27 detsember 2015

Morsekaart

Päris kummaline kompositsioon ja mikroskoopiline soovitekst, ilma hüüumärgita.

Lugesin 4 esimest sõna ära, aga rohkem ei viitsinud: edukat uut aastat, soovin...


23 detsember 2015

Talvepilt

Kui lund napib nagu praegu, siis on võimalus sellisel moel talvepilte teha:


19 detsember 2015

Nõukogude kuuseehted

Enamus nõukogudeaegsetest kuuseehetest olid tavalised munad ja kujukesed nagu praegugi, aga huvitavamad on sellised, mis olid ainult tollele ajale omased.



Kõige räigem nääriehe, mis ma üldse netist leidsin: punane Nõukogude lennuk tulistab alla musta vaenlase lennuki, tuli ja suitsujutt veel taga.



Sirbi ja vasara ning viisnurga kujutised.


 Dirižaabli erinevaid variante on palju säilinud.

Ehte prototüübiks oli itaallase Umberto Nobile ehitatud dirižaabel, millega oli N Liidul palju lootusi. 1937.a  tegi dirižaabel "CCCP-B6" lennukestuse maailmarekordi - oli õhus 130 tundi. Dirižaablid pidid hakkama lendama Moskva ning Sverdlovski, Moskva-Murmanski, Moskva-Krasnojarski, Moskva-Novosibirski jt suuremate linnade vahel. Kuid 1938.a purunes "CCCP-B6" Kandalakša lähedal proovilennul, kas hakata päästma  polaarjaama "Põhjapoolus 1", 19 meeskonnaliikmest hukkus 13.
Programm suleti.


1937.a andis Venemaa kirjastus "Utšpedgiz" välja metoodilise juhendi "Näärikuusk lasteaias". Selles  kirjutatakse:" Kindlasti tuleb kuuse tipp kaunistada punase või hõbedaselt läikiva viisnurkse tähega. Keskmistele okstele tuleb panna ehted, mis ei nõua lähedalt vaatlemist: värvitud, käbid, butafoorsed puu- ja juurviljad jne, aga allapoole kuuse servadesse aeroplaanid, langevarjud, piirivalvur Karatsupa koer Ingusiga, vedurid ja soomusautod. Uusaasta kuusk peab tähistama pidulikult õnnelikku lapsepõlve, mille on meie maal loonud oma hoolitsusega partei, valitsus ja seltsimees Stalin isiklikult." 

(Nimetatud piirivalvur Nikita Karatsupa (1910-1994) töötas Kaug-Idas, oli Nõukogude Liidu kangelane, ajakirjandustäht ja kõigi laste eeskuju. Pidas kinni 338 ja hävitas 129 spiooni ja diversanti, olenemata sellest kumba pidi nad piiri ületasid. Räägitakse, et suur osa piiririkkujatest polnud mitte N Liitu tungivad spioonid, vaid nõukogudemaalt põgenevad kolhoosnikud. Tal oli piirivalves oldud aja jooksul 5 koera, kõigi nimi Indus, aga kuna piirivalvur oli väga kuulus, siis Kominterni töötajad mõtlesid, et selline koera nimi võib rikkuda suhteid sõbraliku riigi Indiaga ning ajakirjanduses hakati kasutama nime Ingus).



1950-ndatel esimeste maa tehiskaaslaste järel tulid kohe neid kujutavad ehted.


Helvi Jürisson SPUTNIKUTE NÄÄRILAUL 1967(?)
Ei,
    ilmaruum see pole tühi,
                                      tühi,
kui koos me peame nääripühi,
                                            pühi,
kui kapsel soe meil sõpru leides,
                                                leides,
ja paisub rind meil patareidest,
                                             -reidest.
Ei rebi Maalt meid käsuniidid,
                                            -niidid,
sel ööl meil ühised orbiidid,
                                         -biidid,
ja kuulake kõik jaamad,
                                    jaamad,
                                                jaamad:
meil ühised ka arusaamad,
                                        -saamad!
Me soovime, et aastal uuel,
                                         uuel
Maal linnanööbid säraks kuuel,
                                               kuuel,
et mandreid paitaks leebed ilmad,
                                                   ilmad,
ja et kui tähed säraks laste silmad,
                                                   silmad!
Nüüd hüvasti! Taas töö! Taas kosmoseprognoosid,
                                                                            -noosid,
                                                                                        -noosid,
nii head, et Kuulgi kasvada võiks roosid,
                                                             roosid,
                                                                        roosid,
piuu ... piiks ... stopp.

