28 september 2014

Jaak Joala 1975

 Foto E.Laur 1975

1970-ndatel oli Jaak Joala pilt paljude tüdrukute pildikarbis ja toaseinal.

Seinal: Heidy Tamme, Helgi Sallo, Uno Loop, Jaak Joala.

Varem on blogist läbi käinud see foto.


26 september 2014

Gustav Adolfi kuju

Lume-Adolf on korra uue monumendi avamise 20.aastapäeval blogist läbi käinud, aga nüüd peatun sellel teemal põhjalikumalt.

 Kuju Tartu Ülikooli asutaja Gustav II Adolfi mälestuseks avati 27.juunil 1928. aastal Eesti Vabariigi 10.aastapäevaks ning hävitati 15.mail 1950.aastal.

 Ühel 1988.a kevadtalvisel hommikul nägid tööle tõttavad inimesed, et öösel on ülikooli taha Gustav Adolfi kuju tekkinud. Kuigi mobiile ei olnud, levis uudis kulutulena ja tipnes lumekuju piduliku avamisega, kus esines kõnega tol ajal ülikooli teabeteenistuses töötanud Indrek Tarand ja laulis laulukoor.
 Minu ajaloolasest sõber, kes oli Tartust väljas, kuulis raadiost üksikasjalikku kirjeldust kuju avamisest ning ei jõudnud ära imestada, kuidas tema, muidu kultuurne inimene, ei tea mitte midagi selle kuju taastamisest ega paigaldamisest.
Lumekuju seisis mõned päevad, siis sulas ära. Samal kohal oli hiljem hulk aega vineertahvel, mille peale oli joonistatud Gustav Adolfi pilt.

Päev enne ametlikku avamist.
23.aprillil 1992 taasavati Gustav II Adolfi pronksist kuju. Monumenti käis avamas Rootsi kuningas Karl XVI Gustav koos kuninganna Silviaga.
Rootsi kuningaid on Eestis päris palju käinud, alguses olid need sõjakäigud, pärast riigivisiidid. 1992.a visiit oli eriline selle poolest, et vahepeal ei olnud Rootsi kuningakojast 60 aastat Eestis ja ka Tartus käidud, kroonprints Gustav Adolf oli viimati olnud Tartus 30.06.1932 - 1.07.1932.


Võib-olla ei olnud kõik päris nii, aga teadjad inimesed rääkisid mulle Rootsi kuninga visiidist sellist lugu:
Kuninga tööpäev Tartu linnas oli ette nähtud pikk ja ka kuningad ja kuningannad on inimesed ning peavad käima kohas, kus kuningas jala käib. Kuna tol ajal oli viisakate käimlatega Tartu linnas kitsas, siis püüdsid vastuvõtjad ära arvata, millal kuningas võiks WC-sse tahta. Ülikooli rektoraati oli just hiljuti uus WC ehitatud, raekojas remonditi üks spetsiaalselt kuningapaari visiidiks ära, aga ülejäänud kõik olid jubedad peldikud.
Algul oli vastuvõtt Raekoja platsil ja Raekojas, siis ülikooli peahoones. Viimases oli kohutavalt haisev meeste peldik kohe otse tagaukse juures, aga sinna lähedale kuningat ei lastud, selleks ajaks avati spetsiaalselt rektoraadist õue viiv uks, kust mindi peahoone taha kuju avama. Kuju sai avatud, aga kuningas polnud ikka avaldanud soovi keha kergendada, ei saanud ju öelda, et kuninglik hiilgus käigu praegu pissil ära, pärast enam ei saa. Edasi mindi Toomele ajaloomuuseumi juurde. Jälle laulukoor laulmas... aga nüüd hakkas kuningas nihelema ja avaldas soovi käimlat kasutada. Sellega polnud keegi arvestanud, ajaloomuuseumi WC-d olid ette valmistamata! Aga mis teha, Raekoja platsi ja peahoonesse liiga pikk maa ning juhatatati ta siis tavalisse WC-sse, kust kuningas mõne aja pärast äraseletatud näoga väljus. Kuninganna kohta puuduvad andmed, ajaloomuuseumi kempsu ta igatahes ei kasutanud.

Andres Joala fotod.

24 september 2014

Võõpsu


 Võõpsu nime tekkimise kohta teab rahvasuu pajatada kahte legendi. Oli ju toona eestlaste ja teispool Peipsit elavate venelaste vahel tihe läbikäimine ja kauplemine. Vanarahva pärimuse järgi olla eestlaste seas Võõpsu tuntud Voosu nime all (tolleaegse Võhandu jõe nime järgi). Venelased aga hakkasid Voosu nime hääldama Voobsuu, mis hiljem kujunes Wõõbsuks. See nimetus kestis 1924. aastani, mil Võõpsu sai oma praeguse nime.
Teine versioon räägib, et kunagi sajandeid tagasi oli siia elama asunud vepsa rahvusest kala- ja jahimehi ning seda kohta hakati rahvasuus kutsuma Veps.

