28 märts 2019

Lenini teosed

  Esimene Lenini teos eesti keeles eri raamatuna ilmus 1918.a ("Nõukogude võimu järjekordsed ülesanded"). Sellele järgnesid mitmed Nõukogude Liidus välja antud tõlked. Eesti Vabariigi ajal Eestis Lenini raamatuid ei ilmunud. Aga koos nõukogude võimuga tulid ka Lenini teosed. Alates 1947.a tegeles Lenini ja marksismi-leninismi klassikute teoste tõlkimise ja trükiks ettevalmistamisega EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. Lenini teoste suurväljaannet alustati 1948. aastal.


 Osta.ee-st.

Nüüd on valdav osa Lenini ideepärandist, umbes 7000 tema teost ja dokumenti, eesti keeles välja antud, Lenini teoste kogutiraaž ulatub ligi 1 200 000 eksemplarini. Suureks juubeliks (Lenini 100.sünniaastapäev) jõuab eesti lugeja kätte ka V.I.Lenini "Teoste" neljanda väljaande viimane, 45. köide.
 "Keel ja kirjandus", 4., 1970.




Edasi, 4.oktoober 1957


KÕIGI MAADE TÖÖTAJAD ÕPIVAD TUNDMA LENINI TEOSEID
Inimkonna suurim geenius, Kommunistliku Partei Ja Nõukogude riigi rajaja, kogu maailma töölisklassi juht ja õpetaja, jättis maha sisuliselt hindamatu ja väga ma­huka kirjandusliku pärandi. Ta kirjutas kolmekümne aasta jooksul, alates esimestest töödest, mis kannavad 1893. a. daatumit ja lõpetades viimaste töödega 1923. aastast, sadu raamatuid ja brošüüre, tuhandeid artikleid ja kirju , esines arvukate ettekannete ja kõnedega kongressidel, konverentsidel, nõupidamistel ja koosolekutel. Ainuüksi vene keeles avaldatud teoste ja dokumentide arv ületab 10 tuhat eksemplari. Kõik V. I. Lenini teosed ja dokumendid, mis omavad teoreetilist või poliitilist tähtsust, on tõlgitud vene keelest kõikide NSV Liidu rahvaste keeltesse ja ka paljude välisriikide rahvaste keeltesse .

Nõukogude Õpetaja, 16.aprill 1960


Plakat 1958, kunstnik Ene Pikk.

Mäletan, et kuskil 1972-1973 oli väga hea nali sõbrale sünnipäevaks Lenini teoste tellimiskviitung kinkida, see maksis 1 rubla.
 








Kõige viimased Lenini teosed ilmusid meil 1987-1989 sinises tänapäevases köites "Valitud teoste" nime all. Algselt oli komplekt plaanitud 10-köitelisena, kuid jäi pooleli, ilmus ainult 8, kirjastuselt "Eesti Raamat" 7 tükki ja viimane, 8. raamat kirjastuselt "Olion".


...
Sotsialistlikes kohustustes on tähtis koht sellel, kuidas loetakse V. I. Lenini teoseid ja Leninist kirjutatud raamatuid. Kohustustes on ette nähtud, et iga külaraamatukogu lugeja loeb käesoleva aasta jooksul keskmiselt 1-2 V. I. Leninist kirjutatud raamatut. 1. juuli seisuga registreeriti külaraamatukogudes 7565 lugejat. Leninist kirjutatud raamatuid on laenutatud 5784, iga lugeja on seega lugenud keskiniselt 0,76 raamatut.

Näib, et kõik on korras. Kui aga hakata üksikuid raamatukogusid eraldi vaatlema, siis seda öelda ei saa. Võib julgelt kinnitada, et kõik on korras Puurmanis, Tormas, Kaareperes, Rutikveres, Sadukülas, Varbeveres ja Palal. Vastupidine on olukord Adaveres, Kamaris, Nõmaveres, Pajusi-Luigel, Sadalas, Umbusis ja Vaimastveres. Need olid andmed keskmiselt võetuina. Konkreetselt aga luges V. I. Lenini teoseid ja temast kirjutatud raamatuid 1904 täiskasvanut ning 1487 last, sest paljud on lugenud mitut selleteemalist raamatut. Protsentides on need arvud 40 ja 50,7. Erinevates raamatukogudes on protsentuaalsed näitajad väga erinevad. Varbevere raamatukogus on näiteks 74% täiskasvanud lugejatest lugenud raamatuid Leninist. Järgnevad Pala, Rutikvere, Kaarepere, Voldi, Saduküla, Saare, Puurmani jt. raamatukogud.

