Kuvatud on postitused sildiga Dokumendid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Dokumendid. Kuva kõik postitused

01 november 2025

Hingedepäeval matuseplatsidest

 Me ei tea, kuhu lähevad meie lähedaste hinged, sellepärast viime küünlad paika, kus on meie lähedaste kehad.

Kui muutub riigivõim, hakatakse kohe neid kohti lähedastele uuesti müüma. 

Minu esivanemad ostsid 1928. aastal Raadi kalmistul 6-kohalise matuseplatsi:



1945. aastal ostsid nad selle uuesti, kuid seekord on makstud ainult kasutamisloa eest:


7.septembril 1992 on ilmunud Tartu Linnavalitsuse määrus 422 "Kalmistute kasutamise reguleerimine", mille järgi uus valitsus rendib hauaplatsi 20 aastaks

Ostsime 1996.aastal jälle oma hauaplatsi välja:



  Sel aastal oli platsile vaja lähedast matta. Selgus, et tegelikult ei ole meil mingit õigust seda teha, sest iga 20 aasta tagant tuleb hauaplatsi kasutamisluba pikendada. Et vahepeal oli sinna maetud, ei puutunud asjasse. Saime pikendada.


Aga kuidas seaduskuulekal kodanikul see tehniliselt peaks välja nägema? Kuhu ma teen märkme, et 20 aasta pärast peab hauaplatsi kasutust jälle pikendama?


17 jaanuar 2021

Tunnikontrollid aastast 2000


 Õpetajatel kulub laste kontrollimisele palju paberit. Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetajad olid sajandivahetusel väga kokkuhoidlikud. 

 

 

01 veebruar 2017

Pärnu lastesõim 1940.-1950. aastatel

Rasketel aegadel, ka sõja ajal, oli naistel vaja elatist teenida ja lapsed tuli kuskile selleks ajaks panna. Nagu allpool dokumentidest näha, oli Liidia Kirikall 1943-1947 (tegelikult hiljem ka) lastesõimes kasvataja.

Kompositsiooni muudab tavapärasest erinevaks üks laps, kes maas roomab.

Nii väikesed peaksid veel kõik emadega, mitte lastesõimes olema.
Kasvataja pluus ja laste mütsid tunduvad olema ühest kangast.

 Pärnu linnapea poolt 18.sept 1944 välja antud tõendis selle kohta, et Liidia Kirikall on Pärnu linnavalitsuse teenistuses lastesõime lastehoidja ametikohal ja et ta saab 5 RM lasteabiraha, aga on tühjad kriipsuga lahtrid, millest võib järeldada, et mõnedele maksti ka elukalliduslisa ja lisatasu saksa keele oskuse eest.
 Üks viimaseid Pärnu linnapea tõendiseid, 10 päeva hiljem, 28. septembril langes Punaarmee valdusse kogu Eesti mandriala.




Pildid tunduvad üsna ühe aja pildid olema, segadust tekitavad viimase pildi tagaküljel olnud tellijate nimed, pooled on venepärased. Ometi oli vahetult pärast sõda Eestis eestlaste osakaal 95%.

 Lastehoidja ametinimi on muutunud kasvatajaks ja linnavalitsuse lastesõimest on saanud Pärnu Linna Teine Lastesõim. Kasvatajad kuulusid tervishoiutöötajate ametiühingu alla.


Aitäh Urmasele.

05 august 2016

Jalgrattamaks

Leidsin oma majapidamisest  terve paki vanu jalgrattamaksu kviitungeid, 3 tükki leidsin ka blogist
http://midagivana.blogspot.com.ee/search/label/Jalgratas 
Polnudki nii lihtne, et istu selga ja sõida, maksud pidid ka igal aastal makstud olema.


Foto G.Zopp Võrus                                                        Foto J.Sildnik Tartus








Kus 1937.a oli alles makse: isiku-, tööstus-, aurumasina-, mootori-, jalgratta-, koera, tõlla- ja sõiduhobuse maks!



 1920-ndatel olid Eestis populaarsed välismaised jalgrattad, eriti Inglismaal toodetud. Tollimaks oli valmis ratastele kõrge, selle tõttu imporditi osi ja pandi siin kokku. Muidugi püüti ka kohapeal toodetud rattaid väismaistena maha müüa.
1920. aastatel maksis jalgratas töölise mitme kuu palga – ca 20-25 tuhat marka ehk pärast 1928. aasta rahareformi 200-250 krooni.


