30 november 2016

Kasukad ja vildid, 1960-ndad

Tartus, Akadeemia tänava lasteaias 1960-ndatel.

 Väljas on sulailm, lapsed müttavad lasteaia õues, teevad lumememmesid.
Kasukad, villased karupüksid ja kalossidega vildid - kõik lapsed on sellises riietuses, mis oli hästi raske ja sellise ilma jaoks ka liiga soe. Jalanõusid ja kasukat pidi mitu aastat kanda saama, algul kanti liiga suurt, pärast liiga väikest kasukat. Arvan, et paremas servas olevate mitu numbrit suuremate kalossides viltidega ei olnud võimalik joosta.


Samas tuleb arvestada seda, et lapsi ei toodud lasteaeda autoga, vaid kelgu peal istuvana.

Kasvataja Virve ja kasukalapsed.

Jällegi tundub, et lapsed said õues ainult ümber oma telje pöörata.

Tiina pildikastist

27 november 2016

Nääripidu aastavahetusel 1952/1953

Piimakombinaadi lasteaed, mis asus Tartus Tiigi ja Kastani nurgal, praeguse lastekunstikooli ruumides.

Praegu 70-aastane Liina, kes mängis kuuske, mäletab siiamaani sõnu, mis ta pidi näärinäidendis ütlema:
"Asjata vaidlete, sõbrakesed, kõige tähtsam nääripeol on ikka näärikuusk."

Ja Lenin vaatab kõike muheldes pealt...


Tänud Liinale


23 november 2016

Rannu mehhanisaatorid ja õlu

Пиво без водки - это деньги на ветер.


Rannu mehhanisaatorid õlut rüüpamas, heleda mütsiga mehel paistab viinapudel käes olevat.
Võiks olla 1960-ndad.

  Õllepudelite sildid peaks olema mõnevõrra hilisemast ajast kui see pilt.
Hakkasin õlut maitsma 1970-ndate lõpus, siis olid minu mäletamist mööda sellised sildid.
Õlu oli selline jook, mida korralikul inimesel avalikult juua ei sobinud, liiati veel naisterahval.

Kõige enamtoodetud õllesort nõukogude ajal.
Nagu näete, ei ole veel parim ennet, ostja vaatas, kas pudelil on sade põhjas, kui oli, siis ei kõlvanud.

Peeti väheke paremaks kui Žiguli õlut.
Need kaks õllesorti olidki nõukogude ajal Tartu poodides müügil, kui olid, alati ei olnud.
Seda sai ainult suurte pühade puhul, kui juhtusid poes peale, peeti väga heaks õlleks.
Mina 1970-ndatel Tartu poodides rohkem õllesorte ei näinud.



Sildid Tiinalt.

22 november 2016

Toompea uuel trepil 1908

  Ühes saadud albumis oli see postkaart täiesti tühjana, kuskil aastaarvu ei ole.
  Patkuli trepp avati 6.oktoobril 1903.aastal, värav, mis on siin fotol väga hästi näha, oli avatud kaheksast viieni ja selle lahtiolekut tähistas heisatud lipp, et linnakodanikud ilmaasjata 157 astet üles ei roniks, et avastada, et värav on suletud.
  Kui kaua võib treppi uueks nimetada?


Postkaart on trükitud Ploompuu kirjastuses Tallinnas, mille kohta on tagumisel küljel märge.
ERMi blogis on Ploompuust pikemalt, siin.
  Targad raamatud ütlevad, et esimesed Eestis müügile lastud kaks tehniliselt väheõnnestunud värvitrükis Tallinna vaadet pärinevad arvatavasti 1904.aastast Jakob Ploompuu kirjastuselt. Varsti hakkas Ploompuu kirjastama ka Eesti maakohtade vaateid, neist on eriti õnnestunud G.Oskari fotod.  
Fotograaf Oskari nimi on ka meie kaardi paremal serval.
   G.J.Oskari fotoäri asus Tallinnas Väike-Karja 12. 1909.a kalendrireklaami järgi valmistas Oskari fotoäri ülesvõtteid postmargi suurusest kuni elusuuruseni. Üksikute isikute, kogude ja laste, hoonete ja maastikupiltide valmistamine kodus ja väljas. Valmistab nimekaarte tellija pildi ja käekirjaga. Kursused. Tagavaravõtted kodumaa ilusamatest kohtadest, mida Eesti majasse kõige sündsamaks seinaehteks võib soovitada.
 Ploompuu-Oskari koostöös valminud sarnase vormistusega pilte õnnestus netist veel leida:



Üsna sarnased, mulle meeldib, et võimalusel sokutab Oskar maastikupildile ka mõne inimese: Toompea pildil on kolm poissi ja viimase pildi esiplaanil on valge särgi ja tumeda kuuega poiss, kivi peal ja Ännijärve pildi esiplaanil oleks ka nagu inimesed.

