See meeleolupilt võib olla 1950-ndatest - 1960-ndatest.
Pidi olema ikka üks suur ja tähtis maantee, ega siis igale poole nõnda pikalt poste pandud.
26 juuli 2016
Saadikukandidaat sms Lauristin, Olga 1940
Ühes Tartu vanakraamipoes oli müügil Olga Lauristini raamitud valimisplakat 1940.aastast, NSVL Ülemnõukogu valimised on tulemas 21.jaanuaril 1941.
Umbes pool valimisplakatist sisaldab tema vangla-aastate kirjeldust, kandideerimise ajal moodustab see enamuse tema teadlikust elust - 20-aastase neiuna mõisteti ta eluks ajaks vangi, kust vabanes 14 aasta pärast, 7.mail 1938. aastal üldise amnestiaseaduse põhjal. Eesti Vabariiki nägi ta põhiliselt vanglaaknast.
Kandideerimise ajal on ta olnud vabaduses 2,5 aastat, Eestis on nõukogude võim, Olga Lauristin on jõudnud uskumatult palju teha. Ta on kirjanduse peavalitsuse direktor (tegeleb raamatute lubamise ja keelamisega, põhiliselt viimasega), on abielus kaasvõitleja Johannes Lauristiniga, kes on Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ning tal on pisitilluke laps, 7.aprillil 1940 sündinud Marju Lauristin. Viimasest valimisplakat ei räägi.
2 lõiku valimisplakatilt:
Üks säravamaid ja vapramaid kujusid kangelasliku EK(b)P ridades on Olga Lauristin (sünd Künnapuu). Tema kuulub nende seltsimeeste ridadesse, kes töölisklassi asjale on jäänud truuks igas olukorras, keda mingisugune depressioon kodanluse poolt ei ole murda suutnud.
...
Vangla võimud, nähes Olga Lauristinis poliitiliselt juhtivat inimest ja organisaatorit, kellel oli mõju kaasvangidele, püüdsid teda igati eraldada teistest, teda füüsiliselt ja vaimselt hävitada, kasutades selleks kõige jõhkramaid vahendeid.
Nii istus Olga Lauristin Pärnus 3 aastat üksikus kongis, sellest kuus kuud absoluutses üksinduses. Kolme aasta kestes oli isegi vangivalvuritel keelatud O.Lauristiniga ainustki sõna vahetada. Talle oli keelatud ühegi elava inimese nägemine ka vangimaja koridoris ja õues.
Olga Künnapuu (Lauristin) oli ilus tark noor naine, ülikooli jättis pooleli, sest parteil oli teda mujal vaja. Tagantjärgi seaduspärasusi otsides leidsin näiteks, et ta käis ühes klassis Lagle Pareki ema Elsbet Parekiga, nad olid vastandlike gruppide liidrid.
Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Olga Künnapuu (Lauristin) astus 1920.a 17-aastasena Eestimaa Töörahva Parteisse, sellest ajast arvestatakse ka tema kuulumist Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Kuna ta elas väga kõrge vanuseni, siis oli ta vist kõige pikema staažiga parteilane Eestis.
1910-ndatel-1920-ndatel oli marksism võitlus maailma proletariaadi vabanemise eest, aga ka naise õiguste ja uute moraalireeglite eest.
Olga Lauristin meenutab, kuidas ühel kommunismiasja ajamise koosolekul Jaan Anvelt suitsukarbi ringi käima laskis, kuid Jaan Kreuks lükkas tema poole suunatud karbi tõrjuvalt tagasi, öeldes:"Naised ei suitseta!" Olga Lauristin, kes ei olnud suitsetaja, võttis nüüd just paberossi, nimelt võrdõiguslikkuse märgiks. "Oli kord aeg, mil küsimuse üle, kas naisterahvad suitsetada tohivad, sama ägedasti vaieldi, kui selle üle, kas neile valimisõigust anda."
Eesti kommunistide usk ja pühendumus olid imetlusväärsed. Samas sõltus nende aktiivsus suuresti Moskva rahastusest. Vahel saadeti neile osa valerahana, mille vastu Eesti kommunistid kõvasti protestisid. Ilma Nõukogude Venemaata poleks Eesti Vabariigis elukutselisi kommunistlikke aktiviste olnud. Küll aga parteipiletita kommunismimeelsust.
Olga Künnapuu ütles nn 149 protsessil oma viimases sõnas 25.novembril 1924 - ehkki tema kaaskaebealune Jaan Tomp oli kohtu solvamise eest 12 päeva varem süüdi mõistetud ja 11 päeva varem maha lastud: "(...) mõistke teie niipalju kui teie paragrahvid annavad, kas või eluks ajaks. Homme oleme meie valitsejad ja anname igale ühele kuuli."