Paikuse vallavalitsuses Saksa ajal, 24.aprillil 1942 välja antud tõend jalgratta "Lux" registreerimise kohta.



















Sõiduluba Saksa ajast, 28.mai 1943, all servas: Jalgratta kasutamisel tuleb sõiduluba alati kaasas kanda.

Tõend selle kohta, et antud jalgratas ei kuulu rekvireerimisele, välja antud Padisel 21.augustil 1944 OK Harju Maleva telefonogrammi ja Tallinna Standort-komandandi korraldusel.
Ma arvan, et selle tõendiga ei olnud suurt midagi teha, sest kohe marssisid sisse Vene väed.


Praeguse aadressiga Tartu linn Ihaste põik 2 õuel.


Jalgratta luba kontrolliti ja selle kaotamine oli probleem. 1945.a 29.augusti Postimehes oli kaks sellist kuulutust:

20.aug kaotatud jalgratta-sõiduluba Endla Leib`i nimele, raami nr 8266. Palutakse ära tuua Salme 14-2. E.Leib

13.aug kaotatud jalgrattaluba Aksel Grünvald`i nimele, raami nr 3883. Leidjal tuua Pärna 22-9. A.Grünvald

Tundub, et Eesti erinevates omavalitsustes olid erinevad blanketid ja hinnad: ülemine on Vändra rajoonist midagi vana blogist, alumised minu vanaonu karbist Tartust.

Luba käis koos jalgrattaga, mitte omanikuga. Naiste jalgratta Simo omanik on 1950.a Helvi Poolakes, hiljem kuulub sama ratas Samuel Käärtile, kellele on eelmine omanik selle 1950.a sõiduloa kaasa andnud.






1956.a on jalgratta sõiduloast saanud jalgrattasõidu luba ning välja annab neid linna rahandusosakonna asemel hoopis heakorra kontor. Aga siin on nüüd ka 10-rublane hoiukassa kviitung 16.aprillist 1956. Kas enne tuli hoiukassasse ära maksta ja esitada kviitung, et saada teist kviitungit?

Ja lõpuks sama jalgratta registreerimistunnistus 1.aprillist 1965, siin on ka lahtrid liikluseeskirjade tundmise kontrolli kohta ja autoinspektorite allkirjade kohad, mis on jäänud tühjaks.


Heidi klassiõega 1962.aastal

1960. -1980-ndatel maksis tüüpiline käikudeta meeste- või naistejalgratas umbes kolmandik kuni pool keskmist kuupalka.
Ajaleht Edasi 1972

03 mai 2016

Pension ja 1.detsembri ülestõus

Läinud.
Uhkelt.
Läinud...
Nad murdes käinud
teed revolutsioonilist rasket.
Ah, kistes kodanluse masket
neil murti samm,
neil murti ramm...
ja surid vahvalt
kuis võisid timukad neid jätta?
Kõik löödi mätta.
Need -
need -
kes lõvidena võitlesid,
kes küüntel - hammastel heitlesid...

Ain Rannaleet "Detsembri-kommunaaride mälestuseks"


Minu 1969.a välja antud kooliõpik 9.-11.klassile ütleb 1924.a 1.detsembri ülestõusu kohta nii:
 "Lüüasaamisele vaatamata on 1.detsembri ülestõus üks kangelaslikumaid lehekülgi eesti töörahva revolutsioonilises võitluses. See oli Euroopas sellal üks otsustavamaid ja julgemaid väljaastumisi kodanluse võimu kukutamiseks. Ülestõus relvastas eesti töölisklassi kogemustega edasiseks võitluseks, kodanliku diktatuuri kukutamiseks Eestis."                              


  Mahalaskmisele mõisteti 145 meest ja 10 naist. Üle 500 kinnivõetu hoiti mitu kuud vahi all, neist 209 mõisteti vangi pikemaks ajaks.

 Riigipöörajate suurimaks saavutuseks oli 1.dets varahommikul 3 tunniks Toompea lossi, riigivanema maja ja postimaja hõivamine. Enne lõunat võeti tagasi mässajate viimane tugipunkt  - Lasnamäe lennuväli. Narvas, Pärnus, Viljandis ja Tartus jäid väljaastumised toimumata, Jäneda ja Vasula raudteesildadel korraldatud plahvatused ebaõnnestusid - Jäneda sild parandati mõne tunniga ja Vasula õhtuks.
 Rünnatute kaotused olid tapetutena 21 inimest, haavata sai 25 eraisikut ja 16 sõjaväelast.

