Tartu tudengipäevad 1994

Pärast iseseisvuse saabumist oli suur eufooria - järsku oli kõik lubatud.

Võistkond "Onanistid".

Võimlemistund 1968

 Võimlemistund Tartus ülikooli lasteaias, tavaline laste võimlemistund, siis ei olnud lasteaias trenne lisaraha eest. Ülikooli lasteaed oli Veski ja Kuperjanovi tänava nurgal, tolle aja nimedega Nikolai Burdenko ja Hans Heidemanni tänava nurgal.
 Seinal tagaplaanil Lenini pilt.

Tundub üsna ohtlik, tänapäeval ei tuleks vist kõne allagi.

Urmase albumist

Inglise keele õpetaja 1954

  Õpilane, kellele pildi taga pühendus on, lahkus meie hulgast juba 45 aastat tagasi. Ei saa midagi küsida. Kuid kahtlemata on pildil väga tore inimene, ainult avatud, soe ja südamlik inimene naeratab niiviisi. Ei loe, milline on aeg, millised on loosungid tahvli kohal, loevad inimesed.

Invaliidide Kooperatiiv-Artell "Oktoober"

 Minu huvi äratas artelli nimi, mis tekitas paralleeli meie töövõimereformiga.

See hall, viltune, poolikute tekstide ja musta servaga kaart kannab 1949.a postitemplit:

Kaarte tootev artell asus Pärnus, esimestele kaartidele nagu see, on lihtsalt templiga artelli nimi peale löödud:

Järgmine kaart on saadetud 1953.aastal, nimi kummitemplil on tublisti lühemaks muutunud, ainult Artell "Oktoober" on järgi jäänud.

Invaliidide artelli ”Oktoober” töötajad võtsid endile kõrgendatud kohustuse, andes seltsimees Stalinile lubaduse täita 1951. a. tootmisplaan 5. detsembriks. Artelli ”Oktoober” kollektiiv on hästi toime tulnud oma lubaduste täitmisega.

29. oktoobriks oli aastaplaan täidetud üle 94%. Pärnu linna artellide vahelises sotsialistlikus võistluses sai artell ”Oktoober” teistkordselt rändpunalipu ja rahalise preemia, millega osutati töötajate kollektiivile suur tunnustus seltsimees Stalinile antud lubaduste eduka täitmise eest. Kuid nõukogude inimestel ei ole omane rahulduda saavutatuga. Suure oktoobrirevolutsiooni 34. aastapäeva eelses sotsialistlikus võistluses võttis artelli kollektiiv uued kohustused: täita käesoleva aasta toodanguplaan juba 7. novembriks ning anda üleplaanilist kasumit 73 000 rubla.
(Töörahva Hääl 1. novembril 1951)

http://parnu.postimees.ee/619370/60-aastat-tagasi

Postkaartide tootmine oli ainult üks osa artelli tegevusest, näiteks kuulus Invaliidide Kooperatiiv-Artell "Oktoobri" alla ka 1947. - 1949. a tegutsenud Pärnu Kurttummade Segatootmise Kooperatiiv- Artell "Võit".

All paremas nurgas fotograafi märge.

Artelli nime all on välja tulnud päris palju Pärnu vaatekaarte, leheküljelt
 http://www.piltnikud.com/piltnikud.php
võib lugeda, et nad kasutasid mitukümmend aastat vanu negatiive, kust nad need said, pole öeldud.

 Pärnu vaatekaarte valmistas Invaliidide Kooperatiiv-Artell "Oktoober". Esimestele neist on tekstiküljele lihtsalt löödud kummitempliga "Artell"Oktoober"". Aastatel 1954-1959 ilmunud vaatekaartidel on tagaküljel trükitud tekst " Eesti NSV, Pärnu, 1954.a....(objekti nimetus)". Paraku vastab aastaarv ainult osa postkaartide puhul tegelikkusele.  Enamiku puhul on kasutatud negatiive, mille tegi R.Siig mitukümmend aastat varem. Mõni postkaart kannab veel isegi R.Siia numbreid. Enamikust nendest postkaartidest ilmus peaaegu igal aastal kordustrükke.  Seda traditsiooni jätkasid "Oktoobri" järglased Pärnu LET Tööstuskombinaat ja ja Teeninduskombinaat "Säde" veel 1959-1961.
 http://www.piltnikud.com/piltnikud.php

1888.a sündinud Richard Siig oli fotograaf ja Pärnu "Endla" teatri näitleja. 1936.a valmistas ta välisministeeriumi tellimusel Eestit tutvustavaid piltpostkaarte.


