28 veebruar 2018

Punane kukk 1963-1974

  Ka nõukogude ajal tehti rahva hulgas tuleohutusalast selgitustööd. Muu hulgas lasi tuletõrje valitsus  trükkida miniplakateid, suurusega 14x19cm. Tiraaž on enamasti olnud 40 000 või 60 000 eksemplari.

  Kõik on õige, aga mõnikord on õpetus väga räiges vormis.


                 
Otsene seos teo ja tagajärje vahel 1970. aastast. Tagaküljel tõestisündinud lood nimede ja aadressidega.

 Tuletiku ja suitsuotsa kustutamine hoiab ära võimaliku õnnetusjuhtumi.
 
 Taga lugu kodanik Reet L-st, kes elab Tallinnas Vaksali tänavas ja kes võttis ahjust välja kuuma tuha, mille pani laua alla kasti, mis põhjustas korteris tulekahju. Tuleohutuse eeskirjad nõuavad, et küttekoldest kõrvaldatav süsi ja tuhk tuleb veega niisutada ja viia selleks määratud tuleohutusse kohta.


Siin on kujutatud elektrikorki, väga levinud komme oli, et selle sees olevat kaitset ei asendatud uuega, vaid parandati ise traadiga, Pälsoni tänava ühiselamus oli korke parandatud isegi kahvliga.


            
Triikrauad muutuvad, aga motiiv jääb samaks.
Seltsimehed! Pidage meeles - elekter ei andesta!


Punane kukk sikutab kardinat pliidi peale.


Sellistel pliitidel olid keraamilistes pesades punaselt hõõguvad spiraalsed traadid. Kui sinna midagi süttimisvõimelist vastu puutus, siis läks see põlema.


 Küünlavalgel puude lõhkumine on ohtlik.


Punast kukke toidavad lapsed tikkudega.

Nii pildis kui ka sõnas oli levinud väljend punane kukk, mida praegu kasutatakse harva.



  Keskmisel taga: Kingissepa rajoonis Asvakülas põles maha L.Kirsti majapidamishoone. Tuli sai alguse 9-aastase Kaarel Kirsti käest, kes pildus süüdatud tuletikke noorema venna poole. Üks tikk sattus põrandale kuiva pilliroopahmaka sisse.

Korstnapühkija tunneb ennast mõnusalt.
Seltsimehed, hoidke elamut tulekahju eest! Kütteseadmete kasutamisel täitke kõrvalekaldumatult tuleohutusnõudeid!


Kuuse ehtimiseks on keelatud kasutada vatti, paberit, marlit või tselluloidist mänguasju.

  Neid plakateid vaadates tundub mulle, et praeguseks on suur osa potentsiaalseid tuleohu allikaid kõrvaldatud: triikraudu peaaegu ei kasutata, lahtise spiraaliga elektripliite pole olemas, küünlaga kuuris ei käida, kuuskedel on põhiliselt elektriküünlad, ka ahiküte on oluliselt vähenenud, sama ohtlikuks on jäänud vaid purjus peaga suitsetamine.

Tiina kogust.

26 veebruar 2018

Tuletõrjeauto 1967

Õnnetus tuletõrjeautoga 2.märtsil 1967.a Tartus Leningradi (Narva) mnt ja Roosi tänava nurgal.

Ei kujuta ettegi, kui kiiresti ja järsult tuleb kurvi võtta, et selline auto külili paiskuks.


Tiina pildikastist.

23 veebruar 2018

Kalevipoeg 1933 - Vabadussõja mälestussamba lugu

  1920-ndatel läks lahti Vabadussõja mälestusmärkide buum, igasse külasse oli oma sammast vaja. Kõigil skulptoritel, kes vähegi midagi teha suutsid, olid käed-jalad tööd täis.
  1923. a alustas Eesti Vabadussõjas langenud kangelasi mälestav Tartumaa komitee kavandite tellimist Tartu mälestussamba jaoks. Aga esitatud kavandid komiteed ei rahuldanud.
  Tartu komitee pöördus 68-aastase Amandus Adamsoni poole.

