Vastus telefoni paigaldamise avaldusele

Leidsin Liiva tänavalt ümbriku (vist oli prügikastist mööda läinud), kus oli sees selline blankettvastus:

1989.aastal oli täiesti lootusetu telefoni saada.
Te võite küll avaldusi anda nii palju kui tahate, aga kui ikka telefoniliine ei ole, siis telefoni ei saa. Kusjuures vastatud on täpselt kuu aja möödudes. Kujutan ette ametnikku kelle töö ongi mõttetuid avaldusi kausta panna ja kuu aja pärast (jooksul) kirju saata. Inimesed olid 20 aastat telefonijärjekorras, aga miks neid järjekordi moodustati, ei saa aru.
Kui lõpuks telefoniliinide vedamine 1990-ndate teisel poolel lahti läks, siis olid mobiilid juba kanda kinnitanud.
Aga mõnedel inimestel ikkagi olid ka varem kodus telefonid, meie kümnekonna mitmekorterilise majaga tänavajupi peal oli neid koguni kaks - mõlemad töötasid telefonisides. 

Veel 21.Juuni tänava aknaid-uksi

Minu mäletamist mööda oli 1980-ndate lõpu Tartus üksainus prillipood.

Uksel on silt "sanitaarpäev". See tähendab, et kauplus oli suletud ja tehti suurpuhastust, minu meelest oli see umbes kord kuus. Aga muidu oli kringlipood üks tore tordi- ja saiapood.

Selliste teenuste osutajad kuulusid kõik teeninduskombinaadi alla, vist oli teeninduskombinaat "Täht" . Seal töötasid õmblejad, kudujad, fotograafid, juuksurid, sukasilmade ülesvõtjad, pastaterade täitjad.Osa neist töötasid Tartu teenindusmajas Riia 4 (ehitati 1960-ndate algul).
Läheb küll teemast välja, aga panen siia ka jupikese teenindusmaja.
Esiplaanil õmbleja Linda, kellest on blogis varem juttu olnud.

"Mäng ja Kooli" vaateaknad

Leidsin kodust ühe filmirulli Tartu kaupluste vaateakendest tehtud fotodega. Andres enam ei mäletanud, kes ja mis asjaoludel palus neid pildistada, vist mingi kunstnik pidi midagi kujundama, aga igatahes praegu on põnev vaadata. Peaks olema 1980-ndate lõpu pildid. Ühed selle filmi pildid panin juba http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2013/10/sookla-tempo-ja-kauplus-taliko-viktor.html ja selle nurgamaja panin ka sinna praeguse võrdluspildiga üles http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2013/10/mang-ja-kool.html.

Enne sõda mänguasjapoeks valminud majas oli kogu nõukogude aja alumisel korrusel mänguasjade ja teisel korrusel koolikaupade kauplus. 1980-ndatel müüdi vihikupoodides ka tualettpaberit ja järjekord oli trepist alla tänavale.
Sütt keldrisse kühveldav rätikuga tädi annab pildile ajatunnetust juurde.

Vaateaknaid on eraldi pildistatud, parasjagu on kool päevakorral, ju siis on august või september.

Vaadake, millised koolikotid! Ei mingeid erksaid värve ega pilte.

Päevikud ja paberid on praegu samasugused, venekeelseid küll ei ole enam, aga arvelauda saab nüüdsel ajal vaid vanakraamipoest osta.

 Et oleks poliitiliselt korrektne - piilupart ja Lenini tsitaat.

 Nukkudel on suured hinnasildid juures - 3.25, 5.20, 5.90, ainult meditsiinitöötajad maksavad vaid 1.40. Karvased koerad maksavad 5, 8 ja 10 rubla. Üleval nurgas on grupp krokodill Genasid.

 Poiste mänguasjade aknal on ainult "Norma" autod ja nende vahel fotograafi peegeldus!

Laadapilt 1935

 Pärnu aastalaadal 1935.a tehtud pildil pikem tütarlaps on Selma või Leida, üks Eesti vanimatest kaksikutest, aga mitte keegi enam ei mäleta, kumb. Lühem tüdruk on noorem õde Elli.

Lasteaed 1936

Kõigil lastel ja ka kasvatajal on seljas ühesugused lasteaia kitlid. Poisid kannavad lühikesi pükse ja sukki.
Kahele poole külgedele on pandud hobust mängivad lapsed, nööri hoidvad tagumised jäävad üldisest grupist veidi eemale.
Kahjuks ei tea sellest pildist midagi rohkemat kui taha kirjutatud "Lasteaed kevadel 1936". Kui oletada, et lapsed pildil on 5-6-aastased, siis praegu on nad 82-83-aastased.

Lained

1920.a neiu H.Arrole saadetud kaart.

