Leidsin Liiva tänavalt ümbriku (vist oli prügikastist mööda läinud), kus oli sees selline blankettvastus:
1989.aastal oli täiesti lootusetu telefoni saada.
Te võite küll avaldusi anda nii palju kui tahate, aga kui ikka telefoniliine ei ole, siis telefoni ei saa. Kusjuures vastatud on täpselt kuu aja möödudes. Kujutan ette ametnikku kelle töö ongi mõttetuid avaldusi kausta panna ja kuu aja pärast (jooksul) kirju saata. Inimesed olid 20 aastat telefonijärjekorras, aga miks neid järjekordi moodustati, ei saa aru.
Kui lõpuks telefoniliinide vedamine 1990-ndate teisel poolel lahti läks, siis olid mobiilid juba kanda kinnitanud.
Aga mõnedel inimestel ikkagi olid ka varem kodus telefonid, meie kümnekonna mitmekorterilise majaga tänavajupi peal oli neid koguni kaks - mõlemad töötasid telefonisides.
Meil olid Lasnamäe ja hiljem Mustamäe paneelmajades küll kodutelefonid juba alates umbes 82. aastast. Seega - olenes elukohast.
VastaKustuta1982.a oli ka Tallinnas telefon vaid vähestel peredel.
VastaKustutaKorteritelefonid hakkasid muutuma kättesaadavaks seoses telefonside digitaliseerimisega. Esimene digitaaljaam ehitati Lasnamäele 1988.a 10 000 numbriga, esimene praegusaegsetele nõuetele vastav digitaaljaam ehitati Tallinnasse 1992.a.
Esimene mobiilside võrk Eestis NMT läks käiku 1991.a juunis.
Kolisime Lasnamäele 1982. Meie 36 korteriga trepikojas oli kaks telefoni. Minu isa oli sõjainvaliid, tänu sellele oli meil ka telefon. Teise telefoni omaniku tausta ei tea.
VastaKustuta