Urmase pildikogust.

Lasteaias 1951

Pilt on tehtud ühes Pärnu lasteaias 1951. aastal.
Väga hoolikalt seatud kompositsioon: autokastis lehvitavad poisid keskel, tüdrukud nukuvankritega kahel pool peegelpildis. Poisid on ühtemoodi riietega ja tüdrukud ka.

Urmase albumist

Rahu võidab sõja 1955

Pilt on tehtud 1955. aastal, aga kus, seda ei tea. Autahvli alla on kirjutatud  Au kaevuri tööle! - niisiis on tegemist kaevandusasulaga. Veidrad mütsid tüdrukute peas käivad ilmselt ka kaevanduse juurde.
On võimalik, et neiud on TRÜ geoloogia- või keemiatudengid.

Urmase albumist.

Laps on liiga pikaks kasvanud... 1950-ndad

Urmase albumist

Leivalaos 1956

 Simuna leivatööstuse leivalaos 16.03.1956.

Voldemar Väli "Emajõgi" 1942

  See Voldemar Väli maal on seisnud palju aastaid meie naabrite panipaigas, alguses oli ka seina peal, aga siis lagunes raam ära. Kunstnik kinkis selle kunagi oma tuttavale perele ja maali olemasolu ei ole kuskil minule kättesaadavates allikates kajastunud.

  

Voldemar Väli (1909-2007) lõpetas "Pallase" Teise Maailmasõja ajal, 1943.a, kool kandis sel ajal  Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste nime. 

  Nii Saksa kui ka Nõukogude mobilisatsioonist päästis teda ennesõjaaegne kukkumine suusatamise ajal, mille tagajärjel oli tal kaua aega vesi põlves, mõlemad tema vennad aga hukkusid sõjas.

  Raamatus "Maalikunstnik Voldemar Väli" on üks selline 1943.a maalitud Tartu pilt:

 

Tüdrukuid ootamas 1959

Pildi pealt ei ole näha, et teine samasugune pisike klassivend on pildistamas.
Lapsed käivad koolis portfellidega.
Akendel on luugid ja seina peal pisike plekist prügikast.

Aitäh Enelile.

Sõjaväelane

Fotograaf Johann Jansen sai 15.01.1900 loa pildistamiseks Pärnus ja Pärnu ümbruses. Ateljee oli, nagu siit tagant lugeda, Kuninga tänav 38, Pärnus. Veel on lisatud, et negatiivid hoitakse alles ja fotosid suurendatakse soovitud suurusesse. J.Jansen on olnud ka õpetaja Vatla abikoolis.

Fotol olijat ja pildistamise aega pole teada. Aga kuna Janseni tegutsemisaja lõpuks peetakse 1911.aastat, siis peab ülemine pilt nende aastate sisse mahtuma.
  Alumine pilt võiks olla umbes 20a hiljem tehtud.

Inimesed vananevad, aga ei muutu.

Aitäh Murcale.

Tartus toodetud lastekärud, 1950-ndad

 
 Leidsin 1952.a 1.juuli ajalehest pildi, kus tehakse sellist käru:

Aga tundub, et see polnud Tartus ainuke kärutootmine. Raamatus Tartu Ehitusmaterjalide Tehasest räägitakse reformpõhjaga ja torudest keeratud otstega voodite tootmisest Rebase tänavas 1949.aastal ja sellele järgneb lõik: Varsti hakkasime valmistama lastekärusid, millest tundis puudust kogu Eesti. (lk 15).

Millised need kärud olid, ei tea.... kas sellised?

Kärus on 1960.a sündinud Marju.

