Autojuhieksam 1948

 18-aastane Heino tegi 1948. aastal autojuhieksami ning oli pärast seda sõjaväes autojuht ja hiljem kogu elu Tartus taksojuht.

  Heino kabiini taga ümmarguse talvemütsiga.

.

Teooriaeksam 1948. aasta kevadel.

Heino vasakult esimene (pool pead).

Mõned nopped 1948.a kehtinud liikluseeskirjast:

*punase fooritulega oli lubatud pöörata paremale, kui see ei sega teisi liiklejaid (esimene kolme tulega foor pandi Eestis tööle Tallinnas 1947.a, arvatavasti oli see 1948. a ainukene);

*maanteel pidi mõõdasõitja enne möödasõidu alustamist andma helisignaali, üle 60 km/h sõitvatest autodest oli möödasõit keelatud (sõiduautode kiirus muidu ei olnud piiratud); 

*tagurpidisõit oli keelatud rohkem kui 15m ja kiiremini kui 5 km/h;

*kui üheliigiliste teede ristmikule lähenes korraga kaks trammi, oli õigus suurema liininumbriga trammil;

*oli keelatud juhtida jõuvankrit, olles korratu välimusega (raseerimata, määrdunud riietes jms);

*trammi- ja bussijuhid ei tohtinud juhtimise ajal kõnelda, süüa ega suitsetada;

*linnades ja asulates oli lubatud maksimumkiirus sõiduautodel ja mootorratastel 40 km/h, bussidel 35 km/h, veoautodel 30 km/h, järelvankriga autodel 25 km/h ja jalgratastel ning raudrehvide või roomikutega jõuvankritel 15 km/h.

 

Heino sõjaväes autojuht.

 

Heino taksojuht.
 

Tänud Tiinale.

Tartu raudteejaama perroonipilet

 

  1907. aastast kehtestati perroonipiletid, mida rahvas hakkas nimetama "musupiletiteks". Üks Tallinna ajaleht kirjutas: "Lahkumise musud, mida senini nii suure heldusega raudteejaama esisel välja jagati, pannakse nüüdsest maksu alla. Kes jaamaesisel tahab suudelda, las maksab 10 kopikat perroonipileti eest." Nii loodeti vähendada rongile vastu tulnud või rongi ära saatvate inimeste hulka, et selle läbi reisijate tõukamist ja pigistamist vähendada.

Hillar Palamets "Sõidab, hirnub valge täkk, kel selja taga valge lakk"

1917. a revolutsiooni ajal perroonipiletid kaotati, kuid Eesti vabariik kehtestas need uuesti.

 1905.a saadetud jaamahoonega postkaart.

 Postkaardi ja pileti fotod Osta.ee-st.

Missivõistlus 1988

Oli selline aeg, kus vanad normid enam ei kehtinud ja uusi polnud, igas eluvaldkonnas testiti piire. Naisekeha oli nõukogude ajal tabuteema olnud, nüüd siis läks lahti - missivõistlustest pornopiltideni.

 

 Vahur Kersna.

ETV kandis kogu missivalimise etendust 5 tundi üle ja Eesti rahvas vaatas ja elas kaasa, see oli üldrahvalik meelelahutus.

 

 Vahur Kersna, Valeri Kirss ja missikandidaadid.

 Fotograaf Tõnu Noorits.

Fotosid müüdi käest kätte, näiteks töökohtades.

 

Mälestusmärk hukkunud langevarjurile

 

 Võrtsjärve ääres Tarvastu kanali lähedal metsas on vaevuloetava tekstiga mälestusmärk.

 

Tundsin kõigepealt ära mälestusmärgi külge kinnitatud langevarju avamistrossi käepideme. See käepide oli dessantvarjuga hüppajatel vasakul pool rinna peal ja kui langevarjur tahtis ise oma varju avada, siis tõmbas sellest.

Gudkov

Aleksandr Anatoljevitš

11.07.1970 - 6.04.1990

Hukkus traagiliselt Võrtsjärve langevarjuhüppe sooritamisel.

Kuulus väeosa 77034 isikkoosseisu.

 19-aastane poisike. Langevarjurid harjutasid ka vette maandumist, aga ma ei usu, et isegi Vene sõjaväes oleks seda aprilli alguses tehtud.

