23 veebruar 2024

Eesti kunstnike postkaarte armee- ja sõjalaevastiku päevaks

 23. veebruaril oli nõukogude ajal armee- ja sõjalaevastiku päev, mida tähistati ka meestepäevana.

Üldiselt on selle tähtpäeva eesti kaartidega kitsas, ega selleks päevaks kaarte ei saadetud. Olid ametlikud kutsetega aktused töökollektiivides, sõjaveteranide organisatsioonide kaardid veteranidele, parteikomiteede kaardid, aga tuttavatele-sugulastele kaarte ei saadetud.


 Minu meelest väga ilus kaart. Kunstnik Silvi Virkepuu 1979.

 

        Kunstnik Jüri Dubov 1977                                              Kunstnik Rudolf Kangert 1973

Kunstnik Evald Okas 1974.


Kunstnik Paul Luhtein 1973.



21 veebruar 2024

Rasina inimesed 1946-1954

   Minu meelest väga vaimukalt ülesseatud grupp ja toredad inimesed.

  Negatiivide pundist, kuhu oli peale kirjutatud Rasina 1946-1954, fotograaf Eduard Sorga.


07 veebruar 2024

Anne turg 1992

 Anne turg või pigem täika asus Tartus Kalda tee 29 krundil, kus on praegu Lidli kauplus. 1990-ndatel oli selle turu hiilgeaeg. Käisin ise ka seal päris mitmel laupäeval. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis mida me siis vaatasime või ostsime? 1995. aastast oli meil kodus arvuti, turult sai piraat-CD-plaate arvutimängudega ja muusikaplaate, plaate ostsime iga kord. Vaatasime alati ka vanakraami üle, aga ei mäleta, et midagi erilist ostnud oleks.

 Täiesti uskumatu rahvahulk.

   1980-ndatel oli keegi endale turult uue mantli ostnud, väga ilusa, kerge ja moodsa mantli. Kõik oli kena, kuni ta otsustas seda pesta - selgus, et soe kiht voodri ja pealisriide vahel oli ühekordsetest mähkmetest õmmeldud. (Tol ajal olid defitsiitsed ühekordsed mähkmed ristküliku-kujulised ja ilma kileta, mahulist vatiini polnud üldse kuskil müüa.)

Tänud Merikesele

03 veebruar 2024

Felix Kotta "Lumest maja" 1955


Eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele.

Illustreerinud A.Saldre.

Trükiarv 30 000.

 Raamat jutustab esimese klassi lastest, kes ehitavad lumest lossi. Peategelane on paha poiss Jaan, kes tahab lumest hoopis onni teha ja solvub, kui teda kuulda ei võeta. Minu arvates on Jaanil õigus, seitsmeaastased lapsed ei ole võimelised lumetellistest sammaste ja treppidega lumelossi ehitama, onniga ehk saaksid kuidagi hakkama. Aga raamatus teeb Jaan üksi lossi juurde kooli õuele järjekordse lumememme, teised samal ajal väga uhke lossi. Jaanil ikka kripeldab, tahaks teisi lumepallidega loopida või lossi seinale liiva visata. Lugu lõpeb õnnelikult - Jaan paneb lossi tippu punalipu ja lumememmest saab lossi komandant.


 


 

 

Lilli Prometi 1955.a 21.okt Sirbis ja Vasaras ilmunud  teravapilguline ja asjalik ideoloogiavaba arvustus on lõppsõnas kiitev, eriti õnnestunuks peetakse Jaani kuju. Samas, kui Promet ütleb, et raamat on ilmaaegu rahutu ja poolikute mõttekäikudega, siis tundub mulle, et ei ole tegemist õnnestumisega. Selgub, et värssjutustus on enne ilmumist mitu aastat kirjastuses seisnud, sest trükitakse liiga palju vennasvabariikide rahvaste tõlkeid. Kirjanikule pole see raamat enam mingi u u s. Tema ilmumine vahest ainult meenutab Kottale, et tõsi jah, on selle kunagi kirjutanud ...  

  Felix Kotta on neid kirjanikke, kelle kohta võib öelda, et ta alati otsib, et ta püüab vältida oma loomingus halle stampe. tema värssidel on oma pale, neid eraldab teiste seast keelekujundite, värsiehituse ja mõttekäigu järele. (...)

Ent kottalik ei tähenda mitte igakord ainult õnnestumisi. Juhtub, et autor toob mõtte selguse ohvriks omapäratsevale, murtud ja painutatud sõnastusele. Sellest tulebki, et Kotta jätab sageli lugeja oma lausete üle pead murdma. Toome näite:

Kurva näoga teiste seas 

praegu hoovis ringi käib.  

Mõtleb:  

nagu pioneerid                                                                                                                                  

tööd kõik teevad kisata. (...)

 Üldilmelt on värssjutustus kuidagi ilmaaegu rahutu, järskude, poolikute mõttekäikudega. Mis aga veel raamatut kahjustab, on kergekäeline riimimine. (...)

Eeri juhtis: 

"Sina, E p p,  

tee tsemendist kõva t r e p p,

sambad ja f a s s a a d i

siledaks teeb A a d i, 

aga sina otsi, R e i n,  

mõni klots  

ja krohvi s e i n,

pärast seda L i i s i 

kinnitab 

        k a r n i i s i."                                                                                                                                   

  Niisugune laste nimedega riimimine maksis ise kirjanikule kätte. Kõik need lapsed jäävadki raamatus ainult riimide paarilisteks, isegi statistid on nende kohta palju öeldud, neil pole välimust ega karakterit.