 Helvi Jürisson SPUTNIKUTE NÄÄRIÖÖ 1964

Oli jõudnud nääriöö.
Siras, säras tähevöö.
Maa peal aknad vilkusid,
kuused karda tilkusid.
Lapsed juba lõunast saati
olid oodand nääritaati,
seisid akna taga reas,
salmid sumisemas peas.

Aga kõrgel, ligi kuud
kurvalt sõitsid sputnikud,
üksildasil taevateil,
oma hiigelellipseil,
mõeldes: Kas me siis ei vääri,
et ka meil võiks tulla näärid...!"

Äkki eetris kostis:"Piiks!
Sputnikud, end tehkem priiks!
Näärid tuleb vastu võtta.
Kes nüüd saab, see siia tõttab!" 
Kajas vastus:Mis siis muud -
mingem, vennad sputnikud!"

Välgukiirul vuhiseti,
kõikjalt kokku tuhiseti.
"Näärid, näärid!" rõõmsalt kaikus
keset külma musta vaikust.

Läks siis lahti kraamimiseks,
tuiskamiseks, traavimiseks
luuad kätte: üks, kaks, kolm -
välja kosmiline tolm!
Miks on toad nii kõledad?-
Põhjavalgus põlema!

Pilvepatju soputati,
pilvelinu loputati...
Sulipoisse meteoore
Aeti välja kaunis toorelt.
(Nii üks sputnik jäänud ennist
ilma nende käes antennist!)
Nüüd veel selgeks näärilaul...
Aga kus on näärilaud?

Kuu, see vana toriseja,
paksupalgne poriseja,
arutas ja nämmis kaua,
kuni kattis näärilaua.

Oli see vast näärilaud!
Kõlagu nüüd näärilaul!

Künkal seisis tähetorn -
üksik, unine ja morn.
Nääriöösel onu Ploom
oli valveastronoom.

Sputnikutelt sai ta teateid:
äikseteateid, päikseteateid,
õhuteateid, rõhuteateid...

"Pii pii-piiii, pii-pii-piiii...
ikka nii, aina nii..."

Äkki katkes tuttav toon,
vaikisid kõik lained...

Ehmus üles onu Ploom,
vana kogend astronoom,
surus nuppe, keeras nuppe:
ikka ilmaruum on tumm -
lausa lumm, selge lumm!

Kes need sputnikud küll neelas?
Kes neil piiksumise keelas?

Äkki keset tumma kaugust
hakkas kostma näärilaulu...



Kosmoselendude vaimustus 1960-ndatel tõi kaasa kosmonaudi-kujulised ehted, nende erinevaid versioone toodeti palju aastaid.

Ellen Niit MEIE VAHVAD KOSMONAUDID OLEME 1967

Meie vahvad kosmonaudid oleme,
kihutame kosmoses, mis kole me.
Kaugele veel kihutada võime me, 
sest maa peal hästi putru sõime me.

Mängida me oskame ka kisata.
Peseme end ilma ema-isata.
Ise saame selga oma palitud,
sestap sai meid kosmonaudiks valitud. 

See, kes saab end riide suure vaevaga,
kosmosesse eal ei lenda laevaga.
Kaasa sinna ju ei tule vanemad,
kes neil nööpe-paelu kinni panevad.

Omavahel me ei kakle ilma peal.
Igal pahal poisil peame silma peal.
Sel, kes oskab ainult korda rikkuda,
kosmosesse ei maksa üldse tikkuda.

Kui on vaja, töödki teha rassime,
mänguasjad ise kappi tassime.
Kes see peab siis kosmonauti orjama
ja ta laokil asjad kokku korjama?

Meie vahvad kosmonaudid oleme,
kihutame kosmoses mis kole me.
Unetunnil te me häält ei kuulegi -
meid võib lasta vabalt kas või kuulegi.


 Fotod internetist


13 detsember 2015

Jõulutikud 1989

Naabrid leidsid panipaika koristades jõuluvana pildiga karbi, suurusega 8x11cm:


Sees olid tavalised lühikesed tikud, vastavalt 2 toosi ja 4 toosi ühes ümbrises:
Suurema osa nõukogude ajast oli tikutoosi hind 1 kopikas, võib-olla 1989.a maksis juba rohkem, aga komplekti hind 90 kopikat oli kallis:

Käisin ise Viljandi tikuvabrikus klassiekskursioonil 1970. aastal. Hämmastasid masinad, mis lõikasid puutüve keerutades sellest imeõhukesi, 1 mm-st õhemaid umbes meetri laiuseid pikki linte, millest tehti tikutoose.

Eesti tikutootmise ajaloost

1838.a avati Eestis esimene tikuvabrik.

