Kitsarööpmeline soomusrong nr 2

 Sain sõbralt vanaonust jäänud pildi, taga selline tekst:

2.soomusrongi mehed. Esimeses reas vasakult teine "Lewis" kuulipildujaga Ivan Kõrv Muhumaalt. 

  

Kõige esimene küsimus oli, kumma soomusrongiga on tegemist, kas kitsarööpmelise või laiarööpmelisega. Tol ajal oli Eestis põhiraudteeks tsaaririigi laiarööpmeline raudtee, aga lisaks sellele oli erakapitali poolt rajatud kitsarööpmeline raudtee piirkonnasiseseks kaupade ja reisijate veoks. Vabadussõjas oli eestlastel 6 laiarööpmelist ja 5 kitsarööpmelist rongi. 

Otsustasin, et pildil olevad mehed on kitsarööpmeliselt soomusrongilt nr 2.

Selle rongi ülem Paul Laamann on aastatel 1935-1936 Eesti Vabadussõjalaste Liidu poliitikuna vangis olles oma Vabadussõja mälestused kirja pannud, mida tema tütar Evy Laamann Kalbus on kasutanud raamatu "Tõde ei põle tuleski" ühe osana. 

 
100 a tagasi, 15.jaanuaril 1919 sõitis Tallinnast välja värskeltvalminud kitsarööpmeline soomusrong nr 2.

  Ehitamine.
Rongi ehitati sadamatehastes, aeg oli ärev ja töölised polnud eriti motiveeritud. Paul Laamann lasi sulgeda tehase väravad, pani ustele valvurid ja ütles, et töölised ei saa enne koju, kui rong valmis on.

Lihtsate kaubavagunite seinte külge kinnitati naeltega Vene sõjaväe kaevikutes kasutatud teraskillukesi, suurtükiplaatidest kahekordsete õhuvahedega, aga harilikkude, soomustamata katustega.
lk 45

Lõpuks olid puudu vaid kuulipildujad, oli 2, kuid vaja oli 8.
 Laamann läks Pitka juurde.
Pitka astus mulle päris lähedale ja käratas: "Kas teie siis ei tea, KUST relvi saab? Kas vaenlasel on kuulipildujatest puudus? Minge ja tooge nende käest." Punastasin häbist, lõin kannad kokku, saluteerisin ja kadusin.
lk 50

Kitsarööpmelise soomusrongi nr 2 soomustatud kuulipildujavagun.

Soomusrongi peal oli  esialgu 2 kahurit, neist sai tulistada ainult umbropsu, sihtimisvõimalust ei olnud, need olid rohkem vaenlase hirmutamiseks kui laskmiseks. Kahureid kutsuti hellitavalt Peetrikesteks, sest nad olid 200 aastat vanad, Peeter I aegadest, või siis ka konnadeks, sest nad hüppasid iga lasu peale oma asukohast kõrvale ja tuli kambakesi alusele tagasi tõsta.


  Rongi koosseis.
*Ees kaks ja taga üks lahtine kaubaplatvorm tööriistade ja raudtee parandusmaterjaliga: liiprid, rööpad, poldid, raudkangid, saed, kirved, tungrauad - kõik vajalik raudtee ja sildade parandamiseks ja vagunite-veduri rööbastele tõstmiseks. Põhiaeg kuluski lõputuks raudtee parandamiseks.
 *Lahtiste kaubaplatvormide otsas oli kummalgi pool üks kahuriplatvorm. Need oli jaotatud kahte ossa, üks kahuri, teine, terassein vahel, laskemoona jaoks.
*Kahuriplatvormide taga kummaski otsas oli kuulipildujavagun, lae all kaks laia luuki, mis laskmiseks avati, laskjad seisid pingi peal.
*Dessantvagun. Seinte ääres pingid, mida kasutati sõidu ajal istumiseks ja öösel magamiseks; lahingu ajal seisti pinkide peal ja tulistati läbi laskepilude.
*Vagun mootori ja dünamoga rongi valgustamiseks.

*Veel olid kaks III klassi vagunit lahingute vaheajal meeskonna elu- ja magamisvaguniteks.
*Pool I klassi vagunit ohvitseride magamisvaguniks.
*Pool II klassi vagunit istepinkide ja suure lauaga staabi- ja söögivaguniks, haavatute sidumispunktiks ning eraldatud osa rongiülema ja ta naise eluruumiks.
*Hiljem lisandus veel köögivagun, alguses oli eraldi supirong, aga see tikkus soomusrongist maha jääma ja mehed olid näljas.

Kitsarööpmeline soomusrong nr 2 märtsis 1920

Vagunites oli talvel külm, iga vaguni keskel oli plekkahi, mida puuhalgudega köeti, aga see oli rohkem nagu lõkke ääres istumine. Mitu kuud järjest ei olnud võimalik lahti riietuda, kõik kohad olid täisid täis. 
Sõduritel olid seljas riided, millega nad kodust välja tulid, katkiseid jalanõusid soojendati heinatuustidega ja taldu seoti nöörijuppidega kokku.

