Aurulaev "Rudolf", 1930-ndad

 Saarte ja mandri vahelise laevaliikluse pärast on Eestis juba ammu kemplemine käinud.
  1920-ndate lõpul ja 1930-ndate algul vedasid inimesi, loomi, kaupa Balti Päästeseltsi laevad
 1930.aastal, kui hakati ehitama Rapla-Virtsu raudteed, oli arvata laevade veovajaduse kiiret tõusu.

Neli korda ümber Kap Hoorni purjetanud meremees ja kogenud laevandustegelane Gustav Sergo korjas kümne aasta säästud kokku, leidis kampa veel mõned rahamehed, võttis pangast lisaks pisut laenu ning ostis Taanist kaks väiksemat jääklassiga aurikut. Hiiumaa liinile sobiva väiksema laeva ristis laevaomanik enda eesnime järgi Gustaviks ning Muhu ehk alumise liini jaoks mõeldud suuremale laevale andis nime oma venna Rudolfi järgi. Rudolfi kapteniks sai Sergode kolmas vend Mihkel. 

Selle laeva kapten oli merekirjanik Herman Sergo isa Mihkel Sergo. 

21.novembril 1930 asusid uued ülevedajad liinile. Tekkis konkurents. 

Juba 1933. aastal langetas Sergo Virtsu–Kuivastu liinil täiskasvanu üleveo hinda 60 sendilt 30 sendile. Balti Päästeselts suutis hinda alandada vaid 70 sendilt 45 sendini, sest neil tuli suurele hulgale kontorirahvale palka maksta. Sergod ajasid laevakompaniis peale ujuvkoosseisu läbi ainult kolme inimesega. Ja Rudolfi kapten kuulutas sillalt valju häälega, et kes tema laevale pileti võtab, saab kruusi õlut kauba peale. Võistleja hakkas taanduma ja pakkus Sergole müüa samal liinil kurseerinud madala süvisega laeva Polaris. Tehing tehti, laev ristiti ümber Viireks ja seda kasutati veokoormuse kasvades abilaevana. Üleveo hind inimese kohta kerkis ootamatult 75 sendini, jalgratta eest võeti 25 senti. Midagi polnud enam kuulda ka kruusist õllest.  

G.Sergo ja Ko ostis muudkui laevu juurde. 1936.a lõpuks voolas Sergode kätte kolmandik liini tuludest. Sõja eel oli Sergode kompaniil 16 laeva. Suur-Patarei tänaval valendas kolme venna perekonna koduks kerkinud kolmekorruseline kivimaja ja 1940. aasta kevadel sai Pirita-Kosel Varsaallikul valmis Gustavi uhke suvila. Kokkuhoiu mõttes sõitis peareeder ise ikka mööda linna asju ajades jalgrattaga.  

Sügisel aga laevad natsionaliseeriti ja suvila võeti julgeolekuorganite linnalähedaseks residentsiks. Gustav viidi kohtu ja tribunalita Venemaale Kirovi oblastisse asumisele.

1947.a oli Gustav tagasi ja töötas töömehena Eesti Merelaevanduse töökojas, 1949.a viidi uuesti Venemaale asumisele, kust tuli tagasi nii jõuka mehena, et ostis Haapsallu kahekordse puumaja.

1971.aastal värvis Gustav 85-aastase mehena oma maja, heitis korraks puhkama ja jäigi.

Lühendatult Bruno Pao artiklist  "Saaremaa väinaliikluse kirgi tekitanud ajalugu", 29. september 2004. Artiklit saab lugeda siit.