31 märts 2015

Laskeharjutus


Kahjuks on ainult pildid, ei mingit infot.
On näha, et on spetsiaalselt laskmiseks kohandatud koht (lasketiir) ja kasutatakse trükitud märklauda. Aga miks need inimesed püstolilaskmist harjutavad, kas neil on igapäevaselt seda vaja?
Riietuse järgi võiks olla 1950-ndad või varased kuuekümnendad.


Minu ema töötas 1964-1975 sideobjektide valvurina. Tartus oli 3 valvatavat objekti: televisioonimast (valvuriputka praegugi alles), Mitšurini tänava telegraaf ja raadiosegajad, viimased olid praeguse ülikooli raamatukogu kohal. Valvurid, põhiliselt keskealised naised, kandsid vormi, olid nagaaniga relvastatud ja käisid regulaarselt laskeõppustel. Heade lasketulemuste eest maksti preemiat.

Teine relvastatud naisvalvuritega koht, mida ma tean, oli numbritehas Puiestee ja Lubja t nurgal, tehas, kus toodeti musti kaste ja lennukite mõõteriistu. Seal seisis igal korrusel tsehhi ukse ees relvastatud valvur.

Anu pildid.

28 märts 2015

Sestroretski kuurort

Leidsin ühe albumi vahelt koltunud postkaardi Sestroretski kuurort. Vaade kuursaali rõdult.


Mul tekkis kohe küsimus, kus see kauge paik siis on. Polegi kauge paik, siinsamas Soome lahe kaldal.


Sestroretski kuurort avati pidulikult 20.juunil 1900. Ehituse suurejoonelisusest annab tunnistust see, et kuurordini ehitati Peterburist eraldi raudtee. Kuursaali, mille rõdult pilt tehtud oli, sai vaksalist otse mööda 600 m pikkust katusega klaasist galeriid.
20.juunil tuli avamiseks kohale Peterburist 2 erirongi kutsutud külalistega. Külaliste hulgas oli Peterburi kuberner S.A.Toll. Osa külalisi tuli meritsi, viitseadmiral S.O.Makarov tuli Kroonlinnast laevaga. Toimus kuursaali, haigla ja pansionaadi pühitsemine, heisati lipp.
23.juunil võisid kõik inimesed kuurorti vaatama tulla, see oli ainus päev, kus pargis sai ilma rahata jalutada.

Pildil on näha ka 420m pikkune galerii, mis viis kuursaalist mere äärde. Mere poolt oli galerii klaasitud, pargi poolt lahti, galeriis olid pingid istumiseks.


Looklevate mereäärsete teede ja muruplatside keskel oli Peeter I ausammas. Peetri selja taga on näha ühendusgaleriid.

 Kuursaali hoone oli eriline vaatamisväärsus. Keskel oli kontsertsaal kõrgusega 14,3 meetrit 1700 inimese jaoks, kus toimusid regulaarselt klassikalise muusika kontserdid.

Kuigi Peterburist sõitis rong siia 1,5 tundi, muutus Sestroretski kuurort kohe populaarseks, umbes 4000 inimest päevas tuli siia puhkama, parki jalutama, sümfooniaorkestrit kuulama. Paistab, et Peterburis ei elatud sugugi halvasti.

Kuursaali soklikorrusel olid jääkambrid ja laod toiduainete ja veini jaoks ning restorani köök. Sealne pliit oli Venemaa suurim, korraga sai süüa teha 20 kokka ja mitukümmend abilist.
Kuursaali ühes tiivas oli 3 saaliga restoran + terrass, teises tiivas raamatukogu, piljardisaal, kaardimängu toad, puhketoad.

 
Sanatooriumikompleks oli ehitatud viimase sõna järgi nii ehituses kui ka meditsiinis. Pargis olid metsapansionaat ja ravikorpus. Viimases oli laboratoorium, ravidušid, mineraalvee vannid, mudavannid, füsioteraapia kabinetid, saunad, võimla ja 32 palatit. Üldse tehti 52 eri nimetusega protseduuri.
Metsapansionaat oli 2-korruseline puust 65 toaga maja, kus sanatooriumi patsiendid elasid. Majas oli õhkküte, kõigil tubadel olid rõdud või terrassid. 1904.a ehitati mere äärde üks 38 toaga maja juurde.