Peipsimaa lehelt.


 See postkaart on umbes 100 aastat vana, Võõpsu oli sel ajal hoogsalt arenev koht.

Netist uurides sain teada, et selle pildiga ei olegi nii lihtne, et tegelikult on 2 Võõpsut, asula Võhandu vasakkaldal ja küla paremkaldal, praegu kuuluvad nad isegi eri omavalitsustesse, üks Räpina, teine Mikitamäe valda. Lugesin, et inimesed on harjunud ennast üheks Võõpsuks pidama, nii et viimase haldusreformiga erinevatesse valdadesse jagamine on kaugete kabinetiametnike näpukas.
 Kuni 1946.aastani peeti asula ja küla vahel ühendust parvega, alles 1946.a ehitati sild, siis lõppes ka laevaliiklus Võõpsu sadamast.
Koha hiilgeaeg oli esimese vabariigi ajal, Võõpsu oli alev 1920-1938, põhiliselt käsitööliste elupaik, kutsuti ka potisetude pealinnaks. Viimase hoobi Võõpsu elujõule andis 1939.a tulekahju, kus hävis neljandik hooneid.

1936.a 2.jaanuari Vabas Maas oli Võõpsust selline artikkel:


2013.a oli Võõpsu alevikku sisse registreeritud 227 inimest, aastaringselt elati 2006.a 107.majas.
Võõpsu külas elas 2011.aastal 92 inimest.

20 september 2014

Linnaliinibuss Kalda tee peatuses 1977. aastal

Vaadake sama kohta praegu


Kui uued kollased Ungari bussid Ikarus 260 Tartu linnaliinidel 1970-ndatel sõitma hakkasid, olid nad meie jaoks imeilusad. sõitsid vaikselt, ei tossanud.

Punastest A-kijulistest peatusemärkidest oli kahju, kui nad välja vahetati, väideti, et meil peab olema nagu kogu Euroopas. Meie omad olid ju palju ilusamad.

Vasakpoolne bussipilet on 1980-ndatest, parempoolne 1990-ndatest, mõlemad komposteerimispiletid.

Pärastsõjaaegses ühistranspordis maksti ka linnas läbitud vahemaa eest. Üks Tammelinna elanik meenutas, et 1950-ndatel maksis Kesk-kaare -Riia nurgalt kesklinna sõit 45 kopikat, iga peatusevahe 15 kopikat. Buss peatus ka Väike-kaare nurgal, aga see vahe oli nii lühike, et eraldi tasu ei võetud. Huvitav, et Riia tänavas on bussipeatused juba 60 aastat sama koha peal olnud va ärakaotatud Väike-kaare peatus.
Tallinnas kehtestati ühtne piletihind 5 kopikat 1964.aastal, Tartus hakkas bussisõit maksma 3 kopikat, aga mis aastast, ei tea.
Esimesena vabariigis mindi 1960.a linnaliinidel üle konduktoriteta teenindusele. Selleks konstrueeriti koos Tartu Autode Remondi Katsetehase spetsialistidega kassaaparaat, mis hiljem võeti kasutusele vabariigi kõikidel linnaliinidel. (Tartu Autobussi- ja Taksopark, Tartu 1983)


Alguses sõitsid bussides kaasas konduktorid, kes müüsid suurest rullist pileteid, 1960-ndatel tulid piletikassad, kuhu panid 3 kopikat sisse ja keerasid endale rullist ühe pileti. Kui 3-kopikalist ei olnud, panid sisse 5+1 või 10 või 15 kopikat, keerasid vastava arvu pileteid ja müüsid järgmistele ülejäänu ära. Kassa peal klaasi all olid näha kolm-neli viimast raha, aga kui panid juba 20 kopikat, siis tuli nii palju keerata, et raha, mille sa panid, polnud enam näha ja mõned kasutasid seda ära, tehes näo, et panid 20 kopikat, aga tegelikult keerasid lihtsalt 6 piletit. Aga üldiselt olid inimesed ausad.
Alates 1973.aastast tuli piletid osta putkast ja bussis komposteerida e lüüa piletisse aukude kombinatsioon.



