29 november 2013

Kiri Sophiele 1911

Kolm ülikondades noormeest, keskmine neist silmipimestavalt kaunis. Kas raamatutega poseerimine näitab üliõpilase staatust?
 
Pildi teeb huvitavaks tagaküljel olev kiri.


 Austatud neiu! Pidite kohe peale koju jõudmist minule kirjutama, aga nädal aega peale seda, ei saanud Teilt mitte midagit. Viimase nädala post on minul veel Kadrinast kätte saamata, sest minevast Esmaspäevast saatik olin Peterburis, alles täna jõudsin Waivarasse. Olen siis 2 ehk 3 päevagi venna juures paigal, siis sõidan Kadrinasse tagasi. Miks pärast Teie Kadrina pidule ei tulnud - ise juba lubasite! Ootasin - ootasin! - muidugit asjata! Kui kätte saate minu üleswõtte, kirjutage kuidas ja millal Tapalt koju saite? Ah soo Teie pilet minevase Kadrina pidu peale on weel alles! - Ootab wast järgmist pidu.
Lahke terwistega J.Kalpus Waivaras 18.IX - 11 a.



Milline neist on ärapõlatud noormees, ilusad siledad poisid kõik?
Aga ma loodan, et neiu Sophie jättis selle noormehe sinnapaika, minule hakkab selle kirja toon vastu.

Triinu albumist

28 november 2013

Aastavahetuse kaardivalik

Varsti on jõulukaartide saatmise aeg käes, üks kaart ilusam kui teine. Ma ei tea, kui suur valik 100 a tagasi oli, aga paistab, et inimesed olid jõulukaartide suhtes üsna vähenõudlikud.

Rõõmsaid Jõulu pühi ja head uut aastad!

Bubnov on Maksim Gorki näidendi "Põhjas" tegelane.





 Härra S.Kulberg,  Jürgensbergiks kutsuti  Kuksema mõisat, Pudru veski, linn on Veisenštein ehk Paide, Eesti kubermang


 Hääd uut aastad!

Saadetud jaanuaris 1912
Repro ukraina realistliku kunstniku Konstantin Truntovskii teosest "Epideemia"























Triinu albumist

26 november 2013

Tuleviku kolhoosi nääripidu

Kolhoosi nimi "Tulevik" oli Eestimaal väga levinud. Siin on pildid praegusel Tartu valla territooriumil tegutsenud kolhoosi peost, mis 1973. - 1974. ühines Avangardi kolhoosiga. Pidu toimus Vedu mõisas asunud Tuleviku kolhoosi klubis.
 Kanade, lumehelveste ja kuuseokstega ning paraku ka loosungiga kaunistatud klubi. Lihtsad lauad pukkide peal, laudade ääres pikad pingid, kõik, kogu kolhoosi inimesed kutsuti kokku ja  peeti meeles. 

 Väga stiilsed vildid ja ülbe kana!
Meenet annab kätte Tuleviku kolhoosi esimees P.Puustusmaa.

 Vene ajal jagati au- ja tänukirju igal tähtpäeval, enamasti kaasnes sellega ka kingitus ja/või rahaline preemia ja eelkõige tunne, et sinust peetakse lugu, sinu tööd hinnatakse.






















 Õlut laseb peaagronoom Langus.

 Siin visatakse üles üht naiste seas populaarset meest. Taga on väga hästi näha laudu üleval hoidvad pukid ja pikk pink. Selliste laudade ja pinkidega peeti tol ajal kõik pulmad, peied ja muud koosistumised.

 Oi, kuidas mulle näärivanad meeldivad, igaüks erinev, kahte ühesugust pole!

Selle  nääripeoga tähistati ka kolhoosi juubelit, kohal oli Tartu stuudio kaameramees oma uhke tehnikaga.


See pilt tundus alguses hästi veider - 2 hästi riietatud meest seisavad õunakorvidega tugevasti valgustatud pimedas öös ja ei vaata fotograafi poolegi. Aga kui lähemalt vaadata, siis kolhoosi peazootehnik Tuhermi käes on mikrofon ja see on kunstipärane kaader kolhoosielu saatest.

Elle albumist

25 november 2013

Tsenseeritud

Juhuslik leid Lutsu raamatukogust mõni päev tagasi.
Tundub, et Saksa võimule ei meeldinud Nõukogude kirjastuse logo või on veel mingi muu seletus?

