Võidupühatervitus 1988

  Elle Tikerpäe joonistas 1988. aastal  Järva kolhoosi tellimusel sellise pronkssõduriga kaardi:

 Väga ilus leinakaart, sümboliseerides eelkõige kurbust mõttetult kaotatud noorte elude pärast. Tekst on minu arvates üldise leinameeleoluga vastuolus.

Elagu 1.mai!

 

Venemaa ja Hiina Eesti taga oma plaane sepitsemas - ikka ja jälle.

Madruseülikond

   Leidsin kaks meremeheülikonnas lapse pilti aastast 1968. Kuigi omanik kinnitas, et tegemist oli koolis toimunud karnevaliga ja aksessuaarid kõik küla pealt laenatud, hakkasin uurima, miks ikkagi lastele läbi aegade on madruseriideid selga pandud.

Tuleb välja, et lastemoes on meremehe ülikond läbi aegade kõige populaarsem kostüüm olnud.

175 aastat on seda kandnud poisid ja tüdrukud üle kogu maailma. 19. sajandi keskel ilmunud laste madrusekostüüm on ilma põhimõtteliste muudatusteta säilinud tänapäevani.

Albert Edwardi portree 1846, kunstnik Franz Xaver Winterhalter.

 

  Ülal on kõige tähtsam pilt laste madruseülikonna ajaloos.

  1846. aastal muutis Briti merevägi oma meremeeste ametlikku vormi ning sündmuse auks riietas kuninganna Victoria oma nelja-aastase poja Albert Edwardi väiksesse meremehekostüümi. Selle riietusega käis tulevane kuningas Edward VII koos emaga jahtlaeval sõitmas. Ka tema vennad hakkasid tihti madruserõivaid kandma. Sel ajal määrati kõik aadliperekondadest pärit poisid juba sünnist saati ühte või teise rügementi või laevale, kus nad hiljem sõjaväeteenistuses olid, ametlike tseremooniate ajal olid nad riietatud vastava rügemendi või laeva vormi. нее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

                              1922                                                                              1917

 Kuna kuninglik riietus leiab alati järgijaid, siis levis madrusestiil kiiresti. Meremeeste ülikonnad said populaarseks ka muudel põhjustel - inglased olid oma laevastiku üle väga uhked, sest tänu laevastikule sai Suurbritanniast rikas ja mõjukas impeerium, samuti olid raudtee arenguga muutunud populaarseks reisid mererannikule.   

 Alates 1870. aastatest hakkasid meremeheülikondi kandma nii poisid kui ka tüdrukud. Alguses oli see kostüüm üleni valge, siniste lisanditega. Suure meremehekraega pluusid olid sarnased, ainult poisid kandsid neid laiade pükstega ja tüdrukud plisseeritud seelikutega. 19. sajandi teisel poolel hakkas see ülikond  tähendama valget pluusi ja tumedaid pükse või seelikut. Hiljem muutus kostüüm mitmekesisemaks. Peamine asi selles on sinise ja valge värvi kombinatsioon, trimmitud triipude ja ankrutega. Neid ei hakanud kandma mitte üksnes lapsed, vaid ka täiskasvanud oma rannapuhkustel ja laevareisidel. 1920. aastatel olid populaarsed madala vöökohaga ja madrusekraega suvekleidid, meestel vest ja alt laienevad püksid.

 обнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

Kõige iseloomulikum detail madruseülikonna juures on krae.

Selle funktsioonist on 2 versiooni:

*Madrused määrisid oma pikki juukseid tõrvaga, et täid sisse ei tuleks ja et see riideid ära ei määriks, oli vajalik suur krae.

*Teine versioon tundub usutavam. Nimelt kasutati kraed halva ilmaga sooja pärast kapuutsina, osadel kostüümidel oli krae paksust villast. Ma ei tea, kuidas seda kinnitati, võib-olla topiti mütsi alla.

робнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

       Maria ja Fritzeli pilt ühe Eesti pere albumist.

 Massiline nõudlus loob pakkumise. Meremehekostüüme hakati tööstuslikult tootma. Neid tehti erinevatest materjalidest kõige erinevamate värvidega.

Подробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

Ameerika Ühendriikides olid umbes 1900. aastast alates moes Peter Thomsoni meremeheülikonnad. Thomsonile  kuulusid õmblusvabrikud New Yorgis ja Philadelphias. Ülikondi õmmeldi suveks puuvillasest või linasest riidest, talveks villasest. Neid reklaamiti kui naisüliõpilaste ja koolilaste ideaalset vormiriietust. 

 

Lastekostüümide loomisel ei kasutatud mitte ainult merevormi üldist ideed, vaid kopeeriti ka selle kõige väiksemaid detaile. Naisteajakirjadest võis leida üksikasjalikke juhiseid kotkaste, ankrute ja tähtede tikkimiseks madruseülikondadele, nii poiste kui ka tüdrukute jaoks. Nende omanikke järgides riietati madrusekostüümidesse ka nukud ja kaisukarud. 

Vene impeeriumi ühiskonna ülemised kihid järgisid hoolega Euroopa moodi ja meremeeste mood polnud erand. Viimase Vene keisri Nikolai II poeg ja tütred kandsid madrusekostüüme, mida kinnitavad säilinud kuningliku perekonna fotod. 

Aleksei Nikolajevitš Romanov

Pärast oktoobrirevolutsiooni tundus, et meremehe ülikond on kapitalistlik igand. Aga ei. Balti laevastiku meremehed, revolutsiooni ilu ja uhkus, said auväärse koha NSVL ametlikus mütoloogias. Ja meremehe ülikonnas laps oli tulevane kangelaslik madrus. Nii et Nõukogude Liidus olid laste meremeheülikonnad vägagi kasutusel. Neid toodeti tööstuslikult vähemalt 1970-ndate alguseni. 

 

Подробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

                                                                        Slavik 1950

Подробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html 

Meremeheülikonda on näha ka popkultuuris, näiteks piilupart Donaldi seljas.

 

 

20. sajandi lõpukolmveerandil läks meremeheülikond moest, aga 21. sajandil kaevati uuesti välja. Alates 2012. aastast kasutab 50% Jaapani koolidest ja 20% gümnaasiumidest madrusestiilis rõivaid vormiriietusena.одробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

дробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

 

Lihavõttekaardid 1989-1992

 Nõukogude ajal olid kirik ja kirikupühad põlu all ja lihavõttekaartidega kitsas.

Aga uue aja saabudes tuli kohe päris ägedaid kaarte.

 Viive Noor 1992

                               Regina Lukk, EKP KK Kirjastus, aastaarvu pole.

Ülle Meister 1990

Ülle Meister 1992

                                                                     Maarja Värv 1989

 

 

 Jaan Tammsaar 1992

NSVL sõjalise nõunikuna Jeemenis 1963

  Alljärgnevad fotod on pärit ühe Tartu sõjalenduri tütre pildikastist. Tema isa Aleksandr oli aastail 1963-1964 Jeemenis sõjaline nõunik.

1963. aastal algasid Jeemenis pöördelised sündmused, ühte poolt toetas USA, teist NSVL. Viimase toetusel tekkis 1970. a Jeemeni Rahvademokraatlik Vabariik, mille ainus legaalne partei oli Jeemeni Sotsialistlik Partei, mis juhtis riiki ja majandust Nõukogude Liidu eeskujul. Räägitakse, et nad tahtsid isegi Nõukogude Liidu koosseisu astuda, aga vastus oli, et niipea pole ühist piiri ette näha.

 

 Paraad Kairo aviatsiooni auks. Paraadi võtab vastu marssal Sidki.

 Jeemeni pealinna Sanaa lennuväljal.

Praegusest Jeemenist on väga vähe infot, sinna soovitati mitte reisida, riik on 2015. aastast kodusõjas.

Meie ajakirjandusest võib Jeemeni kohta ainult hirmu- ja õudusejutte lugeda. 

https://epl.delfi.ee/valismaa/ee-elu-moodub-qat-i-narides?id=50869295

Jeemeni rahvas on üks maailma relvastatumaid. Nende ajalugu koosneb tänapäevani lõpututest sõdadest.