09 september 2014

2.august 1939

Pärast vabadussõja (1918–1920) lõppu hakkas Eesti Kaitsevägi otsima alasid, kuhu rajada suviseid väljaõppekeskusi. Mustoja piirkond Eesti kagupiiri lähedal oli selleks ülimalt sobiv, kuna inimasustus oli äärmiselt mitmekesise maastikuga alal väga hõre. Samas oli piirkond hästi ligipääsetav: veeteed mööda pääses Värskasse ja raudteed pidi Petserisse.
Nii otsustatigi siia rajada mitmekümne ruutkilomeetri suurune Petseri laskeväli, mille põhjapoolsesse külge, Värskasse, hakati 1926. aastal rajama Põhjalaagrit ja lõunapoolsesse külge, Petseri lähedale, Lõunalaagrit. Petseri laskeväljast kujunes suur väljaõppeala, kus peale Lõunalaagris paiknenud 7. jalaväerügemendi ja Põhjalaagris asuvate suurtüki- ja ratsaväeüksuste korraldasid igal suvel õppusi ka teised väeosad kõikjalt Eestist. Raudtee lähedus võimaldas teha laskeharjutusi soomusrongidelt laskeväljale. 
Pärast teist maailmasõda kasutasid Mustoja ala polügoonina Nõukogude tankipolk, motoriseeritud jalaväelased ja õhudessantlased. 1950. aastate lõpuks olid kõik eestiaegsed Lõunalaagri hooned lagunenud või maha põlenud. Põhjalaagri linnakust on praeguseni säilinud kümmekond hoonet.
Polügooni lõunaserva ehitas Nõukogude armee mitu uut hoonet, sealhulgas suure tulejuhtimistorni. 1990. aastate alguses tehti piirkonnas ulatuslikke evakueerimis- ja lammutustöid, mille käigus viidi ära kõik tehnilised seadmed, lammutati pooleliolevad ehitised ning võeti kaasa metallist detailid. Viimane venelasest tunnimees oli polügoonil valves 1992. aastal. 

Maastikukaitseala 1998.aastast





Selline kiri koju vennale, aga sama päeva Postimees arutleb mida teha Nõukogude Liiduga, kes Balti riike, oma endisi Vene provintse, jälle tagasi tahab

 

Kahjuks on Eduard Saarest (1915-1997) ainult pildid, mälestusi ei ole. Nii et me võime ainult oletada, kuidas temast Nõukogude Armee vanemseersant sai.


Kas on võimalik, et keskmisel pildil on Eesti vorm Vene sõjaväe atribuutikaga, mütsi ees on igatahes viisnurk sirbi ja vasaraga.


05 september 2014

Langevarjuhüpped 1965

Võrreldes 10 aastat hilisemate piltidega, mis eelmises postituses olid, on erinevus põhiliselt peakatetes.

 Mootorratturitel muutusid kiivrid kohustuslikuks 1966.aastal, 1964.a hakati Salvos kiivreid tootma (Ringvaade Nõukogude Eesti nr 40, 5/7 "Salvo kiiver", Plastmasstoodete Vabriku Salvo uudistoodangu - kiivri katsetamine. Tööprotsess vabrikus).

 Alumise pildi peal olev kiiver mehe peas on väga uus ja moodne, selliseid kiivreid kaunistati värviliste isoleerpaelte ribadega, et veel uhkem oleks.

 Siin on Ülenurme lennuväljal pildi vasakus servas hüppajaid ootamas An-2, aasta varem hüpati Tartu lennuklubis väikse lennuki pealt.
 Mulle rääkis muljeid 1964.a Jak-12 pealt oma esimese langevarjuhüppe teinud tol ajal 15-aastane tütarlaps. Üsna jube oli. Jak-12 on 4-kohaline, piloodi kõrvaliste võeti ära ja parempoolne uks võeti eest ära, tagaistmetele istusid 2 langevarjurit. Langevarjuhüppeks pidi ronima uksest välja mõned astmed trepist alla ja siis hüppama. Mari, kes oli valetanud end 16-aastaseks (hüpata tohtis alates 16.eluaastast), kartis hirmsasti, aga teda sundis tagant mõte teiste halvakspanust, kui ta ei hüppa, nii et ta ronis ja hüppas.
An-2lt hüpates oli asi märksa lihtsam: mindi ukse juurde, kui süttis roheline tuli ja käis helisignaal, andis kõrvalseisev instruktor müksu õla pihta "läks" ja juba kukkusidki.

 Kostja Juliusega.
 Julius visati esimesena, tema maandumise koha järgi tegi lendur parandusi allaviskamise koha suhtes.


See ei puutu küll päriselt asjasse, langevarjuspordist me siin ei räägi, aga siiski tahaksin jagada lõiku Hanna Reitschi huvitavast raamatust "Lendamine - mu arm!"
Ta kirjeldab langevarjurite täpsushüpete võistlust enne II Maailmasõda Ameerikas Clevelandi lennupäevadel, kus käis 3 päeva jooksul lennupäevade üritustel ligi miljon inimest:
Tuli maanduda peatribüüni ringis võimalikult keskpunkti lähedal. Kuna ilm oli tormine ja seega oht, et tuul võib langevarjuri eemale kanda, kasutasid paljud neist suurest auahnusest ventiile liiga vara, mille tõttu langemise kiirus suurenes.
  Esimene langevarjur, kes etteantud ringis maandus, sai surma. Mitmed said kergemaid või raskemaid sisemisi vigastusi ja luumurde. Palavikuline sensatsioonihimu ja auahnus oli haaranud inimesi, kes tohutu massisugestiooni survel olid neil päevil peaaegu joobetaolises seisundis.
lk 168-169

Tänud Marile ja Vahurile.