Pala raamatukogus on 143 täiskasvanud lugejat, raamatuid Leninist on lugenud 91. Rutikveres on täiskasvanud lugejaid 141, raamatuid Leninist on lugenud 82. Äärmiselt vähe inimesi on Leninit lugenud Umbusis, Sadalas, Kamaris, Adaveres, Vaimastveres, Nõmaveres ja Pajusi-Luigel. Umbusi raamatukogus on kõigest 68 täiskasvanud lugejat, raamatuid Leninist luges neist 10. Sadalas on 156 täiskasvanud lugejat, raamatuid Leninist luges kõigest 22.

Õpilastest on raamatuid Leninist rohkem lugenud Puurmani, Kaarepere ja Varbevere lapsed.

Puurmanis on veel ainult üks õpilane, kes pole lugenud ühtegi raamatut Leninist. Tööd tuleb kahtlemata selles vaimus jätkata, sest kohustus näeb ,ette, et iga õpilane loeks aasta lõpuks 3-4 raamatut Leninist. Kohustus on tore ja täitmine samuti. 
...
Ajaleht Punalipp, 24.juuli 1969. Välja otsitud Põltsamaa raamatukogus, siin.





  Postkaart 1975, kompositsioon E.Pikk. (Kas sama, kes 1958.a plakati tegi?)

Naine palub raamatukogust raamatut rahvatantsust. Raamatukoguhoidja soovitab: "Siin on Lenini teos "Üks samm ettepoole ja kaks sammu tahapoole.""

Missugune on maailma parim tantsuõpik? ― Lenini "Üks samm edasi, kaks sammu tagasi". Juba aastaid tantsib Venemaa selle järgi.

 Nadjal maja metsa sees,
väiksest aknast välja vaatab.
Lenin jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.
Kopp-kopp, lahti tee,
menševikud metsa sees.
Lenin, tuppa tule sa,
teoseid lugema.


 http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/soviet.htm

Surijatega kaardid kiigupühaks

Kiigu(e)püha on maausuliste munapüha.

Leidsin antikvariaadist 2 ärasuremise kaarti parimate õnnitlustega kiigupühaks. Mõlemad on saadetud A.Liiwale, Riia uulits 3, Vezenbergi ehk Rakverre.
Ma tegelikult ei tea, mis puhuks neid kaarte sobilik saata oleks.



Goethe viimased sõnad olid: "Rohkem valgust!"
Kunstnik F.Fleišer on siin vist kujutanud surevat Goethet.


Õitsewat õnne uues eluaastas, lõbusat kiigupüha! Sassi. Wisustis 8.now. 09.



Hääd kiigupüha! H.Waska

Olen sellest, et suuremat ei hoolitud kaardi pildist, varem kirjutanud siin.


17 märts 2019

Miliza Korjus 1909-1980

Miliza Elizabeth Korjus (18.aug 1909 Varssavi - 26.aug 1980 Culver City, California) oli laulja (koloratuursopran) ja näitleja. Maailmakuulsuse sai ta Carla Donneri rolliga 1938.a linastunud filmis "Suur valss".



Eestis esilinastus "Suur valss" 6.veebruaril 1939 kinos Bi-Ba-Bo (Viru tänava alguses). Rahva seas liikus kuulujutt, et Miliza Korjus tuleb ise Tallinna esilinastusele, kuid sellel jutul ei olnud muidugi alust.

Film "Suur valss" linastus  Nõukogude Liidus 1940. aastal, oli väga populaarne, olevat isegi üks Stalini lemmikfilme olnud. Näitamisõigus osteti algul viieks aastaks ja siis veel viieks.



 Miliza (esimeses reas vasakul) õdede ja vennaga.

Miliza Korjus sündis 1909.a Varssavis. Isa oli rootsi-eesti päritolu Vene tsaariarmee ohvitser, ema leedu-poola aadlik.
Neile sündis üks poeg ja viis tütart.
Esimese maailmasõja ajal kolis perekond Suvorovi kadetikorpusega, kus isa töötas, Moskvasse.

1918.a läksid vanemad lahku, sest ema armus isa kolleegi, sakslasest matemaatikaõpetajasse. Ema kolis tütarde ja armastatuga Kiievisse, kus selgus, et matemaatikaõpetajale meeldib hoopiski tema vanim tütar Niina, skandaali peale lahkus õpetaja Saksamaale. Ema ja tütred pidid revolutsioonijärgses kodusõjaaegses Kiievis ise hakkama saama.
Tallinnast pärit isast sai 1920. a Eesti sõjaväe kolonel, sõjakooli saksa keele õpetaja ja sõjaministri käskudetäitja ohvitser.


