Kapronsukad

 Tehas "Punane Koit" hakkas kapronsukki tootma 1949. aastal. See paistab täiesti uskumatu, et neli aastat pärast sõda on Nõukogude naisel ilmtingimata kapronsukki vaja! 

 

Tekstiilikäitis "Punane Koit" oli väga oluline Eesti NSV ettevõte. 1954.aastal ja 1957. aastal on vabrikust tehtud "Nõukogude Eesti" ringvaatefilmid:

https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/kVabMJGvFH3

https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/k3nfiC9J6lq

 

  Maailma mastaabis ei olnud kapronsukad ainult sukad, see oli pööre, revolutsioon materjalitööstuses. Kui siiamaani oli sünteetilist materjali toodetud puidumassist, siis nüüd kasutati esimest korda maailma ajaloos naftast sünteesitud materjali.  

Esimene täielikult laboris välja töötatud tehiskiud sünteesiti 1937. aastal. Nailonsukad tegid debüüdi 1939.a New Yorgi maailmanäitusel ja said kiiresti väga populaarseks.

 

Lähtematerjal oli kaprolaktaam, sellest ka meil kasutatud nimetus kapron, mujal maailmas on enamasti algusest peale kasutatud nailoni nimetust. Polüamiidide terminoloogia on väga keeruline, nimetused olenevad lisanditest, mõningatel andmetel kasutatakse  kaproni nime grafiidilisandiga toodetel.

 

Kapronsukad olid õhukesed läikivad vähevenivad tagant õmblusega, naised pidid hästi hoolikad olema, et sukaõmblus sääremarja peal sirgelt jookseks.

Selliste sukkade hiilgeaeg kestis umbes kolm aastakümmet, kuni sukkpükste tulekuni 1960-1970-ndatel.

 Vanadest kapronsukkadest elevant.

Inimestele ei ole kunagi meeldinud asju ära visata, kui üheks asjaks enam ei sobi, püütakse midagi muud teha. Kaarel Irdi vend Vladimir Ird, kes töötas 1950-ndatel aastatel Pärnus artellis "Kodu", mõtles välja, kuidas naiste vanu kapronsukki üles sulatada ja vormi valada. Nii nagu tinasõdureid valatakse. Tehti nii mänguasju kui ka majapidamistarbeid ja tööstusmasinate detaile, näiteks Pärnu linakombinaadile.

See oli nii silmapaistev mõte, et Ird sai selle eest Stalini-nimelise ratsionaliseerimispreemia. 

Tema lapselaps Raivo Ird annetas vanaisa kogu vanadest kapronsukkadest tehtud mänguasju Tartu Mänguasjamuuseumile.

 https://tartu.postimees.ee/4040503/annetus-toi-manguasjamuuseumisse-vanadest-sukkpukstest-tehtud-lelud 

Pealkiri on muidugi eksitav - sukkpükstest ei olnud tol ajal veel meil keegi midagi kuulnud, ikka sukad.

 

Grupipilt suurrehaga

...ja lammastega.

 

Maariselt

Tünnissõit

  1911. aastal ehitati New Yorgis asuvas Luna Parkis esimene tünnikujuline puidust silinder, milles mootorrattur kiirendas end sellise kiiruseni, et tsentrifugaaljõud võimaldas tal vertikaalselt seinal sõita. 

Eestis demonstreeris seda esimesena Konstantin Kala 1928. aastal, 1931. a ehitas ta sõitmiseks teraslattidest kera. 1930-ndate Eesti suurematel laatadel demonstreeriti nii tünni- kui ka kerakujulist atraktsiooni mitmete sõitjate poolt.

See on väga hea tünnisõidu pilt, leidsin ühest perekonnaalbumist, aga publiku hulgas on väga palju nõukogude sõjaväelasi. Arvan, et pilt on tehtud kas Eesti NSV-s pärast sõda või siis Leningradis. 

Ise olen tünnissõitu näinud 1980-ndatel Tartus.

 Foto internetist

   Aga 1930-ndate Ameerika Ühendriikides oli tünnissõidu tegijaid nii palju, et tekkis konkurents. Eelise saamiseks mõeldi mitmeid uusi trikke välja, näiteks tünniseinal sõit lõviga. Selleks tuli pooleaastast lõvikutsikat 2-3 kuud treenida ning ta harjus. 1938. aastal New Yersey osariigis ühes tsirkuses hüppas lõvi areenilt välja ning ründas mitmeid pealtvaatajaid, sellest hoolimata tehti seda trikki 1964. aastani.

Veel Eestist:

 

1935

 Tünnis sõitmine oli päris karm töö, tsentrifugaaljõud on inimkehale kahjulik, samuti oli omajagu kukkumisi.

   1936

Samal teemal on varem juttu olnud siin:

 http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2018/11/akrobaat-ja-tunnisoitja-herbert-loots.html

 

Turismireis Bulgaariasse 1967

1967. aastal käis Eesti NSV-st turismituusikuga välisriikides 3659 inimest, neist Soomes 1917, Saksa DV-s 269, Bulgaarias 174 (https://blog.ra.ee/aasta-siis-oli-1967-valisturism/).

Need numbrid näitavad, milline haruldane õnn oli naeratanud neile, kes said minna Bulgaaria-reisile.

          Kas naistel on käes soki moodi ümbrises veinipudelid või midagi muud?

 

Koju tulnuna võeti kõigepealt kokku suguvõsa ja räägiti neile muljeid ja näidati pilte, siis töökollektiivile, sageli kutsuti ka võõraste juurde esinema. Nagu siingi on näha, tikkusid mehed välismaa autosid pildistama ja naised nende taustal poseerima.

Ene albumist.

Saagimistalgud

 Arvan, et kuuri ees saetakse pliidipuid, samas ahju jaoks on ka osa halge liiga jämedad. Seda tööd tehti alati kahemehesaega, ei juhtunud kunagi nägema, et keegi oleks üksi küttepuid saaginud.

Tiina foto
.

Eksootiline külaline lasteaias 1965

 1965. aastal olid mustanahalised inimesed Eestis väga haruldased. Kuidas lasteaia kasvatajatel õnnestus selline külaline Tartusse Akadeemia tänava lasteaeda saada, ei tea. 

  Eestlased nägid tumedaid inimesi esimest korda enamasti Leningradis. Olen mitme inimese albumis näinud  seal tehtud musta võõraga pilti. Ise on nad öelnud, et võtsid julguse kokku, astusid ligi ja palusid pildile.  Siin on Leningradis tehtud sõbrapilt minu onu albumist.

Lasteaiapildid Tiina albumist.

Riistvõimlemine Kalevi võimlas 1951

 

Kas ülejäänud tütarlapsed on pildistamiseks üles rivistatud? 

Mustad trikood olid ikka palju aastaid põhiline võimlejate riietus.

Arkaadiast leidsin filmi NSV Liidu parimate riistvõimlejate demonstratsioonesinemisest Estonia kontserdisaalis 1947. aastal. Eesti võimlejaid filmis ei olnud, ainult lõpus lilli andmas.

https://arkaader.ee/landing/bc/rHczO7kKnl/1ZDIgwOqnb9