Alviine on praegu 90-aastane terane vanaproua. Kui küsisin, kas tal on siin pildil mingi vormimüts peas, ütles ta, et ei, see oli moemüts. Pilt on tehtud 1939.aastal ja Alviine elas sel ajal Pihkva oblastis.
Alviine sündis 1921.a Pihkva oblastis eesti külas. Küla nimi oli Strugi Krasnõje. Isa oli algul külavanem, pärast kolhoosi ”Uus elu” esimees.
!937.a isa vangistati ja rohkem teda ei nähtud. Isa tõttu ei lubatud Alviinel Pihkvas ämmaemandaks õppida, öeldi, et ainult midagi tehnilist, õppis siis traktoristiks.
1942.a juunis, kui küla oli sakslaste käes, pidid kõik noored inimesed, nimekirjade alusel, minema arstlikku kontrolli. Kes olid terved, peeti kinni, haiged võisid koju minna. 3 päeva hoiti laagris valve all, siis laaditi vagunitesse ja Saksamaa poole teele. Saksamaal peatus rong igas linnas, vangid müüdi maha, 20 marka tükk. Talunikud olid eelnevalt, vastavalt sellele, mitu inimest nad tahtsid, raha ära maksnud ja kviitungi saanud Vangid käsutati vagunist välja ritta seisma, numbrid kaelas. Alviine Odrusk oli vang nr 1414, tema sõbranna Linda Kull vang nr 1415. Alviine oli suurt kasvu tugev tüdruk, tema valiti välja juba teises jaamas. Linda oli väike pruunide silmadega juudi moodi tüdruk, teda ei tahetud. Kui Alviine hakkas talunikuga ära minema, puhkes Linda nutma. Talunik küsis, miks ta nutab. Alviine oli koolis natuke saksa keelt õppinud, ütles, et Linda on ta poolõde ja ei taha üksi jääda. Talunik ostis siis Linda ka ära. Need, keda teel ära ei ostetud, viidi vabrikusse tööle, seal oli nälg ja halb olla. Aga Alviinel ja Lindal läks hästi, elasid Lübecki lähedal talus, pererahvas oli lahke, söödi sama toitu. Ainult umbes sama vana peretütrega ei saanud nad hästi läbi. Alviine muutus üsna pea oma traktori- ja autojuhioskustega talus asendamatuks. Linda müüdi talveks vabrikusse tööle, aga talle saadeti talust pidevalt toidupakke ning kevadel toodi tagasi. Neile anti ka väikest taskuraha ja lubati väljas ka käia, ainult kõigil riietel pidi olema rinnal ja varrukal tekst OST, ilma selleta ei tohtinud välja minna. Alviine arvas, et tal vedas, et Saksamaal elas ta sõja üle valutumalt, kui see oleks olnud kodukülas.
1945.a jäid nad Ameerika tsooni, oli valida, kas jääda Saksamaale või tulla ära koju. Algul otsustasid nad Saksamaale jääda, siis aga mõtlesid ümber. 16.mail 1945.a viidi nad Oderi äärde piirile, sealt pidid nad siis ise koju jõudma. Hakkasid siis minema, algul jalgsi ja hobustega, siis rongidega. Liikusid ainult kaubarongid. Kui rong sõitis enam-vähem ida suunas, tuli liikuvale rongile peale hüpata ja sõita katusel või masuuditünnide peal. Leedus võeti nad kinni ja hoiti 2 nädalat isikute väljaselgitamiseks trellide taga. See oli selline läänest tulijate sorteerimispunkt: kes saadeti Siberisse, kellele anti dokumendid ja lasti lahti. Alviinele ja Lindale anti 22.juunil 1945 välja paber, millega sai edasi minna. See oli väga kõva paber, sellega sai sõita juba ka rongis sees. 4 päevaga jõudsid nad Haapsallu Alviine tädi juurde.
Siin ongi see elutähtis paber.
Haapsalus hakkas Alviine sanatooriumis tööle, temast sai peaõde. Haapsalu oli piiritsoon, seal tutvus ta piirivalvuriga, kellega tahtis abielluda. Aga Haapsalus ei lubatud Nõukogude piirvalvuril naiseks võtta Saksamaalt tunud neiut. Veelgi enam, piirivalvur kutsuti Riiga ülemuste juurde aru andma. Lugu lõppes piirivalvuri erru mineku ja Tartusse kolimisega, kus noored abiellusid. Alviine onu Rudolf Sorrok oli Tartu linna parteiboss ja ta organiseeris noortele kohe korteri. Alviine ja ta mees läksid Tartu Lihakombinaati tööle, kus töötasid kogu elu, Alviine 46 aastat.
Mõned aastad enne monumendi taastamist üllatas hommikusi tööleminejaid öösel platsile tehtud Gustav Adolfi lumest kuju.
Aga meie maal on hea,
Pildil olev üleskutse on Tartu bussipargi Vene tänava garaaži õuel. See oli umbes praeguse Vabadussilla Ülejõe poolse otsa juures.
Daamide kübarad ei ole mitte peas, vaid pea kohal, kuidas nad seal püsivad?
Planguületaja vaatab otse kaamerasse. Üldse tundub kuidagi pildistamise jaoks lavastuse moodi.
Postkaart aastast 1972.
Näärivana oli ka kosmonaut.
Ülemine pilt meie, keskmine Elfeldi ja alumine Lagle albumist.
Umbes sellise GAZ-51-ga nagu keskmisel pildil, tegin ma 1975.a 24. detsembril riikliku sõidueksami. Tegelikult oli nii, et algul õpiti autot juhtima veoautoga, kui juba enam-vähem selge, võis ümber istuda "Moskvitši" rooli, sest muidu lõhutakse ju sõiduauto ära. Aga minu sõiduõpetajal oli "Moskvitš" parajasti remondis ja meie grupp ei saanudki sõiduautoga sõita. Sõidueksam nägi välja selline, et üks tegi kabiinis eksamisõitu ja teised sõitsid oma järjekorda oodates veoauto kastis kaasa. Mina ronisin oma eksamisõiduks Narva maanteel umbes Atlantise parkla kohal kastist rooli taha ja sõitsin üle Võidu silla turuhooneni ja kõik - eksam sooritatud.
Tundub, et ei ole esimene kord - kõik astuvad ühte jalga.
Endli albumist.
Tšekiraamat oli võõras ja ei harjunudki sellega, mäletan, et kasutasime seda vaid ühe korra.
Minu jaoks kõige põnevamad asjad on sotsiaalabi ostutalongid. Sotsiaalabi iseenesest oli siis uus asi. Ajal, kui ma pesin kogemata püksitaskus olnud rublapaki ära (isegi väikest palka maksti pakkidena), anti sots abi 5- ja 20-rublaste papist tšekkidena, kuhu tuli allkiri ja passi number peale kirjutada. Enne poodi minekut tuli tükiks ajaks maha istuda. "Emme teeb raha," ütlesid lapsed. Viimasel päeval enne krooni tulekut jooksin mööda poode ja püüdsin oma tšekke ära kulutada. Mul vedas, ühest poest õnnestus osta 3 suitsukana. Tegime siis rubla ärasaatmise peo. Ütlesin lastele, et jätku nad maitsed meelde, niipea nad sellist sööki ei saa, tegelikult me ei teadnud, et nii hirmus toidu hinna tõus tuleb ja mitu aastat kulub, kuni uuesti suitsukana jõuab osta.