Kuna riidevarustus puudus, siis tuli seda jälle vaenlase arvel ise tagant aidata, vahetati vangilangenud vaenlaste jalanõud oma räbalate vastu, isegi kasukad ja soojad peakatted tulid mõnikord vaenlase ridadest. Tihti põgenes vaenlane ka sellises kabuhirmus, et jättis maha aurava supipaja kogu supiköögiga. See omakorda andis tunduvalt lisa meie väga kasinale toidulauale.
lk 66


Üldine meeskonna suurus oli ette nähtud 80 meest, sest rohkem ei mahtund magama.
Meeskonda kuulusid põhiliselt vabatahtlikud koolipoisid Viljandist ja Pärnust.

 Hämmastav on see, et soomusrongi ülem Paul Laamann juhtis sõdureid koos naise Ellaga, kes oli kogu sõja koos temaga rongi peal. Nende 1918. aastal sündinud väikelaps oli hoidjaga Tartus. (Emana on mulle täiesti arusaamatu, et keegi jätab oma alla-aastase lapse ja töllab mehega mõttetult eluga riskides rongi peal). Abielupaaril oli rongis ka Venemaalt armeeteenistusest kaasa toodud koer Sukin Sõn (Litapoeg).

Arvasin, et taganemine võib sündida vahejuhtumiteta, saatsin oma naise koos koerakesega oma kupeesse magama, sest naine oli ka mitu ööd-päeva minu kõrval kahuriplatvormil seisnud. Granaadi lõhkemisel oli koer hirmsasti vinguma hakanud ja istmekoha alla peitu pugenud. Minu abikaasat aga puistasid purustatud vaheseina killud üle ja matsid ta tervenisti kerge prahikoorma alla, muidu oli ta aga täiesti terve. Sellele lisaks olid kõik soomustamata vaguniseinad läbi puuritud lugemata arvu püssi- ja kuulipilduja kuulidest. Oli tõesti päris ime, et mu naine vigastada ei saanud.
lk 85

Ükskord jäi Paul Laamann üleväsimusest keset lahingut magama, tema abikaasa asus asemele ja juhtis lahingu Marienburgi (Aluksne) linna lähedal lõpuni.

2008.a avati Kõue vallas Alansi külas Paul Laamanni mälestuskivi

Üldiselt räägitakse sõjast, et väeosa see liikus sinna ja sinna, tihti ka üllatest ideedest ja kangelastegudest, aga kui lähemalt vaadata, siis on tegemist inimestega. Inimesi on igasuguseid, eriti  ekstreemsetes olukordades, kus avalduvad nende kõige peidetumad omadused - hirm, enese alalhoid ükskõik mis hinnaga, saagiahnus, tapahimu, kättemaksuhimu ja veel terve rida omadusi, mis tavaliselt on tsivilisatsioonikihi all peidus. Palju on räägitud venelaste marodöörlusest Teises Maailmasõjas, aga see polnud ka meie vabadussõdalastele võõras. Rongi arst saadeti lausa sellepärast rongi pealt minema.

  Käsutasin oma juurde kõik rongi rivitud mehed: nagu kokk, varahoidja, kirjutaja jne, arvult 6 ja küsisin neilt, kas nad tahaks ühte punast komissari maha lasta. Mehed olid sellest võimalusest vaimustatud. Küsisin neilt veel, et kas nad oskavad ka märki tabada ja nad vastasid ühel häälel, et antud olukorras sellega hästi toime tulevad ja mööda ei lase.
...
Ta ei jõudnud veel õieti maha langeda, kui ühel mehel olid juba näpu vahel komissari ilusad läikivad lakk-kingad.
  lk 74-75

Ust avades nägin soomlasi rongile tagasi tulemas. Ühel neist käes komissari mantel, teisel toredad, uued säärsaapad. Nad ei olnud küll komissari otse raudtee piirkonnas maha lasknud, olid temalt enne mantli ja saapad ära võtnud ning sundinud teda kiiresti metsa poole jooksma. Jooksul oli kuul meest tabanud. Karistuseks, et nad käsku täpselt ei täitnud, pidid nad laiba metsa äärde tassima ja seal haua kaevama ning mehe maha matma.

 lk 75-76

  Ühel päeval tegime lähedalasuvale Ahero järvele kalastusretke. Võtsime kaasa 10 käsigranaati ja ühe pommipilduja pommi.
 lk122


Tsitaadid ja 3 pilti raamatust Evy Laamann Kalbus "Tõde ei põle tuleski".
Ülejäänud pildid Ajapaigast ja Merkelt.