19.saj lõpp - tikutööstus hakkas hoogsalt arenema.
Üheks tikkude reklaamijaks oli Carl Robert Jakobson, kes oma kõnedes õhutas talunikke tikke kasutama.

1904.a ostis Eduard Pohl (1870-1929) parun Ungern-Stenbergilt tüki maad Türgasoost, mis oli täiesti kasutamata soine ala praeguse Viljandi raudteejaama lähedal, ja rajas sinna tuletikuvabriku. Selle nimi oli Phönix ja vabrikust kujunes esimese maailmasõja eel suurima tööliste arvu ja tootmismahuga tikuvabrik Eestis. Kokku oli selleks ajaks vabrikuid Eestisse jäänud neli, lisaks Viljandile Tallinnas, Pärnus ja Paides. Esimese maailmasõja elas vabrik teistest paremini üle ja 1920-ndate algul oli ta tehniliselt kõige paremini varustatud.

1929.a Eduard Pohl suri, tema vallasvara väärtuseks oli 83 krooni, sealhulgas kantud ülikond ja sügispalitu, mille väärtus 10 krooni. Tema võlausaldajatest jäi Eesti Pank ilma 94 553 kroonist ja Tallinna Majaomanikkude Pank 13 018 kroonist.

1930. a ostis Viljandi vabriku ära rootslaste Svenska Tändsticks A/B.


1940.a natsionaliseeriti Viljandi Tuletikuvabrik rahulikult, omanikud olid ju kaugel.

1941.a 8.juuli hommikul, vahetult enne Saksa vägede Viljandisse jõudmist, läks tikuvabrik põlema.
Seletused lähevad lahku, ühed ütlevad, et süüdati venelaste poolt, teised, et süttis sakslaste pommist.

1942.a maiks oli vabrik uuesti üles ehitatud. Algul valmistati vaid 160 000 toosi tikke päevas. Palgad olid väikesed ning palgalisana said töölised igaüks 40 pakki tikke päevas, mida siis käidi maal toiduainete vastu vahetamas.

1944 august-september vabrik seisis.

23.septembrist 1944 sai Viljandi Tuletikuvabrikust tähtis vabariikliku alluvusega ettevõte. 1944.a töötas vabrikus 24 inimest kahes vahetuses.


1955.aastast sai Viljandi vabrikust Eestis tuletikkude ainutootja, sest Tallinna Tuletikuvabrik pandi kinni.
  Foto internetist
Tolleaegsetest ametiühingukomitee protokollidest võib lugeda, et materjali kulu oli väga suur, sest töötasu arvestati kulutatud materjali, mitte toodetud tikkude koguse järgi, samuti võib sealt lugeda näiteks ebamäärast lubadust jõuda töötulemustega ette kapitalistlikest maadest.

1961.a ühendati Viljandi Tuletikuvabrik Viljandi Metsatööstuskeskusega ning ühisettevõte hakkas kandma nime Viljandi Metsakombinaat. Tikuvabrikust sai üks seitsmest tsehhist - tuletikutsehh.

Foto internetist

1971-1975 toimus suur rekonstrueerimine, mindi üle vineerist topsidelt papist topsidele.

1972.a osteti Rootsist 3 täisautomaatset tootmisliini, mis alguses töötasid alakoormusega, põhjuseks kartongi ja liimi ebapiisav kvaliteet.

1979.a, kui tähistati vabriku 75.juubelit, oli vabriku tikutootmise haripunkt, siis anti kõige rohkem toodangut kogu vabriku ajaloo vältel. Tootmismahtu suurendasid ka kõrvaljaoskonnad: jalatsiliistude, jäätisepulkade, puitvilla ja suveniirtikkude jaoskond. Vabrikus oli 214 töötajat keskmise kuupalgaga 198 rubla 20 kopikat. (See oli väga suur palk).
Aastas tootis vabrik üle miljardi toosi tikke.

1995.a erastati Viljandi Metsakombinaat AS Eesti Tikk poolt. Kahel mehel, 26-aastasel eestlasel Tarvo Mossil ja 28-aastasel soomlasel Harri Juhani Aaltonenil õnnestus veenev äriplaan kokku kirjutada, pangalaenu saada ja kõik ära osta. Eestlane on hiljem öelnud, et kui ta oleks pärast sõjaväge ülikooli astunud, oleks selle ajaga soodne äritegemise aeg mööda läinud.

2004.a 4.novembril süüdati tikutootmise 100. aastapäeva puhul Ugala teatri ees 6-meetrine tikk, väidetavalt maailma suurim. Kas õnnestus pääseda Guinnessi rekordite raamatusse, ei tea.
Selle eest sai Arvo Moss midagi Viljandi aasta kodaniku tiitli taolist, Viljandi aastapreemia.