Tänud Kajale ja Ellele.

24 november 2013

Raamatukogu teemanäitused

 Raamatukoguhoidjad peavad siiamaani igasugustel teemadel näitusi koostama. Mulle on jäänud mulje, et raamatukogud on meil siiamaani üsna samasugustena säilinud.

Näitus punase riigipöörde raamatutest.
 Mihhail Šolohhov oli koolis väga hoolega õpitud kirjanik. Nõukogude ajal keskkooli lõpetades oli igal aastal 3 lõpukirjandi teemat: eesti kirjandusest, nõukogude kirjandusest ja vaba teema. Näiteks aastatel 1975-1985 tuli Šolohhovi loomingu põhjal lõpukirjandit kirjutada 5 korda:
"Uue inimese omaduste kujunemine Šolohhovi romaanis "Ülesküntud uudismaa""
"Inimesed teelahkmel (M.Šolohhovi loomingu põhjal)"
"M.Šolohhovi loomingu meisterlikud kujud"
"Sotsialistlike ideede võidulepääs M.Šolohhovi tegelaste teadvuses"
"Võitlus vana ja uue vahel M.Šolohhovi romaanis "Ülesküntud uudismaa".
 Näitus Raimond Kaugveri loomingust.
 Ja kohtumine kirjaniku endaga.
Leidsin ETV arhiivist saatesarjast "Õhtutund kirjanikuga" 1984.aastast, umbes 20 a nende piltide tegemisest hiljem salvestatud intervjuusaate Raimond Kaugveriga.
 






Huvitav autahvel selle poolest, et tavaliselt olid autahvlid inimeste fotodega, aga siin on ainult nimed.






Elle fotod Lubja, Vedu ja/või Kokora raamatukogudest.

23 november 2013

Kommunism ja keemia

Kommunism on Nõukogude võim pluss rahvamajanduse kemiseerimine.
N.S.Hruštšov
Lenin ütles, et kommunism on Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine.


 Raamatukoguhoidja töö hõlmas nii kultuuri kui ka poliitikat, kusjuures kõik plakatid ja stendid on kirjutatud käsitsi ilukirjas.
1964.a 21.märtsil toimus Lubja raamatukogu ja Tuleviku kolhoosi klubi korraldusel väga põhjalik keemiaõhtu: 4 ettekannet + dok film + isetegevuslased + näitus. Vähemalt kella 8-st 11-ni, kui mitte kauem. Mind huvitas, mis tooteid seal võidi tutvustada. 1960.a tulid müügile pesuvahend "Liilia", pesuleotusvahend "Fermenta", aknapesuvahend "Aknool". Ma ei ole päris kindel, kas neid toodeti Tartus.


Üks raamatute valdkond laual on loodusteaduslik-ateistlik kirjandus.
Üks tonn mineraalväetist annab täiendavalt 3-4 tonni nisu, 12 tonni suhkrupeeti, 18-20 tonni kartuleid.


1980. aastaks annab keemia meie maale iga kolmanda kilogrammi leiba, iga teise kilogrammi kartuleid ja juurvilja, neli kilogrammi viiest pesemisvahendeid, iga kolmanda m3 konstruktsioonimaterjale, poole kõigist kangastest, ...

 
Hoolega on tsiteeritud Hruštšovi, ju see oli möödapääsmatu, välja on pandud temaatilised raamatud "Metalli ja kivi võistlejad", "Rohelise kulla keemia", "Väetised ja nende kasutamine".


Elle albumist.

20 november 2013

Lubja külaraamatukogu 1960-ndate alguses

Sellel pildil on 2 võtet teineteise peal, seda on märgata eriti kuke kohalt, kus on tükike aeda.
Lubja külaraamatukogu, ühes majas külanõukoguga. Maja on praegugi alles, asub Tartu vallas Aovere risti lähedal.

Raamatukogutöötajad.

 Ruumid olid külmad, villane rätt ja soe kampsun pidid kindlasti olema.


Elle lööb templi tiitellehe pöördele ning 17. ja 51.leheküljele. Nii käib praegugi, ainult 51.lehele enam ei panda templit.
 