 

Ralf Parve oma 1955.a 10. Loomingus ilmunud arvustuses kurdab, et poeem "Lumest maja" on liig tõsine, mis muudab selle ülemäära asjalikuks ning pärast läbilugemist jääb sellest moraalitsev mulje. Samuti ei meeldi talle nagu Prometilegi laste nimedega riimid. 

Pisut kergesti, ilma tõsisemate katsumisteta toimub ka Jaani ümbersünd. Kuid teatud vajakajäämistele vaatamata on "Lumest maja" loetav, temas püstitatud kasvatuslik eesmärk - panna lapsi mõtlema individualismi ja egoismi pahelisuse üle, seda hukka mõista - jõuab kindlasti lugeja teadvusse.

 

Felix Kotta loomingut on blogis tutvustatud veel siin ja siin.

 



29 detsember 2023

Konstantin Andrianovi näärikaardid

   Vanu nõukogude uusaastakaarte vaadates eristuvad selgelt oma stiili poolest Konstantin Andrianovi (sünd 1932) joonistatud postkaardid. Tema kaardid on väga põhjalikult läbi joonistatud, stiil on ikoonimaalijalik, kaartidel on muinasjututegelased, vene folkloor, Puškini muinasjutud ning kõik see on kokku miksitud tänapäevaga. Kaardid on hea kvaliteediga läikpapil.

See on üks kahepoolne kaart.
Muinasjutt tsaar Saltaanist, Tšernomor ja 33 vägilast.




 Kaardid meie kaardikarbist ja internetist.

28 detsember 2023

Jantsi kaardid Eliisele 1928-1931

   Minu kätte sattus peotäis Eliise Pajale saadetud kaarte. Sain kaartide järgi teada, et Eliise elas Orissaares Nurga talus, 1924. aastal käis leeris, 1928. aastal elas Vana-Pärnus Ranna tn 5 ja Tallinna posti tn 1, 1931.-1932. aastal Tallinnas Girgensoni 25-17 ning mingil ajal ka Rahumäel Kaevu tn 10. 1933. aastal on Eliise jälle Orissaares kodutalus tagasi. Viimane kaart on 1941.aastast, Eliise on endiselt preili ja kannab Paja nime.

 Alljärgnevalt on meremehest peigmehe Jaani Eliisele saadetud jõulu- ja uusaastakaardid. Paistab, et ei jõulud ega aastavahetus polnud meremeestele maalejäämiseks mingi põhjus. 1928. aastal on Jaan nii jõuluks kui ka uueks aastaks kaardi saatnud. 1931.aasta lõpus aga on Jaan koguni kolm kaarti saatnud: 9.detsembril sõidab ta ära merele, 18. sõidab jälle merele, 30. on Poolas. Mulle tundub, et Jants on päris meeleheitel, et ei saa jõuludel ja aastavahetusel pruudiga koos olla.

 

 




20 detsember 2023

Gianni Rodari "Cipollino seiklused"

Itaalia kirjaniku kommunistlike ideedega raamat. Esmatrükk 1951. Nooremale koolieale.

Eesti keeles on seda raamatut trükitud 4 korda. Kolmel esimesel R.Verdini originaalillustratsioonid,


 kuid kaanekujundus on olnud totaalselt erinev. 

1960, kaane kujundanud E.Vaher.

 

1975, kaane kujundanud M.Kernumees.

1983, kaane kujundanud Henno Käo.

Olin väga üllatunud, kui avastasin ka 4. eestikeelse väljaande 2011. aastast. Ma ei osanud sellel raamatul praeguse ajaga mitte mingit seost leida. Aga kui ma illustratsioone nägin, siis mõtlesin, et võib-olla piltide pärast. Itaalia kunstniku Manuela Santini pildid on vapustavad!


 
 
Tuletan meelde, et raamat on mõeldud nooremale koolieale:

Sinjoor Hernes astub tapalavale.

Küla turuväljaku keskele püstitati kena võllas toreda luugiga, mis avanes, niipea kui timukas nupule surus. selle luugi all avanevast august pidi sinjoor Hernes läbi kukkuma ning rippuma jääma, kuni ta sureb. Lk 76/83

Lapsena mulle see raamat meeldis, kuigi liiga palju oli minu arust vanglas istumist. Üritasin praegu uuesti lugeda, aga ei suutnud.

Hakkasin ka seda mõtlema, et kust ma tean, milline võllapuu välja näeb, võib-olla sellest raamatust. Kohe, kui Tartu bussipeatustesse mingid aastad tagasi uued infopostid tehti, tuli ülaltoodud illustratsioon silme ette.

Kuuldes, et Cipollinol on isa vangis, muutus Mesikäpp leebemaks.

"On ta seal juba pikemat aega?"

"Mitu kuud, pealegi on ta mõistetud eluajaks sunnitööle, aga ta ei välju sealt isegi pärast surma, sest maavalitseja vanglate juures on ka kalmistud." 

Lk 106 

Raamatu lõpp on tüüpiline nõukogudeaegne.

Loss ei ole enam loss, vaid laste mängupaik ja kool. Seal on saal pingpongi jaoks, joonistamisklass, nukuteater, kinosaal jne jne. Muidugi kõige ilusam mäng on kool: Cipollino ja Kirsike istuvad teineteise kõrval ühes pingis ja õpivad aritmeetikat, keeli, ajalugu ning kõiki teisi aineid, mida on tarvis teada, et osata end kaitsta kelmide eest ja neid maalt eemal hoida.

Lk 182

 Sibulapoiss Cipollino oli N Liidus väga populaarne tegelane, toodeti isegi Cipollino-teemalisi nääriehteid.


Kaks varianti Cipollinost ja Maasikake.



Kaks Kirsikest

Senjoor Tomat ja koer Murra.

Nääriehted internetist.