Bassein oli 20.sajandi algul Venemaa suurim sisebassein, basseinist ravilasse viis galerii.


Kodusõja ajal sai sanatooriumikompleks kannatada. 1920.a otsustas nõukogude võim selle uuesti üles ehitada. Sügisel 1921 võeti vastu esimesed 154 patsienti: töölised ja kodusõjas invaliidistunud soldatid. 1924.a kolme kuuga käis läbi 1435 patsienti. Arstid pidasid sanatooriumis rahvale loenguid meditsiini algtõdedest ja hügieenist.
1930-ndatel oli plaanis ehitada kuurort maailma suurimaks, 4500-kohaliseks. Seda ei õnnestunud ellu viia, sest sõjalised ringkonnad leidsid, et sanatooriumikompleks on Soome piirile liiga lähedal, 1937.a anti kuurort sõjaväele.
Sügisest 1939 - kevadeni 1940 oli kuurordis sõjaväehospidal.
Sügisel 1944 otsustas Leningradi linnavalitsus kompleksi korda teha. 1947.a aprillis puhkasid metsapansionaadis juba esimesed 150 inimest. 24.augustil 1954 hakkas uuesti tervenisti tööle ravikorpus.
Praegu kompleks töötab, eriti tuntud on tema mineraalveebassein.

25 märts 2015

Kobruvere küla rätsepa tulud ja kulud 1945-1950

Mind on kogu aeg huvitanud, kuidas inimesed pärastsõjaaegsetel ja kolhooside algusaastatel ellu jäid. Natuke selgitab tolleaegset (naturaal)majandust Kobruvere küla rätsepast Rabe Juhanist järgi jäänud arveraamat, kus ta on väga korralikult viie aasta jooksul kirja pannud oma tulud ja kulud.


Juhani töö on üsna stabiilne - püksid, kuued ja kasukad, vahel harva ka pesu, seelik, kindad. Kellele mida tehtud, ees-ja perekonnanimi:
Tepper Märt püksid, Tepper Jaak püksid, Tepper Johan püksid pihaga, Ratas Jaani kuub ja kalifee, Tiidu Hilda kasuk, Kõpp Asta kasuk jne Nimed korduvad.
Makstud on nii rahas kui ka toiduainetes: piimas, viljas, lihas, vahel on jäädud ka võlgu, võlgu on hakatud jääma 1949-1950, siis oli küüditamine ja massiline kolhoosi astumine. Juhan on ka seatapmise eest liha saanud. Kartuleid kasvatas rätsep ise, ühes kohas on pükste töörahast maha arvatud kartulite kündmine.

Põnev on uurida, mille peale rätsep raha kulutas. Põhiliselt ostis leivajahu, piima, tangu, võid, sea- ja vasikaliha, silku, kapsaid. Võlgu on 1 koorem lepahagu ja 5 l piima, aga kas klient rätsepale või vastupidi, ei saa aru.
1946.a on ta tellinud Sakala 4 kuu peale.
1945., 1946. ja 1949.a on tulnud maksta hoonete kindlustuse eest, 1948.a mingi liikmemaksu täiendust.
18.06.1949 on Juhan maksnud kolhoosi liikmemaksu. Kas ta oli rätsepana kolhoosi liige või pidi ka mingit muud tööd tegema? Tundub, et eelmiste aastatega võrreldes ei muutunud midagi, sest raamat läheb oma kulude-tuludega samamoodi edasi. 
Rätsep on armastanud väga kohvi juua ja magusat süüa, ikka ja jälle on ta ostnud 2 pakki kohvi, 4 pakki kohvi, 1948.aastast peale ka siirupit, suhkrut, kommi, 1950.a isegi 2 pakki kakaod.
Jääb mulje, et rätsep elab üksi, keegi Ida maksab talle 20 rubla kuus üüri, 1949.a on ta ostnud pearätiku ja öökingad, 1950.a 1meetri sitsiriiet ja 2 meetrit parhi (flanelli). Klientidele ta riiet ei ostnud, õmblemisel oli kasukanahk ja riie tellija poolt, rätsep on ostnud vaid niiti ja nööpe.