 NLKP 22.kongress oli 1961.aastal - nii hea, et selline lubadus seinal on, selle järgi saab pildistamise
aega määrata.

Raamatukogu riiulid nagu ikka, ainult et vasakpoolsetel riiulitel on vist Lenini ja Hruštšovi teosed, need olid sellistes köidetes, Stalini omad peaks olema juba ära korjatud.





Miks on raamatukogutöötaja albumis lauda pilt?
Selleks et saada kommunistliku töö brigaadi nimetust, tuli võtta mitmesuguseid eesmärke ja kohustusi, üks neist oli enda kultuuritaseme tõstmine. See käis nii, et raamatukoguhoidja võttis seljatäie raamatuid kaasa ja rääkis pärast lüpsi lauda puhkeruumis lüpsjatele ja teistele laudatöötajatele kirjandusest ja raamatutest ja laenutas neile ka lugemiseks raamatuid.
Elle ütles, et see laut on Kõrveküla - Vasula tee ääres praeguse kalatööstuse kõrval.

Elle albumist.

19 november 2013

Tiisikushaigete kodu Tallinnas

 Kahtlemata on see lavastatud pilt. Taldrikute ja sööjate arv ei klapi. Vasakul on 4 neidu ja 3 taldrikut, paremal 3 noormeest ja 4 taldrikut, lusikad on kõigil, vasakul on lisaks veel noad ka, paremal pole. Taga seisev valge rätikuga naine hoiab käes veel suurt virna taldrikuid, milleks? Laua peal on lainetav vakstu, kus lillepott on laineharjal viltu.
Neiud on ühtemoodi riides ja noored, kahju mõeldagi, et nende ellujäämislootus oli üsna väike.


Tagumise külje järgi otsustades on postkaart pildistatud tsaariajal, enne Eesti Vabariigi tulekut.
Tagumine külg oli netist leitud postkaardil samasugune, kaasa arvatud punane märk. Mida see märk tähendab?

Arvata on, et tehti terve postkaartide seeria.
Aga miks seda tehti, kas tuberkuloosi ravimiseks raha kogumiseks? Kas tõesti osteti selliseid postkaarte?

Ei leidnud mingeid artikleid tiisikuse ravimisest tsaariajal.
Tartus asutati tiisikusenõuandla 1923 ja ravila 1928.
Tallinnasse Kivimäele ehitas Tallinna Tiisikuse vastu Võitlemise Selts 1925.a 25-kohalise sanatooriumi
1927 - Taheva tiisikushaigete laste kodu-sanatoorium.
1929? - Taagepera tiisikushaigete sanatoorium


Tiisikus e tuberkuloos on üks vanemaid haigusi maailmas, bakter on pärit Aafrikast ja on inimesi nakatanud
70 000 aastat, see mükobakter kuulub pidalitõve bakteriga samasse perekonda.
Praegu on tuberkuloosi nakatunud 1/3 inimkonnast, haigestub neist erinevatel andmetel 3-10%
Eesti praegune probleem on ravimresistentse tuberkuloosi haigusjuhtude suur osakaal kogu haigete arvust, me oleme lausa ohumaaks kuulutatud..


Triinu albumist


17 november 2013

Aknal

Nii ilus ja huvitav perekonnapilt! Väga kena kompositsioon.
Ja vältimatu termomeeter akna küljes, 20.saj lõpumi oli vähemalt üks kraadiklaas iga korteri aknal.

Siin ei ole kardinariidega just kokku hoitud.
Kas sellistest fotodest Alar Madisson inspiratsiooni saigi?

14 november 2013

Tartu Kammivabrik

Käisin jälle Tartu Taaskasutuskeskuses ja seekordseks saagiks olid laifilmi 6x9 negatiivid, mis olid olnud ühe raamatu vahel. Aitäh keskuse töötajatele!
Suuremal osal kaadritest oli näitus Tartu Kammivabriku saalis. Näitusel olid stendid ajaloost, mis oli jagatud 3 ossa: 1922-1944, 1944-1970 ja tulevikuvisioon 1971-1990. Viimasest järeldasin, et pildistamise aasta oli 1970, aeg, mil tehases hakkas kõik järjest paremini minema.
Kui lugeda AS Estiko Plastari kodulehte, siis seal öeldakse, et täpset ettevõtte loomise aastat arhiivimaterjalidest välja ei tule, kuid eeldatavasti oli selleks 1918.