 Samasugune käru, mis ülemine.

Võib-olla toodeti selliseid?

Rattad tunduvad kõigil ühesugused olevat.

Viimane, sinine käru on Osta.ee-st

Tünnid 1951

Tartu õlletehase töötajad tünnivirnal 1951.aastal.

Kas neid vaate kasutati õlle transpordiks või laagerdamiseks, ei tea, peab õllemuuseumist küsima.

Maie albumist.

Rahva Hääle kalendrid

Minu vanematel oli koju tellitud 3 ajalehte: Rahva Hääl, Noorte Hääl ja Edasi. Rahva Häälest ei olnud midagi lugeda, seda uuris ainult isa lootuses midagi maailma asjadest teada saada, Noorte Häälest loeti ainult viimast veergu, päriselt loeti ainult ajalehte Edasi.

Aga köögis seina peal oli meil millegipärast alati Rahva Hääle kalender. Kui kalender aasta otsa silma all on, siis peaks selle illustratsioon alateadlikult mõjuma. Panen siia Rahva Hääle kalendrid, mis ma Eneli käest sain ja Osta.ee - st alla laadisin.

Sõda ei olnud veel lõppenud, aga kalender on väga optimistlik oma tohutu hulga suitsevate korstendega. Äramärkimist väärivad päevad on muu hulgas 2.september - rahvusvaheline noortepäev ja 1.oktoober - 1938.a ilmus "ÜK(b) Ajaloo Lühikursus". Kas praegustes kalendrites märgitakse kunagi mõne raamatu ilmumist?

30 aastat Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist.

Vasakul: 

Au Nõukogude armeele - vabastajale, kes auga kaitses meie kodumaa vabadust ja sõltumatust!

Paremal:

Nõukogude noored! Omandage väsimatult teadmisi, valmistuge saama visadeks võitlejateks Lenini-Stalini ürituse eest!

Keskel:

Viisaastak nelja aastaga! 

Selle kohta ütles rahvas:

Viisaastak nelja aastaga, kolme mehe töö kahe mehega ühe mehe palga eest!

 Vot selle kalendriga on hirmus pahasti. Nimelt 29.jaanuaril 1949 tõi Eesti NSV Glavliti ülem sm Päll alluvatele tsensoritele välja nende töös esinenud puudusi - Rahva Hääle seinakalendrisse on lipsanud raske eksimus, veduri küljel on rist. Sellised vead kohustavad suuremale valvsusele.

 Koopia on kehv, uurisin seda vedurit igatpidi, mingi aimatava risti lõpuks leidsin.
 Jaan Roosi päevikust lugesin ka sinimustvalgest üleval nurgas.

12.märtsil 1949 kirjutab Jaan Roos oma päevikusse:
Suur skandaal on tänavuse "Rahva Hääle" seinakalendriga, mille on joonistanud karikaturist Jensen. Sellelt on rahvas leidnud ülal parempoolsel nurgal eesti värvide sinimustvalge kombinatsiooni. All samuti parempoolsele nurgale on joonistatud raudteerong. Selle veduri küljele on joonistatud rist Sedagi on tähelepanelikud jälgijad leidnud ja nüüd hüütakse seda rongi punaste ja kommunistide surmarongiks. Kes on säärases skandaalis süüdi? Muidugi karikaturist Jensen. Nagu kuuldub, olevat ta selle kalendrijoonise eest 25 aastat saanud.
Jaan Roos "Läbi punase öö" III, lk 201.

22. märtsil kirjutab ta:
Igal pool võetakse maha "Rahva Hääle" seinakalendreid.
lk 205 

Vikipeedia iseloomustab Jaan Jensenit kui nõukogude võimule usaldusväärset karikaturisti, kes 1946–1950 oli Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud ja Kunstifondi juhatuse esimees. Nii et, kas Jaan Roos eksis autori nimega või õnnestus Jensenil end sellest puhtalt välja keerutada.

Minu sünniaasta kalender, nüüdsest hakkavad nad mind seinalt mõjutama.

Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik.

 Veel rahvuslikum vorm.

Suitsevad korstnad, kraanad ja rakett kui progressi ja heaolu sümbolid.