 Sügiseti hapendas ta kapsaid, kapsaid on ostetud 10 kilost 34 kiloni ja keetis ise seepi, ostetud on seebikivi. 1949.a on vist kauplustesse kaupa tulnud, ostetud on tikke, klaas tinti, alumiiniumpada, -kruus ja -piimanõu. Sel aastal on makstud ka kääride paranduse, arstirohu ja bussisõidu eest.



1948.aastast on hakanud bussid käima, kuludesse on lisandunud bussisõit ja bussisõit linna. Linn on 12 km kaugusel asuv Viljandi või teisel pool sama kaugel asuv Suure-Jaani.
Rätsepa talu, kust märkmeraamat leiti, kannab Kobruveres siiamaani sellist nime, õmblusmasingi alles, kuigi 1969.a ostsid talu rätsepale võõrad inimesed.

Aitäh Rätsepa talu elanikele.

13 märts 2015

Terry Pratchett Tartus 2001

  Kettamaailma surm oli traditsionalist, kes oli uhke selle üle, et ta ise kundesid teenindas, ning veetis suurema osa ajast sügavas masenduses, sest tema püüdlusi ei hinnatud. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et keegi ei kartnud Surma ennast, vaid valu ja lahusolekut ja unustust, ning et polnud sugugi mõistlik suhtuda kellessegi halvasti üksnes seetõttu, et tal olid tühjad silmakoopad ja ta tundis oma töö üle uhkust.
Terry Pratchett "Fantastiline valgus", lk 91



Fotod meie kodusest pildikastist.

09 märts 2015

Valentina Tereškova

 Valentina Tereškova on läbi aegade kõige kuulsam vene naine, maailma esimene naiskosmonaut, kes tegi ka kõrgelennulise poliitilise karjääri.
 Tegin väikese küsitluse enda ümber: 35+ teavad seda nime, aga nooremad ei ole kuulnudki, Venemaa on mõnes mõttes meist kaugele jäänud.
 Olen kosmonautide ülistamisega üles kasvanud. Eks sellega on nagu kõigi NSVL asjadega - nii palju on valetamist, vassimist, salastamist, et võta kinni, kus on tõde, kus vale. Praegu väidetakse ka, et Gagarin oli esimene ellujäänu pärast 11 hukkunut ning Tereškova vastavalt esimene naine, kes napilt ellu jäi. Väidetakse, et 16.mail 1961, kuu aega pärast Gagarini edukat lendu, 2 aastat enne Tereškovat, hukkus kosmoselaevaga orbiidil Maria Gromova, itaallased on salvestanud tema sideseansi lennujuhtimiskeskusega, kus ta ütles, et on väga palav ja et ta näeb leeki.
Venemaal on kõik on võimalik.


Täheke nr 8, 1964

 Idee naine kosmosesse saata tuli ameeriklastelt, kellel oli selline plaan, oli vaja kiirustada, et neist ette jõuda, Venemaa pidi kõiges, eriti kosmoseteemades USA-st parem olema. Samuti olid Nõukogude meedikud väga huvitatud naise organismi uurimisest, kuidas see käitub suure ülekoormusega ja üldse kosmosetingimustes ning kuidas see mõjutab edaspidist elu.
 
Siin pildil on ära retušeeritud Tereškova puseriti hambad, mis osade kosmosejärgsete piltide peal näha on, rohkem on levinud sellest pildist äralõigatud, ilma noormeheta variant.



1962.a algul hakati ALMAVÜ lennuklubidest otsima sobivaid kandidaate, see kõik oli väga salajane.
 Naiskosmonaudi parameetrid olid järgmised:
*kasv kuni 1.70 m;
*kaal kuni 70 kg;
*vanus kuni 30 a;
*50 langevarjuhüpet või 200 tundi lenduristaaži.
Julgeolekukomitee kontrollis päritolu ja kontakte välismaalastega.