 Vist An-12

 Taga tekst: Antoša Jeemeni kõrbes 1963.  

 

 Sõjaline nõuandmine ja kokkuhoidlik elu tasus ennast ära, aasta teenistuse eest sai auto osta - Aleksandr 1965. aastal Tartus uue Volgaga.

 

Heinrich Hoffmann "Kolumats" 1845

 1983.a suvel ostsin "Komsomoli" kino juurest ajaleheputkast 20 kopika eest mudilastele mõeldud  "Kolumatsi" raamatu. Istusime sinnasamma pingile ja lugesime vaimustushüüete saatel raamatu kohe läbi. Skaneeritud leheküljed on samast väga äraloetud eksemplarist.

 Raamatu autor on saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann 1809-1894. Ta oli Frankfurdis Maini ääres osariigi vaimuhaigla direktor. Hoffmannilt on ilmunud veel luuletusi, huumori- ja satiiriraamatuid, lastejutte ja arstiteaduslikke ning psühhiaatraalaseid raamatuid.

    Struwwelpeteri ehk eesti keeles Kolumatsi kohta on ta rääkinud, et tahtis 1844.a oma 4-aastasele pojale jõuluks raamatu osta, aga raamatupoes tundusid kõik lasteraamatud tobedad ja moraliseerivad, nii ei meeldinud talle ükski raamat ning ta otsustas oma pojale ise raamatu kirjutada ja pildidki juurde joonistada.

 Hoffmann, kes tol ajal töötas juba arstina vaimuhaigete ja epileptikute haiglas, võttis veel vahel haigeid vastu ka linnas. Ning teadis varasemast kogemusest hästi, kuidas vanematel oli sõnakuulmatute laste hirmutamiseks kombeks öelda: „Kui sa seda ei tee, tuleb doktor ja annab kibedat rohtu või paneb sulle verekaanid külge!” Nii polnud sugugi harv juhus, et tohtri juurde toodud laps hakkas end kisades kaitsma, muutes arstliku läbivaatuse võimatuks. Hoffmannil oli selleks olukorraks aga kaval meetod: ta võttis pliiatsi ja paberilehe, asus mingit lugu jutustama ja ühtlasi joonistades seda illustreerima. Laps jäi kuulama-vaatama ja „...metsik opositsionäär rahuneb, pisarad kuivavad ja arst saab mängeldes oma tööd teha”.Nõnda oli tohtrihärral juba varuks lugusid ja nendega seostuvaid pilte, millest ta hakkas nüüd oma lapsele raamatut kingiks valmistama, omamata seejuures mingit kirjanduslikku ambitsiooni. 

Tuttavad, kes raamatukest nägid, soovitasid kõik seda trükis avaldada. Hoffmannil ei olnud mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Otsustavaks sai üks õhtune veinijoomine, seltskonnas, kus jällegi Hoffmanni pojale tehtud raamat jutuks tuli, oli ka ta tulevane kirjastaja. 

 Esimesed 4 trükki ilmusid pseudonüümi all, 5. trükk 1847. aastal ilmus autori pärisnime all. Sellest aastast on ka koos praegune raamat nendesamade 10 värsslooga ja algab rahvusvaheline levik - 1847.a taani keeles, 1848.a inglise ja vene keeles. Enne autori surma 1894.a oli seda raamatut saksa ja inglise keeles müüdud umbes miljon eksemplari.

 Algul oli raamatu pealkiri lihtsalt "Lõbusad lood ja naljakad pildid 3-6-aastastele lastele". Hilisem, raamatule pealkirja andnud lugu, meil Kolumats, kandis nime Struwwelpeter. Sõna struwwel tähendab sassis, segamini, korratut ja kasutatakse karvade või sulgede kohta. Pärisnimi Peter oli sakslastel halvustava tähendusega, see tähendas vendade Grimmide 1838.a sõnaraamatu järgi rumalat, laiska, igavat, räpast inimest. Meil on tuntud kaardimäng Must Peeter, kus selle nimega on halb, kaotust põhjustav kaart.

