Veel aabitsatest

  Eelmise aabitsapostituse, siin, peale ütlesid mõned minu tuttavad, et aabitsad ei ole ilukirjandus ja ongi nõmedad.
Ei ole nii. On ka väga häid aabitsaid.
Panen siia võrdluseks lehekülgi kolmest aabitsast:
*2018.a ilmunud Avita kirjastuse aabits - tänapäevane, huvitav, vaimukas, juttudel ootamatu püänt, Heiki Vilepi nauditavad luuletused, Ott Valliku toredad illustratsioonid, autorid Pille Arnek, Ly Kriiska, Kärt Normann, Silvia Soro.

*Leelo Tungla ja Ene Hiiepuu ajatu aabits Edgar Valteri illustratsioonidega, juba 20 aastat kõige enam kasutusel. Endiselt tore. Avita kirjastus.

*Minu eelmise aabitsapostituse peategelane Öökull Öösikese aabits, autorid Linda Tross ja Ülle Kaasik - 2015.a tundmatu kirjastuse Skriibus poolt välja antud - häbi ja piinlik nii lugeda kui ka illustratsioone vaadata.

Ma ei kirjuta, milline leht millisest aabitsast pärit on, see on kaugelt näha.

Kõigis kolmes aabitsas on juttu elukutsetest, laste käest küsitakse alati, kelleks nad saada tahavad ja naerdakse nende vastuste peale.

Aabitsates on juttu ka konnast ja printsist, kuid väga erinevalt.

Seenelkäik.

Suhtumine vanaemasse.

Liiklus.

Aabitsateema on minuga ka tänases Tartu Postimehes.