Eesti Hymnus 1917

   Ma ei teagi, mis see on. Internet väidab, et aegade hämarusest peale on ainult praegune hümn olnud.

 

 

  Hymnuse noodid: Koori, klaweri ja orkestri tarwis ning postkaartid wõib tellida P.Mühlbergi juures Tallinnas, Weerenni uul.8, omas majas.

Kalašnikovi automaat

   Nõukogude ajal oskasid kõik kooliõpilased Kalašnikovi automaati 1,5 minutiga kokku panna. 

 Miks pidi oskama lahinguolukorras püssi kokku panna ja lahti võtta, jäi meile saladuseks.

Andres Kalašnikovi automaadiga Orissaare keskkooli sõjalise õpetuse laagris 1978. aastal. 

Käisin 1975. aastal Elva lasketiirus sõjalis-patriootlikul võistlusel. Iga võistleja pidi järjest aja peale läbi tegema mitu erinevat ala: automaadi lahtivõtmine ja kokkupanek, granaadivise, vintpüssiga pigitaldrikute pihta laskmine ja krossijooks.

Mihhail Kalašnikov on Venemaal siiani suure au sees. 2019. aastal tähistati tema 100. sünniaastapäeva. See mälestusnurk oli Altai krais Barnauli linna lähedase rajoonikeskuse muuseumis. Seal lähedal oli ka ainult Kalašnikovi muuseum. Mihhail Kalašnikov oli Altaist pärit.

 

 

 1943. aastast peale tahtis NSVL kaitse rahvakomissariaat luua nõukogude relvajõududele automaatrelva. 1947.a kuulutati selle relva loomiseks välja konkurss, millest võttis osa ka Mihhail Kalašnikov, kes oli varem juba välja töötanud kaks kuulipildujat, ühe kergekuulipilduja ja iselaadiva karabiini. 1946.a oli ta juba mingi automaadi prototüübi valmis teinud. 1947.a konkursile esitatud tapariist lükati alguses kõrvale, kuid ta oli žürii liikmetega tuttav ja talle anti võimalus veel relva täiustada, koos Aleksander Zaitseviga, Kovrovi tehase nr 2 projekteerijaga. Teiseks vooruks oli ehitatud täiesti uus relv. Nad muutsid relva osi ja mehhanisme, arendades edasi teiste, nii vene kui ka välismaa relvameistrite automaate. Siiamaani vaieldakse, millist automaati on kõige rohkem jäljendatud ja kas see on ikka Kalašnikovi algupärane idee või Saksa automaadi analoog. 

 Laste mänguasi - Kalašnikovi automaat - heli ja valgusega.

1948. aasta märtsis saabus suurtükiväe peamarssal Nikolai Voronovi käsul Iževskisse Mihhail Kalašnikov, et töötada välja tehniline dokumentatsioon ja valmistada esimene automaat AK-47. Iževski mootorrattatehas pidi valmistama 1500 relva. Esimene partii väljus tehasest 20.mail 1949 ja edaspidi varustati nõukogude sõdurid just selle relvaga. Kalašnikovidega varustati ka Varssavi pakti maade sõltlasarmeed ja sõbrad Lähis-Idas, Aasias ja Aafrikas. 

 

Mosambiigi lipp - kõblas ja Kalašnikovi automaat, viimane peaks sümboliseerima riigi iseseisvumist. 

 Aastaid toimetati neid tapvaid käsirelvi kõikvõimalikele kommunistlikele partisaniarmeedele ja terrorirühmitustele, kuna külm sõda tähendas ka globaalset maailmajagamist, siis Moskva relvastas ka ridamisi endale sõbralikke diktaatoreid, eriti Aasias ja Aafrikas, samas kui ameeriklased üritasid jõudumööda relvastada ka nende vastaseid. 

Kuid kalašnikov jäi selgelt relvade võidujooksus peale ja nüüd on ta leidmas üha enam kasutajaid isegi Mehhiko narkosõjas, sest kokaiinikartellid on avastanud omakorda selle "tööriista" kasulikkust.

AK-47-t on maailmas maha müüdud juba enam kui 100 miljonit eksemplari, ja kahtlematult on ta andnud suure panuse ka sellesse, et kodusõjad Teise maailmasõja järel üldlevinud nähtuseks muutusid. 

 Somaalia, Sudaani, Liibüa ja nüüd ka Süüria kodusõdades on kalašnikovide erinevad variandid olnud kandvaim relvastus.

Heiki Suurkask "Kalašnikovi automaat - Vene relvatööstuse tapvaim kingitus maailmale?"

 Forte, 19.09.2013

Vladimir Putin kohtub kõrges vanuses Mihhail Kalašnikoviga.

Au ja kuulsus saatis vinge tapariista väljatöötajat kuni surmani 93. eluaastal.

Kalašnikovi automaadiga on tapetud sadu miljoneid inimesi.

Esimesed minu, 3 viimast interneti fotod.

