30 juuni 2017

Nõukogude kalevlased 1949

   Nõukogude korras, kus puuduvad vastuolulised klassid, kus võim on rahva käes ja töötajate võitlus toimub ühise eesmärgi saavutamise eest, on spordil ja kehakultuuril ääretult suur kasvatuslik tähtsus. Peale füüsilise karastuse ja arendamise kasvatab kehakultuur ja sport nõukogude inimestes neile vajalikke moraalseid omadusi: ausust, kollektiivsuse tunnet, seltsimehelikkust, töö-armastust, usku oma jõusse jne., mida ei saa arendada spordiga äritsev ja mahhineeriv kapitalistlik maailm oma sportlastes. Kehakultuuriorganisatsiooni ülesandeks on oma tegevus üles ehitada ja läbi viia sääraselt, et kasvatuslik külg tõeliselt tagaks õigete nõukogude inimeste kujunemise.
 lk 34

 
Kalevipoeg kivi ja kalevlane kuuli heitmas - kogu raamat on kaaneillustratsiooni vääriline.
  Koosneb üksikutest artiklitest erinevate spordialade kohta, värskelt omandatud nõukogulikus kirjaviisis. Vahel tundub nagu oleks meelega vint üle keeratud, ongi, aga mitte niivõrd  huumorimeelest kui hirmust - kes ei kohandu, ei jää ellu. Samas saab ülevaate tegelikust olukorrast ja ka ebaõnnestumistest.
  Allpool olen raamatu tsitaate illustreerinud erinevatest peredest pärit piltidega, tuleb tunnistada, et pildid on natuke hilisemad - kuni 1966-ndani.

 
Elagu kehakultuurlaste parim sõber sm Stalin!,  "Nõukogude kalevlased", lk 6.

 
Heli pildikastist, aga ei ole teada, kes on pildil. Poistel on käes diplomid, trikooga poisil on rinnal viisnurga ja sirbi-vasaraga embleem, aga kas K on "Kalev", ei tea, raamatu kaanel on teistsugune logo.

  Üle maa on tuntud stahhaanovlane-sepp Juhan Looaru, kelle rinnal helkiv kuldmedal tõendab ühtlasi, et ta on NSV Liidu maadlustšempion. Kiviõli kehakultuurikollektiivi, Nõukogude Eesti preemia laureaadi liikmeist on maadleja Valdur Vahemets täitnud juba 11 aasta plaani, kollektiivi liikmed sm. Mihkel Vaher 8 ja Aleksander Smirnov 7,5 aasta plaani. Samal ajal on sm. Vahemets ka maakonna maadlus- ja tõstetšempion. 
 lk 56
 
  Maadleja Valdur Vahemets on oma igapäevase tööga võitnud stahhaanovlase austava nimetuse. Valajana on ta ammugi täitnud isikliku viie aasta plaani ja täidab päevast päeva oma tööülesandeid 200-300 protsenti.
 lk 140

  Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased on kultuursed inimesed.
lk 45


 Ühes Tallinna vanakraamipoes olid müügil O.Maasingu diplomid. Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Diplom on antud 1951. aastal ajalehe Noorte Hääl karikavõistlustel ujumises. O.Maasing tuli 3x 100 m kombineeritud teateujumises meestele VSÜ Kalev II võistkonna koosseisus teisele kohale.
 

Vanemuise orkestrandid ja balletitrupp suusatamas, 1960-ndate algus: kükitab Jaan Saul, paremal  Erich Kõlar, Regina Tõško valge mütsiga, Jelena Poznjak. Arnold Kohvi tehtud foto.

  Seekord oli "lava" hoopis suuremõõtmeline ja "mängida" tuli grimmita ja kunstlike dekoratsioonideta, pelgamata rambivalgust. "Vanemuine" tõi publiku ette oma saavutused kehakultuuritöö osas ja alustas oma kollektiiviga teatejooksu Tartust Tallinna.
lk 54

 Ja juba samal sügisel saatsid Nõukogude Eesti töötajad oma tervitused meie pealinna Moskva 800. a juubeli pidustustele VSÜ "Kalevi" ja "Jõu" teatejooksjatega, kes katsid vahemaa Tallinnast Moskvasse (1100 km) ilma ühegi viperuseta. See suurjooks oli triumfiks ka vanemuislastele. Kuigi seekord ei olnud jooksjaiks nemad, ometi oli nendel kui esiklavastajail teeneid ka selles jooksus.
lk 54
1966, tõenäoliselt Alatskivil.
  Viljandis kalevlased saavutavad 6 meistritiitlit, neist 3 Erna Abel. Tulemustes esines mõningaidki üllatusi, sest võistluste kestes raske lume ja vihmasaju vaheldudes olid võistlustingimused erakordselt rasked. ... Tihedas lumesajus tuli tuli rohkesti ette võistlusrajalt eksimisi ning 53 startinust saavutasid lõpuaja vaid 19 võistlejat.
lk 98

   1948.a suusakrossi eel tehti ulatuslikke ettevalmistustöid. "Kalev" oli suures mures suusasidemete pärast, neid ei jätkunud kuidagi kõigile soovijaile. Ühingule anti suureis koguseis suuski, kuid sidemeteta. Läänemaal hakkasid kalevlased ise suusasidemeid valmistama. Kuid ka nii ei suudetud pääseda üldisest sidemete puudusest.
lk 148


   Poisid Tartus Tamme staadionil.