  Vahetult enne ülestõusu, 1924.a novembris oli toimunud 149 kommunisti kohtuprotsess.

 1.detsembri ülestõusust sai alguse Eesti kommunistide allakäik - vanad kommunistid olid vanglas või N Liidus, uusi eriti juurde ei tulnud, sest üldine majanduslik olukord paranes - nagu mujal Euroopas asendus ka Eestis kommunistlik liikumine sotsiaaldemokraatlikuga.

 Need teadmised sain põhiliselt Jaak Valge raamatust "Punased", väga hea raamat.

See paber on leitud vanade dokumentide vahelt.


Kornelius Hõlpus oli sündinud1907.a, nii et 1924.a 1.dets ülestõusu ajal oli ta 16-aastane.

Aitäh Liinale.


25 märts 2015

Kobruvere küla rätsepa tulud ja kulud 1945-1950

Mind on kogu aeg huvitanud, kuidas inimesed pärastsõjaaegsetel ja kolhooside algusaastatel ellu jäid. Natuke selgitab tolleaegset (naturaal)majandust Kobruvere küla rätsepast Rabe Juhanist järgi jäänud arveraamat, kus ta on väga korralikult viie aasta jooksul kirja pannud oma tulud ja kulud.


Juhani töö on üsna stabiilne - püksid, kuued ja kasukad, vahel harva ka pesu, seelik, kindad. Kellele mida tehtud, ees-ja perekonnanimi:
Tepper Märt püksid, Tepper Jaak püksid, Tepper Johan püksid pihaga, Ratas Jaani kuub ja kalifee, Tiidu Hilda kasuk, Kõpp Asta kasuk jne Nimed korduvad.
Makstud on nii rahas kui ka toiduainetes: piimas, viljas, lihas, vahel on jäädud ka võlgu, võlgu on hakatud jääma 1949-1950, siis oli küüditamine ja massiline kolhoosi astumine. Juhan on ka seatapmise eest liha saanud. Kartuleid kasvatas rätsep ise, ühes kohas on pükste töörahast maha arvatud kartulite kündmine.

Põnev on uurida, mille peale rätsep raha kulutas. Põhiliselt ostis leivajahu, piima, tangu, võid, sea- ja vasikaliha, silku, kapsaid. Võlgu on 1 koorem lepahagu ja 5 l piima, aga kas klient rätsepale või vastupidi, ei saa aru.
1946.a on ta tellinud Sakala 4 kuu peale.
1945., 1946. ja 1949.a on tulnud maksta hoonete kindlustuse eest, 1948.a mingi liikmemaksu täiendust.
18.06.1949 on Juhan maksnud kolhoosi liikmemaksu. Kas ta oli rätsepana kolhoosi liige või pidi ka mingit muud tööd tegema? Tundub, et eelmiste aastatega võrreldes ei muutunud midagi, sest raamat läheb oma kulude-tuludega samamoodi edasi. 
Rätsep on armastanud väga kohvi juua ja magusat süüa, ikka ja jälle on ta ostnud 2 pakki kohvi, 4 pakki kohvi, 1948.aastast peale ka siirupit, suhkrut, kommi, 1950.a isegi 2 pakki kakaod.
Jääb mulje, et rätsep elab üksi, keegi Ida maksab talle 20 rubla kuus üüri, 1949.a on ta ostnud pearätiku ja öökingad, 1950.a 1meetri sitsiriiet ja 2 meetrit parhi (flanelli). Klientidele ta riiet ei ostnud, õmblemisel oli kasukanahk ja riie tellija poolt, rätsep on ostnud vaid niiti ja nööpe.



 Sügiseti hapendas ta kapsaid, kapsaid on ostetud 10 kilost 34 kiloni ja keetis ise seepi, ostetud on seebikivi. 1949.a on vist kauplustesse kaupa tulnud, ostetud on tikke, klaas tinti, alumiiniumpada, -kruus ja -piimanõu. Sel aastal on makstud ka kääride paranduse, arstirohu ja bussisõidu eest.



1948.aastast on hakanud bussid käima, kuludesse on lisandunud bussisõit ja bussisõit linna. Linn on 12 km kaugusel asuv Viljandi või teisel pool sama kaugel asuv Suure-Jaani.
Rätsepa talu, kust märkmeraamat leiti, kannab Kobruveres siiamaani sellist nime, õmblusmasingi alles, kuigi 1969.a ostsid talu rätsepale võõrad inimesed.

Aitäh Rätsepa talu elanikele.