Viljandi ajaleht Sakala kirjutab 17.04.1990.a numbris nii:

5. aprillil peeti põllumajandusliku osaühistu «Vambola» territooriumil sõjaväeõppusi. Harjutati ka langevarjuhüppeid kopterilt. Et ilm oli tuuline, siis kaldus üks langevarjur maandumiskohast eemale ja jäi puu otsa rippuma. Sõjamees päästeti sealt. Järgmisel päeval õppused jätkusid ja siis kandis tugev tuul ühe mehe maandumiskohast üldse kõrvale. Ta kukkus «Vambola» purjespordibaasi lähedal Tarvastu kanali juures Võrtsjärve.

 1990. aastal juba räägiti sellistest asjadest, varem ei oleks tohtinud küll sellist nupukest avaldada.

 

Venemaal on dessantväeosades teeninud suure au sees. Foto dessantnikute päeva tähistamisest tegin Altai krais, väikeses Šipunovo rajoonikeskuses  2. augustil 2019.aastal.

Viljandi dessantväeosast on blogis varem olnud juttu siin.

 

19.mai - pioneeriorganisatsiooni 99. aastapäev

                                                             Ruusmäe kooli pioneerid 1983. aastal

1965.a pioneeride laulik. Väga põhjalik väljaanne, kõik laulud on koos nootidega nii eesti- kui ka venekeelsena. Laulik algab partei hümni internatsionaaliga, järgnevad laulud Leninist, võitlusest ja  kodumaast, keskel pioneerilaagri laulud, kusjuures laulud lähevad järjest lahjemaks, lõpupoole on juba "Rongisõit", "Buratino laul" ja "Me kolmekesi tuleme präänikute maalt".

G.Hodossov, N.Gubarkov "Pioneerimalevate marss"  

             M.-L. Alamaa, B.Kõrver "Koolinoored nõuavad rahu"

M.Veetamm, V.Reiman "Mina olen pioneer" 

L.Kondrašenko, A.Blumberg "Piirivalvurite noorte sõprade marss" 

S.Mihhalkov, A.Ostrovski "Noorte raamatusõprade laul"      

 Praegu on neid laulusõnu ikka väga veider lugeda.  Siin toodud lauludega ei olnud mul pioneeriajal kokkupuudet, kuid mõnede pioneerilaulude sõnu (siin laulikus on nad ka) mäletan siiamaani: "Särage ööd, kui leekivad lõkked, meie pioneerid, tööliste lapsed"; "Me käinud karmil võitlusrindel, meil surmaga ristunud teed"; "Mööda mägiteid ja orge viib diviisi sõjatee, võitma lahingus Primorjet, kindlust valgete armeel".

Blogi 19. mai postitused on veel siin, siin, siin.

 

Manivald Kesamaa "Heino õpib vedurijuhiks" 1952 ja Nikolai Lunin

   Vladimir Beekman on kunagi rääkinud, kuidas ta armastab luulet lugeda ja et tal on raamaturiiulis palju luuleraamatuid, isegi Manivald Kesamaa.

Raamat kooliealiste nooremale astmele, trükiarv 15 000.

Lugu lastekodus kasvanud Heino Sarapikust, kes õpib raudteekoolis vedurijuhiks.

(Tol ajal oli sellistes koolides prii ülalpidamine: anti ühiselamu koht, koolivorm, toit ja stipendium)

 

 

Korduvalt on värssides räägitud tema eeskujust vedurijuht August Kaselaanest, kes on luuninlane-kommunist, luuninlane saab ka Heino Sarapikust.

 

Nikolai Lunin tundub olevat üsna levinud nimi. Tartus on Lunini tänav, aga Tartu Nikolai Lunin oli lastearst, Venemaal olid ka samanimelised kontradmiral ja tuntud näitleja.

Sotsialistliku töö kangelane, Stalini preemia laureaat Nikolai Aleksandrovitš Lunin (1915-1968) oli sõjajärgses Nõukogude Liidus peaaegu sama kuulus kui Stahhanov. 2000. aastal valiti ta Novosibirski oblasti 20. sajandi silmapaistvaks kodanikuks, veel on Novosibirskis luuninlaste väljak ja Lunini-nimeline transporditehnikum, Moskva raudteel on elektrirong Nikolai Lunin jne. 

Luuninlased olid transporditöötajad, kes järgisid Nikolai Lunini eeskuju.

Nikolai Lunini suured teod.

