Moodne Tallinna kodu, 1970-ndad

 Diivan ja ühe jalaga diivanilaud, laudlina, metallist kohvikann - iga ese siin pildil näitab, et tegemist on perega, kellel on tutvusi, lihtsalt poodi minnes selliseid esemeid osta ei saanud.

 Tütarlaps loeb Noorte Hääle tagumist lehekülge, selle ajalehe lugemist alustati "Viimasest veerust" ja vahel sellega piirdutigi. See oli meil väike aken piiritagusesse maailma.

Sain hiljuti ühe kaustiku, mis on täis kleebitud väljalõigatud "Viimase veeru" nupukesi.

 

 Aitäh Kärdile, Mirjamile ja Sulevile.

Sõjaaegsed kevadpostkaardid

  Postkaardid on ühesuguse kujundusega ja saadetud mõlemad ühele inimesele sünnipäevaks 10.märtsiks.

 Pildi järgi arvasin, et see on pärastsõjaaegne, aga ei saa olla, sest kannab Eesti vabariigi aegset templit, sel juhul vihjab sõjatemaatika Teisele maailmasõjale, mis siis ilmselt juba käis, nii et ma arvan, et see on saadetud 1940.a kevadel ja trükitud 1939.a lõpus või 1940.a alguses.

  Teine kaart on samasugusel õhukesel paberil, aga sellel on juba Saksa okupatsiooni aegne pitsat.

Esimesest üldlaulupeost

  Esimene üldlaulupidu 1869. aastal on minu jaoks müstika. 1867.a on ikaldusaasta, 1868-1869 on nälja-aastad, eriti suur nälg on 1869.a esimesel poolel. 1869 on üks 18.-19. saj suurima suremusega aastaid üldse. (1869.a sündis Eestimaa kubermangus 9315 inimest ja suri 14 324 inimest, iive –15,5%.) On alanud ka laiaulatuslik väljaränne Venemaale.
  Ja me korraldame 18. - 20. juunil 1869 Tartus tänulaulupeo Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäevaks! Keda ja miks me täname, kui inimesed nälgivad ja surevad nälga? Samas võib põhjendada ebasobivat aega pika asjaajamisega - palve laulupeo lubamiseks saadetakse valitsusse 8.aprillil 1867, jaatav vastus saabub 20 kuud hiljem, 20.veebruaril 1869 - laulupidu korraldatakse nelja kuuga.
  Aga ikkagi on ennast väga raske panna sellesse aega ja olukorda mõista. Nälg oli 1969.a kevadel, laulupeoks ettevalmistamise ajal, haripunktis. Oleks nagu pidu katku ajal. Kuidas suhestuvad omavahel nälgijad ja lauljad? Ma saan aru, et laulsid jõukamad ja nälgisid vaesed, aga toidupuudus sellises ulatuses pidi ju kõiki inimesi mõjutama.

Mälestusmärgi avamine 1959. aastal.

Esimese laulupeo mälestuskivi 1959-1994, praegu laululava taga.

 Laulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht on Johann Voldemar Jannsen.
Meil on mehed-naised läbi aegade suhteliselt võrdsed olnud, eesti keeles puuduvad isegi sood. Aga Jannsen nõuab, et laulupeole tuleksid ainult mehed, kuigi suur osa koore on segakoorid ja peavad selle nõudega seoses oma laulud ümber õppima.
 Jannseni põhjendus, miks naised peavad koju jääma:
 "Neid kõiki laulupiduks kokku kutsuda ei näinud sünnis olewat. Sest kuidas oleks wõinud meeste- ja naisterahwas igast nurgast, kui ka üheainsa päewa peale kokku kutsutud saada, ilma et seal pahandust poleks ettetulnud, mis pidu pühitsemist oleks seganud ehk teda koguni keelanud pühitsemast."
  Väga hoolitsev, peaaegu nagu tänapäevased poliitikud. Ma arvan, et laulupeole tullakse eelkõige nendest maaperedest, kellel on palgatööjõud abiks.
Esimesed segakoorid laulavad alles 3.üldlaulupeol 1880. aastal.