 "Kalev" aga sai null punkti, sest "Kalevi" kaks noortest jooksjaist koosnevat naiskonda eksisid teatevahetusel määruste vastu ja nende tulemused tühistati. Teise ebaõnnestumise põhjustas Tartumaa nõukogu vastutavate töötajate hooletu suhtumine. 4x1500m jooksus oli meeskondadesse määratud L.Viita ja R.Meesak, kuid Tartumaa nõukogu ei suutnud tagada nende jooksjate startimist, mistõttu "Kalevi" II meeskond platseerus oodatust tahapoole.
 lk 77

  Meeskonda loodeti täiendada koju tagasipöörduvate maanoorte parematega, kuid teel sõideti üksteisest mööda. Meeskonda oli võetud õpilasi, kelle saavutused aga võistlusjuhendi kohaselt arvestamisele ei tulnud. Kõigi nende asjaolude tõttu jäi Eesti NSV võistkond viimaseks.
 lk 99
1960.aasta ujumisvõistlused, võib-olla Elvas.

  Siinkohal väärib märkimist suur ja ebatavaline töö, mille tegid jahtklubi huvides Vabariikliku Vabatahtliku Tuletõrjeühingu keskuse töötajad eesotsas esimehe sm. A.Sorkiga. Pirita jõe suu süvendamisel oli bager tõstnud vasakule kaldale liiva- ja mudamäe, mille maht oli ligikaudu 1000 kantmeetrit. Selle kõrvaldamiseks tuldi suurepärasele ideele: kasutada tuletõrje abi. Tuletõrje tõi kohale 3 tugevajõulist mootorpritsi ja töötas 4 päeva. Siis oli ligi 5m kõrgune liivamägi maatasa "pestud". 18-atmosfäärilise survega veejoad ajasid liiva laiali kaugele plaažile ja paljude inimeste töövaev, mida oleks tulnud näha jõemudamäe laialikandmisel, oli säästetud.
   lk 50
Ajasid muda plaažile laiali?!

Kalasportlaste autasustamine 1960.
 
  Kuid õige Nõukogude õngesportlane ei peida end üksnes vaiksesse jõeroogu või kaunile järvekaldale, et küttida kala. Nõukogude õngesportlane on eelkõige aktiivne Nõukogude kodanik, kes võtab innukalt osa ühiskondlikust elust. Möödunud aastal võtsid õngesportlased esmakordselt täies spordivarustuses ja organiseeritult osa 1. mai demonstratsioonist. 
  lk137

Tsitaadid raamatust "Nõukogude kalevlased", pildid Anu, Sirli, Marguse, Heli, Helja jt perealbumitest.

22 juuni 2017

Koolilõpu kleidid 1978

  Nõukogude ajal pidulikke riideid üldiselt poest ei ostetud, need lasti õmblejal teha.
Päris sageli oli ka nii, et kogu klass ostis ühiselt riide ja kõik õmblesid ühesugusest riidest lõpukleidid.


Aleksei Müürissepa nimelise Orissaare Keskkooli 8.klassi lõpupilt 1978.
Poistel on samast riidest kikilipsud ja õpetajagi on tüdrukutega solidaarne. Aga esimese rea kõige parempoolne tüdruk on teistmoodi, tal on ühesuuruste täppidega kleit!
  Grupi ette laotud potid on täiesti müstika, potililli küll lõpetajatele ei toodud, kust need välja võeti!

Seinal: Eales kellelgi unuda saa kooliaeg kaunis.

Sama kooli 11.klassi lõpetajatel olid 1978.a ühesugusest riidest helesinised kleidid.

1978.aastal keskkooli lõpetanud lõpetasid lasteaia 1967. aastal. 
Pildil on ühesugusest riidest kleitidega Orissaare lähedase Uuemõisa lasteaia 1967.a lõpetajad.

21 juuni 2017

Aleksandra hõbelusikas 1944

33-aastane Toivo Leivo langes Sõrve säärel 19.novembril 1944.


