Skulptor Elmar Rebase tehtud monument püstitati Riia maantee äärde 1964. aastal. Hall inimfiguuridega dolomiidist mälestusmärk ning selle ees maapinnal kivi tekstiga: "Inimesed, olge valvsad, siin mõrvati 12 000 inimest".
1941. aastal, kohe pärast Saksa vägede sissetungi Tartusse, läks siin arveteklaarimiseks, sakslased nimetasid seda rahvuse enesepuhastuseks ja Saksamaa poolt oli käsk sellele igati kaasa aidata.
«Äsjavallutatud
piirkondade antikommunistlike ja juudivastaste ringkondade
enesepuhastuslikke soove ei tohi takistada,» kirjutas Heydrich.
Koonduslaager tehti Tartu näituseväljakule. Näituseväljak oli raudtee
ülesõidukohast Vitamiini tänavani ja natuke veel üle selle, teistpidi algas laager Näituse tänava äärest praeguse
Veeriku spordikeskuse ja Selveri kohalt ning läks tahapoole.
Esimesed kaks kuud olid tapatalgud kõige intensiivsemad. Inimeste saatuste üle otsustati kiirelt. Alguses, Näituse tänavalt, viidi inimesi punase bussi ja presentkattega autoga mitu korda päevas tankitõrjekraavi mahalaskmisele, hiljem oli kaks mahalaskmispäeva nädalas.
...
Meie leiname Näituse väljakut,
ammu surnute tuhandeid vaevu,
ka teie käest pääsnute kannatust,
kes tänagi, magama heitnud,
oigavad keset und.
...
Uno laht "Puhketund Näituse väljakul"
Kaks kuud hiljem koliti üle Kuperjanovi
kasarmutesse, praegu raudtee äär Sõbra keskuse ja Riia tänava vahel.
Raamatu "12 000" andmetel oli kõige rohkem korraga vangilaagris 2200
inimest, valdavalt eestlased.
Prokurör: "Keda peeti Tartu koonduslaagris?"
Arnold Jaska, endine koonduslaagri vang: "Uusmaasaajaid, Tartu töölisi, kunstnikke, õpetajaid, näitlejaid, üliõpilasi ja Tartu Ülikooli õppejõude. Ühesõnaga vangide hulgas oli inimesi kõigilt kutsealadelt. Oli ka lapsi."
"12 000", lk 52
See maja oli koonduslaagri peahoone, kontor, praegu on see elumaja.
Vangilaagris surmaotsuse saanud inimesed viidi otsuse täideviimiseks bussiga või kinnise veoautoga mõned kilomeetrid Riia maanteed mööda Tartust välja.
Kohta nimetatakse Jalaka liiniks või tankitõrjekraaviks. Nõukogude võim ei lubanud seda ametlikes väljaannetes Jalaka liiniks nimetada. 1941. aasta suvel, kui linna täitevkomitee esimees (linnapea) oli Kristjan Jalakas, aeti inimesi sunniviisiliselt tankitõrjekraavi kaevama. Inimesi püüti tänavatelt kinni ja viidi tööle. Eesmärk oli kaevata ringi ümber Tartu 2 meetrit sügav ja 3 meetrit lai kraavistik, üks külg sirge, teine lauge. Lemmatsis mõlemal pool Riia maanteed ja Viljandi maantee juures jõuti kaevata umbes 10 km kraavi ja sealt hargnevaid kaevikuid. Veel kaevati valmis kaitsekraavid Emajõe parempoolsel kaldal Käreverest Praagani, Peetri surnuaia juures, Luunjas, Kabinas, Kavastus, Võru maantee ääres jne. Pidi saatuslikuks saama Saksa tankidele, mida aga ei tulnudki.
Kuid sakslased leidsid Lemmatsis kraavile teise otstarbe. Kui palju seal inimesi tegelikult hukati, ei ole teada, praegused uurijad pakuvad 3500-4000 inimest. Rohkem kasutati mitte mälestusmärgi poolset, vaid teisel pool Riia maanteed olevaid kraave.
Mahalaskmisteenust osutati ka naabritele. Tankitõrjekraavi mahalaskmisele toodi inimesi Põltsamaalt, Mustveest ja kogu Lõuna-Eestist, isegi Lätist ja võimalik, et kaugemaltki. 715 hukatu, valdavalt Eesti kodaniku, nimed on teada.
Pärast Nõukogude vägede sissetungi 1944. aastal otsustati tapetud poliitikavankri ette rakendada. Selleks tuli nad kõigepealt üles kaevata. 21. oktoobrist kuni 3. novembrini 1944 kaevati lahti 800m pikkuselt kolm erinevat kraavi kahel pool maanteed, kust tõsteti kirstudesse 157 inimese 2-3 aastat mulla all olnud säilmed.
Kraavidest tõstetakse välja mädanenud inimjäänuseid. ... Täpselt asetatakse laipade jäänused ja luukered kraavi kõrvale ja seatakse korda. Nii nagu kunagi oli. Kõik toimub detailselt nagu arheoloogiline väljakaevamine.
Kõigepealt eksponeeriti neid Riia mäel Töölismajas (praegune sõjakool). Inimesed võisid käia vaatamas ja oma omakseid otsida.
1962. aasta jaanuaris toimus Tartu koonduslaagri kolme funktsionäri üle kohtuprotsess. Juhan Jüriste oli siiamaani elanud oma õemehe nime all, tema saadi kätte ja ta osales protsessis päriselt, Ervin Viks elas Austraalias, Karl Linnas USA-s, neid välja ei antud. Kõik kolm mõisteti surma, kaks neist tagaselja. Juhan Jüriste lasti maha.
Austraalias elanud Ervin Viksi välja ei antud, ta suri pärast rahulikku vanaduspõlve 1983. aastal.
1978. aastal võeti USA parlamendis vastu seadus, mille järgi tuli natsliku minevikuga inimestelt USA kodakondsus ära võtta ja nad maalt välja saata. 7 aastat kestnud väljasaatmisprotsessi kajastati üle kogu maailma. Hoolimata tütarde ja Mari-Ann Kelami (tol ajal Rikken) ponnistustest saadeti Karl Linnas 1987. aastal Ameerika Ühendriikidest välja ning kuna ükski riik ei olnud nõus teda vastu võtma, siis toodi ta 23. aprillil 1987 Tallinnasse ja sealt edasi Leningradi vanglasse, kus ta suri 2. juulil 1987.
Mulle tundub, et Karl Linnase süüs ei ole mingit kahtlust, aga võib-olla ma olen nõukogude propagandast pimestatud.
Õiguslik alus Linnase juhtumi uuesti läbivaatamiseks ja tema süü või süütuse kindlaksmääramiseks on endiselt täielikult olemas. Eesti Vabariik ühines ÜRO konvektsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a otsusega.
Martin S. Kull "Tartu koonduslaager. Meie ühine halb uni?", 2010, lk125
Sellest ei ole loomulikult keegi seni kirjutanud, et eestlaste tegelik ja võimalik osavõtt natside tapatalgutest on olnud tabu välis-Eestis ja peaaegu tabu praeguses Eesti Vabariigis. Mõlemal pool on eestlaste süüd ka selgesõnaliselt eitatud või tühiseks peetud, kõige enam aga unustada püütud.
Jaan Kaplinski, Vikerkaar nr 7/8, 2000