Meditsiinikomisjonis käis 800 tüdrukut, sealt valiti välja algul 58, siis lõpuks 5, kes arvati märtsis-aprillis 1962 Nõukogude Armee kosmonautide rühma koosseisu. Need 5 olid:
Žanna Jerkina 23
Tatjana Kuznetsova 20
Irina Solovjova 24
Valentina Ponomarjova 28
Valentina Tereškova 25


  Treeningud olid väga rasked, treeniti meeste programmi järgi mitu korda normidest suuremate koormustega. Barokamber, termokamber, tsentrifuug, kõikvõimalikud vestibulaaraparaadi treeningud, nädala kaupa üksi vaikuses istumised, langevarjuhüpped, üldine füüsiline ettevalmistus, astronoomia, lennuki ja kosmoselaeva tehniline osa ja juhtimine jne


  Lisaks sellele pidid nad korduvalt läbima kõikvõimalikke meditsiinilisi uuringuid.


 Kõik 5 olid suhteliselt võrdsed, aja jooksul said esimese naiskosmonaudi kandidaatideks 3: Ponomarjova, Solovjova ja Tereškova. Alles 21.mail, 18 päeva enne planeeritud kosmoselendu, teatati väljavalitu nimi. Tereškova oli neist kolmest pärast väljaõpet teoreetiliste ja meditsiiniliste testide tulemusel kõige nõrgem, aga tema ankeet oli kõige ilusam. Nikita Hruštšovile meeldis tema päritolu: isa oli traktorist, kes jäi kadunuks 1939.a Vene-Soome sõjas, ema vabrikutööline, Valentina ise oli Jaroslavli tekstiilivabriku komsomolisekretär.
Dublandid: Valentina Ponomarjova oli inseneride perest pärit matemaatikateaduste kandidaat ja Irina Solovjova oli maailmameister langevarjuhüpetes, teinud 700 hüpet. Tereškoval oli vastu panna 90 hüpet ja tekstiilitehnoloogi kutseõpe. Arvatakse ka, et Ponomarjovat ei valitud selle pärast, et tal oli väike poeg.
Huvitav on see, et meeskosmonaudid olid eranditult lendurid, naistest oli lendur ainult Ponomarjova, teised olid langevarjurid. Nagu öeldud, olid dublandid paremad, arvatakse ka, et Koroljov hoidis neid järgmise lennu jaoks, mis pidi tulema väljumisega avakosmosesse.
Pärast Tereškova lendu dublantide olemasolu salastati pikaks ajaks.


 Esimese naiskosmonaudi, 26-aastase Valentina Tereškova lend kosmoselaevaga Vostok-6 oli algselt planeeritud 8.juunile, toimus see aga 16.-19.juunil 1963.a. Selle ajaga, 70 tunni ja 50 minutiga tegi ta 48 tiiru ümber maa. Samal ajal tiirutas ümber maa ka Vostok-5 Valeri Bõkovskiga.

 Kosmoselaeva Vostok-6 kutsusid konstruktorid ise konservikarbiks, selle piloodiruum oli nii väike, et skafandris oli end seal võimalik minimaalselt liigutada. Lennu ajal läksid käed-jalad paiste, skafander pigistas. Kosmoselaeval ilmnesid lennu ajal vead, juhtimisprogrammis oli viga, mille tagajärjel kosmoselaev orbiidi alanemise asemel hakkas hoopis maast kaugenema, teistel andmetel õnnestus Tereškoval see viga enne avastada, kui see toimima hakkas. Probleem oli ka käsitsi juhtimise süsteemidega, mis ei kuuletunud piloodile, väidetavalt ei õnnestunud kosmoselaeva lennu lõpul käsitsijuhtimisele üle minnes algul õigesse asendisse panna.
Tereškova ise ütleb ühes viimastel aastatel tehtud filmis, et planeeritud oli tegelikult ühepäevane lend.