Miliza elust 1918-1927 on väga vähe andmeid.
Miliza õppis Kiievis muusikakoolis ja laulis kirikukooris. 7.veebr 1927 võeti ta ukraina ansambli Dumka liikmeks, kellega esineti nii Ukrainas kui ka Venemaal, 1927.a märtsis isegi Moskva Suure Teatri laval. Sellel kontserdil viibis ka Kremli juhtkond eesotsas Staliniga. Pärast Peterburis esinemist tuli Miliza raskusi trotsides Tallinnasse isa juurde. Isa oli uuesti abiellunud ning isa naisele sõitis Saksamaalt külla tema füüsikust poeg. Miliza ja Kuno Foelsch abiellusid 1929. aastal.


Tallinnas õppis Miliza 2 aastat Varvara Malama erastuudios laulmist ja täiendas end veel konservatooriumi pedagoogi Sergei Mamontovi juures. 1929. ja 1932. ja 1933. aastal esines Miliza kontsertidega Tallinnas Estonia kontserdisaalis, Tartus Vanemuises ja Narvas. Üldiselt kiitvate hinnangute juures pahandas kriitikuid, et ainsa eestikeelse laulu esitamisel kasutas laulja paberteksti ja hääldas sõnu väga ebaeestipäraselt, tuntava vene aktsendiga.


1932.a septembris soovis Miliza Korjus saada Estonia ooperitrupi solistiks, aga teda ei võetud, pakuti kohta kooris. See jättis eluks ajaks laulja hinge haava. "Kui Eesti ei vajanud mind, siis ei vaja mina ka Eestit." Ja nii jäigi.

1933.a lahkus Miliza Korjus perega alatiseks Eestist, sõitis Saksamaale, kust temast sai Magdeburgi ooperiteatri solist. Algas paljutõotav karjäär. 1934.a valmis esimene heliplaat, Straussi "Kevadhääled", 1935.a oli temalt ilmunud juba 5 grammofoniplaati. 1935.a esines Miliza Korjus esimest korda filmis, 1936.a kutsuti ta Hollywoodi. 1938.a valmis kuulus "Suur valss". Järgmine film pidi tulema juba Milizaga peaosas. 


Kõigele tõmbas kriipsu peale 28.mail 1940.a juhtunud autoavarii, milles laulja jalg sai tõsiselt viga. Kui ta ei oleks olnud Miliza Korjus, oleks jalg amputeeritud.

Miliza Korjus 1958. aastal.

Pärast paranemist elas Miliza Mehhikos, 1944.a oktoobrist USA-s Los Angeleses. 
Esines soolokontsertidega ja osales filmides.
1952.a abiellus ta teist korda, arst Walter E.Schectoriga ning juhtis oma heliplaadifirmat Venus Recording Co.
Miliza Korjuse laulmist saab kuulata siit.
Miliza Korjuse suhted Los Angelese eestlaskonnaga olid jahedad, isegi tõrjuvad, küll aga suhtles Miliza meelsasti vene kuulsustega, eriti sõbrunes ta Maia Plissetskajaga.  
 Miliza Korjus suri 1980. aastal. 

1998 - 2001 oli Tallinnas USA suursaadikuks Melissa Wells, Miliza Korjuse tütar (sünd 1932).




Seda kirjutist ajendas koostama ühest albumist leitud ajalehe väljalõige.
Tõenäoliselt 1967.a märtsi Edasi.


Sama lugu räägib Edgar Meos ka raadios 18.märtsil 1967. aastal, "Saade väliseestlastele. Jutustab Hillar Meos ja laulab Miliza Korjus."


Plaadiümbris 1966

Mulle tundub, et Edgar Meos valetab.
Tõin raamatukogust Jaak Jõekalda raamatu "Unustamatu Miliza Korjus", 2012, aga seal tsiteeritakse sinisilmselt nii Edgar Meose raadiointervjuud kui ka artiklit sõna-sõnalt.


