31 august 2017

Koolitee algus 1967

   Täpselt 50 aastat tagasi läks Tornimäe 8-klassilise Kooli esimesse klassi väike poiss Andres.
Kooli direktor oli Ilmar Kaal (Mati Kaalu isa), väikese Andrese isa hea sõber, nii et selles mõttes oli hea julge kooli minna.

 
  Sellel aktuse pildil loeb värskeltlõigatud soengu ja uhiuue koolivormiga Andres augustikuu Tähekeses ilmunud luuletust:


  Aga et luuletus ei lõpeks sellises negatiivses toonis, oli Andrese ema luuletusele kaks rida juurde kirjutanud:
  AABITSA SAIN MA ENDALE,
  ÕPIN LUGEMA KINDLASTI!

  Andrese pildi tegi Ilmar Kaal. Kui direktori kord oli kõnet pidada, istus Andres esimeses reas ja haigutas, sest ta polnud harjunud nii vara ärkama. Ilmar Kaal reageeris sõnadega: "Ma näen, et mul on aeg oma kõne ära lõpetada."

30 august 2017

Tartu Veevärk, 1970-ndad

  Tartus ühes Staadioni tänava aias on mälestuskivi Tartu veevarustusele.

















 1966.a reformiti olemasoleva ettevõtte struktuur ja moodustati iseseisev ettevõte - Tartu Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Kontor.

Sama kivi 40+ aastat tagasi koos töökollektiiviga.
Veevarustuse töötajad paraadil.
 Kõik koos kontori kütmiseks puid saagimas-lõhkumas-ladumas.
Veevärgi laos.

94 rubla preemiat.

Avariiteenistuse autoga.

Murtud latvadega kuused, must lint viltu üle kapoti ja peegli küljes - nii läheb veevärgi töötaja avariiautoga viimsele teekonnale. Veeavariid võivad oodata.


Elleni pildikastist.

27 august 2017

Õnnitlustelegrammid 1981 ja 1959

  Telegramm oli veel mõnikümmend aastat tagasi, kui mobiile ei olnud ja korteritelefonid olid üksikutel, kõige kiirem teadete edastamise viis.
  Kui keegi tahtis telegrammi saata, siis ta täitis postkontoris vastava blanketi, maksis tähtede arvu pealt ning maksis veel lisaraha, kui ei olnud lihttelegramm, vaid pildiga. Sidetöötaja toksis teksti masinasse, mis saatis selle sihtkoha postkontori telegrammimasinasse, kust tekst koos aadressiga ribadena välja tuli  ja tükkidena valitud blanketile kleebiti ning käsipostiga adressaadile kohale viidi. Kui sihtkohas telegrammiaparaati ei olnud, siis öeldi tekst telefoni teel edasi ja kirjutati käsitsi telegrammi blanketile.

















 See telegramm on saadetud 1981.a septembris. Väga kallis telegramm, nii pikka tavaliselt ei saadetud.
  Algul telegrammide tekstimasinad tundsid täpitähti, aga kuskil 1970-ndatel otsustati vanad masinad uutega asendada ja need enam täpitähtedega hakkama ei saanud,  täppide asemel kasutati E-tähte:
 Õ=OE; Ü=UE; Ä=AE. Tulemus oli päris huvitav.
 





 1959. aastal ei olnud täpitähtedega probleeme, aga on muud eksimused, näiteks Viljandist on kirjutatud täiesti uskumatul viisil, eesti ja vene tähed segamini. Aga põhiline, et kohale jõudis.

Telegrammiteenuse pakkumine lõpetati 5 aastat tagasi.

Minu 5 aastat tagasi telegrammidest tehtud postitus on siin.



Aitäh Tiinale, Mirjamile ja Sulevile.





23 august 2017

Laadapildid

  Uus pilt on vasakpoolne. Oli huvitav sellepärast, et pildistatud jälle kahe tausta vahel. Algul vaatasin, et vasakul on Kaarsild, aga taust tundus tuttav ja leidsingi selle oma blogist üles,  maapinna järgi otsustades oli tegemist ühe teise laadaga, mootorratas on ka teine.