Vaas 1949

  Uskumatu joonistamis- ja graveerimisoskus! See kõik on klaasi peale käsitsi graveeritud, lasereid sel ajal ei olnud.

Kui olin kogumikust "Eesti kujutav kunst" 1956 leidnud selle pildi vaasist, siis hakkas mind huvitama, mis on vaasi teisel pool. Tagumise poole leidsin raamatust "Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut 1914-1964".

Vaasi autor on H.Pops, kes oli sel ajal kunstiinstituudi klaasikunsti õppejõud.

Huvitav oleks teada, miks selline vaas tehti, kes oli tellija ja kas see võiks kuskil muuseumis alles olla.

Õppeplakat 1980

 Kirjastus "Eesti raamat" 1980.

Lastele Leninist

    1948.a talurahvakalendri järgi oli jaanuaris 2 leinapäeva järjest:

21. jaanuar - Lenini surmapäev

22. jaanuar - Lenini ja 1905.a 9. jaanuari mälestuspäev

  Minu põlvkond on kasvanud üles koos jutukestega Leninist. Tagantjärele mõeldes arvan, et ilus ja hea, lapsi, loomi ja linde armastav Lenin oli minu jaoks kirjanduslik kuju nagu Buratino või Totu või doktor Valuson. Ega ma teda väga tõsiselt ei võtnud, kuid lood olid kahtlemata hästi kirjutatud. Puhaste taldrikute ühingust ja kassi dresseerimisest on blogiski (siin) juttu olnud. Ilusatest lugudest hoolimata jõudsid meieni ikkagi ka täiskasvanute hoiakud, mäletan, et 4. klassis laulsime ja silitaks õrnalt pead asemel ja kisuks kõik juuksed peast.

Väikestele lastele mõeldud Lenini-lugusid ei ole eesti keeles väga palju, pakuks et paarkümmend. Piltidel olevates raamatutes on palju kordusi. Aga neid on trükitud ikka ja jälle ja suurtes tiraažides.

 

Üks Lenini-mälestuste väljamõtlejaid oli Vladimir Dmitrijevitš Bontš-Brujevitš.

 "Vladimir Iljitš armastas piiritult lapsi ja hoolitses väga nende eest," rääkis Vladimir Dmitrijevitš. "Oleksin õnnelik, kui see väike raamat suudaks lastele edasi anda meile kõigile nii väga kalli Lenini südamlikku soojust." 

Bontš-Brujevitš "Meie Lenin", kirjastus Eesti Raamat 1985

 Heino Sampu illustratsioon Sergei Aleksejevi raamatule "Leevike" 1975

Enamasti on Lenini pildiraamatutes kasutatud originaalraamatute illustratsioone, kuid leidsin ka 2 eesti kunstnikku, kes täiesti enda stiilis on Leninit kujutanud ja trükiloa saanud - Heino Sampu ja Evald Okas. 

 Ta tuba oli alati puhas, raamatutele ajalehepaberid ümber pandud, vihikud korralikult hoitud. Kord tegi Volodja ühele vihikulehele suure tindipleki. See ärritas teda väga. Ta tõmbas selle lehe vihikust välja, asendas teisega ja kirjutas sedamaid ümber kõik kolm lehekülge, mis ta oli varem täis kirjutanud.

Bontš-Brujevitš "Vladimir Iljitši lapsepõlvest"

 Heino Sampu illustratsioon "Leevikese" raamatust loole "Üks, kaks, kolm", kuidas Lenin eksinud tüdruku koju aitab. 

 Tüdruk korjas kõik seened üles ja korv sai ääreni täis. Imestusega vaatas tüdruk Leninile otsa.

 Nad läksid edasi. Lenin peatus jälle ja sõnas kavalalt silmi vidutades: "Üks, kaks, kolm, ja ... auto, meie ette ilmu sa!"

 Varja lükkas põõsad kõrvale. Ja oh ime! Lagendikul seisiski auto!

"Palun istu peale!" ütles Vladimir Iljitš ja tegi Varja ees ukse lahti.

Sergei Aleksejev "Üks, kaks, kolm"

  Nad pidasid Vladimir Iljitši oma inimeseks. Nad olid ta täiskasvanutelt üle võtnud. Tirisid ta endaga kaasa teed jooma ja kostitasid teda üksteise võidu, tõstsid talle moosi, viimane kui üks tahtis talle midagi teha. Tema aga purustas neile kreeka pähkleid, valas tulistest klaasidest alustassidele teed ning jälgis lahkelt igaüht, otsekui kuuluksid kõik nad tema perekonda, jagas kõigile maiustusi.

 Bontš-Brujevitš "Kooli nääripeol" 

Heino Sampu illustratsioonid Aleksandr Tvardovskii raamatule "Lenin ja pottsepp"

"Aga meie pool," sõnas Vladimir Iljitš, "on kombeks lastele kingitusi saata. On teil lapsi?"

"Kuidas siis, muidugi on - tervelt viis. Ühed lippavad ringi, teised on ema seelikusabas kinni, tillukene aga alles mähkmeis..."