Valentina Tereškova valmistas lennujuhtidele pettumuse, Sergei Koroljov nõudis isegi lennu katkestamist ja kosmonaudi rutem maale toomist, kuid otsustati siiski jätkata. Tereškoval ilmnesid suured vestibulaarprobleemid, süda oli paha, ta oli väsinud, loid, ei söönud, magas, ei täitnud kõiki maalt tulevaid korraldusi, täitis oma ülesanded vaid osaliselt. Maalt ei suudetud teda vahepeal isegi äratada, 2 tundi ei vastanud ta kutsungile ning kui Vostok-5 piloodil temaga otseside kaudu lõpuks kontakti õnnestus saada, selgus, et ta oli väljaspool ettenähtud aega maganud.
 Iiveldus on loomulik reaktsioon kaaluta olekule. Kõik kosmonaudid tunnevad seda ka praegu. Laiale üldsusele sellest muidugi ei räägitud. Kui kosmonaut tundis oksehoo algust, ütles ta kokkulepitud parooli: "Jälgin äikest."

Õnneks lõppes kõik õnnelikult, 19.juunil maandus Valentina Tereškova langevarjuga Altai krais. Ta ise ütles, et all oli suur järv ja tal oli tunne, et pärast seda kõike ta lihtsalt upub ära, õnneks tuul kandis langevarju järvest üle. Kuid suur tuul võttis langevarju lohisema, skafandris ja kurnatud kosmonaut ei jaksanud seda ära kustutada, ta lõi oma näo kiivri vastu puruks ja oli üleüldse poolteadvusetus olekus, kui kohalikud ta leidsid ja haiglasse viisid.
 Räägitakse, et ta tegi meedikute jaoks kaks täiesti andestamatut viga: sõi külarahva antud toitu ja jagas vastutasuks oma toidutuubid suveniirideks. Teisal väidetakse, et midagi sellist pole olnud, et legend tekkis üks või mitu päeva hiljem tehtud dokumentaalfilmist, kus ta joob kolhoosnike toodud piima ja jagab neile söögituube, mida ta võtab oma ümmargusest "konservikarbist". Igatahes dokumentaalkaadrid tema maandumisest Siberis tehti hiljem, mingeid näovigastusi pole näha. Filmis näidatakse äsja maandunud kapslit, mille juurde jooksevad inimesed, üks neist teeb ukse lahti ja välja astub särav ja naeratav Valentina Tereškova. Tegelikult ta 7000m  kõrgusel katapulteerus kapslist ja 4000 m kõrgusel vabanes toolist. Algusest peale treeniti langevarjuga maandumist, metsa, merre, kuhu iganes, kui see oleks olnud koos kapsliga, siis ei oleks langevarjuri oskused üldse asjasse puutunud.

Sergei Koroljovist, kes oli Nõukogude kosmoseprogrammi isa, suur naiskosmonautide vastane ja vihane Tereškova abituse pärast, räägitakse erinevaid legende: Koroljov löönud rusikaga lauale ja öelnud: "Nii kaua, kui mina elan, ükski naine enam kosmosesse ei lenda." Teises variandis läks õhtul koju ja ütles naisele: "Pea meeles, kosmos pole eitedele!"
Igatahes Svetlana Savitskaja lendas kosmosesse alles 1982.aastal.
Tegelikult ikkagi valmistati ka uut naisega lendu ette, mis pidi toimuma 15.jaanuaril 1966, aga päev enne, 14.jaanuaril Koroljov suri, tema kohale asus teine mees uute plaanidega.
Naised treenisid end kosmosekeskuses edasi, kogu aeg lubati neid kosmosesse saata, kuni 1969.a oktoobris saadeti naiskosmonautide rühm laiali.



 Aga meditsiinilised eksperimendid Valentina Tereškovaga ei lõppenud. 1963.a novembris abiellus ta kosmonaudi Andrian Nikolajeviga. Pulmad organiseeris Nikita Hruštšov isiklikult.



