V.Nikolajeva-Tereškova "Tee maailmaruumi on lahti", 1966

 Ilmunud eesti keeles1966, vene keeles 1964. 

Kirja panid S.Borzenko ja N.Denissov. Samad autorid on kirjutanud ka Juri Gagarini raamatu "Tee kosmosesse", samuti ka teiste algusotsa kosmonautide autobiograafilised raamatud, aga ka näiteks "Meie Budjonnõi".

Kosmoselend toimus juunis 1963 ja 1964 oli juba elulooraamat väljas!

Nikolai Denissov (1909-1983) - ajalehtede Красная Звезда ja Правда korrespondent, 1951 lõpetanud kiitusega juhtimisteaduskonna õhu-sõjajõudude akadeemias, polkovnik,  kosmoseajakirjanduse žanri looja. Saatis Juri Gagarinit ja ka teisi kosmonaute nende lõpututel välisreisidel.

Sergei Borzenko (1909-1972) - ajalehtede Знамя Родины ja Правда korrespondent, esimene nõukogude ajakirjanik, kes sai 1943. a Nõukogude Liidu kangelaseks, lõpetanud elektrotehnika instituudi, polkovnik, rahvuselt ukrainlane Harkovist.

Ilusti kirjutatud, aga tõega tundub olevat kehvasti.

 

Kord kandus lahtistest akendest tsehhi valjuhääldajast kostev Beethoveni sümfoonia "Eroica" ning ma märkasin, et mu sõbratarid hakkasid selle mõjul töötama kiiremini ja paremini.

lk 56 

Läksin "Aurora" pardale, kõndisin puust laevalael, seisin kahuri juures, mille lask kuulutas maailmale uue ajastu algust. Niisamasuguses kõrgendatud meeleolus viibisin Smolnõis, kus suur Lenin oli juhtinud revolutsiooni.

lk 62

Üksinduse leevendamiseks lugesin vahel valjusti Nekrassovi luuletusi.

lk 113

   Ajasime kaua juttu, kuid keegi polnud väsinud, keegi ei lahkunud enne teisi, ja tütarlapsed veendusid, et universumi ilu teeb inimesed luuletajateks.

  "Piksevasarad tagusid pikki sädemeid lüües vastu massiivseid pilvealaseid," rääkisid kosmonaudid, erutatuina oma mälestustest.

lk 123

  Mai 1963 - kuu, mis eelnes "Vostok 5" ja "Vostok 6" lennule. See kuu oli täis rõõmsaid sündmusi: kolhoosnikud lõpetasid kevadkülvi, töölised suurendasid toodangut.

lk 130

 "See, et kosmoselaeva komandöriks saab nõukogude tütarlaps," lausus ta, "veenab veel kord kogu maailma, et Kommunistlik Partei on loonud meie maal kõik tingimused naiste annete ja võimete arendamiseks."

lk 135

  Lõpuks esines peakonstruktor. Nooruslikult silmi välgutades ütles ta: "Nõukogude Liit on saanud universumi kaldaks. Me oleme kindlad, et sellelt helgelt kaldalt asuvad teele täheookeani üha uued ja uued kosmoselaevad..."

lk 135

     Minu sõbratar-dublant näitas talle "Vostok 6" mälestuseset, mis käib ära kosmoses. Kõik kosmonaudid võtsid ju kosmoselennule suveniire kaasa. Pavel Popovitšil oli skafandritaskus siidrätik V.I.Lenini kujutisega, Valeri Bõkovski aga võttis "Vostok 5" pardale tosina komsomolimärke. "Vostok 6" jaoks olid kohaliku kooli pioneerid õmmelnud pisikesi punaseid sirbi ja vasaraga vimpleid."

lk 150-151

Esimesena jättis minuga hüvasti sõbratar-dublant. Vaatasime teineteisele sügavalt silma, ohkasime korra, ja sõnagi lausumata, hermeetiliste peakatete kopsatades, saime isegi paar korda suudelda.

lk 155

 Neljanda tiiru ajal oli mul raadiotelefoni teel kõnelus Kremliga, mis mulle suurt rõõmu valmistas. Otsustasin viibida kosmoses ettenähtud ühe ööpäeva asemel kolm ööpäeva. Tõsi, selleks oli vaja enne Maa nõusolekut, ent ma ei kahelnud, et saan selle. On ju nõukogude inimestele iseloomulik ülesandeid ja plaane mitte ainult täita, vaid ka ületada.

lk 163

 Pärast maandumist:

Inimesed tõid põllule kartuleid, sibulaid, rukkileiba, mune, piima ja mett. Kosutav maatoit, millega olin harjunud lapsepõlvest peale! Mitte mingisuguseid delikatesse, mitte mingeid konserve ja torte ei saa võrrelda lihtsa maaleiva maitse ja lõhnaga. Sõin isuga kartuleid ning leiba, jõin ära kaks toorest muna, lasksin hea maitsta külmal piimal ja lõhnaval kärjemeel. See hommikusöök päikese käes rohul, kaskede all, meenutas lapsepõlve, vanaema, ema ja koolikaaslasi.

lk 172

 "Aitäh, Valja," ütles peakonstruktor liigutatult, "te tõestasite, et nõukogude naine suudab teha kõik, mida teevad mehed."

lk 172  

   Maslennikovos kaikusid kirvehoobid: maja, kus olin sündinud, ehitati ümber kolhoosi lugemistoaks. Ja ma mõtlesin: oleks tore kirjutada selle lugemistoa jaoks, nende tüdrukutirtsude jaoks, kes mind armunud pilgul vaatasid, raamat oma elust.

lk 174 

On ju armas lugemine! Aga nagu juba öeldud - tõeteradega on kitsas. Huvitav, kui nad on kirjutanud kõigi algusotsa kosmonautide biograafiad, palju seal neid haleilusaid detaile kordub. Ja jääbki teadmata, sest rohkem ma seda jama lugeda ei suuda.

Tereškova lennust on blogis siin:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2015/03/valentina-tereskova.html

 

Tartu miilitsa valveteenistus 1973-1987

Valveteenistuses, mille põhitöö oli reageerida kaupluste signalisatsioonidele, töötas 15 meest, neist üks koeraga.  Tartu miilitsas oli palgal kaks teenistuskoera, üks oli keskuses, teine valveteenistuses.

Tartu miilitsa valveosakond 1973. aastal, komandör major Orlov. Rivistus toimub pimedate kooli õuel (taga silt "Tartu 2.Eriinternaatkool").

1987. aastal oli Tartu valveteenistus vabariigi parim, autasu antakse Tallinnas üle grupi ülemale Pjotrile.

Tartu valveteenistuse miilitsad pargis. Praegu oleks tagaplaanil Peeter Põllu kuju näha, siis aga oli selles pargis suur maakivi kõigil aegadel surma saanud miilitsate mälestuseks. Pargist algaval tänaval olid kõikvõimalikud miilitsaosakonnad nagu näiteks passilaud, siseasjade osakond. 

Mälestuskivi Suures Isamaasõjas ja teenistusülesannete täitmisel langenud Tartu miilitsatöötajatele.
 

Valveteenistuse miilitsate valvepunkt asus Tähtvere 4 majas.

Heatujulised miilitsad.

 

Fotod päästetud Pjotri kaminast.

 

Narva tank 1999

  Maailmas kordub peaaegu kõik. Jah, kui just mitte täpselt nii, siis kuidagi teisiti. Kuid igal ajal käivitatakse poliitika- ja sõjamasinaid ikka ainult verega.

Lilli Promet "Primavera", lk 85

 Eesti tank-monumentidest olen kirjutanud blogis 2014. aastal:

http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2014/11/tank-monumendid.html

  Foto meie perealbumist, 1999.

 

Pärnu rannas, 1927

 Ann 1927. aastal Pärnu rannas.

  Eesti  kaunim suvitus- ja supellinn Pärnu on viimase aasta jooksul hiigla edusamme teinud suvitusolude korraldamises.

  Mitte üksi uusi maitserikkaid lillegruppe ja ilupõõsastikke ning spordiplatse ei ole juure tekkinud linna kaunistamiseks, vaid valmis saanud on ka moodne supelmaja (mudaravila). Vähe sellest - koguni uuele alusele on seatud supeluse ja suvituse korraldamine Pärnus. Ametisse on pandud väljamaa eeskujul supelinspektor, kelle ülesannete hulka kuulub, peale mudaravila juhtimise, suvituskorterite-, pangsionide ja hääkorra järelvalve supelraioonis ning suvitajatele vahemeheks olla mitmesuguste suvitusellu puutuvate küsimuste lahendamisel. j. n. e.

...

  Supelranda on muretsetud rannakorvid, suplejaile ehitatud rannapaviljon, ning mitmeti kaunistatud liivakallas. 

  Juure on tekkinud korralikud pangsionid ja kohvikud suvitusraioonis, ning linnas suurejoonelised aiaärid ja uus ajakohane võõrastemaja.

...

  Päevakorras on kasiino avamise küsimus suvitajaile, mille teostamiseks ülesaamata takistusi ees ei ole.

Pärnu supelus almanak, suvehooaeg 1927.

Paistab, et 1927. aastal tegutses Pärnu rannas innukas fotograaf, Osta.ee-s oli mitmeid selle aasta pilte.

