Raadi lennuväljast

„Tartu oli nõukaajal sõjalennuvälja tõttu kinnine linn,” jutustas Voolaid, „ning välismaalasi lubati sinna harva. Ükskord siiski saabus ülikooli Poola delegatsioon, kes toodi ka uut füüsikahoonet vaatama. Ekskursiooni ajal sattusime maja katusele, kust avanes hea vaade Tartule, muuhulgas nägime sõjalennukite sabasid Raadil. Küsisin poolakatelt, kas nad lennukeid näevad. Nemad vastasid, et näevad küll, misjärel seletasin, et tegu on silmapettega, kuna Tartus pole lennuvälja. Algul panid välismaalased mu juttu imeks, kuid said peagi asjast aru ja kinnitasid, et tõesti, kui hoolega vaadata, ei näe ka nemad mingeid lennukeid.”

Henn Voolaid

Raadi lennuväljal baseerus kaks erinevat väeosa: kaugpommituslennukid juhtimisega Tartust, nimega Berliini polk ja transpordilennukid juhtimisega Panevežisest, nimega Minski polk.

Šassii on väljas, TU-16 Raadi lennuväljale maandumas. TU-16 lennukid kandsid kõhu all tuumalõhkepeaga rakette. Õppuste ajal olid samasugused (rohelise, mitte punase otsaga), kuid ilma tuumalaenguta raketid.

  Tartus ja Tartu ümbruses elab palju endisi sõjalendureid. 

  Küsisin ühe lenduri käest, miks ta hakkas pommituslenduriks. Ta ütles, et elas ühes Valgevene külas, tal olid vanad vanemad ja isa kartis, et ei jõua pojale haridust anda, et sureb enne ära. Soovitas siis pojale, et astu sõjakooli, seal on ülalpidamine tasuta. Pärast keskkooli marssis poiss sõjakomissariaati ja ütles, et tahab sõjaväelaseks hakata, küsiti vastu, kas ta lenduriks tahab. Poiss ei olnud lennukit lähedalt näinudki, lendamisest rääkimata, aga noogutas. Saadeti med. komisjoni ja öeldi, et kui lenduri tervist ei ole, siis otsime mingit muud õpet, tankistiks näiteks. Aga sai lendur ja pärast kooli lõppu suunati Tartusse. Viie aasta pärast, kui Tartust juba naine leitud ja lapsedki sündinud, suunati Kaug-Itta. Kaheksa aastat hiljem, kui erru läks, tuli Eestisse äia-ämma juurde tagasi. Pommitamist ei seostanud ta tapmisega, see oli tema jaoks elukutse nagu iga teinegi.