Vanu nõukogude uusaastakaarte vaadates eristuvad selgelt oma stiili poolest Konstantin Andrianovi (sünd 1932) joonistatud postkaardid. Tema kaardid on väga põhjalikult läbi joonistatud, stiil on ikoonimaalijalik, kaartidel on muinasjututegelased, vene folkloor, Puškini muinasjutud ning kõik see on kokku miksitud tänapäevaga. Kaardid on hea kvaliteediga läikpapil.
Kaardid meie kaardikarbist ja internetist.
Minu kätte sattus peotäis Eliise Pajale saadetud kaarte. Sain kaartide järgi teada, et Eliise elas Orissaares Nurga talus, 1924. aastal käis leeris, 1928. aastal elas Vana-Pärnus Ranna tn 5 ja Tallinna posti tn 1, 1931.-1932. aastal Tallinnas Girgensoni 25-17 ning mingil ajal ka Rahumäel Kaevu tn 10. 1933. aastal on Eliise jälle Orissaares kodutalus tagasi. Viimane kaart on 1941.aastast, Eliise on endiselt preili ja kannab Paja nime.
Alljärgnevalt on meremehest peigmehe Jaani Eliisele saadetud jõulu- ja uusaastakaardid. Paistab, et ei jõulud ega aastavahetus polnud meremeestele maalejäämiseks mingi põhjus. 1928. aastal on Jaan nii jõuluks kui ka uueks aastaks kaardi saatnud. 1931.aasta lõpus aga on Jaan koguni kolm kaarti saatnud: 9.detsembril sõidab ta ära merele, 18. sõidab jälle merele, 30. on Poolas. Mulle tundub, et Jants on päris meeleheitel, et ei saa jõuludel ja aastavahetusel pruudiga koos olla.
Itaalia kirjaniku kommunistlike ideedega raamat. Esmatrükk 1951. Nooremale koolieale.
Eesti keeles on seda raamatut trükitud 4 korda. Kolmel esimesel R.Verdini originaalillustratsioonid,
1960, kaane kujundanud E.Vaher.
1975, kaane kujundanud M.Kernumees.
1983, kaane kujundanud Henno Käo.
Olin väga üllatunud, kui avastasin ka 4. eestikeelse väljaande 2011. aastast. Ma ei osanud sellel raamatul praeguse ajaga mitte mingit seost leida. Aga kui ma illustratsioone nägin, siis mõtlesin, et võib-olla piltide pärast. Itaalia kunstniku Manuela Santini pildid on vapustavad!
Sinjoor Hernes astub tapalavale.
Küla turuväljaku keskele püstitati kena võllas toreda luugiga, mis avanes, niipea kui timukas nupule surus. selle luugi all avanevast august pidi sinjoor Hernes läbi kukkuma ning rippuma jääma, kuni ta sureb. Lk 76/83
Lapsena mulle see raamat meeldis, kuigi liiga palju oli minu arust vanglas istumist. Üritasin praegu uuesti lugeda, aga ei suutnud.
Hakkasin ka seda mõtlema, et kust ma tean, milline võllapuu välja näeb, võib-olla sellest raamatust. Kohe, kui Tartu bussipeatustesse mingid aastad tagasi uued infopostid tehti, tuli ülaltoodud illustratsioon silme ette.
Kuuldes, et Cipollinol on isa vangis, muutus Mesikäpp leebemaks.
"On ta seal juba pikemat aega?"
"Mitu kuud, pealegi on ta mõistetud eluajaks sunnitööle, aga ta ei välju sealt isegi pärast surma, sest maavalitseja vanglate juures on ka kalmistud."
Lk 106
Raamatu lõpp on tüüpiline nõukogudeaegne.
Loss ei ole enam loss, vaid laste mängupaik ja kool. Seal on saal pingpongi jaoks, joonistamisklass, nukuteater, kinosaal jne jne. Muidugi kõige ilusam mäng on kool: Cipollino ja Kirsike istuvad teineteise kõrval ühes pingis ja õpivad aritmeetikat, keeli, ajalugu ning kõiki teisi aineid, mida on tarvis teada, et osata end kaitsta kelmide eest ja neid maalt eemal hoida.
Lk 182
Sibulapoiss Cipollino oli N Liidus väga populaarne tegelane, toodeti isegi Cipollino-teemalisi nääriehteid.
Kaks varianti Cipollinost ja Maasikake.
Senjoor Tomat ja koer Murra.
Nääriehted internetist.
Tartu linna oktoobrikomisjon arutas oma järjekordsel istungil Tartu kultuurimajade poolt Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva tähistamiseks planeeritud pidulike kontsertide repertuaari. (...) Nii esitab segakoor "Heli" koos draamaringiga sõnalis-muusikalise põimiku "Oktoobri teel". (...) Tervishoiutöötajate maja isetegevuskollektiivid valmistuvad samuti esinema sõnalis-muusikalise põimikuga "Eelõhtust piduhommikuni". (...)
Teise küsimusena vaatas komisjon läbi asutuste hoonete dekoreerimise kavandid. Kui rea asutuste ja ettevõtete dekoreerimine on lahendatud kunstipäraselt ja loominguliselt (autoremonditehas nr 3, õlletehas, kunstimuuseum, kaubastu peahoone, RT "vanemuine"), siis terve rea asutuste ja ettevõtete juhatajad ja ühiskondlikud organisatsioonid on suhtunud sellesse küsimusse vastutustundetult. (...)
Väga halb on raudteejaama dekoreerimise kavand. Rahule ei saa jääda ka tööstuskombinaadi, keemiatehase, tehase AGE ning naha- ja jalatsite kombinaadi kavanditega.