  Suuri vaidlusi põhjustab ka esimese laulupeo repertuaar, on 2 konkureerivat laulurepertuaari - Jannseni "Eestirahwa 50-aastase jubelipiddo Laulud" ja Jakobsoni "Vanemuine kandle healed". Jakobson, keda ei võeta kuulda, väidab, et see pole mingi eesti laulupidu, vaid saksa laulupidu eesti keeles. Jakobson laulupeole ei tule.

Teine üldlaulupidu peetakse 10 a hiljem, 1879. aastal. Tahetakse varem teha, aga Vene-Türgi sõda ja korraldajate omavahelised vastuolud segavad.  

 

 Praegune, 1.laulupeo mälestusmärk, mille vastu ülemine kivi 1994.a välja vahetati.

1984.a 28. aprilli Postimees:
  Teine laulupeoks kavandatav monument oli plastiliinmudelina koosolijate ees: Mati Karmin on asunud looma uut mälestusmärki Puiestee ja Jaama tänava nurgale praeguse laulupeokivi asemele.  Laulupeokivi valmis veerand sajandit tagasi, kui tähistati saja aasta möödumist esimesest eesti üldlaulupeost. Kahjuks on see tehtud viletsa kvaliteediga graniitrahnust, milles leidub lubjakivi osakesi. Seetõttu on kivi ilmastiku toimel murenenud ja inetuks muutunud. Uus mälestusmärk koosneb kahest teineteise peale asetatud graniitrahnust. Et selles ajaloolises paigas kavatsetakse läita laulupeotuli, on monument kavandatud nii, et see täidaks ka tulealuse otstarvet. 

 Ei näe küll, et vana kivi küljest tükke oleks ära pudisenud, isegi 23 aastat hiljem, ja uuel kivil ei näe tule kohta.

Sinimustvalge Nõukogude Armees 1988

  Sõjaväes teenimine oli Eesti poistele Nõukogude ajal kohustuslik, kõrvalehoidmist võidi käsitleda kodumaa reetmisena, mis tõi kaasa 10 a vabadusekaotust. No eks vaimu- ja neeruhaiguse simuleerijaid ikka oli ja pääseti ka, aga kerge see polnud.

  Pildid on tehtud Nõukogude Armees 16.oktoobril 1988.a, arvatavasti on poistele pakiga sinimustvalge saadetud. Algul poseerivad lipuga eestlased ükshaaval, siis ka vennasrahvaste esindajatega.

  Kui me Eestiski ei saanud aru, mis toimub, siis seda keerulisem oli kaugelt vaadates mõista.
Tolleaegset elu iseloomustab ühe ajateenija kiri teisele, kirjutatud 30.juunil 1988.a. Kiri on leitud ühe Karlova üürikorteri kuurist koos sõdurpoiste piltidega.

      Kirjast:
   Alustangi kohe küsimusest. Mida kujutab endast Võru skautsalk e Võru Sõltumatu Noortekolonn nr 1? Olen nende ettevõtmistest üht-teist kuulnud, ent täpsemalt ei tea öelda.
...
   Tõnis Mägi laulab nüüd koos "Prohvetiga" Joel Steinfeldi ja enda religioosseid laule. Pidi olema viimase aja parim bänd.
   Peale sündmusi Eestis mind otseselt solvanud küll keegi pole, ent jutud käivad ikka ja seljataga räägitakse meist, eestlastest, ka ikka teist juttu. Seevastu olen andnud mitu "pressikonverentsi" päris kõrgel tasemel alates majoritest, lõpetades kindral-majoriga.
...
  Eesti on niivõrd muutunud, et isegi enam aru ei saa (eriti ka koju minnes), kuidas olla.
  Kõik on tuttav, samal ajal ka võõras. See on ilmselt mu enda tunnetus. Puhkust loodan peale 14. aug saada.




  1980-ndate lõpus hakati Nõukogude Armee ajateenistuse vastu välja astuma: Koguti teenistuse vastu allkirju, piketeeriti sõjakomissariaate. 1989.a oli Genf-49 liikumine, mille käigus kutsuti üles mitte sõjaväkke minema ja sõjaväepileteid ära andma.

  !989.a 10.jaanuaril ilmus ajalehes Edasi järjekordne Tartu sõjakomissari käskkiri kutsealuste arvelevõtmise kohta:

  Samas ajalehes on NLiidu sõjaväeosast saadetud grupipilt teise riigi sinimustvalge lipuga.