1940.a algas Olga Lauristini töö kõrgetes valitsusametites.
1941.a jäi Olga abikaasa Johannes Lauristin Eesti valitsuse Venemaale evakueerimise käigus teadmata kadunuks.
1941-1944 töötas Olga Lauristin Moskvas Üleliidulises Raadios ja Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuses eesti toimetuse juhatajana.
1944-1947 oli ta Eesti NSV sotsiaalkindlustuse minister.
1945.a abiellus sotsiaalminister Olga Lauristin kaasvõitleja Hendrik Allikuga ja sünnitas 8.oktoobril 1946 poja Jaak Alliku. (Mailis Reps ei olnud esimene sünnitav minister).
1947-1951 Eesti NSV kinematograafia minister.
1951.a 30.dets vangistati ta teine abikaasa ning Olga visati 1952.a parteist välja, 1953.a ta partei liikmelisus taastati.
1956–1961 oli Olga Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu Presiidiumi esimees
1961 Rahufondi Eesti osakonna esimees.
Tsitaadid Jaak Valge suurepärasest raamatust "Punased".
Perepildid Marju Lauristini kogumikust "Punane ja sinine".
Umbes pool valimisplakatist sisaldab tema vangla-aastate kirjeldust, kandideerimise ajal moodustab see enamuse tema teadlikust elust - 20-aastase neiuna mõisteti ta eluks ajaks vangi, kust vabanes 14 aasta pärast, 7.mail 1938. aastal üldise amnestiaseaduse põhjal. Eesti Vabariiki nägi ta põhiliselt vanglaaknast.
Kandideerimise ajal on ta olnud vabaduses 2,5 aastat, Eestis on nõukogude võim, Olga Lauristin on jõudnud uskumatult palju teha. Ta on kirjanduse peavalitsuse direktor (tegeleb raamatute lubamise ja keelamisega, põhiliselt viimasega), on abielus kaasvõitleja Johannes Lauristiniga, kes on Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ning tal on pisitilluke laps, 7.aprillil 1940 sündinud Marju Lauristin. Viimasest valimisplakat ei räägi.
Kaks Eesti sotsiaalministrit: Olga Lauristin 1944-1947
Marju Lauristin 1992-1994
2 lõiku valimisplakatilt:
Üks säravamaid ja vapramaid kujusid kangelasliku EK(b)P ridades on Olga Lauristin (sünd Künnapuu). Tema kuulub nende seltsimeeste ridadesse, kes töölisklassi asjale on jäänud truuks igas olukorras, keda mingisugune depressioon kodanluse poolt ei ole murda suutnud.
...
Vangla võimud, nähes Olga Lauristinis poliitiliselt juhtivat inimest ja organisaatorit, kellel oli mõju kaasvangidele, püüdsid teda igati eraldada teistest, teda füüsiliselt ja vaimselt hävitada, kasutades selleks kõige jõhkramaid vahendeid.
Nii istus Olga Lauristin Pärnus 3 aastat üksikus kongis, sellest kuus kuud absoluutses üksinduses. Kolme aasta kestes oli isegi vangivalvuritel keelatud O.Lauristiniga ainustki sõna vahetada. Talle oli keelatud ühegi elava inimese nägemine ka vangimaja koridoris ja õues.
Olga Künnapuu (Lauristin) oli ilus tark noor naine, ülikooli jättis pooleli, sest parteil oli teda mujal vaja. Tagantjärgi seaduspärasusi otsides leidsin näiteks, et ta käis ühes klassis Lagle Pareki ema Elsbet Parekiga, nad olid vastandlike gruppide liidrid.
Punaseks või revolutsionääriks olemine iseseisvussõja-eelsel ajal tähendas ebaõigluse vastast võitlust revolutsiooniliste meetoditega. Eesti-vastase lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917-18. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. 1918-19. aastal jaotusid kõik need endised eesti revolutsionäärid kahte leeri: iseseisvuse pooldajateks ehk „valgeteks“ ja iseseisvuse vastasteks ehk nüüd „päris“ punasteks, kommunistideks, enamlasteks või bolševikeks, kuidas keegi nimetada võtab.
Olga Künnapuu (Lauristin) astus 1920.a 17-aastasena Eestimaa Töörahva Parteisse, sellest ajast arvestatakse ka tema kuulumist Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Kuna ta elas väga kõrge vanuseni, siis oli ta vist kõige pikema staažiga parteilane Eestis.