   Abikaasa Aleksandrale saadeti kiri nagu ikka, et langes lahingus kangelaslikult selles ja selles külas. Pärast sõda käisid omaksed mõned korrad kalmukohta otsimas, kuid tulemusteta.
  Aeg läks, Toivo 3 poega kasvasid suurteks meesteks, üks neist lõpetas Tartus arstiteaduskonna ja töötas Tallinna keskhaiglas arstina. 1984. aastal juhtus poeg Herman haiglas pikemalt rääkima ühe Saaremaalt pärit patsiendiga, muu hulgas tuli juttu ka Sõrves langenud isast: "Minu naabrinaine Erna hooldab juba 40 aastat kahte meie küla taga talu varemetes olevat hauda, ühe mehe nimi oli vist Toivo, teine oli keegi lätlane." Esimesel vabal päeval sõitis perekond Saaremaale, otsisid Erna üles,  kahjuks oli teada ainult sinna maetud sõjamehe eesnimi. Kui palju Toivosid seal ikka langeda sai, otsustas perekond, väike kahtlus küll jäi, kuid siiski telliti pildil oleva hauakivi. Ernast sai aastateks peaaegu et sugulane.
  Haua ümber oli kasvanud võsa ja võsast saanud mets. Tuli uus riigikord, mets sai omaniku, kelle käest see läks Eesti pangale, kel oli plaanis mets maha võtta.
  1992.a taotles perekond loa säilmete ümbermatmiseks kodukohta, Värska kalmistule.
Suvisel pühapäeval asusid pojad kaevama: hauas oli sineliräbalatega kaetud luustik, millel rinnatasku kohal hõbelusikas graveeringuga Aleksandra - ema oli pannud oma lusika mehele kaasa, kui too sõtta läks.

 

19 juuni 2017

Rakke fotograaf Richard Rapin 1863-1925

Elleni pildikastis leidunud tema esivanematega pilt.

Marko Mänd kirjutab pildi teinud fotograafist Richard Rapinist ühe teise pildi juures nii:

Päris huvitava viite pakub aga Digar, kus Kaja nr. 86 (30 märts 1925 tr. 1) kirjutab järgmist:

"Mees jääb ellu. Mõni päew tagasi lõikas Liigwallas, Rakke alewis elaw kellasepp Richard Rapin omal enesetapmise mõttes habemenoaga pahema käe tuiksoone läbi. Teiste kaaselanikkude poolt, kes kohe appi ruttasid, kutsuti kiirelt arst kohale. Arst suutis Rapina elu päästa, olgugi et werekaotus suur oli. Rapin on 60 aastat vana. Enesetapmise katset tegi ta elutüdimuse pärast."

Et kellasepp oli samaaegselt fotograaf, on teada fakt. Näiteks tegutses Koerus kellasepp-fotograaf E.Linno. Seega oleks me nagu kuskile välja jõudnud. Nimi, vanus, amet ja elukoht klapivad. Richard Rapin oli lisatud foto tegemise ajal ca 38 aastane, mis on sobiv vanus. Ta elas kõrge vanuseni Rakkes, mis tekitab minus küsimusi, miks pole tema nimi ja tööd laiemalt tuntud? Kas seepärast, et Rapin tegutses fotograafina väga lühikest aega? Arvestades lisatud foto tegemise aastaga, on selle jäädvustuse autori näol kahtlemata tegemist fotonduse pioneeriga, mis tähendas omakorda teatavat konkurentsieelist! Ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et foto on tehniliselt hästi teostatud ja viitab vilumusele.

Richard Oskar Eduard Rappin (Rapin) sündis 24.07.1863. aastal Sadukülas. Suri poissmehena 29.05.1925 aastal Rakkes. Enesetapukatsest oli möödas paar kuud. Kirikuraamatus on surma põhjuseks “vanadus”. Nii Google otsinguga kui ka Digarist tuleb välja, et ta oli usin vanavara koguja.

 

 Osta.ee-s on olnud müügil Rapini tehtud mõnus portreefoto. Sellise pildi saamiseks peab fotograaf  mõnusat juttu ajama.


12 juuni 2017

ALMAVÜ Tartu lennuklubi, 1960-ndad

  Tartus ehitati juba Eesti ajal purilennukeid ja lennati nendega.
  Nõukogude ajal hakati Tartus purilennuga tegelema 1950-ndate lõpus, 1963. aastast registreeriti  iseseisev klubi, sinnamaani tegutseti Tallinna filiaalina. 
  Sõjalendurite kaadri ettevalmistamiseks pidid olema lennuklubid kõigis liiduvabariikide pealinnades, väiksematesse linnadesse tekkisid klubid endiste lendurite initsiatiivil. Et rohkem noori huvituma panna, pidi ALMAVÜ klubides 1/4 sportlastest igal aastal vahetuma.

