09 märts 2017

Lastehalvatuse puhang Eestis 1958


Endel ja Salme abiellusid 14.juunil 1958. aastal.

  Uuesti pani Endel pulmaülikonna selga vähem kui 2 kuud hiljem, Salme matustel, 7.augustil 1958. aastal. Salme suri lastehalvatusse.


  1958.a suvel algas Lõuna-Eestis, esijoones Tartu, Elva, Otepää ja Põltsamaa ümbruses massiline haigestumine poliomüeliiti. Enne seda, aastatel 1952-1957 oli igal aastal 45 kuni 186 halvatustega haigusjuhtu, kellest suri 11,2%, nüüd aga registreeriti lühikese aja jooksul 991 haigestumist.
  Kui nime järgi võiks arvata, et see on lastehaigus, siis epideemiate ajal tabas see haigus nii meil kui ka mujal Euroopas peamiselt igas vanuses täiskasvanuid. 1952. aastal oli mitme tuhande haigega epideemia Kopenhaagenis. 

  Haiguse tekitajaks on polioviirus, mis kuulub enteroviiruste hulka, mis tungib kesknärvisüsteemi ja hävitab paljunedes osa motoorsetest närvirakkudest, mille tulemusena nende poolt juhitavad lihased kaotavad funktsioonivõime. Surma põhjuseks on peamiselt hingamislihaste halvatused. 

 Epideemiaaegsed haiged hospidaliseeriti Tartusse närvikliinikusse ja nakkushaiglasse. Maarjamõisasse, L.Puusepa 2 majja moodustati omaette poliomüeliidi osakond, 1958.a septembris rajati hingamiskeskus. Erakorralise olukorra tõttu katkestati arstiteaduskonna 6. kursusel õppetöö ja tudengid pandi poliomüeliidiga tegelema. Nende peamine ülesanne oli palatites õigeaegselt teha kindlaks patsiente, kellel hakkab kujunema hingamislihaste halvatus. Iga 3-4 tunni järel kontrolliti testidega hingamislihaste jõudu, mõõdeti vere hapnikuküllastust jne Pidevalt oli nende jälgimise all 15-20 haiget, kokku tehti vaatlusi rohkem kui 70 haigel.
  1958.a viimastel kuudel olukord stabiliseerus, uusi haigeid lisandus vähe, puhang oli läbi.
 
  10.jaanuaril 1959 tegi Eesti NSV tervishoiuministeerium otsuse hakata massiliselt elanikkonda vaktsineerima  Sabini elusvaktsiiniga. Algul vaktsineeriti 26 000 inimest epideemia esinemise piirkonnas ning 15.märtsist kuni juunini 1959 kogu Eesti elanikkond. Samal ajal käivitus vaktsineerimine ka Leedus, Lätis, Kasahstanis, Valgevenes, Moldaavias ja Venemaa mõnedes piirkondades, 1959.a lõpuks oli Nõukogude Liidus poliomüeliidi vastu vaktsineeritud 15,2 miljonit inimest. 
 1959.a registreeriti Eestis 55 haigusjuhtu.

  Vaktsiine on 2 tüüpi: surnud (süstitakse) ja elusvaktsiin (võetakse suu kaudu). Ameeriklase Jonas Salki poolt välja töötatud surmatud polioviirusega vaktsineeriti osa Tallinna elanikest 1957.aastal, Salki vaktsiin annab immuunsuse umbes 70% vaktsineeritutest.

  Poliomüeliidi halvatuste järelseisundid vajasid aktiivset ravikehakultuuri. Selliseid haigeid oli palju, metoodikat alles töötati välja. Tartus tegeles sellega 4. kursuse raviosakonna üliõpilane Uno Ugandi, kes oli varem kehakultuuriteaduskonna lõpetanud. 1959.a lõpus hakati Haapsallu rajama poliomüeliidihaigete taastusravi keskust. 
   Inimesi, kellel oli lastehalvatuse põdemise tagajärjel üks jalg teisest lühem, võis 1960-ndate linnapildis kohata päris sageli.

  Teemat läbi töötades jäi mulle mulje, et kuigi varasematel aastatel oli umbes 100 haigusjuhtu aastas, ei oldud 1958.a haiguspuhanguks valmis, puudusid spetsialistid, seadmed, metoodika, kõigega jäädi hiljaks.

Kuna seda postitust loetakse väga palju, siis lisan juurde lõigu Andres Meritsi Vooremaas 2020.a ilmunud artiklist lastehalvatuse kui haiguse tekke kohta.

 
Lastehalvatus, poliomüeliit on viirushaigus. Ja seda lugu võiksid inimesed teada.
See on näide olukorrast, kuidas tasakaal looduses, inimühiskonnas või viiruse ja inimese vahel nihkub. Polioviirus on olnud inimesega koos väga kaua. Tõenäoliselt sadu tuhandeid aastaid. Enne 19. sajandi algust ei põhjustanud ta peaaegu mitte kellelegi mitte midagi. Ja järsku, kusagil 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul muutus haigus kiiresti ja kulmineerus 50.–60.-ndatel, enne vaktsiini kasutuselevõtmist, väga laiade puhangutega. Midagi juhtus ja kaudselt võiks arvata, et viirus muteerus. Tegelikult ei muteerunud. Viirusega ei juhtunud üldse mitte midagi. Hoopis inimeste harjumused muutusid. Antud juhul on olukord vastupidine SARS-CoV2-looga. Inimestel tekkis harjumus käsi pesta. See põhjustaski polioviiruse plahvatuse.
Polioviirus levib suukaudu. Tasakaaluseisund, mis oli enne 19. sajandit ja arengumaades palju kauem, töötas nii. Polioviirus oli absoluutselt igal pool levinud ja kõik lapsed, kes sündisid, said esimese eluaasta jooksul nakkuse. See oli vältimatu ja juhtus alati. Aga polioviirus ei teinud lastele mitte midagi halba. Sel kaunis lihtsal põhjusel, nende laste emad olid selle viiruse samuti läbi põdenud ja andsid lastele antikehad. Nende hulk langeb küll kogu aeg, aga arvestatavalt kaitsevad nad last umbes aasta. Kui laps sai esimesel eluaastal nakkuse, oli see kontrolli all ning tal endal tekkisid antikehad. Kui ta oli naissoost, andis ta need hiljem edasi oma lastele. Kõik olid õnnelikud, nii viirus kui inimesed. Hügieeni paranemise tõttu ei jõudnud polioviirus lasteni esimese eluaasta jooksul vaid hiljem, siis kui emalt pärit antikehad enam kaitsta ei suutnud, tekkisid probleemid. Tekkis see asi, mida keegi varem polnud näinud, neurovirolentsus. Asi läks täiesti hulluks siis, kui inimesed, kes ei olnud viirusega kokku puutunud said nii vanaks, et neil sündisid lapsed. Nende lastel puudus igasugune emalt saadud immuunkaitse ja viirus nakkus põhjustas haiguse, mis jäi püsima ka viiruse nimesse – lastehalvatus. Nii et tasakaalu võib paigast ära lükata ka positiivne muutus.
See, muide, oli ka hooajaline viirus, aga tema hooaeg oli suvel.

siit

2 kommentaari:

  1. Thank you so much for your interesting post for another knowledege of Estonian life behind the "curtain".

    And thanks to GoogleTranslator I could recieve this story.

    VastaKustuta
  2. Thank you so much for your interesting post for another knowledege of Estonian life behind the "curtain".

    And thanks to GoogleTranslator I could recieve this story.

    VastaKustuta