* 1940. aastal sai ta tuntuks auruvedurite remondi uuendustega. Tema vedurijuhtimise brigaadi liikmed kõrvaldasid ise võimalikult vara veduri töös tekkinud rikkeid ning ei lasknud vedurit päris remondimeestel enam remontida. Kui tavaliselt oli vedur 40-50 tundi depoos remondis, siis Lunini brigaad remontis oma auruveduri ära 1 tunni ja 55 minutiga. Lisaks sellele venitasid nad 2 remondi vahelise sõiduaja 2x pikemaks ja pesid katelt 15 ettenähtud pesu asemel vaid 9 korda. Selleks, et ilma vahepealse remondita 2x rohkem sõita, nõudsid nad "rohelist tänavat", avatud liikumisteed ja lühendatud parkimisaega raudteejaamades ja möödasõidukohtades. Lunini algatus oli ka, et iga rongijuhtimise brigaadi liige õpiks ära ühe remondieriala. Uute töömeetodite uurimiseks tulid Novosibirskisse raudteetöölised paljudest NSV Liidu piirkondadest, loodi erikoolid, mis aitasid kaasa uuenduste väljatöötamisele ja rakendamisele.

* 1941. a jaanuaris sai Lunin auraudteelase tiitli ning masinist Nikolai Lunini brigaadile eraldati uus Vorošilovgradi tehase 3000. juubelivedur   ФД 21-3000 Felix Dzeržinski. Praegu on see vedur alles ja Novosibirskis eksponeeritud.

* 1941. aasta novembris pani ta kahe veduri taha 100 vagunit ja lasi laadida neisse 5000 tonni sütt (ühe veduri tavanorm oli 1250 tonni) ja viis selle ülipika rongi üliraske laadungiga rindeäärsesse Moskvasse. Pärast seda muutus üliraskete rongidega sõitmine normiks. Selle eest autasustati teda Rahvakomissaride Nõukogu 10. aprilli 1942 otsusel Stalini preemiaga. Üks versioon ütleb, et ta ostis selle eest  vabastamisega hävinenud Stalingradi linna jaoks rongitäie sütt ja toimetas selle 1943.a veebruaris isiklikult kohale. Teine versioon ütleb, et ta ostis söe isikliku raha eest, Stalini preemia aga andis allveelaeva Novosibirsk Komsomolets ehitamiseks ja Punaarmee langenud sõdurite laste lastekodule.

* 5. novembril 1943 sai Nikolai Lunin sotsialistliku töö kangelase tiitli eriteenete eest rinde ja rahvamajanduse transpordi arendamisel ning silmapaistvate saavutuste eest raudteemajanduse taastamisel rasketes sõjaoludes.

* Pärast sõda oli Nikolai Aleksandrovitš Lunin Lõuna-Raudtee Smorodinski filiaali juht. 1946.a valiti ta NSVL Ülemnõukogu saadikuks ning 1947.a märtsis käis ta delegatsiooniga Inglismaal. Londoni ajakirjanikud kahtlesid Lunini proletaarses päritolus. Inglise transpordiminister palus tal kahtluste ümberlükkamiseks rongi juhtida: "Siber on kaugel ja me ei tea, milliste raskete rongidega te seal sõidate. Kui ma nüüd oma silmaga näeksin ..." Lunin olevat ühe veduri taha haakinud kahe veduri jagu vaguneid. Pärast seda kirjutasid Londoni ajalehed, et Nõukogude parlamendisaadik, Siberi rongijuht-fenomen Nikolai Lunin juhtis Inglismaa kõige raskemat rongi.  

* 1950. aastast surmani töötas Lunin juhtival tööl erinevate raudteeüksuste ülemana. Suri 1963. aastal ja on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule, mis näitab ka tema positsiooni N Liidu hierarhias.

 

   Aga selleks, et heaks vedurijuhiks saada, tuleb raudteekoolis õppida haamrit tegema:

Raamatu tipphetk on maiparaad:

 

Võidupühatervitus 1988

  Elle Tikerpäe joonistas 1988. aastal  Järva kolhoosi tellimusel sellise pronkssõduriga kaardi:

 Väga ilus leinakaart, sümboliseerides eelkõige kurbust mõttetult kaotatud noorte elude pärast. Tekst on minu arvates üldise leinameeleoluga vastuolus.