Edukas hundijaht, 1950-ndate algus

Rasina elanikud Elise ja Joosep Urgard tapetud hundiga. 1950-ndate algul oli Eesti metsades palju hunte.

Eduard Sorga foto.

 

 

Postimehe esilehekülje uudis 1.aprillil 1940

 

  Eile õhtu eel valmistas Emajõgi tartlastele ootamatu üllatuse. Emajões umbes Ropka mõisa kohal oli tekkinud täielik ummistus, mille tõttu jääalune veevool takistus sedavõrd, et ülevalpool ummistuse kohta hakkas vesi jões kiiresti tõusma, kergitades kõrgemale ka jääkatte, kuni see hilisõhtul oli linna kohal, eriti allpool Kivisilda, juba kõrgele tõstetud ning kahelt poolt laialt ümbritsetud veega, mis tõusis üle kallaste. Madalamatel kohtadel vesi tõusis juba tänava pinnani. 

  Kodanikkude poolt informeeriti ootamatust juhtumist vastavaid võime, kes, olles kursis tänavuse suurvee-hädaohu võimalusega, kohe hakkasid olukorda selgitama. Mobiliseeriti meeskonnad, kes asusid kõigi võimalikkude abinõudega jõe ummistust lahti lõhkuma, et päästa Tartut uputusest. Selgus, et jõgi oli Annemõisast veidi allapool kõige madalamal kohal põhjani külmunud. Püüti kõik teha ummistuse likvideerimiseks, et ära hoida suuri rahvamajanduslikke kahjusid, mida vee keldritesse ja hoonetesse tungimine tekitaks.

 Emajõe vee üllatavkiirest paisumisest informeeriti kohe ka Tallinnas äsja ellukutsutud Suurvee Talitust, kus parajasti koostamisel Tartu veevärgi torude edaspidise külmumise ärahoidmise projekt. Kuna veetõus osutus väga kiireks, siis läkitati sealt lennukil kohale peainsener Lirpa, kes hakkas siin ummistuse lõhkumist juhtima. Kuigi härra Lirpal on sellel alal suured kogemused, mis ta on omandanud Schveitsis mäestikujõgede ummistuste lahtilõhkumisel töötades, juhtus tal ummistuse ulatuse kindlaksmääramisel äpardus. Ta pidas ummistunud jõe osa lühemaks kui see tegelikult oli ja koondas kogu tööjõu arvatava ummistunud koha lahtilõhkumiseks. Siis aga selgus, et külmunud tsoon ulatub märksa pikemale.

  Selle eksituse tõttu ei suudetud vett kohe vabastada ja hommikustjagu ööd oli vesi juba laialt tänavale tunginud ning üle ujutanud kogu Auriku ja Turu tän., pärmivabriku ja Kaubahoovi ümbruse, mis müstiliselt läikis tulede valguses, nägi välja justkui Veneetsias, nagu seda näitab ka juuresolev ülesvõte, mis tehtud täna varahommikul.

  Nagu toimetuse töö lõpul kuuleme, edenes jäälõhkumine siiski väga jõudsasti nii et juba peagi loodeti jäävallist avar tee läbi saada ja hommikuks äride avamise ajaks tänavad kuivaks lasta.

 

 Seletus sellele uudisele on 2. aprilli Postimehes alles 8.leheküljel rubriigis "Tartu teated" muude uudiste vahel.

 Emajõe ummistusest ja insener Lirpast

 Nagu lugejad, kes eile ise Tartus Kivisilla ja Kaubahoovi ümbruses liikusid, võisid näha, ei olnud seal hommikul enam niisugust uputavat suurvett, nagu eilses lehes toodud pilt ja kirjeldus kujutasid. Muidugi mõista, et selline ootamatu ja kiire ummistus Emajões võis juhtuda ainult 1. aprilli ööl, samuti ka selle süüdlane ja likvideerija insener Lirpa on niisugune kuju, kes teotseb vaid 1.aprillil, nagu seda näitab tema nimi, kui lugeda paremalt pahemale.

Valimised Rasinal 1948

  Kohalike töörahva saadikute nõukogude valimised 18. jaanuaril 1948. Fotograaf Eduard Sorga.

 Punalipp on küll kodukootud moega, aga kui kästakse, siis peab olema.

Rahvakogunemise juurde käib ka pillimäng ja laul.

 

 Fotograaf Eduard Sorga negatiivirullile oli kirjutatud Rasina pildid 1946-1954. Täpsemaks dateerimiseks õnnestus välja otsida kaks plakatit valimisjaoskonna seintelt, vasakpoolne, 1946. aasta plakat sellelt pildilt.

                                         Sellel seinal ripub 1947. aasta plakat.

 Pärast sõda Nõukogude Liidus rahvaloendust ei korraldatud. Inimeste üle arvepidamise aluseks olid valimisnimekirjad. 1948. a toimus peaaegu samaaegselt, 1.02.1948, esimest korda pärast sõda ka laste ja noorte ülelugemine. Teavet koguti majaraamatute põhjal, majavaldajad pidid üles märkima nende majades elavate alla 18-aastaste isikute arvu, poisid ja tüdrukud eraldi. 

1948. aastal valmis esimest korda pärast Teist Maailmasõda Eesti rahvastiku vanuskoostise täielik andmestik.

 Tänud Jaanusele.

Tartu miilitsate suusavõistlus, 1970-ndate algus

 

1970-ndatel käidi suusatamas suusakampsuniga. Jänesenahkne läkiläki oli lihtsalt moemüts. 