04 veebruar 2015

Vihik pööningult 1940

Millal olid esimesed nõukogude valimised? - Siis, kui Jumal tõi Aadama ette Eeva ja ütles: "Vali enesele naine!"

Mäetaguse vallas ühe maja pööningult leitud vihik 1940.a NSVL Ülemnõukokku valitavate nimekirjaga. Tundub, et koolis pidi kirjutama, sest edasi on vihikus Vorošilovi, Lenini ja Stalini elulood ning pärast seda saksa ja eesti keele õppetükid, kohe tuli ju saksa aeg ja vihikuid ei olnud raisata.

Guugeldasin neid nimesid, jäi mulje, et suuremal osal 1940.a NSVL Ülemnõukogu meessaadikutest oli pärast seda jäänud elada vaid mõned aastad (naised elasid kauem), näited nimekirja algusest:

Johannes Lauristin - aug 1941hukkus Tallinnast evakueerudes miiniristlejal "Jakov Sverdlov", Mati Õuna andmetel aga lasti venelaste poolt maha;
Voldemar Sassi, Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja 1940 - surma-aasta 1941;
Karl Säre - EKP peasekretär 1940, suri 1945.a Neuengamme koonduslaagris;
Vladimir Botškarjov - hukkus 1941.a evakueerumisel miiniristlejal "Volodarsk" Juminda miinilahingu käigus;
Fjodor Okk - langes 1941.a Peningi lahingus;
Heinrich Ansip - hukati 1942.a sakslaste poolt kui kommunist.





1940.aastast on üsna mitu propagandafilmi tehtud. Otsisin filmi "Eesti rahva saadikud" 1940, aga seda vist vabalt ei ole, kuid leidsin "Rahva tahe", ka 1940, pikk film Eesti NSV Liitu astumisest, Pika Hermani tornis lehvivad sinimustvalge ja punane sõbralikult koos, kõnesid peavad meie vihikunimekirjast Karl Säre, Johannes Lauristin, Voldemar Sassi ja teised. Tänavatel möllavat ja uut võimu nõudvat rahvast oli kahtlaselt palju, ei tea, kas need kaadrid olid filmitud samuti nagu tehti film Tallinna vabastajate lilledega vastuvõtmisest 1944.a - mitu nädalat hiljem ja puhtalt lavastusena.

 Nõukogude võim tuli väevõimuga, tuli vale ja salakavalate lubadustega. Üldiselt räägiti, et algul kauplemise ajal käis Eesti saatkond Moskvas ja rääkis ka Staliniga. Stalini seisukoht oli: maailma olukord on niisugune, et peame teid tülitama, kuid meie eesmärgid on avalad ja heanaaberlikud, meie ei soovi teie korda muuta, kui tahate, elage nii nagu seni, milleks meil tarvis teile kolhoose peale sundida, see teile ju ei sobi, elage oma taludes, tehke ausat tööd.
...
Kas see kõik nii oli, seda ei tea, kuid sääraseid jutte tol ajal (1940.a kevadel) räägiti. Need jutud äratasid mõne kiirekese lootust, külvasid leplikkust. Ja 1940.a suve sündmused ei olnud ju lausa verised. Katsuti küll võimu kätte saada, kuid aste-astmelt, pikkamisi, niisuguse sildi all, et eestlased ise tahavad. Öeldi ikka: aus suhtumine, ausad inimesed. Tihti tarvitati sõna aus. Kuid punased ise teadsid väga hästi: see on kõik peibutus, Eesti tuleb liita Venemaa külge, kõik tuleb nii, nagu Venemaal.

Daniel Palgi "Murduvas maailmas", lk 237


28 mai 2014

1930-ndate laudaraamat ja 1960-ndate lehm




















 Laudaraamatus on kirjas proovilüpside tulemused, söödakulutused, kes kellega millal paaritatud jne

Ja viimasel leheküljel sissekanne laste kohta, paistab, et oli õige koht, siiamaani on säilinud.
Poiss, kelle kaal oli 1936.a 18 kilo, suri õige pea.
Plika, kelle kaal oli 1936.a 24 kilo, poeg peab praegu seda talu.



 Rääkides lehmadest peab pilt ka olema. Sirli albumis oli ilus südamlik pilt vanaema lehmast, vanaemast ja lapselapsest, tehtud 1960-ndate alguses. Lehmal ei paista väga udarat, vist on veel mullikas. Vanaemad pidasid ühte-kahte lehma sajandivahetuseni.