Kaheistmeline õppepurilennuk KAI-12 "Primorjets"
Lennuklubi ülem 1963-1970 Pjotr Bogomolov. 
Lennujuhtimiseks ei olnud palju vaja: laud, klapptool, raadio, ämber joogiveega.

Purilennuki külgedele on kinnitatud vintsi trossid. Vintsiga tõmmati purilennuk 300-400 m kõrgusele, sealt pidi juba ise tõusva õhuvoolu leidma.

Vints "Herkules-2".
1968. aastani klubil mootorlennukit ei olnud, purilennukeid tõmmati õhku ainult vintsiga.

  Sellelaadset lennuki õhkutõmbamise viisi kasutati juba esimese Eesti vabariigi ajal.
1935.a valmis Tartus üleni puidust purilennuk "Taaralind", mis tõmmati õhku nii, et veoautol võeti tagaratas alt ära, tõsteti tagatelg tungrauaga üles, käivitati mootor ja tõmmati teist otsa pidi purilennuki küljes oleva trossiga lennukile hoog sisse.

Taga istub instruktor Harald Porro.

  Lendurile sobilik peakate on täpiline või lilleline rätik.

 Tartu purilendurid on enamasti Ridali lennuväljal lennanud, aga 1960-ndate lõpus lennati mõned aastad ka Ülenurme lennuväljal.

Tänud Marile.

06 juuni 2017

Vändra laulupidu 1936



Laulu pidu on viiendal juulil. Võib olla et tahad sõita Vändra. Minul oli õnnetus jäin jalaga riisumise reha vahele ja ei saa laulu peole minna. Tervisi Vändrast.




5.juulil korraldatakse Vändra alevikus kohalik laulupäev, mille sissetulek on määratud Anton Jürgensteinile püstitatava mälestussamba kulude katteks. Anton Jürgensteini Mälestuse Jäädvustamise Seltsi Vändra abikomitee kavatseb püstitada Jürgensteini sünnikohta Vändrasse mälestussamba. Eelolev laulupäev tõotab kujuneda üheks suuremaks kohalikuks laulupäevaks. Üldkontserti juhatab Mihkel Lüdig.
Postimees, 2.07.1936

Ajakirjaniku ja avaliku elu tegelase riigikogu liikme Anton Jürgensteini mälestussammas avati 2000 inimese osavõtul Vändras 16.juulil 1939. Samba autor F.Sannamees.


Pildi taga on kuupäev: 8.mai 1943, paistab koolilõpu pildi moodi, tõenäoliselt Saksa okupatsiooni ajal lõppes kool varem.


04 juuni 2017

Pulmad 1960-1970

Sel teemal võib lõputult postitada, pilte on tehtud igas pulmas.
Esitan valiku erinevatest pulmadest pärit piltidest, mis mulle tollele ajale iseloomulik tundub.

  Kõigepealt avaldused nagu praegugi, aga tol ajal sai vastu tõendi, mille esitamisel sai poodidest ainult abiellujatele mõeldud kaupa osta. Rahvas rääkis, et mõned viisid ainult selle tõendi saamiseks avaldused sisse ja ei abiellunudki, mina seda hästi ei usu, aga mine tea.

 Piltidega  pulmakutse oli väga haruldane, töömahukas protsess oli pildistada, lõigata, kleepida, kirjutada ja uuesti pildistada - see kutse on väga professionaalselt tehtud.

  Tavaliselt kasutati väga lihtsaid kutseid.

 Abielu registreerimine (vist Elvas). Pidulik ruum iseenesest on vaatamisväärsus: must plekkahi, nähtavad laetalad, niruvõitu potipalm, paaripanija on paarist kõrgemal positsioonil poodiumil.


1969. Registreerimine Tallinnas, pulmarongina sõideti mitmeks päevaks pidu pidama peigmehe kodupaika Värskasse.




 Enne pittu jõudmist olid naabrite auväravad, kus pruut pidi ketrama ja/või nukku mähkima, peigmees puujändriku kirvega katki lööma. Üldiselt peigmehed oskasid puid lõhkuda ja pruudid kedrata. Edasisaamiseks pidi jätma igasse väravasse pudeli viina.



 

  Kurg viidi katusele salaja, öösel. Hommikul pidi peigmees kure alla tooma.

Suured plekist kured käisid ühest pulmast teise. Lainega lipp ei olnud populaarne, perekondlike tähtpäevade puhul seda üldiselt ei heisatud, eriti korstna kõrvale, arvan, et lipp oli osa naljast.






           Üks teine kurg.



Veel oli pruudi varastamise komme, aga seda peeti ohtlikuks, vahel lepiti kokku, et pruuti ei varastata, eriti kui oli tollase kõnepruugi järgi hädaabielu.



Kell 24 andis pruut oma loori ja peigmees mütsi ringmängus pruudipärga mängides uuele paarile.