 1925.a 26.septembri Päevalehes ilmunud Paul Sepa kirjutises "Adamsoni isik ja looming" on  Adamsoni Tartu Vabadussõja mälestussamba kavand selline:
   Arvatavasti tuleval aastal lõpetatakse ka 5 sülla kõrgune Tartu mälestussammas.
  Üleval sale õitsev "Eesti" sümbooliline kuju, ahelad jalge all, kroonib sõdureid ja hoiab kõrgel riigilippu. Eelplaanil sõdurite grupp Vabadussõja lõpujärgust. Tagumisel plaanil Kalevipoeg valvel, tuginedes mõõgale; pilk kaugele ulatav, terav ja julge.

 Plaanitud samba kõrgus oli võrreldav Russalkaga.

  Aga monumentaalkunst ei ole ainult kunstniku teha, oma sõna on öelda ka maksjal -  sale õitsev Eesti jäeti ära.

  Uus kavand Tartu mälestussambaks. Teatavasti pole jõutud kindlale seisukohale, missugune peaks olema Tartus püstitatav vabadussõjas langenud kangelaste mälestussammas. Kõik kavandid, mis akadeemik Amandus Adamsonilt saadud, vaadati komitee poolt läbi. Osutus, et arhitektoonilise külje juures veel uusi kavandeid tuleb teha. Nüüd on A.Adamson esitanud uue kavandi, mis komitees veel läbi vaatamata. Kavandi järele kujutab sammas kaljut, millel seisab Kalevipoeg. Samba küljel on haavatud sõdur püssiga ja teine tema kaitseks iga silmapilk välja astumas.
 Postimees, 13.08.1926

  Mälestussamba leping sõlmitud. Samba ehitamine maksab 3 1 / 2 milj. mrk. Eile viibis Tartus prof. A. Adamson ja sõitis siit otse edasi Itaaliasse. Kirjutati alla sambaehitamise lepingule, mis pikemat aega oli lahtine küsimus. Samba ehitus läheb maksma umbkaudu 3 1 / 2 milj. mrk., sellest samba aluse peale, mis kodumaa graniidist valmistatakse, ligikaudu üks miljon, kunstnikule töötasuks 1 miljon jne. Kujud valmistatakse Itaalias, kus töö otsekohe algab, kui kunstnik sinna jõuab.
 Postimees, 28.10.1926

  Lepingu järgi oli Amandus Adamson kohustatud esitama 1.augustiks 1927 4,5 m kõrguse pronksi valatud Kalevipoja kuju ja 2,5 m kõrguse sõdurite grupi. Kalevipoeg pidi asetatama graniidist alusele, mis oleks kujutanud kaljut ja samba küljel pidi asetsema rühm sõdureid.
  Kujud modelleeris ja valas A.Adamson Itaalias 1927. aastal ning 20.septembril jõudsid need Tartusse, olles enne pikalt seisnud Tallinna tollis, sest ei jõutud kokku leppida tollimaksu suuruses.



 Kuid ka see nüditud variant käis tellijale üle jõu. Kõik hakkas venima. Kujud viidi linna vanasse elektrijaama varjule.

Amandus Adamson suri 1929. aastal.

 Postimees, 11.09.1932:
 Vabadussõjas langenute mälestussammas (Kalevipoeg). Mälestussamba komitee on samba asukoha küsimuses otsusele jõudnud. Samba alust lihtsustatakse, kõrvale on jäetud prof. Adamsoni poolt valmistatud kujud - sõdurid. Need paigutatakse langenud sõdurite haudadele Pauluse kalmistul. Kujur Eller on mälestussamba ehitustööde üldjuhataja.

Nii et Amandus Adamsoni valatud kujude grupist tehti 2 monumenti - Kalevipoeg jõe äärde puiestikku (1927.a on võimaliku asukohana märgitud ka politseiplatsi) ja sõdurid Pauluse kalmistule.
Kalevipoja lihtsa aluse tegi kujur Eller, graniit toodi Kambjast.