1945.a rahvusvaheline noortepäev 2.septembril on ühte heitnud Nõukogude miilitsapäevaga ülemaailmse noorsoopäeva nime all. Vene ajal kutsuti 10.novembrit ka miilitsate ja martide rahvusvahelise solidaarsuse päevaks.

 Tol ajal tundsime oma eesrindlikke lüpsjaid nägu- ja nimepidi, aga ära olen unustanud, kes siin võiks olla. Aga võib-olla on lihtsalt illustratiivne inimene suitsupääsukesega.

Kirvejälgedega raamat

Nõukogude võim hävitas 84% esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud raamatutest.
Hävitustööga alustati kohe pärast Nõukogude võimu kehtestamist Eestis 1940.a ja jätkati pärast Saksa okupatsiooni 1944.aastal.

"Eesti Vabadussõda" oli 30.augustil 1940 ilmunud "Avalikest ja koolide raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimestikus".
Nõukogudeaegses Eesti NSV ajaloos ei olnud Vabadussõda.

  Piltidel on Anu kirvejälgedega raamat, kahjuks ei ole teada, mis asjaoludel see ära päästeti.

  Raamatukogudele ei öeldud, et raamatud hävitatakse, Harald Haberman rääkis ülikooli raamatukogusse deponeerimisest ja Olga Lauristin üleandmisest. Veelgi enam, rõhutati, et raamatuid tuleb eriti hoolikalt pakkida, et nad teel kannatada ei saaks.
 Kui keelatud kirjandus Lõuna-Eestist oli kõik kohal, ilmus ühel päeval, nimelt 28.nov 1940.a raamatukogusse kirjanduse ja kirjastuse peavalitsuse direktor Olga Lauristin oma abi venelase Šalnjevi ja ülikooli õppeprorektori Kristjan Kukega. Nad tutvusid hävitamisele määratud kirjandusega ja nõudsid, et kõik teosed kiiremas korras hävitataks.
"Punase kirve tapatants eesti raamatul", Eesti Sõna, 10.märts 1942.

 Tartus hävitati kokkuveetud raamatuid Gustav Adolfi tänavas kirjastuste kesklao ruumides ja Toomel ülikooli raamatukogus.
  Hävitamist toimetati maja keldris, kus 20 naist ja 3 meest lõhkusid raamatuid 2 nädalat järgemööda
  Sõda oli juba puhkenud, kui nad tööga lõpule jõudsid. Raamat asetati suurele puupakule ja löödi talle siis kirvega lai sälk sisse, mille järele naised asusid raamatust lehti ära rebima.
...
  Lõhutud raamatud aeti kottidesse ja tiriti siis väljas ootavale autole või hobusele ning toimetati kas raudteejaama või Paju tänavas asuvasse jäätmete kogumise punkti. Jaamas seisis raamatujäätmete äravedamiseks tühi vagun, kuhu laaditi 50 tonni purustatud raamatuid. Need saadeti Narva kaudu Venemaale, nagu öeldi, ühte paberivabrikusse Leningradis või kusagil selle läheduses.

"Punase kirve tapatants eesti raamatul", Eesti Sõna, 10.märts 1942.

 Lugeda saab siit.

Sel teemal väga hea raamat on Kaljo-Olev Veskimägi "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed", 1996.

Loetav on ka Enno Tammeri "Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites", 2014, praegu müügil allahinnatult 2.65€.

 

Supilinna lapsed 1959

Pilt on tehtud Tartus Herne 40 õues 1959.a juulis.

Lapsed on väga korralikult riides, kõigil tüdrukutel lehvid peas, arvatavasti on kellegi sünnipäev.

Väikesed tüdrukud istuvad tumeda riide või teki peal. Tol ajal oli muruplatse väga vähe ja väikesed, aedades kasvatati köögivilju ja lilli ja mõnes kohas kasvas lihtsalt hein. Tagaplaanil olev aed on üsna roikaline.

Maie albumist

Rattasõit 1957

Herne tänava aias on naabritädi tagant lükkamas.

Maie albumist.