 

  Raamatus on tegemist kõnelevate nimedega ja iga tõlkija püüdis lugusid ja nimesid kohandada oma keeleruumiga, väikeste laste raamatus peavad nimed olema suupärased ja mõistetavad. Nii on  Struwwelpeter vene keeles Stjopka-Rastrjopka, itaalia keeles Pierzazzera, portugali keeles Joco Felpudo, norra keeles Buste-Peer jne. Niisamuti leiti omakeelsed nimevasted ka teiste lugude kangelastele.

 Ühe ingliskeelse tõlke autor on lausa Mark Twain.

 

 Eesti keelde on seda raamatut tõlgitud kaks korda, 1923.  ja 1982. aastal. Tõlked on mõlemad väga head, kuid hästi erinevad. 1923.a tõlkija kasutas Endor Tendori varjunime. Kes selle taga oli, tänapäeval ei teata. Aga tundub, et tol ajal August Kitzberg teadis. 1923.a 21.detsembri Päevalehe artiklis "Kirjanduslik jõululaud" kirjutab ta:

 See raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Mina oleksin talle nimeks pannud "Sasipea" või "Sassispeaga Karla", aga eks Endor Tendor tea seda paremini, tema suurema laste hulga isa kui mina.

 1923. a väljaande nimi oli "Kahupea Kaarel". See tõlge on originaaltekstile sarnasem kui 1982. a Andres Ehini tõlge.

 "Kahupea Kaarlit"saab näha siit.

 Võrdluseks Endor Tendori sama loo tõlge:

Vaata, Kahupea Kaarel,

siin ta seisab teie ees!

Tema pea peal paks on padrik,

kamm seal pole käinud sees

Küüned tal kui korvivitsad,

kääridest ei nemad tea.

Igaüks, kes näeb, see hüüab:

„Häbi! Häbi! Kahupea!”

 

Venemaal ilmus raamat esmakordselt 1849. aastal, pärast seda 1857. aastal ja veel mitmeid kordi kuni 1917. aastani. Ja siis oli kõik - peaaegu 100 aastat seda venekeelsena enam ei trükitud. 

Selle kõrval tundub ainult inglipaanikaga pääsenud meie 1982.a väljaanne lausa uskumatu.

Nimelt oli sissejuhatava värsi 2 esimest rida algselt

Lapsed, olge paid ja head,

siis teil ingel paitab pead!

 Teksti kohal oli autori illustratsioonidel ka ingli pilt.  Mulle tundus see lehekülg meie raamatus alati imelikult lage ja ebaproportsionaalne, aga ma ei osanud kahtlustada, et suur osa pildist on lihtsalt ära võetud.

  Raamat oli juba trükitud, kui keegi avastas, et nii tekstis kui ka pildil on lubamatu ingel. Andres Ehini abikaasa Ly Seppel on rääkinud, kuidas kirjastuse Eesti Raamat töötajad nääripreemiast ilmajäämise ähvardusel kodudest inglit likvideerima aeti. Mõned ingliga eksemplarid olevat ka päästetud. 

Tekstiingel asendati mammaga ja pildiingel tühja kohaga.

 

Kuna raamatu autor oli psühhiaater, siis on ka teooria, et see on raamat laste psüühikahäiretest.

 

 Nii kuulsale raamatule hakati kohe tegema ka paroodiaid. Eriti populaarne on olnud sõjaväe ja sõja teema. Juba 1877. aastal tehti raamat ümber tolleaegse sõjaväeelu parodeerimiseks. Nii Esimese kui ka Teise Maailmasõja ajal olid Struwwelpeteriteks tolleaeged riigijuhid.

 Ühte poliitilist varanti saab vaadata veel siit.  

1996.a ilmus Struwwelpeter 25 saksa murdes.

2007.a ilmus Münchenis loomade Struwwelpeter.

Struwwelpeterist on ilmunud ka erinevad koomiksiversioonid.

 

Tervet 1982.a "Kolumatsi" saab lugeda siit.