21 august 2017

Tualettpaber

  Nägin ühel pööningul päris ehtsat nõukogudeaegse kempsupaberi rulli.
  Vene ajal müüdi ainult ühte sorti rullipaberit, venekeelse kirjaga "tualettpaber". Ega me ei osanud paremat tahtagi, sedagi oli imelik ja harjumatu kasutada, oldi ju ajalehtedega harjutud. Vahel oli ka väike kättemaks ja rahulolu mõne punase riigitegelase näopildiga tagumikku pühkida.















 WC paberit müüdi kantseleitarvete poes ja mitte pidevalt, kui tuli müügile, siis tekkisid järjekorrad. Ühele inimesele müüdi korraga 10 rulli, millel aeti nöör aukudest läbi, nii et moodustus omalaadne kaelakee. Koju minnes, kes kandis kaelas, kes käes. Tualettpaberist oli meil puudus nõukogude aja lõpuni, aga samas ei ajanud see ka kedagi hulluks, ajalehti ju jätkus. 
 
Kui ei tahtnud järjekorras seista, siis oli võimalik vanapaberi või tekstiilijäätmete vastu tualettpaberit vahetada sekundaarse tooraine kokkuostupunktides, raha tuli ka maksta. All on 1987. aasta 16. septembri ajalehe reklaam. Kahjuks pole öeldud, mitu kilo vanapaberit tuli ühe rulli tualettpaberi saamiseks viia.



Esimest korda hakati tualettpaberi lehekesi Manhattanil müüma 1857. aastal, rullipaber mõeldi välja Saksamaal 1928.aastal.
 3.novembril 1969 ilmus Nõukogude Liitu esimene tualettpaber. Selle jaoks oli aasta varem Leningradi oblastisse Sjasski tselluloosi- ja paberikombinaati ostetud 2 suurt Inglise masinat.


Praegu toodetakse ka Eestis WC paberit, tõsi küll, meile jääb sellest toodangust vaid 10% ja ülejäänu eest, mis meile jääb, maksab Kehra tehas Eesti riigile saastemakse.
   Horizon Tissue Kehra paberivabrik kuulub Tolaram Gruppi peakontoriga Singapuris. Eestist kuulub sinna veel AS Baltex 2000. TG ehitas ka kurikuulsa Pagari tänava vangla ümber elumajaks.
   Tolaram Grupp tegutseb järgnevates maades: Benin, Kongo, Ghana, India, Indoneesia, Ivory Coast,  Nigeria, Singapur, Tanzania, Togo ja Eesti.
  See seltskond paneb mõtlema.


  
1. Korduvkasutatav WC-paber
Probleem: Tuleb tunnistada, et mida pehmem WC-paber, seda mõnusam kasutada seda on. Kahjuks pole sellised pehmed mittekihilised WC-paberid sugugi keskkonnasõbralikud. USA keskkonnakaitsjad nimetavad sellise WC- paberi kasutamist  «kahjulikumaks kui Hummeriga sõitmist».
Lahendus: Ehkki ka Euroopas toodetakse ka hellitatud tagumikega tarbijatele suur osa WC-paberist taaskasutatavast toorainest, katsetatakse siin mitmel pool korduvkasutatavaks WC-paberiks sobilikke materjale. Tõelistele ökokrattidele on juba olemas korduvkasutatavad WC-pühkimisrätid. Spetskangast valmistatud rätikud on pehmed ning nende tootmiseks pole langetatud ühtegi puud. Siiski vajab veel lahendamist kasutatud WC-rätikute ladustamise ja pesemise probleem.
 Siit.

16 august 2017

Blogist varastatud pilt skulptuuriks

Käisin Palal, sinna on tore skulptuur tehtud, kohalik rahvas ütleb, et Joss pani endale ausamba. Pala vallavanem on varem veterinaarina töötanud.





„Paari aasta eest märkasin ühel näitusel toda meierei juures tehtud fotot ning leidsin, et see väärib jäädvustamist, kuju püstitamist. Otsisin kunstnikke, kuni sain kaubale lätlastega Riia lähedalt,“ räägib idee autor Jozsef Weinrauch, Pala vallavanem.

Maaleht 31.05.2017


 Olin seda lugu natuke teistmoodi kuulnud, et Jaan Pärna nimeline mees vedaski igapäevaselt pulliga piima meiereisse kuni selle õnnetu juhtumini, aga eks sellistele juttudele ongi omane variaablus, iga rääkija paneb midagi juurde või võtab ära.