 Tolleaegne libauudis:
Viljandi ettevõte Estonian Match üritab pääseda Guinnessi rekordite raamatusse, süüdates laupäeval Ugala teatri ees põlema mõne tiku oma toodangust. Eksperdid on katse õnnestumises skeptilised.

2011 taotles Estonian Match tikutööstus ise enda pankrotti.
2012 .a 26.jaanuar -  kustutatud registrist.

Tikuvabriku ruumides töötab Mossi ja Aaltoneni Hansa Candle küünlatööstus, toodetakse  õueküünlaid, teeküünlaid jms.
Harri Juhani Aaltonen on Viljandi linna volikogu aseesimees.

Veel infot tikuvabriku ajaloo kohta saab siit.



Praegu süüdatakse Eestis tuld tikkudega, mis on toodetud Indias, Hiinas, Rootsis, Soomes, Poolas ning tulemasinatega, mis on toodetud Hiinas, Indoneesias ja kus iganes.


1928.a tulitikkude valmistamise ja müügi  seadust saab siit vaadata:
§ 21. Tulitikkude sissevedu väljamaalt on keelatud.


Tikutööstus kaswab jõudsalt.
Tuletiku tööstuse üldproduktsioon ulatab 1922. aastal 62*/2 milj. toosi peale, 1925. a. walmistati aga juba 207 milj. toosi; sellega on tuletiku toodang kolme wiimase aasta jooksul enam kui kolmekordseks kaswanud. Peale selle walmistatakse ekspordiks tikutraati: 1922. aastal oli selle toodang 66 tuh. kg, 1925. a. aga 296 tuh .kg. Tuletiku tööstuse eduks kaasa aidanud on asjaolu, et Eestis tikkude kui ka tooside jaoks tarwiline puumaterjal olemas. Teiseks on viimastel aastatel uute vabrikute asutamiseks põhjust annud Eesti tuletiku nõudmise kaswamine välismaa turgudel ja selle tõttu kaswaw eksport.
Tuletiku ekspordi kaswamise käiku näitawad järgmised arwud: Eesti tuletiku wäljawedu: 1923. a. <29,4 milj. mrk. wäärtuses, 1924. a. 69,9 milj. m. wäärt., 1926. a. 117,8 milj. m> wäärt. Tikutraadi eksport: 1925. a. 1.9 milj. m. wäärt.. 1924. a. 8.7 milj. m. wäärt., 1926. a. 6,4 milj. m. wäärt. Tuletikke walmistati 1926 aastal 297 milj. toosi, millest eksporteeriti 121 milj. toosi ehk 63,6 protsenti kogu toodangust; ülejääw osa läks siseturule. Eesti tuletiku ostja on olnud peaasjalikult Inglismaa. Läinud aastal tuli tähtsa ostjana juure Am.ühisriigid; ka Daani, kes warem Eesti tuletikke ei ostnud, on 1926. a. üsna tähtsal määral Eesti tikke importeerinud. üldiselt peab siiski tähendama, et wõistlust wälisturgudel raskendab Rootsi tuletiku trust, kes on wälismaal kaugemaulatusliselt organiseerinud oma mõjukonda.
Praegu on Eestis wiis tuletiku tehast: A.,s. ..Lendra", Tallinna tuletiku wabrik ..JuuliuS Trumm" ja Ko., A.-s. Tallinnas; ..Phõnix" Wil, jandis; 0.-ü. ..Baltika" Paides ja Paul Eiche Ltd Pärnus.

Postimees, 8.juuli 1926


Tartussegi oli plaan tikuvabrik teha:

Suurem tikutööstus asutamisel.
Uued wäiketööstused.
Georg Fuurup, Th. Tedderson ja Peeter Kase on linnavalitsusele palve esitanud, milles paluwad luba Emajõe tän. nr. 8 ja 10 awada tuletiku tööstust. Tööstus asuks endistesse „Gambrinuse" õllewabriku ruumidesse, milledes wiimasel ajal ja praegugi asub kastitööstus. Esialgu töötaks uues tööstuses 20—30 töölist, kusjuures jõuallikaks elekter. Walmistada tahetakse tikutraati, walmis tuletikke. toose, uutmoodi tikuhoidjate kaase ja tikkude pakkimise kaste. Tooresmaterjali kohaletoimetamine sünniks weeteed kaudu. Ka tööstuse saaduste ärawiimisel kawatsetakse weeteed kuni sadama raudteeni kasutada.
Linnawalitsuse täöstuskomisjon palwe suhtes mingisugust otsust veel ei teinud, waid saatis selle linna juriskonsuldile seisukoha wõtmiseks.