 Selle abielu kohta on 2 versiooni: 1) poliitika, käsk abiellumiseks tuli ülevaltpoolt;
                                                        2) meditsiiniline eksperiment.
 Tõenäoliselt on mõlemad õiged.
Raseduse kulgu ja sündi jälgisid meedikud väga hoolsalt, 8.juunil 1964. aastal sündis keisrilõikega täiesti normaalne tütar Jelena.
Abielu ei olnud eriti õnnelik. Kuna Tereškova oli kõrgel kohal poliitik ja Nikolajev endiselt kosmonaut, mõlemad meediategelased, ja tegemist oli näidisabieluga, siis pidi Valentina Tereškova taotlema abielu lahutamiseks Brežnevilt eriloa. 1982.aastal, kui tütar sai 18-aastaseks ning Tereškova oli juba 3 a oma teise mehega koos elanud, kosmosepaar lahutati. Tereškova abiellus kosmonautide meditsiinilise komisjoni esimehe, traumatoloogia ja ortopeedia keskinstituudi direktori kindralmajor Julii Šapošnikoviga (1931-1999).

Kosmonaudina oli Valentina Tereškova vilets, aga poliitikuks sobis suurepäraselt.


Valentina Tereškova oli kosmonautide rühma liige (loe palgal) 35 aastat 1962 -1997, lõpetas ka lennundusakadeemia. 1995.a 5.mail nimetati ta lennuväe kindral-majoriks.


Tegelikult tegeles ta kogu elu poliitikaga, 1968-1987 nõukogude naiste komitee esinaine,  ülemaailmse naiste organisatsiooni viitsepresident, rahvasaadik, 1987-1992 ülemnõukogu presiidiumi liige jne. Veel 2011.aastal 74-aastasena oli ta riigiduuma kandidaat, kusjuures valitigi duumasse; 2014.a Sotši taliolümpial oli ta üks kaheksast olümpialipu kandjast.



Valentina Tereškova sai 6.märtsil 78 aastat vanaks, elab Jaroslavlis omanimelisel tänaval. Tütar on lastekirurg, kellel on kahest lenduritega abielust 2 poega - 18a Aleksei Maiorov  ja 9a Andrei Rodionov. Tütar ja lapselapsed kurdavad, et arstid tahavad neid siiamaani hullult uurida.

 


Pildil on Valentina Tereškova esimese abikaasa mausoleum, kirst tema säilmetega on lahtisest uksest näha.

Tšuvašš Andrian Nikolajev oli oma rahva peaaegu pühaku staatuses kangelane. Kui ta 2004.a 3.juulil Tšeboksarõs suri, oli ta peakohtunik omanimelisel staadionil toimunud laste võistlustel, kus tal hakkas paha ja ta hakkas minema hotelli omanimelist tänavat mööda, kus kokku kukkus. Tšuvaššidel tekkis nii kosmosekeskuse kui ka tütre ja Tereškovaga tüli Nikolajevi matmise koha pärast.

Mausoleum on Tšeboksarõst 35 km kaugusel Šoršelõ külas, seal on suurem kompleks koos kosmonautika- ehk Nikolajevi muuseumiga.

Fotod internetist.
 

07 märts 2015

Naistepäevaks

  1910.a jõudis Clara Zetkini (1857-1933) kõrvu teade, et Kopenhaageni politsei on kohalike prostituutide ametiühingu asutamisele järgnenud meeleavalduse laiali peksnud ning intiimteenistujad kainestusmajja viinud. See vihastas teda sedavõrd, et ta pidas teisel sotsialistlike naiste kongressil sütitava kõne, milles nõudis rahvusvahelise naistepäeva tähistamist.