 

Pilt päästetud Pjotri kaminast. Pjotr ise pildil vasakult neljas.

Skijöring 1937

 

  Sport

  Ratsarügemendi allohvitserid demonstreerivad skijöringut

  Ratsarügemendi üleajateenijatekogu korraldab pühapäeval Lembitu kasarmute platsil talispordipäeva skijöringuga - hobuse taga suusatamisega. Hobuse taga suusatamine nõuab sõitjalt rohkesti sitkust ja osavust tasakaalus hoidmises ja hobuse juhtimises. Sel alal tahavadki ratsarügemendi allohvitserid võistelda. Peale selle on kavas ka tavalist suusatamist, mitmesuguseid demonstratsioonsõite paatkelkudel, jao sõit hobuse taga jne. Võistluste algus on kell 11.30 ja sissepääs on kõigil vaba.

Postimees 6.03.1937

Foto Osta.ee-st.

Pesumasin Vjatka, 1980-ndad

 Vist reklaampilt, foto internetist.

Mäletan selgesti Vjatka pesumasinat 21. Juuni tänaval Kodutarbe (praegu Abakhani kangapood) poe aknal, hind juures 400 rubla. See oli nii kallis, et läksime mööda ja imestasime, et milleks selline pesumasin, kui Riga maksis umbes 70. Hulk aega seisis, ilma et oleks isegi nõukogude defitsiidi tingimustes ostetud. Kui aga lõpuks aru saadi, et see peseb ja ise ei pea midagi tegema, muutus Vjatka kuumaks kaubaks. 

Vjatkade müük Saraatovis 1989. aastal, foto internetist.

Nägime masinat sõprade juures pesemas, algul tundus täiesti ulme, et selline asi on võimalik, et ise ei peagi loputama ega kuivaks väänama. Siis muidugi tahtsime endale ka, aga Tartus neid enam vabalt müügil ei olnud. Rääkisime tuttavatele, et tahaksime automaatpesumasinat osta ja sellest oli kasu - üks ämmale külla sõitnud sõber nägi Abja-Paluoja poes Vjatkat müügil ja helistas sealt kuskilt meie ühisele telefoniga tuttavale, kes tuli meile ütlema. Võtsime isa autol esiistme ära ja sõitsime järgi. See võis olla 1988. aastal.

 Meie peres oli laste ülesanne tsentrifuugimise ajal alati pesumasina peal istuda, sest muidu hüppas see koridori keskele. Kahjuks ei ole sellest ühtegi pilti.

 

 

 Tartus Karlovas oli kodumasinate remondi töökoda. Töökojahoonet ühendas omaniku elumajaga 30m pikkune maa-alune käik. Selles olid mõlemal pool tihedad riiulid, mis olid täis Vjatka mootoreid ja muid lammutatud masinatest pärit tagavaraosi. Kõike läks vaja, inimestel olid ainult ühte tüüpi automaatpesumasinad, aga tagavaraosadega oli kitsas. 

Meie kodus mähiti ise rikkiläinud Vjatka mõistuse mootor, üldse oli meie pesumasin nii ümber ehitatud, et sellel sai esipaneeli kiiresti poltidest lahti ja eest ära võtta, sest parandama pidi tihti. Aga peab ütlema, et kõiki osasid sai väikeste tükkidena vahetada, mitte nagu praegustel masinatel.

Lugesin netist, et Vjatka oli Venemaal üks esimesi asju, mida üldse reklaamiti.

 Hoolitsev mees on hea, aga Vjatka on parem!

  Vjatka ei olnud esimene N Liidus toodetud automaatne pesumasin. Enne seda toodeti aastatel 1975-1977 pesumasinat Volga 10. Aga see kõrvaldati tootmisest, sest elamute elekter ei pidanud masina suurele voolutarbimisele vastu (kuigi masina ostmiseks tuli tuua majavalitsusest tõend, et maja elektrivõrk kannatab pesumasina välja).

1974. aastal ostis Kirovi tehas Elektrobõtpribor Itaalia firmalt Merloni Projeti, praegune Indesit,  automaatpesumasinate tootmise litsentsi. 1979.a sai valmis tehase uus, Itaalia seadmetega tootmiskompleks. 1980.a lasti välja proovimudel Vjatka-automaat-12. Number tähistab programmide arvu. Tegelikult on see vaid mehaanilise käsuseadme poolt programmeeritud toimingute arv. Programme oli 2 järjestikust ja "laiendus" 12-ni viidi läbi, jättes vahele jadaskeemil olevad esialgsed toimingud, kusjuures valikunupp oli vastavalt seatud. Pesumasinat sai ühendada ka kuuma vee torustikuga, nii et ta ise ei pidanud vett soojendama.

23. veebruaril 1981 toodeti esimesed 100 pesumasinat.

 Vjatka 12-le järgnesid Vjatka-automaat-14 ja 16. Jaehind oli algul 495 rubla, pärast 400 rubla, mis oli väga kõrge hind. 

1991. aastal toimusid tehases, nagu igal pool mujalgi muutused, mis viisid pankrotini 1998. aastal.

2005. a ostis tehase ära firma Candy. Seadmed renoveeriti 18 miljoni euro eest. Uus omanik otsustas kaubamärki edasi arendada. Tulid välja uued mudelid Vjatka-Maria ja Vjatka-Katjuša. 2008.a toodeti  300 000 pesumasinat aastas.

 Kõik fotod internetist.

Hobifotograafide näärikaardid

1973