"Suurepärane, tulge meie poole teed jooma, ma tulen kohe."

Nadežda Konstantinovna kutsus küüdimehe tuppa.

Vladimir Iljitš tuli varsti tagasi ja tõi kaasa igasugust kraami: perenaisele pearäti, kimbu rõngaskuivikuid, klaaskompvekke veel mingisuguseid maiustusi ja kaks aabitsat.

"Need on teie perele, andke edasi oma naisele ja lastele koos tervitustega minu poolt," ütles Vladimir Iljitš. "Need on teie väikestele." Ta võttis taskust kaks värvitud puunukku. "Need on pisut vanematele." Teisest taskust puistas ta välja paarkümmend tinasõdurit. "Ja aabitsad on kõige vanematele."

Bontš-Brujevitš "Vildid"

 

Evald Okase illustratsioonid Jakov Pinjassovi lasteraamatule " Tavalised labakud"

 Leninist lastele kirjutajaid võiks olla kuskil 10 ringis, võib-olla mõned on eesti keelde tõlkimata jäetud, aga hästi ei usu. Ega igaüks ei võinudki Leninist kirjutada ega joonistada.

Mihhail Zoštšenko kogumikust "Jutte Leninist" "Lugu sellest, kuidas Leninile kingiti kala" 

  Kalur kohmetus veel enam ja ütles: "Palun väga, seltsimees Lenin...Võtke see kingitus vastu..."  

 Kuid Lenin ei võtnud seda kala. Ta ütles karmi tooniga: "Tänan teid, seltsimees, aga ma ei või teie kala vastu võtta. Paljud lapsed meie maal nälgivad. Te tõite selle mulle täiesti ilmaaegu." 

 Kalur, kes sattus nüüd päris kimbatusse, sai kuidagi üle huulte: "Proovige ometi, Vladimir Iljitš. See on erakordselt maitsev kala. Otse värskelt püütud..."

 Siis nägi kalur, et Lenin vajutab kellanupule.

"Oi sina armas aeg, mis nüüd küll saab?!" käis kaluril peast läbi.

Helistamise peale tuli sekretär.

Lenin ütles talle: "Teate mis!" Võtke see kala ja saatke lastekodusse!"                               

 

  Lenini kuvandi väljatöötamisel ja ühiskondliku arvamuse kujundamisel tehti ära tohutu töö. Täiesti imetlusväärne, kuidas lastetust veriste kätega süfiliitikust sai kõiki lapsi sülle võtta tahtev headuse kehastus.

1923. aastal oli Lenin halvatud, kaotanud liikumis- ja kõnevõime. Allpool näide, kuidas Viktor Uljanov jutukeses "Laste sõber" kogumikus "Mälestusi Leninist" kirjeldab seda aega, see pidi olema kuu aega enne Lenini surma.

 Vladimir Iljitš katkestas oma tegevuse ja vaatles mind kaua-kaua soojalt naeratades.                               

 1923. aasta detsembris korraldati Gorkis laste nääripuu. Peale meie, kes me elasime koos Vladimir Iljitšiga, olid kutsutud ka Gorki küla talupoegade, sovhoosi ja puhkekodu töötajate lapsed. Oli palju rahvast, palju kära ja rõõmu. Leninile nähtavasti meeldis meie seltsis olla, ta ei lahkunud meist kogu õhtu, viibides ka kingituste jagamise juures. Kunagi ei unusta ma Iljitši, kes ei pööranud pilku müravalt lasteperelt, keda ta nii väga armastas ja kelle heaks nii palju ära tegi... 

Viktor Uljanov "Laste sõber", kogumikust "Mälestusi Leninist"

 

Ja lõpetuseks 1985. a ilmunud raamatust "Lastele Leninist" meeldejäävalt kaunistatud Mart Raua tehniliselt suurepärane luuletus, rütm ja riim on väga mõjuvad.

Leninist on blogis varem olnud siin.

Lenini monumentidest siin. 

Lenini postkaartidest siin. 

Tallinna Lenini kujust siin.

Tartu Lenini kujust siin.

Lenin laupäevakul siin. 

 Lenini mausoleumist siin.

 

Tunnikontrollid aastast 2000

 Õpetajatel kulub laste kontrollimisele palju paberit. Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetajad olid sajandivahetusel väga kokkuhoidlikud. 

 

 

Värvimisraamat "Rongid, rongid", 1970

 Väino Tõnisson (1925-1991) oli kirjastuse Eesti Raamat kunstiline toimetaja, aga suurema osa oma elust vabakutseline graafik ja illustraator. 

Aga alljärgnevat pilti joonistades on ta minu arvates vihane olnud või vastupidi, nõukogude töökorralduse üle naernud.

(Purjus) vedurijuht magab, rippuvasse kätte sobiks pudel ka.

"Ole hea laps ja värvi purjus onu ilusti siniseks!"

Värsid selles raamatus on klass omaette, luuletuse rütmist pole autoril õrna aimugi. Huvitav oleks teada raamatu koostamise tagamaid.