Tiit Kuningas "Võta näpust!", lk 243

Naistepäeva tähistatakse meil endiselt, kuigi kaarte vist enam ei saadeta, aga lilli tuuakse naistele küll. Lilledega kaardidki moodustavad enamiku selleks tähtpäevaks saadetud nõukogudeaegsetest kaartidest. Naistepäev on ka varakevade algus, kaartideks kujundati ka loodusfotosid. Aga lilled mind ei huvita, tegin valiku teistsugustest kaartidest, põhiliselt 1950-ndate lõpust 1960-ndate algusest.
On ju meeleolu tõstvad kaardid! Naised-kangelased vaatavad rõõmsalt tulevikku. (Hambapastat meil siis ei reklaamitud.) Vasakpoolsel kaardil on kaunis noor tütarlaps, rinnas Lenini orden ja kangelase kuldtäht, tema kaaslasel on Tööpunalipu orden. Parempoolsel paistab tagaplaanil Moskva ülikool. Nii üks stiil, aga tagant selgub, et need on erinevate kunstnike (Gundobin ja Toudze) kaardid 1958. ja 1959.aastast, saadetud naistepäevaõnnitlustega Tallinnast Tartusse.


Natuke hilisemad töötavate naistega õnnitluskaardid.

Kui ma olin seda punast kaarti tükk aega vaadanud, hakkas mind häirima selle tütarlapse kael tagantpoolt.

Kuna on tegemist rahvusvahelise naistepäevaga, siis on kaartidel levinud motiiv valge, kollane ja must naine. Mõjub kuidagi naljakalt.


Naised ja kosmos - väga heroiline teema.


Emadepäeva nõukogude ajal ei olnud, see teema käis naistepäeva alla. Väga nunnud on kaardid, kus lapsed koristavad, küpsetavad, meisterdavad ja joonistavad emade jaoks.



01 märts 2015

Muinsuskaitse päevad 14.-17.aprillil 1988

Veel üks postitus 27 aastat kapinurgas seisnud slaidifilmidelt.


Vennad Johansonid Eesti NSV Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee ees.


    








 

  Paistab, et kioskiesine on lavaks saanud, esinejaid ei tea.




Tõrvikutega rongkäik läks praeguse EÜS-i maja ette, kus õhtuhämaruses rippusid seinal 3 värvi eraldi.




Lugesin "Tere, perestroika!" sõnu üle ja imetlesin, kui hästi need 1987.a loodud laulu sõnad annavad edasi tolleaegset meeleolu.

Tere perestroika!


Pilvitu on taevas, meri sinine,
Täiel rinnal hingab nüüd iga inime.
Sirp ja vasar enam kedagi ei löö,
Tähendavad meile nüüd nad rõõmsat tööd.

Tere, perestroika, demokraatia!
Diktatuuri küüsist on pääsemas üks maa.
Tere, perestroika, tere, õnne tipp,
Enam nii jube ei tundu punalipp.

Traktor künnab põldu, vilja kannab puu,
"Rahva Hääl" ei valeta, ei suitse ta suu.
Keelatud filmid kõik kinos jooksvad nüüd,
Kõlab ka keelatud bändide hüüd.

Tere, perestroika, taaderiideraa!
Diktatuuri küüsist on mõnus pääseda.
Tere, perestroika, tere, vabadus,
Pioneerilaulud nüüd kõigil on suus.
Auuu auuu...

Nüüd miilitsamunder ei aja öökima,
Hõbedaseks nimetada teda lausa saab.
Miilits ja punkar sõbralikult, näe,
Ulatavad teineteisele nüüd käe.

Tere, perestroika, taaderiideraa,
Sinule ja minule kuulub nüüd maa.
On igal aastal juubel - Suur Viinakuu,
Juubeldab rahvas: juhhei auuu.
Auuu auuu...

Virumaal kuivaks ei jää ükski kaev,
Mausoleumi ees maandub õhulaev,
Ei no, mis sa kostad - demokraatia on nii suur,
Et seda imetledes lahti jääbki suu.

Tere, perestroika, rõõmus kodumaa,
ütlen sulle tere niikaua kui sind saan.
Tere, perestroika, demokraatia,
Tere, perestroika, anna käppa ka.

Tere, perestroika, taaderiideraa,
Tere, perestroika, taaderiideraa.
Tere, perestroika, tere, perestroika,
Tere, perestroika, anna käppa ka.