Tartu leheküljel sattusin sellise lause peale:
Tänavu sügisel saab ESTIKO kontsern 95. aastaseks.  (Koos ülearuse punktiga)
Albert Laretei hakkas 1917.aastal Vaba tänavas kuuri all lehmasarvi keetma, sirgeks pressima ja piisid sisse lõikama. Vene ajal rehkendati kammivabriku algust 1922.aastast, mil Laretei kammitöökoda esimese tulumaksu maksis.

See peaks olema üks tuttuus masin, mis nad muidu kambakesi, õueriided seljas, siin uudistavad.
1969.aastal hakati tootma polüetüleenkilet, 1970.aastal käis juba kiletöö mitme masina ja suure hooga ning tehti 1,7 miljonit kilekotti.
Kilekotitoodangu nurgake lükkab minu 1970.aasta teooria ümber, sest seinal on ka olümpiakilekotid. Aga need on üsna mittemidagiütleva välimusega, ühel kotil on stiliseeritud Kremli tornid, aga tundub, et olümpiasümboolika on veel välja töötamata ja uue tehnoloogiaga Soome liinid, millega hakati hakati värvipiltidega kotte, sealhulgas ka Miška- ja Vigrikotte tootma, oli alles taotlusjärgus. Arvan, et pildid on umbes 1976.aastast.
Esiplaanil on plastribadest pesukastid, mida punuti Kallaste tsehhis. Karksi-Nuia tsehh oli ka, seal tehti põhiliselt puust mänguasju.

Ma pakun, et see näitus oli praegu räämas Kammivabriku Klubis, kus nüüd noored korraldavad aeg-ajalt näitusi ja etendusi. Lugesin, et 1972.a hakati kammivabriku muuseumi jaoks asju koguma, muuseum avati 1985.aastal, 1990.a viisid 3 inimest muuseumi oma kodudesse varjule.
 Uhke talveaiaga kontorihoone, praegune E-kaubamaja, valmis 1983.

Veel toodangut - mänguasjad, prilliraamid, ämbrid.
Keskel on plastmassist saunakibu, mille kohta öeldi Eesti Reklaamfilmi reklaamis "milline ilu ja vormitäius"!
Ja muidugi kammide stend.
Algul tehti kamme lehmasarvedest, aga neid oli liiga vähe, siis  hakati tegema kunstsarvest e galaliidist, mille lähteaineks on  kohupiim, need kammid tikkusid ruttu ära lagunema ning 1956.a keelati toidust kammide valmistamine hoopis ära.
1928.a hakati Tartus paralleelselt galaliidiga ka tselluloidkamme tegema. Aga tselluloid on jube tuleohtlik, lähedane sugulane püssirohuga, töötlemine pidi toimuma põhiliselt vee all. Kammivabrikus on olnud mitmeid suuri tuleõnnetusi - 1947, 1956, 1969. Näiteks 1969.a tuleõnnetuse põhjuseks peeti aja jooksul põranda alla kogunenud tselluloidipuru lagugaaside süttimist suruõhuvasara löögist, kui tsehhi ümber ehitati.
1954.a anti käiku uus tselluloiditsehh, kus töödeldi ümber kinodes kasutuks muutunud nitrofilme, mida veeti Tartusse filmibaasidest üle Nõukogude Liidu. Hõbe pesti maha ja filmist sai tselluloidimass, millest tehti kamme.
1979. aastal hakati tselluloidkammide asemel plastmaassgraanulitest kamme tegema, 1981.a loobuti üldse tselluloidi kasutamisest.
Ma ei mäleta, et meie peres oleks vene ajal kunagi ühtegi kammi ostetud. Elasime kammivabriku lähedal ja alati leidus mõni seal töötav naaber, kes kotitäie kamme tõi.
Viimasel pildil tulevikuvisioon 1990. aastani.
Praegune Estiko nimi on tuletatud 1930.a pandud nimest Estico ehk Eesti Comb Factory (Eesti Kammivabrik). Huvitav nimi oli ka 1925-1926, nimelt Dokafa ehk Dorpater Kammfabrik.
Mõned 1980-ndate kilekotid Estiko juubelinäituselt Taskus.