1910-ndatel-1920-ndatel oli marksism võitlus maailma proletariaadi vabanemise eest, aga ka naise õiguste ja uute moraalireeglite eest.
Olga Lauristin meenutab, kuidas ühel kommunismiasja ajamise koosolekul Jaan Anvelt suitsukarbi ringi käima laskis, kuid Jaan Kreuks lükkas tema poole suunatud karbi tõrjuvalt tagasi, öeldes:"Naised ei suitseta!" Olga Lauristin, kes ei olnud suitsetaja, võttis nüüd just paberossi, nimelt võrdõiguslikkuse märgiks. "Oli kord aeg, mil küsimuse üle, kas naisterahvad suitsetada tohivad, sama ägedasti vaieldi, kui selle üle, kas neile valimisõigust anda."
Eesti kommunistide usk ja pühendumus olid imetlusväärsed. Samas sõltus nende aktiivsus suuresti Moskva rahastusest. Vahel saadeti neile osa valerahana, mille vastu Eesti kommunistid kõvasti protestisid. Ilma Nõukogude Venemaata poleks Eesti Vabariigis elukutselisi kommunistlikke aktiviste olnud. Küll aga parteipiletita kommunismimeelsust.
Olga Künnapuu ütles nn 149 protsessil oma viimases sõnas 25.novembril 1924 - ehkki tema kaaskaebealune Jaan Tomp oli kohtu solvamise eest 12 päeva varem süüdi mõistetud ja 11 päeva varem maha lastud: "(...) mõistke teie niipalju kui teie paragrahvid annavad, kas või eluks ajaks. Homme oleme meie valitsejad ja anname igale ühele kuuli."
1940.a algas Olga Lauristini töö kõrgetes valitsusametites.
1941.a jäi Olga abikaasa Johannes Lauristin Eesti valitsuse Venemaale evakueerimise käigus teadmata kadunuks.
1941-1944 töötas Olga Lauristin Moskvas Üleliidulises Raadios ja Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastuses eesti toimetuse juhatajana.
1944-1947 oli ta Eesti NSV sotsiaalkindlustuse minister.
1945.a abiellus sotsiaalminister Olga Lauristin kaasvõitleja Hendrik Allikuga ja sünnitas 8.oktoobril 1946 poja Jaak Alliku. (Mailis Reps ei olnud esimene sünnitav minister).
1947-1951 Eesti NSV kinematograafia minister.
1951.a 30.dets vangistati ta teine abikaasa ning Olga visati 1952.a parteist välja, 1953.a ta partei liikmelisus taastati.
1956–1961 oli Olga Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu Presiidiumi esimees
1961 Rahufondi Eesti osakonna esimees.
Olga Lauristin suri 102-aastasena 2005.a.
Olga Lauristini järglasi loetakse praeguses Eestis 10 mõjukaima perekonna hulka.Tsitaadid Jaak Valge suurepärasest raamatust "Punased".
Perepildid Marju Lauristini kogumikust "Punane ja sinine".
23 juuli 2016
Laste vesipildid, 1960-ndad
1960-ndate lastele meeldisid vesipildid. Veega märjaks tehes sai pildi, mis oli näoga vastu paberit, paberi küljest lahti ja vihikusse või kuskile mujale kleepida. Praegu teevad lapsed samal meetodil endile käte peale pilte.
Allolevad vesipildiseeriad olid minu abikaasal väga korralikult joonistusvihikusse pandud, nüüd, 50 aastat hiljem, on nad pudisema hakanud. Nendes vesipiltides on terve Venemaa ajalugu nagu meile seda õpetati.
Allolevad vesipildiseeriad olid minu abikaasal väga korralikult joonistusvihikusse pandud, nüüd, 50 aastat hiljem, on nad pudisema hakanud. Nendes vesipiltides on terve Venemaa ajalugu nagu meile seda õpetati.
Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja selle sümbol "Aurora".
Õhtul kell üheksa kõmatas ristleja "Aurora" kahuripauk. See oli märguanne pealetungiks.
...
"Aurora" tulistas paukpadrunitega, et mitte purustada ajaloolist hoonet.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 130-131
Kodusõda ja Tšapajev.
Staniitsast sööstis uuesti välja vaenlase ratsavägi. Lühikese vahemaa tõttu oli ta jalaväele kohutav.
Kuid siis kuuldus punaste ahelikus rõõmsaid hüüdeid:
"Tšapai! Tšapai!..."