  Langenute ühishauale mälestusmärgi valmistamise tööd anti välja. Vabadussõjas langenute mälestamise Tartumaa komitee juhatuse poolt on otsustatud teatavasti Pauluse kalmistul asuvale langenute ühishauale asetada mälestumärk, milleks kasutatakse ära prof. A. Adamsoni poolt valmistatud pronksist sõduritegrupp. Sõduritegrupile aluse saamiseks kuulutati välja vähempakkumised, mille tähtpäevaks oli 20. juuli. Nüüd on komitee juhatuse poolt otsustatud mälestusmärgi aluse valmistustööd anda välja kivitööstus Joh. Kärnerile, kelle poolt pakutud hind osutus kõige vastuvõetavamaks. Mälestussamba alus peab valmis olema hiljemalt 15. oktoobriks.
Postimees, 24.07.1934

Monument avati 11.novembril 1934.

Adamsoni sõdurid kõrvaldati 1950.a, sel ajal kui Kalevipoegki.
Praegu on samal kohal figuurid, mida sumomaadlejateks kutsutakse.


Mälestussamba pidulik nurgakivipanek toimus reedel, 2.juunil 1933.
Kalevipoja kuju avati pidulikult 17.septembril 1933.



 Üldiselt suhtuti sellesse kujusse halvustavalt, peeti täiesti ebaõnnestunuks, ka alus oli sobimatu, rahvas kutsus skulptuuri kummuti otsa roninud sarvikuks.

1.septembril 1936

 Tartu linnavalitsuse poolt on saadetud kõikidele algkoolidele ringkiri, milles tähendatakse, et mitmed koolid ja ka osa ajakirjandust on Vabadussõja mälestussammast hakanud nimetama "Kalevipoja" sambaks. Kuigi samba kujuks on meie muinaseepose sangari kuju, on sammas siiski püstitatud Vabadussõja mälestuseks. Linnakoolivalitsus soovitab samba lühendatud nimetusena tarvitusele võtta "Vabadussammas".
Postimees, 18.03.1937


 1950.a 23. aprilli Edasis kirjutavad Tartu Kammivabriku noortöölised (9 allkirja):

  Kogu Nõukogude Eesti läheb vastu 10. aastapäevale uute võitudega igal alal.
  ...
  Me teame, et iga hästi täidetud ülesanne, iga üle plaani toodetud ese aitab kindlustada meil töörahva ajaloolist võitu ja kiirendab meie kalli kodumaa jõudmist kommunismi.
  Samal ajal aga seisavad linnas mälestusmärgid, mis meenutavad valusalt kodanluse terrorit ja kodanliku kliki võitlust tööliste vastu. Üks selliseid on kodanliku kliki poolt Emajõe kaldale püstitatud nn "vabadussammas", mida kodanlikud natsionalistid püüavad maskeerida Kalevipoja nimega.

5 päeva pärast viidi kuju ära.

  Kalevipoeg omandas sümboli tähenduse alles pärast mahavõtmist.

Rahvas hakkas kuju jalamile lilli tooma.






28.detsembril 1952 avati TRÜ 150. aasta juubelipidustuste käigus samal kohal Fr.R.Kreutzwaldi mälestussammas.



  Laulva revolutsiooni ajal tuli ühena esimestest asjadest päevakorda Kalevipoja kuju.
 Oli liikvel ka jutt, et Kalevipoja kuju on maetud Emajõe sauna lähedale hoovi peale, käidi isegi kaevamas ja otsimas, kuid asjatult.

Uue kuju püstitamisega oli palju vaidlemist.
Ajalehed sellest: EP 11.09.1996 ja  Tartu PM 25.okt 2000
Moodustati Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) taastamise komitee, kes sõlmis 1996.a  lepingu skulptor Jaan Luigega, kes pidi valmistama Adamsoni kuju koopia.
Monumentide komisjoni esimees Rait Toompere väitis, et nad tegid juba enne seda konkursi, mille võitis Endel Taniloo.
Linnavalitsuse monumentide komisjon andis lõpuks tellimuse Ekke Välile.
Mälestussammas avati 23.juunil 2003.