Auto- ja taksopargi töötaja E.Meos oli neil päevil üpris üllatatud, talle saabus pakk USA-st. Saatjaks Miliza Korjus.
Seda ei ole targu öeldud, et väidetavalt oli E.Meos enne ise oma kirjasõbralt, kes oli juhuslikult Miliza Korjuse naaber, Miliza aadressi saanud ja talle kirjutanud. Kusjuures Miliza Korjus ja ta teine abikaasa arst Walter E.Shector elasid luksusvillas, mis varem oli Mario Lanzale kuulunud. Sel juhul  olid ka kõrval luksusvillad. Kust nõukogude inimene sai luksusvillas elava kirjasõbra?

Pakis oli kuulsa lauljanna värvifoto ühes autogrammiga, kauamängiv grammofoniplaat 12 Miliza Korjuse lauldud lauluga ja lühike kiri.
Kui oleks saadetud värvifoto autogrammiga, siis oleks pandud ajalehepildiks see, mitte plaadiümbrise pilt.

M.Korjus kavatseb oma abikaasaga, kes on tema mänedžer, külastada Eestit. 
Miliza Korjus oli kogu elu solvunud, et teda 1932.a Estonia solistiks ei võetud, vaid pakuti koorilaulja kohta, eestlastesse ja Eestisse suhtus ta jäise külmusega.

E.Meos oli aastakümneid tagasi Miliza Korjuse isa Artur Korjuse alluv Tallinn-Tondil ja tundis noil aegadel väikest tüdrukukest Milizat, kes alatasa laulda lõõritas, nii et sai hüüdnime "Tondi Lõoke". Nüüd on ta kogu maailmas tuntud "Eesti Lõokese" (Estonian Lark) nime all.
Milizat nimetati Berliini ööbikuks ja Põhjamaa ööbikuks, Ameerikas 1960-ndatel väljaantud heliplaatidel isegi viikingite ööbik, ülalmainitud nimedele ei vihja minu teada ükski allikas peale Meose.
Delikaatselt on räägitud Tallinn-Tondist, tegemist on Tondi sõjakooliga, kus kolonel Artur Korjus saksa keelt õpetas. 1967.a üldiselt ei juletud tunnistada oma kokkupuuteid Tondi sõjakooliga. Kas Meosel oli seljatagune?

Raadios räägib Meos veel, kuidas ta 10-aastast tüdrukut läbi lume kooli tassis.
Miliza Korjuse eluloos ei ole konkreetselt juttu aastatest 1918-1927 ja mõnel pool esineb vasturääkivusi, kuid mina sain aru nii, et Miliza tuli Tallinnasse isa juurde esimest korda 18- aastaselt. Jaak Jõekallas on oma raamatus öelnud, et arvamus nagu oleks Miliza Korjus õppinud Tallinna saksa tütarlaste gümnaasiumis, ei vasta tõele (lk 39).

Raadios räägib Meos ka, kuidas Artur Meose peres räägiti koduse keelena eesti keelt ja kuidas Miliza lõõritab "Õrn ööbik, kuhu tõttad sa". Aga Miliza Estoniasse mittevõtmise üks põhjusi oli väga halb eesti keele oskus.Tema 1932.-1933.a kontsertide repertuaaris oli üksainus eestikeelne laul, mida ta polnud võimeline peast esitama, laulis paberilt ja suure aktsendiga. Tütar Melissa Wells on öelnud, et isa oskas eesti keelt, aga ema mitte.

Meos räägib ka 1939.a õnnitluskirjast, mille ta olevat Rahvalehe töötajana Miliza Korjusele saatnud ja eestikeelse pühendusega foto vastu saanud, mis aga olevat kaduma läinud. Jah, 2.märtsil 1939 tänab Miliza Korjus Rahvalehte heatahtlike kirjutiste eest, aga Meosest pole sõnagi.

Rahvaleht, 2.märts 1939

Jaak Jõekalda raamatus (lk 47-48) on juttu ka teisest Tartu Autobussi- ja Taksoautopargi töötajast, bussijuhist Eduard Eriksonist, kes sõjaväeteenistuse ajal oli neiu Milizat mitu korda kontsertidele ja "Estonia" teatrisse sõidutanud.

Mina arvan, et Eduard Meose lood on kas tema enda või veel tõenäolisem, KGB poolt välja mõeldud. Juba formaat "Saade väliseestlastele" juhatab KGB poole.




11 märts 2019

Hirv

  Stalinistlike skulptuuride aeg oli Eestis nii lühike, et väga raske on määrata, kus miski asus. Nii ei ole ma leidnud ka kohta, kus võis olla see hirv, mille ees portfellidega mehed poseerivad. Hirve sarved on katki, tükk on kinnitatud puu külge.
  Koha mõistatamisel on iseloomulik detail pildi keskelt paistev kõrge korsten.