Ta parem käsi vahedaks teritatud mõõgaga oli kõrvale sirutatud, kogu keha ettepoole kallutatud, nagu tahtnuks ta jõuda ette oma ratsust, kes niigi lendas kaugel ees oma eskadronist.
Mitte ainult võitlejad ei tundnud ära Tšapajevit. Ka valged tundsid ta ära. Ja ennäe, üksteise järele hakkasid valgekasakad hobuseid tagasi pöörama.
Asjata vehkis ohvitser mõõgaga. Asjata püüdis ta peatada oma ratsaväge.
A.Kononov "Lugusid Tšapajevist", lk 20, nooremale koolieale.
Nõukogudemaa edusammud, eriti meeldib mulle täitorniga kündja.
Lenin ütles, et just noorte ees seisab kommunistliku ühiskonna ülesehitamise suur ja austav ülesanne. Et ehitada - peab oskama, et osata - peab teadma, et teada - peab õppima! Ilma teadmisteta ei saa üles ehitada kommunismi. Kuid noored ei tohi jääda ainult kooli nelja seina vahele. Nad peavad töötama koos tööliste ja talupoegadega, peavad neid jõudumööda abistama. Nõukogude noorsoo esirinnas peab sammuma Kommunistlik Noorsooühing, meie noorte juhtija ja suunaja.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 154
Pildil olijad tunduvad olevat vilja äraviimisest vaimustuses.
Neil jäi vilja üle, kuid nad ei müünud seda riigile. Kulakud tundsid koguni kahjurõõmu sellest, kui linnades oli puudu leivast.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 160
Nõukogude inimesed mõtlesid kõik hoolega läbi ja koostasid 1928.a suurte tööde plaani, esimese viie aasta plaani. Kusagil mujal maailmas ei olnud varem sellist plaani tehtud. Välismaa kapitalistid ei uskunud, et nõukogude inimesed suudavad seda plaani täita.
Hoopis teisiti aga mõtlesid nõukogude inimesed. Partei juhtimisel asusid nad innukalt tööle.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 157
Ülemiselt keskmiselt pildilt paistab NSVL lipu viimine põhjapoolusele 1938.
Suur Isamaasõda.
Ikka rohkem tuli meie võitlejatele vastu ülestõstetud kätega fašiste, kes pomisesid: "Hitler kaputt!"
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 193
Sõja lõpp ja võit.
22.septembri hommikul jõudsid tankid Tallinna. Elanikud tervitasid rõõmuga vapraid sõjamehi, kes vabastasid nad fašistide ikke alt.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 194
Pioneerid koguvad vanarauda, suured majad kerkivad ja kõik on õnnelikud.
Kõik need saavutused kinnitavad, et ei ole kaugel päev, mil Nõukogude kosmoselaevad suunduvad meile lähematele taevakehadele - Kuule, Marsile, Veenusele.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 213
Nõukogude inimesed töötasid innukalt seitsme aasta plaani täitmiseks.
Kõikjal meie kodumaal toimus hoogne ehitustöö. ... Eriti kiiresti arenes keemiatööstus. Võimas keemiatööstus on nagu võti, mis avab meie ees külluse juurde viivad uksed.
H.Palamets "Kodumaa ajaloost", õpik-lugemik 4.klassile 1967, lk 218
13 juuli 2016
Kodustöötajad 1959, 1969
Nupuke 1959.a ajalehest: karistati keelatud kodutööndusega tegelemise eest. Jubedad asjad, mille eest karistada sai, oli ise oma materjalist kampsunite kudumine ja ise jalatsite ning mööbli valmistamine ja müümine.
Edasi, 11.dets 1959
Ma ei saanud tükk aega aru, mille eest neid karistati, aga siis leidsin 10 a hiljem kehtima hakanud määrusest sellise punkti (tõenäoliselt kehtis midagi sellist ka tol ajal):
Keelatud on toodete valmistamine mitte tellimuse peale, vaid turul müümiseks
tööliste ja teenistujate poolt, kes tegelevad kodu- ja käsitööndustega
väljaspool tööaega.
Käsitöölised pidid töötama teeninduskombinaatides, mille maine oli kehv ja palk väike.Põrandaaluseid kodustöötajaid oli palju, mulle räägiti ühest Õnne tänava majast, et seal töötasid 1950-ndatel - 1960-ndatel mitteametlikult kübarategija, õmbleja, pesupesija, hambatehnik. Viimane teenis teistest paremini, ostis oma maja ja kolis ära.