 Üks laulukoori, tuntud isikute ja Kalevipoja väikse koopiaga grupipilt.  


 Õhtuleht, 6.aprill 1922 - ka huvitav lugemine.

 Pealtnägija kirjutab kuju mahavõtmisest 1950. aastal 2000.a Virumaa teatajas,siin.







19 veebruar 2018

Uus õpilaste hindamise kord 20.02.1934

  84 aastat tagasi hakkas Eesti koolides kehtima uus õpilaste hindamise kord, mida kasutatakse tänini, nimelt mindi kolmejärguliselt hindamissüsteemilt (hea, rahuldav, mitterahuldav) üle viiejärgulisele (väga hea, hea, rahuldav, mitterahuldav, puudulik, nõrk).

1933.a oli veel kolmeastmeline hindamine.

Ma ei tea, kuidas algselt oli, aga praegu on hindamine tegelikkuses neljaastmeline, 1 ja 2 on mõlemad ühesugused halvad hinded, ühel on teatav karistusfunktsioon juures.



  Umbes samal ajal ilmus ka eeskiri õpilaste käekirja normeerimise kohta. Sinnamaani võis igal õpilasel olla oma käekiri , kuid nüüd anti ette neli tähtede kirjutamise viisi: paiskaldkiri, nöörkaldkiri, paispüstkiri, nöörpüstkiri.



Päinurme algkooli lõpetajad 1933. aastal, kohustuslikud 6 klassi on läbitud.


17 veebruar 2018

Õppesõidu auto


Kakskeelse sildi ja numbrimärgi järgi on nõukogude aeg.

16 veebruar 2018

Heli Lääts 1960

Konservatooriumi lõpetamise eel kinkisid kursusekaaslased üksteisele oma pilte.

Mai pildikastist.




14 veebruar 2018

Heljo Mänd "Uues majas", 1962

  Tore väike 48 leheküljega lasteraamat eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele, trükiarv 20 000.
  See on ilmunud ajal, kui hakati massiliselt suuri maju ehitama ja ka selle raamatu peategelane saab suurde mugavustega majja korteri. Peamiselt on aga juttu laste omavahelistest suhetest.



   Ning vastust ootamata algas ta: "Kord elasid kaks tüdrukut ja üks poiss. Nad läksid reisima. Kõigil oli kotitäis vahvleid kaasas. Esimesel päeval sõid nad üheskoos ühe tüdruku vahvlid ära. Teisel päeval jälle teise tüdruku vahvlid. Aga kui tuli kolmas päev, siis võttis poiss, kellel olid kõik vahvlid alles, oma koti välja ja andis teistele ainult imenatuke. Teised mõtlesid, et ta annab pärast veel, aga ta ei andnud, vaid sõi kõik ise ära, nii et läks sellest söömisest ümmarguseks. Kas te teate, miks ta ei andnud? Sellepärast, et ta oli kapitalist!"

lk 33-34

    Nad võtsid sõdurid ja läksid kööki. Tiit mõõtis vahemaa välja ja nad hakkasid sõjaväge ritta seadma. Tiit sai varem valmis ja alustas kohe pommitamist.
  "Tiit, mis sa teed! See ei ole õige mäng!" pahandas Kadri.
  "Miks ei ole. Sina oled fašist ja sind peab ära hävitama."
  "Siis ma ei mängigi, kui ma fašist olen," otsustas Kadri.
  Lõpuks leppisid nad kokku, et nad on mõlemad meie omad, ja sõda läks lahti täie raginaga.