 9.VIII.27. Pärnus. W.a. Saadan Teile siin ühe üles võtte suvitajatest, kus ka minu nägu teiste hulgas on. Otsige, ehk leiate. Weel paar nädalit ning siis olen jälle Tartus. Minul selle vastu midagit ei ole, üsna heal meelel sõidan siit ära. Minu naine jõuab ka augusti keskel tagasi, nagu ta teatas. Muidu uudist siin ka midagit. Igavaks hakkab juba minema, sest elu siiski on monotoonne siin, võib olla, et vanadus annab tunda. Teile kõiki head soovides ...

Pildid Merikeselt ja Osta.ee-st.

 

Jalgratturite soovid 1932

 https://tartu.postimees.ee/7549288/tartu-riia-tanava-ajutiste-rattaradade-eksperiment-jaab-ara

 Jalgratturid ja Tartu linnavalitsus - mina näen siin sarnasust, kuigi 90 aastat on vahepeal mööda läinud.

 Jalgratturite soovid.

  Jalgrattasõitjate poolt on sageli nurinat avaldatud, nagu ei hoolitsetavat küllaldaselt jalgrattasõidu teede eest. Hiljuti on esitatud linna koolivalitsuse juures töötava spordikomisjoni juhataja poolt palve linnavalitsusele, milles soovitakse 11 asfalteeritud jalgratta sõiduriba tegemist ning kuue tänavaääre vabaks jätmist jalgratturitele.

  Linnavalitsuse ehitusosakonnas ollakse arvamisel, et sõiduteede äärde asfalt-jalgrattateede ehitamine läheks kulukaks, vähemalt nende korrashoid. Nagu senised katsed on näidanud, näidatakse hobusemeeste ja autojuhtide poolt äärmist hoolimatust jalgrattateedele. Liikumine raskete koormatega õhukese asfaldiga kaetud teedel, kuigi see sünnib vahest ainult ühe rattaga, lõhub selle juba aasta jooksul. Korravalvuritel selle üle valvamine käiks üle jõu. Siiski püütakse ehitusosakonna poolt jalgratturitele vastu tulla niipalju kui iganes võimalik ja loodetakse, et kodanikud ise, eriti hobusemehed ja autojuhid, korda aitaksid pidada.

Postimees, 7.mai 1932

Iseloomustus 1977

  Mõned Aleksei Müürissepa nimelise Orissaare keskkooli lõpetajad 1978. Poistel on moodne puudlisoeng. 
 

Nõukogude ajal sai iga keskkooli lõpetaja kaasa iseloomustuse. Räägiti, et halva iseloomustusega ülikooli ei saa. 

Minu kätte sattus üks Põltsamaa keskkooli lõpetaja iseloomustus 1977. aastast. Arvan, et iseloomustus iseloomustab eelkõige selle kirjutajat. Mina ei tahaks selle iseloomustuse autoriga tegemist teha.

Mõtlesin, et see kõik on jäänud aegade hämarusse, aga natuke netis ringi vaadates selgus, et sellised asjad, täpselt sama ülesehitusega, kestavad edasi. Harvem, aga ikkagi.

Emadepäev, 1930-ndad

 Emadepäev on alguse saanud USA-st ja jõudnud Soome kaudu 1920-ndate alguses Eestisse.

  Mäletan, kui õppisin maal algkoolis, siis oli emadepäev igal kevadel kooli suurim pidupäev. saal ehiti vanikutega, olid aktus, ilulugemised, vahel ka näidend. Osalesin alati ise ka seal. Emad istusid aukohal saali esimestes ridades. Neile ulatati kevadlilli, neid, mis parajasti tollal metsast ja aasalt leida võis.

Elle Elias, ajaleht Töörahva Elu, 17.05.1988
 

Matjama algkool, üleval tere tulemast emake

 Matjama algkool

Mäletan üht maipäeva palju aastaid tagasi. Meie esimese klassi koolilapsed, olime juba aegsasti toonud metsast nurmenukukesi, neid keldris "kastitanud" emadepäeva jaoks. Õpetaja andis kõigile südamliku tekstiga kauni kaardi, sinna tuli kirjutada oma ema nimi. Meil oli emaaktus ja seejärel klassis lapsetund.

Juta Renzer, ajaleht Noorte Hääl, 6.05.1988

Emadepäevakaart 1940.

 

1940.a tähistati viimast korda riiklikult emadepäeva. Meie kodus räägiti nõukogude ajal emadepäevast eelkõige selle tõttu, et minu vanaema tuli alati maikuu teisel pühapäeval metodisti kirikust ülastega koju. 1988.a hakati uuesti emadepäevast ja selle tähistamisest avalikult rääkima. 

Pildid Leili albumist.