 Kui eeldada, et need postkaardid on ühest komplektist, siis võiks aasta olla 1908, ju siis tol ajal oli 5 aastat vana trepp veel uus.
Ploompuu kirjastus avaldas 1907.a kevadel fotograafidele üleskutse:
Nende ridade kirjutaja on ühe tähtsama postkaardivabrikuga lepingu teinud, et ees oleval kevadel suurema hulga Eestimaa ilusamaid ja tähtsamaid kohtasid postkaartidena välja anda. ... Tarvitatud piltide eest maksan ülesvõtjalt määratud hinna ja pääle selle veel kahest kõige paremast kümme rubla iseäranist lisamaksu.
Pärast seda leidis ta endale fotograafiks G.J.Oskari, kes paari aasta jooksul sõitis ja pildistas läbi peaaegu kogu Eestimaa. Ploompuu andis välja üle 200 eestivaatelise kaardi, millest suurem osa on Oskari pildistatud.



Fotograaf valguslaua taga,1950-ndad

Elva fotograaf Lepp 1950-ndatel valguslaua taga töötamas. Seinal venekeelne ajaleht.
Algselt oli tema mees fotograaf, meest abistades õppis ka naine ameti ära.



18 november 2016

Magusamaks 1932

1932.a märtsis teatas ajakirjandus valitsuse plaanist kehtestada magusamaks. Seda nimetati ka kriisimaksuks.
Majandusliku kriisi tõttu vähenevad riigikassa tulud maksudest, sest surutise mõjul kuivavad läbikäigud kokku. Vastavalt tulude vähenemisele ei kahane aga riigikassa väljaminekud.Uute maksuvõimaluste otsimisel võeti põhimõtteks, et uute maksude all ei kannataks kehvemad kodanikud, vaid need peaksid laskuma rohkem jõukamatele. Lähtudes sellest seisukohast, otsustati erimaksu alla panna maitseained. Maksustamise alla kuuluvad igasugu maitseained, nagu kompvekid, šokolaad, martsipan, koogid, küpsised jne, kus maks oleks 20% maitseainete hinnast. Maiusaineid võivad valmistada ainult niisugused ettevõtted, millised registreeritud maksuametis.
Vaba Maa, 6.märts 1932

 
Seadus jõustus 15.aprillist 1932. Maksumääraks jäi 15%, kuid kehtestati alammäär kõigile (olenemata suurusest) kompveki-, šokolaadi ja küpsisetööstustele 2000 krooni aastas ja kondiitrisaaduste valmistajatele 100 krooni aastas. Alammäär tuli tasuda kvartaliettemaksena.
Valmistajad olid kohustatud pidama arveraamatuid, müüa võis ainult loa saanud ettevõtete maiustusi.

 Seadus tekitas palju pahameelt, magusatootjad ütlesid, et ettenähtud raamatupidamist ei ole võimalik pidada, 1.maiks valmistati Tartus ette "koogi matusepidu" koos rongkäiguga, kuid prefekt ei andnud selleks luba.
Tartu pagarid lõpetasid protesti märgiks 1.maist kookide valmistamise, kuid kooke oli ikka võimalik saada, maksumaksjate pagarite kõrvale olid tekkinud põrandaalused salapagarid. Või ja kanamunade hinnad langesid turul väga madalale. Paljud magusatootmise väike- ja keskettevõtted suleti. Tegutsema jäänute käive langes 50%, tööliste arv neis ettevõtetes vähenes 2/3 võrra endisest arvust.


Postimees, 9.nov 1932

 ...nii pea, kui uus riigikogu astub kokku, tuleb pagareil ja kondiitreil astuda samme , et see eluvõõras maiusainete maksustamise seadus muudetaks elule vastavamaks.
Postimees, 7.mai 1932


Kasutatud kirjandus:
 Andres Sepp "Eesti Esimene Mesikoogitööstus Johan Lill ja märkmeid pagaritööstusest Tartus."

16 november 2016

Vildivalmistamise ja kokanduskursused 1943

 Elada tuleb ka sõdade ajal. Vanad inimesed räägivad, et Saksa okupatsiooni ajal elati suhteliselt normaalset elu, et hulluks läks elu siis, kui venelased tagasi tulid. 1943.a oli suur osa mehi sõjas, aga naised ja järelejäänud mehed õppisid juurde uusi oskusi. 1943.a 7.aprilli Eesti Sõna artiklis kurdetakse, et kokanduskursustel on vähe osavõtjaid, aga seevastu viltide valmistamise kursused on väga populaarsed.


Tuletagem meelde, et Stalingradi lahing on läbi, rinne liigub tagasi Eesti poole, aasta pärast on Eestis juba Nõukogude väed.

Kokanduskursused Tartus ühes Raekoja platsi hoones 1943.aastal.
Nendest kursustest osa võtnud Helju mäletab, et õpiti jäätise valmistamist.


14 november 2016

13 november 2016

Lasteaia nukunurk 1970 - 1980-ndad

Meie ostsime sellise nukuvankri 1990.aastal, aga võib-olla toodeti neid ka varem, sest nukkude ja lapse riietuse järgi pakuks 1970-ndaid.