lk 38

  Ta võttis taskust kummidega harkpüssi, mille ta just täna hommikul oli valmis meisterdanud, ja poisid hakkasid kordamööda märki laskma.
  ...
  Kuid Tooma ema ei teinud sellest seletusest väljagi, vaid küsis: "Toomas, kust sa need püssikummid said?"
  See oli hädaohtlik küsimus.
  "Ah kust ma need sain?" mõtles Toomas kuuldavalt ja püüdis aega võita. "Las ma mõtlen natuke. Ah kust ma need sain?"
  "Kas need pole mitte minu rullikummid?" tuli ema talle appi. 
  "Ei ole."
  "Miks sa maha vaatad? Ütle ausalt, kas tõesti ei ole?"
  "Võib-olla on ka. Aga sinna jäi veel palju järele."

lk 42

   Mäletan oma lapsepõlvest ragulkat ehk kada. Mu mees ütleb, et selle kummiks kasutati jalgratta õhukummi, aga kõige parem oli täispuhutava mängulooma kumm. Koolis lasti näpukatade ehk näpukummidega, mille hargi moodustasid laskja sõrmed. Viimase jaoks harutati kumminiiti pesukummist, aga parema sai isa vanast sokitripist või enda sukatripist.

12 veebruar 2018

Tartu Ülikooli aula poliitiline nägu

Riigi üks tähtsamaid ülesandeid on õppiva noorsoo riigitruuks kasvatamine.

Tsaariaegne postkaart Valga muuseumist,
https://www.muis.ee/museaalview/2231939
Rõdu servadele on kinnitatud Nikolai II pildid.


Elmar Kitse maal "1.mai aktus Tartu Riikliku Ülikooli aulas" 1945, Tartu Kunstimuuseumis 
https://www.muis.ee/museaalview/259767
Punased lipud, Stalini pilt ja rõdu all kiri NÕUKOGUDE INTELLIGENTS.
 
  Gennadi Portnoi riputas Facebooki sellise 1946.a naistepäeva pildi.

Kuno Kõrge kaitseb väitekirja12.mail 1947.
https://fictionbook.ru/author/margus_lember_ja_mai_rosenberg/kuno_korge_sisehaiguste_professor/read_online.html?page=2

Üleval on Eesti NSV vapp ja sellest kahel pool tõenäoliselt punased palakad, rõdualused kirjad, mis 1949.a pildil, on olemas, aga 1949.a pildi büsti veel ei paista.

1.september 1949. 
Paremal Stalini büst, Eesti NSV vapist vasakul tekst NÕUKOGUDE ja paremal ELAGU NÕ(UKOGUDE)...
 Stalini büst on tõstetud kõrgemale kohale punalippude taustale.

Üks vuntsidega mees peab sel ajal alati kambas olema.
Stalini kuju on nii kõrgele tõstetud, et ei mahu nišši ära, et kole poleks, peavad alati lipud või riie selja taga olema.

1950-ndate algus - rõdu all on Stalini tsitaat.

1960 - ülikooli aulas esineb segakoor "Heli".
Rõdu all on Lenini tsitaat. Nišš on tühi, Leninit veel ei paista.

 Esimese Lenini tõi aulasse Kaljo Põllu, ise on ta rääkinud sellest nii:

Astus ükskord  minu juurde ülikooli parteikomitee sekretär ja ütles, et ma pean ülikooli aulasse Lenini kuju muretsema. Kõikides tähtsamates saalides Eestis on Lenin, aga ülikooli aulas pole. Isegi Stalini ajal polnud ülikooli aulas Leninit ega loosungeid. Vaba Leninit polnud aga kusagilt saada. Lõpuks oli Tallinna kunstimuuseum lahkelt nõus ühe oma uurali marmorist Lenini loovutama. Aulas toimusid aga kontserdid. Pärast ühte kontserdi tuli Ariste kohvikus minu juurde ja ütles, et ta käis kontserdil, aga ei saanud üldse kuulata, sest Lenin vahtis kogu aeg talle otsa!
Niisiis, Lenin oli kohal, käsk oli veel loosung aulasse panna. Korralduse mittetäitmine oleks maksnud töökoha. Mõtlesime siis ülikooli teadussekretäri Irene Maaroosiga, et kõige sobilikum loosungi tekst on sõna rahu: eesti, vene, inglise keeles… Aula sammastiku kohale mahtus mitukümmend „rahu”. Ja kes seda rahu ikka paremini teab, kui mitte Ariste! Ariste sai väga vihaseks, et tema sellist asja aula jaoks küll kirjutama ei hakka. Ütlesin siis, et mina pean käsku täitma ja et võib-olla Pent Nurmekund aitab. Selle peale võttis Ariste oma laualt valge paberilehe ja hakkas kirjutama. Neid „rahusid” sai nii palju, et terve ülikooli aula rõdu äär sai täis ja jäi ülegi! Aga sellega polnud Lenini jant veel lõppenud!
See oli ikka vist 1965. aasta sügisel, kui ülikooli peahoone läks põlema. Aula kohal paistis taevas sisse, polnud uksi ega põrandat. See oli vist esimesel hommikul, kui peahoonesse pääsesin. Korraga käis mõte peast läbi, et kus Lenin on? Selle kohaletoimetamisega sai ju nii palju vaeva nähtud! Kohal, kus Lenin oli olnud, oli väike kõrgendik. Lükkasin vargsi selle pealt jalaga põlenud puunotte ja sütt eemale. Leninist oli saanud tuletõrjeveest kustutatud lubja hunnik! Sellepärast ma ütlesingi, et kui ülikoolist rääkima hakata, siis selles on nii palju isiklikku.

Sirp 19.10.2007 Siit

Kultuurimälestiste kaitse päevad TRÜ aulas 11.-13 dets 1964, Kaljo Raua foto Tartu linnamuuseumist.
 https://www.muis.ee/museaalview/3198151

Suur tige Lenin, mis 1965.a detsembris ära põles. 

Pildiraamat "Tartu", 1976
Pärast põlengujärgset remonti on kohal uus Lenin, ainult palju väiksem kui eelmine.
 
 Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
 https://www.muis.ee/museaalview/913570
1978/1979 - valimisreklaamiga aula, Leninit nišist ei paista - mulle tundub, et fotograaf on selle osavasti mehe pea taha ära peitnud, peast vasakul natuke tundub midagi olevat.

 Ülikooli juhtkond - rektoraat, dekaanid ja ühiskondlike organisatsioonide juhid 1981. aastal pildiraamatust "Alma Mater Tartuensis", 1982.
Lenin piilub üle Mati Kilbi õla. Kui nüüd võrrelda Staliniga, kes vaatab grupipildil kolmandast reast lõdvalt üle, või eelmise Leniniga, siis on Lenini positsioon väga tagasihoidlikuks, siin pildil isegi naeruväärseks,  muutunud.


 Album "Nõukogude Eesti", 1985.
 Lõpuaktus, rõdu allääres eesti ja vene keeles: Elagu rahvaste sõprus!

 Album "Üliõpilaslinn Tartu", 1986.
Aula on dekoreeritud kahe ordeni kujutisega, Tööpunalipu orden oli 1967. aastast ja 16.sept 1982 sai ülikool Rahvaste Sõpruse ordeni. Tartu Ülikooli ametlik nimetus oli seejärel Rahvaste Sõpruse ja Tööpunalipu ordeniga Tartu Riiklik Ülikool.


  Album "Üliõpilaslinn Tartu", 1986.
1984.a 17.novembril tähistati 40 aasta möödumist päevast, mil äsja vabastatud Tartus avas taas uksed nõukogulik Tartu Riiklik Ülikool. 
Rektor Arnold Koop peab kõnet, pea kohal eesti ja vene keeles VÕIT 40 ja külgedel  kahes keeles: AU JA KUULSUS SUURELE NÕUKOGUDE RAHVALE - KOMMUNISMIEHITAJALE JÄRJEKINDLALE RAHUVÕITLEJALE!

 27mai2009
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Tartu_%C3%BClikooli_peahoone_aula.jpg

Aula kujunišis on Vabadussõja-teemaline skulptuur.