 Pilt tundus mulle tuttav, kodus otsisin oma pildi välja ja oligi seesama, jalutuskäikajas küljest ära lõigatud, osa valgeid täppe kõrvaldatud,  aga äratuntavalt palju kriipse-täppe-kärbsemusta on samad. Originaali vastu ei ole keegi huvi tundnud.



 

 Netti pilte riputades tuleb arvestada, et need hakkavad seal oma elu elama.

Aga ikkagi hakkasin jälgi ajama, püüdsin taastada pildi teekonda.
 

 1.jaanuaril 2013 panin blogisse pildi "Pulliga piima viimas", siin.

Ammust naljalugu mäletatakse rahvasuus tänini ning on säilinud ka üks Pala meierei ees tehtud foto, millel näha piimavankri ette rakendatud pull ja teda vaatama kogunenud külainimesed. Paar aastat tagasi, kui Pala raamatukogus oli näitus piirkonna elu-olu kajastavatest vanadest fotodest, oli seal väljas ka kõnealune pilt. Vallavanem Jozsef Weinrauch nägi seda ning tasapisi tekkis tal idee lustakas lugu külakeskkonnas nähtaval kujul jäädvustada, ent mõtte teostamine võttis päris palju aega.

Vooremaa 6.05.2017
 


 Ainuke ajaloonäitus Pala raamatukogus oli juuli-oktoober 2013, see.
Mälestuste jagajate hulgas selle pildiga seonduvat nime pole. Võimalik, et keegi oli pildi netist alla laadinud, jalutuskäikajas ära lõiganud ja raamatukokku näitusele saatnud.


  Ma ei teagi, mida asjast arvata.
  Olen selle pildi kapipõhjast välja toomisega nagu midagi ära teinud, aga samas kripeldab.
  Muuseumide töötajad ja erinevate ajalooraamatute ja -näituste koostajad on mulle sageli pildisooviga kirjutanud ja alati oleme kokkuleppele jõudnud.
  Samas on see, et siit blogist võetakse pilte, kõrvaldatakse blogile viitav tekst ning esitatakse Facebooki nostalgialehtedel enda omadena, igapäevane asi.
  Aga skulptuuri ei ole varem tehtud.
  


14 august 2017

Ateljeepilt koduõues

  Kaks ägedat ühes kohas tehtud pilti, külafotograafid olid väga loomingulised.

  Fotol peab olema ilus taust, maja sein selleks ei kõlba, seinale tuleb riputada lilleline riie, siis on ilus, alt on veel paista maakivist vundamenti ja voodrilauda. Lapsed peavad ka olema pildistamiseks ilusti riides, aga jalanõud... need ei ole olulised.

  Siia on atribuutikat tublisti juurde toodud: tool, lilled, album, aga tagant paistab endiselt vundamendi serv.
Mis ikkagi teeb pildist pildi? Kahtlemata on mõlemad hästi tehtud pildid.

Eve albumist.

11 august 2017

Mida perekond nägi?


Reenu Heinrich ja Loviisa lastega.
Isa ja lapsed nägid midagi hirmsat, ainult ema vaatab üksisilmi kaamerasse.

Aitäh Evele.

01 august 2017

Auto 1972


   1972. aastal oli autol teistsugune tähendus kui praegu, auto oli vähestel inimestel.


  Arvo on oma auto juures uhkust täis, kuigi kadedad kutsusid seda tüüpi sapakat üleolevalt maanteemuhuks.

Häid töötajaid premeeriti autoostuloaga. 7.novembri, oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ajaleht kirjutab, kes seekord autoostu loa said, lisaks loale pidi õnnelikul ka raha olema.

Raha- ja asjade loterii peavõit oli auto, aga nagu 1972.a 3.nov Edasi artiklist lugeda saab, peab autole ikka garaaži ka muretsema.

Valgemetsa pioneerilaager 1967, 1970

 Tuusikuid pioneerilaagritesse jagati odavalt vanemate töökoha ametiühingute kaudu, nii et lapsed olid laagrites selle järgi, kus nende vanemad töötasid. Näites Kukulinnas olid kaubandustöötajate lapsed, Võrtsjärve ääres masinaehituse töötajate lapsed. Laagrites oli suve jooksul kolm vahetust, igaüks kestis ligi kuu aega.










Vikipeedia ütleb, et 1972.a oli Eestis 35 alalist pioneerilaagrit.

















 Varem olen pioneerilaagrist kirjutanud siin.