Mäletan lapsepõlvest käike õmbleja juurde ja tunnet, et sellega kaasneb
mingi saladus, sest vanaema õmbleja pani iga kord südamele, et me ei
tohi kellelegi rääkida. Vanaema ütles pärast, et kui teada saadakse,
siis pannakse maksud peale. Kui järgi mõelda, siis on tänapäeval samamoodi. Õmbleja juures üllatas mind veel iga kord, et ta pani
väljatõmmatud traagelniidid hoolikalt kõrvale, kasutades neid mitu
korda.
Kingsepa juures käisime ka alati kodus, aga seal ei salatsetud, ma ei teagi, kas ta oli ametlik või mitte.
Kingsepa juures käisime ka alati kodus, aga seal ei salatsetud, ma ei teagi, kas ta oli ametlik või mitte.
Tõenäoliselt 1970-ndate õmblusvabrik "Sangar".
Õmblejad töötasid päeval vabrikus, õhtuti ja nädalavahetustel teenisid paljud lisa kodus tuttavatele riideid õmmeldes.
ENSV Ministrite Nõukogu määrus nr 487 12.dets 1969 "Mittekoopereerunud kodutööndajate ja käsitööliste registreerimise eeskirjad" on pikk ja keeruline:
*igal aastal enne uue aasta algust tuleb linna rahandusosakonnast võtta registreerimistunnistus konkreetsele tegevusalale;
*mõned lubatud ametid loetelust: rätsepad, kingsepad, tinutajad, raamatuköitjad, fotograafid, mullatöölised, ülevedajad, saapapuhastajad, poonijad;
*kui tegemist on kujutava, dekoratiiv- või tarbekunsti esemete valmistamisega, siis tuleb näidised enne kinnitada täitevkomitee kultuuriosakondade poolt;
*kaks või rohkem isikut ei või ühesuguse tööndusega ühes ruumis tegelda (välja arvatud pereliikmed).
*kui tegemist on kujutava, dekoratiiv- või tarbekunsti esemete valmistamisega, siis tuleb näidised enne kinnitada täitevkomitee kultuuriosakondade poolt;
*kaks või rohkem isikut ei või ühesuguse tööndusega ühes ruumis tegelda (välja arvatud pereliikmed).
Määruse keelatud tegevusalade loetelu oli väga pikk:
* sissesõiduhoovide, ujulate, karussellide, lasketiirude pidamine ja igasuguste mängude korraldamine;
* toodete valmistamine mitte tellimuse peale, vaid turul müümiseks tööliste ja teenistujate poolt, kes tegelevad kodu- ja käsitööndustega väljaspool tööaega;
* kokkuostetud või tellijale kuuluva villa, tubaka, mahorka, õliseemnete, siidkedruse, siidiussikookonite, toornahkade töötlemine;
*toiduainete tootmine ostu- ja tellija toorainest nagu leiva, saia, vorsti, singi, kondiiitritoodete, kompvekkide, sinepi, äädika jne tootmine;
*igasugune trükiste paljundamisega seonduv;
*reisijate ja veoste vedu autode ja mootorratastega;
*vihikute, märkmike ja paberkottide tootmine;
*peeglite, küünalde ja harjade tootmine;
*lindialuste ja liistakute valmistamine ordenite ja medalite jaoks;
jne
* sissesõiduhoovide, ujulate, karussellide, lasketiirude pidamine ja igasuguste mängude korraldamine;
* toodete valmistamine mitte tellimuse peale, vaid turul müümiseks tööliste ja teenistujate poolt, kes tegelevad kodu- ja käsitööndustega väljaspool tööaega;
* kokkuostetud või tellijale kuuluva villa, tubaka, mahorka, õliseemnete, siidkedruse, siidiussikookonite, toornahkade töötlemine;
*toiduainete tootmine ostu- ja tellija toorainest nagu leiva, saia, vorsti, singi, kondiiitritoodete, kompvekkide, sinepi, äädika jne tootmine;
*igasugune trükiste paljundamisega seonduv;
*reisijate ja veoste vedu autode ja mootorratastega;
*vihikute, märkmike ja paberkottide tootmine;
*peeglite, küünalde ja harjade tootmine;
*lindialuste ja liistakute valmistamine ordenite ja medalite jaoks;
jne
3.Isikud, kes töötavad elanike koduse majapidamise teenindamise alal (nagu puude saagimine ja lõhkumine, pesupesemine kodus ilma spetsiaalsete pesuköökide sisseseadmiseta, põrandate ja akende pesemine), ei ole kohustatud oma tööndusi registreerima ega neile registreerimistunnistusi võtma.
Tellimine:
Postitused (Atom)