Tervishoiuasutuste kavandeist võib ainult sünnitusmaja oma tunnistada rahuldavaks. Tartu Riiklikul Ülikoolil tuleb rohkem tähelepanu pöörata ühiselamute dekoreerimisele, kaubandusosakonnal aga tagada nii kaubastule kui ka teistele kaubandusorganisatsioonidele alluvate kaupluste vaateakende maitsekas kujundamine.
Ajaleht Edasi, 2.okt 1957.
Praegune Kaitseväe Akadeemia hoone 1940. aastal. Foto internetist.
Rasina elanikud Elise ja Joosep Urgard tapetud hundiga. 1950-ndate algul oli Eesti metsades palju hunte.
Eduard Sorga foto.
Eile õhtu eel valmistas Emajõgi tartlastele ootamatu üllatuse. Emajões umbes Ropka mõisa kohal oli tekkinud täielik ummistus, mille tõttu jääalune veevool takistus sedavõrd, et ülevalpool ummistuse kohta hakkas vesi jões kiiresti tõusma, kergitades kõrgemale ka jääkatte, kuni see hilisõhtul oli linna kohal, eriti allpool Kivisilda, juba kõrgele tõstetud ning kahelt poolt laialt ümbritsetud veega, mis tõusis üle kallaste. Madalamatel kohtadel vesi tõusis juba tänava pinnani.
Kodanikkude poolt informeeriti ootamatust juhtumist vastavaid võime, kes, olles kursis tänavuse suurvee-hädaohu võimalusega, kohe hakkasid olukorda selgitama. Mobiliseeriti meeskonnad, kes asusid kõigi võimalikkude abinõudega jõe ummistust lahti lõhkuma, et päästa Tartut uputusest. Selgus, et jõgi oli Annemõisast veidi allapool kõige madalamal kohal põhjani külmunud. Püüti kõik teha ummistuse likvideerimiseks, et ära hoida suuri rahvamajanduslikke kahjusid, mida vee keldritesse ja hoonetesse tungimine tekitaks.
Emajõe vee üllatavkiirest paisumisest informeeriti kohe ka Tallinnas äsja ellukutsutud Suurvee Talitust, kus parajasti koostamisel Tartu veevärgi torude edaspidise külmumise ärahoidmise projekt. Kuna veetõus osutus väga kiireks, siis läkitati sealt lennukil kohale peainsener Lirpa, kes hakkas siin ummistuse lõhkumist juhtima. Kuigi härra Lirpal on sellel alal suured kogemused, mis ta on omandanud Schveitsis mäestikujõgede ummistuste lahtilõhkumisel töötades, juhtus tal ummistuse ulatuse kindlaksmääramisel äpardus. Ta pidas ummistunud jõe osa lühemaks kui see tegelikult oli ja koondas kogu tööjõu arvatava ummistunud koha lahtilõhkumiseks. Siis aga selgus, et külmunud tsoon ulatub märksa pikemale.
Selle eksituse tõttu ei suudetud vett kohe vabastada ja hommikustjagu ööd oli vesi juba laialt tänavale tunginud ning üle ujutanud kogu Auriku ja Turu tän., pärmivabriku ja Kaubahoovi ümbruse, mis müstiliselt läikis tulede valguses, nägi välja justkui Veneetsias, nagu seda näitab ka juuresolev ülesvõte, mis tehtud täna varahommikul.
Nagu toimetuse töö lõpul kuuleme, edenes jäälõhkumine siiski väga jõudsasti nii et juba peagi loodeti jäävallist avar tee läbi saada ja hommikuks äride avamise ajaks tänavad kuivaks lasta.
Seletus sellele uudisele on 2. aprilli Postimehes alles 8.leheküljel rubriigis "Tartu teated" muude uudiste vahel.
Emajõe ummistusest ja insener Lirpast
Nagu lugejad, kes eile ise Tartus Kivisilla ja Kaubahoovi ümbruses liikusid, võisid näha, ei olnud seal hommikul enam niisugust uputavat suurvett, nagu eilses lehes toodud pilt ja kirjeldus kujutasid. Muidugi mõista, et selline ootamatu ja kiire ummistus Emajões võis juhtuda ainult 1. aprilli ööl, samuti ka selle süüdlane ja likvideerija insener Lirpa on niisugune kuju, kes teotseb vaid 1.aprillil, nagu seda näitab tema nimi, kui lugeda paremalt pahemale.
Kohalike töörahva saadikute nõukogude valimised 18. jaanuaril 1948. Fotograaf Eduard Sorga.
Fotograaf Eduard Sorga negatiivirullile oli kirjutatud Rasina pildid 1946-1954. Täpsemaks dateerimiseks õnnestus välja otsida kaks plakatit valimisjaoskonna seintelt, vasakpoolne, 1946. aasta plakat sellelt pildilt.
Pärast sõda Nõukogude Liidus rahvaloendust ei korraldatud. Inimeste üle arvepidamise aluseks olid valimisnimekirjad. 1948. a toimus peaaegu samaaegselt, 1.02.1948, esimest korda pärast sõda ka laste ja noorte ülelugemine. Teavet koguti majaraamatute põhjal, majavaldajad pidid üles märkima nende majades elavate alla 18-aastaste isikute arvu, poisid ja tüdrukud eraldi.
1948. aastal valmis esimest korda pärast Teist Maailmasõda Eesti rahvastiku vanuskoostise täielik andmestik.
Tänud Jaanusele.
