi langes 92 000 meest.
Väeosa kõige tähtsam asi oli lipp, see ei tohtinud mitte mingil juhul vaenlase kätte sattuda. Piiramisrõngas olevad sõdurid kaevasid oma lipud maa sisse või hävitasid.
Kaks aastat hiljem, 1916.aastal saadeti spetsiaalne komisjon mahamaetud lippe otsima, leiti üles 105., 108., 110., 116. polgu lipud, aga 112.oma ei leitud. Kuna siiski lipp vaenlase kätte ei langenud ja staap jäi alles, siis 112. polku laiali ei saadetud, vaid anti suvel mehi juurde. Pärast revolutsiooni 1918.a viidi 112.Uraali polk Rahvusliku Sotsialistliku Kaardiväe I diviisi koosseisu.
Kuna suurem täiendus saadeti 112.polku alles 1916.a suvel, siis on võimalik, et meie Harri Kamer oli Augustowis ja tuli piiramisrõngast välja.
2007.aastal leidsid I Maailmasõja lahingute rajoonis Kirde-Poola metsades tegutsenud otsijad Augustowi linna lähedalt sõdurisineli sisse keeratud lipu.
Lipp müüdi poola päritolu USA kollektsionäärile. Venemaal antikvaarsete militaaresemete uurimise, näituste, taaskehastuse ja äriga tegelev firma "Leibštandart" tõi selle USA-st uuesti Venemaale. Viidi läbi täiendav ekspertiis. Kuna lipp oli viletsas seisus, siis otsustati ta restaureerida: puhastada, kinnitada täiendavale kangale jne. Töö tegi idarahvaste muuseumi kunstnik-restauraator Anastassia Savjolova.
Praegu asub lipp Peterburi lähedal Tsarskoje Selos vastavatud (avati 15.aug 2014) I Maailmasõja muuseumis.
Lipu pildid sellest ajast, kui ta veel müügis oli, Leibštandarti poe leheküljelt.
Aadress on mõlemil: Tegevarmee 112.jalaväe Uraali polk 4.rood 4.rühm Harri Kamer. Üks on saadetud 20.augustil 1915 ja teine 20.juulil 1916.
Eestlased osalesid I Maailmasõjas Vene armee koosseisus, sõjast võttis osa umbes 100 000 eestlast, kellest hukkus 10 000.
Sõduritele oli kirjade saamine hästi tähtis. Sageli saatsid kaarte ka võõrad inimesed nagu siit kaardilt lugeda. Arvatavasti levitati kuidagi sõdurite aadresse. Rindele saadetud kaarte on väga vähe säilinud võrreldes tagalasse saadetutega, kaardid olid see viimane asi, mida sõdur pidas vajalikuks kaasas tassida.
Tervitus Haawa salust. Kuidas Teie pats nüüd ka käib? Meie elame ka siin väikeses linnas kaunis heaste, wõttsime ka Jaani päewa wastu nagu ennemaltki, mõttlesime ka Teie peale, kõik kes Teie sõeawäljal olete, minewaasta olite kõik ka sell ajal weel kodu. Wõi Teie olite sügise ka siin liiskus, ja mööda karja uulitsad käisite, noh, siis Teie peaksite mind tundma küll, ehk Teil on meeles see pagari äri turu ligidal nukki peal. Seal mina elan, käisite ehk minu juures suviti saia ostmas. Elage heaste ja terwitage teisi eesti suguvendi. Kati
Ei oska arvata, miks see tütarlaps just sellise pildiga kaardi välja valis või kui suur valik tal üldse oli.
Narvas 20.juulil 16
Hallo, kroonu onuke!
Kuhu Teie olete kadunud? Ega ometi Saksa Mihklid pole julgenud Teid sinna ilma saata? Wõi on laiskus maad wõtnud? Oi, oi! Ootsin igapäew oma kirja mida wõlsi adressiga minema saatsin tagasi tulema, wõtta näpust - ega ta ometi Teile kätte tulnud? Ega maksa siis kulla latseke na kuri olla, waid andke ikka ka wahe peal elu märki - oleks oleks kahju kui S-M. teile kurja teeksid. Loodan, et Teie kõige parema tervise juures olete ja tubliste saksa poistele valu annate, nii et nad juba ükskord ka rahu peale mõtlema hakkawad. Aitab juba pureleda. Seniks hüvasti. Elage hästi! T.Morast.
Esiküljel:
Olen päris hukkas, tahtsin jällegi põrgu nime kirjutamata jätta. Waja ennast parandada, muidu wõib halwast minna. Leeni
112.Uraali polk, kus kaardi saaja 1915.-1916.a sõdis, baseerus enne I Maailmasõdu Leedus, kogu sõja vältel oli ta ühes ja samas rajoonis praeguse Poola ja Valgevene territooriumil.
112.jalaväe Uraali polk võttis I Maailmasõja ajal osa ka kahest suurte inimkaotustega lahingust: algul I Maailmasõja kõige esimesest Idarinde lahingust, Gumbinneni lahingust, mis oli 20.augusti 1914 ning kus langes 12 000 vene armee sõdurit ning 1915.a veebruaris Augustovi lahingust, kus Vene armee jäi praeguse Poola territooriumi metsades piiramisrõngasse ja vangi langes 92 000 meest.
Väeosa kõige tähtsam asi oli lipp, see ei tohtinud mitte mingil juhul vaenlase kätte sattuda. Piiramisrõngas olevad sõdurid kaevasid oma lipud maa sisse või hävitasid.
Kaks aastat hiljem, 1916.aastal saadeti spetsiaalne komisjon mahamaetud lippe otsima, leiti üles 105., 108., 110., 116. polgu lipud, aga 112.oma ei leitud. Kuna siiski lipp vaenlase kätte ei langenud ja staap jäi alles, siis 112. polku laiali ei saadetud, vaid anti suvel mehi juurde. Pärast revolutsiooni 1918.a viidi 112.Uraali polk Rahvusliku Sotsialistliku Kaardiväe I diviisi koosseisu.
Kuna suurem täiendus saadeti 112.polku alles 1916.a suvel, siis on võimalik, et meie Harri Kamer oli Augustowis ja tuli piiramisrõngast välja.
2007.aastal leidsid I Maailmasõja lahingute rajoonis Kirde-Poola metsades tegutsenud otsijad Augustowi linna lähedalt sõdurisineli sisse keeratud lipu.
Lipp müüdi poola päritolu USA kollektsionäärile. Venemaal antikvaarsete militaaresemete uurimise, näituste, taaskehastuse ja äriga tegelev firma "Leibštandart" tõi selle USA-st uuesti Venemaale. Viidi läbi täiendav ekspertiis. Kuna lipp oli viletsas seisus, siis otsustati ta restaureerida: puhastada, kinnitada täiendavale kangale jne. Töö tegi idarahvaste muuseumi kunstnik-restauraator Anastassia Savjolova.
Praegu asub lipp Peterburi lähedal Tsarskoje Selos vastavatud (avati 15.aug 2014) I Maailmasõja muuseumis.
Lipu pildid sellest ajast, kui ta veel müügis oli, Leibštandarti poe leheküljelt.
Tellimine:
Postitused (Atom)