Postimees, 2.jaanuar 1928







11 detsember 2015

Koonusmütsiga näärivanad 1953 ja 1974

Sellise kujuga näärivana peakatet ei olnud ma varem piltide peal näinud, nüüd kohe kolm erinevat varianti.


Taha on kirjutatud: "Aastavahetuse nääripuul 11.I.53 Tartu Pärmi- ja Viinavabrikus Kastani 50.
Poiss 5-aastane"


   Neil on mõlemil taga: "Näärid 1974"
Raamat on "Mõnda mineviku Tartust", hea raamat on.

Kas need varem tehtud pildid võisid mõjutada 21 aastat hiljem koduse näärivana peakatte valikut?


Leidsin veel ühe pika mütsiga vana, müts võib lausa laearmatuuri maha ajada.
Taagepera sovhoosi Ala küla lastepäevakodu nääripidu 1969.
Habe on küll natuke katkutud, aga vatiga oli tol ajal kitsas ja takk polnud enam moes, põhiline, et kinke jagab.


09 detsember 2015

Hilja on 1970-ndatel Tapal näärivana

Üks näituselt välja jäänud näärivana:
See on ka suurepärane interjööripilt.
Habe on nii tugevasti ette seotud, et see vorp võis veel järgmisel päeval näo peal näha olla.

06 detsember 2015

Seksuaalse alatooniga uusaastakaardid eelmise sajandi algusest



 

 Nagu elus - mees on kiimas, aga naine naeratab objektiivi.


 
Kes ei jaksa kasukat kinkida, kingib muhvi:



Mees ostab kaubamajas daamisukki. 
Müüja: "Kas abikaasale või soovite midagi paremat?"



Postkaardid Eneli käest ja Lossi, Livonia ning Karma antiigi ja Eesti koguja lehekülgedelt.


02 detsember 2015

Tartus tehtud buss


Paistab, et klassiekskursioon, bussil on üleval paljulubav kiri "eriotstarbeline".

Kõik bussid on alguses uued ja moodsad.
Bussi TA-6 hakati Tartus valmistama 1956.aastal. Filmiklipis öeldakse:
"Siin on valge, soe ja mugav, käsipakk ei jää jalgadele tüliks, uutmoodi istmed aga on tukkujale abiks."

Uue autobussi TA-6 lühike tutvustus, artikkel Viljandi rajoonilehes Tee Kommunismile, 1956:  
Tartu autoremonditehas on hakanud massiliselt valmistama oma konstruktsiooniga uut tüüpi autobusse. Oma olemasolu kolme aasta jooksul on ettevõttes organiseeritud kuut tüüpi transpordivahendite väljalase (sanitaarautobussid, autobussid-kauplused, autobussid-elektrilaboratooriumid jne.).
25 kohaga autobuss TA-6 on määratud linnadevaheliseks liikluseks. See sõiduk on nägus ja mugav. Paremaks valgustuseks on lae külgedel aknad. Autobuss on köetav, tuuleklaasidel on seadeldis, mis väldib nende külmumist.
Katsed näitasid uue autobussi häid ekspluateerimisomadusi. Autobuss sõitis riketeta üle 31 000 kilomeetri. Selle mudeli kiitis heaks NSV Liidu Autotranspordi ja Maanteede Ministeerium.

Info pärit siit.
Bussijuhtide ja sõitjate mälestusi saab lugeda siit, tasub lugeda.


01 detsember 2015

Meeta ja buss



See pilt peaks olema tehtud 1950-ndatel Tartus Puiestee tänaval sama fotograafi poolt, mis eelmine postitus.
Väga ilus pilt on, fotograaf on kaamerat kaasa liigutanud, inimene on terav , aga taust liikumises.

Aga minu tähelepanu köitis hoopis taustal olev buss. Tol ajal väga uus ja moodne ZIS-155. Bussil olid ees ja taga volditavad uksed, mida nii juht kui ka konduktor said oma kohalt pneumaatilise süsteemi abil avada. Veel oli konduktoril võimalus juhile kella helistada, elektrilise süsteemi abil, mis oli ka uuendus, sest eelmisel bussitüübil oli jalgrattakella taoline kell.
Nõukogude Liidus toodeti 1950.-1957.a  21 741 sellist bussi. 
Tartus sõitsid sel ajal ka Tartu autoremonditehases Riia ja Filosoofi nurgal toodetud bussid.