  1990.a  võttis ENSV Ülemnõukogu vastu seaduse "Eesti NSV elanike teenistusest NSV Liidu relvajõududes üleminekuperioodil."  Nõukogude Armeesse minemata jätmine ei olnud enam ebaseaduslik ja selle eest ei karistatud, tühistati vastavad paragrahvid ja vabastati süüdi mõistetud inimesed.
  Samas Nõukogude Liidu vastavad asutused seda seadust ei tunnistanud ja nende poolt sõjaväest kõrvalehoidjate jaht jätkus.

1990.a 7.oktoobri Edasist võib vist järeldada, et sõjaväest kõrvalehoidjate jaht on lõppenud.



  Aitäh Barbarale.

Tartu Kalakombinaadi suitsutsehhi toodangut 40 aastat tagasi

   Kui palju sellest vabalt poest osta sai, see on juba iseasi.

Sildid on kujundanud tolleaegne Tartu Kalakombinaadi kunstnik Ulve Kolk.
 Tartu Kalakombinaat likvideeriti 1.jaanuarist 1986, varad läksid kalurikolhoosile "Peipsi Kalur".

Küüditamisest veel

 Eeriku ja Maarika ema saadeti Balhaši soolakaevandusse, kus ta jäi ellu ainult selle tõttu, et laulda ja tantsida oskas.

Laulmas (aldina mehe osas) ja "Luikede järve" tantsimas (jällegi mehe osas).

 Selliste oskustega inimest tuli hoida, ta toodi kaevandusest maa peale kergemale tööle, Viiu Ettist sai ehitusbrigadir.

Plakatil: Etti kompleksbrigaad kohustub täitma kõik maja nr 2 tööd 1.detsembriks.

Tuli töötada ka eksootiliste loomadega.

 Pärast 7-aastast lahusolekut taas lastega, tõsi küll, veel Siberis.

Elleni pildikastist

 

Küüditamisest

 Need ei ole pioneerid Ivan ja Marusja, need on Siberisse küüditatud eesti lapsed õde-venda Eerik ja Maarika.

1949.a küüditamise ajal oli Eerik kolm aastat vana, Maarika poolteist. Kui äraviijad nende elukohta tulid, oli isa vangistuses ja ema teda vaatamas. Kaasa võeti lapsed tädi ja vanaemaga. Ema tuli koju, leidis tühja kodu eest, läks muidugi kohe ja nõudis, et teda lastele järgi saadetaks. Saadeti küll, aga mitte järgi.

 
Vanaema suri, kui Maarika oli neljane, tädi käis kaugel tööl, jõudis koju ainult magama. Maarika meenutas, et tädi tõi neile saabaste sees viljateri, millest keetis putru, aga vahel kästi saapad tühjaks valada ka.
Lapsed elasid iseseisvat elu, käisid kohalikus koolis, mängisid vene lastega.

Esimene aasta Eestis tagasi. Pildil Mooste kooli pinginaabriga.

Kui lapsed 1956. aastal Eestisse tagasi said, ei osanud nad eesti keelt, ka kombed olid võõrad. Esimene aasta Mooste koolis oli päris raske.

 
Elleni pildikastist.

Skulptuur

Naine pingil on sündinud 1921. aastal, see võiks olla 1950-ndate stalinistlik skulptuur.
 Pildi omanik arvas, et foto on tõenäoliselt tehtud Narvas.


Aitäh Kärdile ja Annele.

Tallinnas toodetud seebid ja kölni veed

  Kvaliteedimärgiga isegi.






  Tallinna Parfümeeria ja Toidurasvade Kombinaadil oli Tallinnas erinevatel aadressidel mitu erineva toodanguga tsehhi:
1) majapidamisseebi tsehh;
2) vigurseebi tsehh;
3) margariini tsehh;
 4) lõhnaõli tsehh.
 

Lasteseepidel oli täitsa armas kujundus.

Komplekt "Tiina" - kölni vesi ja seep.

Kölni vesi "Odor"

Kombinaadil oli oma süsteem lojaalsuse äramärkimiseks, Osta.ee-st oli võimalik 500 kombinaadi märki osta.

Täiendavalt saab veel siit lugeda:

http://telliskivimuuseum.weebly.com/telliskivi-lugu.html

Minu ja Osta.ee pildid.