Oskan seda kommenteerida vaid 76 aastat hiljem Ivo Linna lauldud lauluga.

Lehmad 1923

Vaadake, kui väikesed lehmad! Kui veel arvestada, et 90 a tagasi olid inimesed ka palju väiksemad, siis on tegemist loomadega, kes on tänapäeva inimesele nabani. Ja Saaremaal olid lehmad veel mandri omadest väiksemad.

2 meest ja 2 lehma, pildistatud 22.märtsil 1923.a Vahil. See võib olla Vahi küla, mis piirneb Tartuga, aga võib olla ka kuskil oli Vahi talu. Tagaplaanil on korralik maja, kuigi aken on imelik, näeb välja nagu pakettaken.
Kui neid lehmi pildistati ja isegi sugupuu taha kirjutati, siis ollakse nende üle uhke, need on tõenäoliselt hoolega aretatud parimad lehmad.

Pilditagusest saan ma aru nii, et ühe lehma nimi on Kolmik ja teisel Palmi, sündinud vastavalt 1919 ja 1914 ning Palmi on Kolmiku vasikas. Kolmik on pildistamise ajal juba 9 a vana. Praegused suurfarmide rekordlehmad, kes annavad 60 liitrit piima päevas, lüpsavad vaid 2-3 aastat. 

Aga 12 aastat hiljem, 1935.a ajalehes on juba väike mure loomade suuremaks aretamise pärast: Koduloomade tõugude arendamine hiiglamõõdeteni toimub peaasjalikult hormonaalsete injektsioonide kaudu. 

See on huvitav artikkel, näiteks üks selline lõik: Inimlikus seltskonnas sureb täiesti välja külastamiste süsteem, sest igaüks võib oma sõprade ja tuttavatega kaugnägemise ja -kuulmise kaudu vestelda niipalju kui ta tahab.

 Foto on ostetud Tartu raamatuantikvariaadist ja artikkel on ajalehest Uus Sõna 15.aug 1935

TRÜ sõjalise algõpetuse kateeder 1987

Pildid on tehtud 22.02.1987. Pidulik sündmus TRÜ sõjalise algõpetuse kateedris seoses armee ja sõjalaevastiku päevaga 23.veebruaril. Kõik käib nõukaaegse rutiini järgi -pannakse lilli kodusõja kangelaste ausamba jalamile, peetakse kõnesid, antakse aukirju.
2 kuud hiljem on fosforiididemonstratsioon.

1981.a püstitatud mälestussammas August Korgile ja Aleksander Kukele, autorid E.Haggi ja R.Tomingas, Riia tänava ääres sõjalise kateedri maja ees, kus praegu on TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituut. Praegu on see monument ootamas Eesti Ajaloomuuseumi monumentaalskulptuuride pargi avamist.

August Kork 1887- 1937 oli Haaslava vallas sündinud ja Tartus koolis käinud armeekomandör, Moskva sõjaväeringkonna juhataja, sõjaväeakadeemia ülem, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige jne. Lasti maha 1937.aastal. 

Haaslava kodulehelt leidsin viite artiklile ajalehes Uus Sõna 15.aug 1935, aga internetis tuuseldades ei leidnud uudisele kinnitust, isegi sellenimelisele Stalini tütrele mitte.

Väikse Eesti suurmeestegi elu määrab juhus. August Kork õppis Nikolai Kindralstaabi Akadeemias ühel kursusel Johan Laidoneriga, on räägitud, et 1918.a algul taheti hoopis Korki Eesti sõjavägede ülemaks kutsuda. Fakt on aga see, et Kork nimetati 14.dets 1918 Eesti Töörahva Kommuuni sõjalise valitsuse konsultandiks ja oli veebr-juuni 1919 Punase Eesti armee staabiülem.
Tsiteerides militaarnetti::
Ühel intervjuul aastal 1937 ... ütles kindral Soots selle seiga kohta järgmist.
"Tundsin Korki üsna hästi. Ta oli otse sädelevalt andekas. Ta pole kunagi olnud kommunist, sest ta oli selleks liiga tark. Ta oli puhtakujuline karjäärisõjamees, rohkem pedagoog kui operatiivohvitser ja talle oli valitsusvorm ebatähtis: tähtis temale oli normaalne karjäär. Eesti oludes ei näinud ta kuigi suuri karjäärivõimalusi ja seepärast suhtus ta leigelt "kodumaa kutsesse" mitte aga vaenulikult. Ka üks "baaba"(eit) mängis vist oma osa selles, et Kork jäi bolshevike kampa. Ühele Eesti sõjaväe esindajale on Kork üsna avameelselt ütelnud, et ta oma "tollast otsust" kahjatseb."" "

Aleksander Kukk 1886-1932 oli samuti Tartu lähedal sündinud ja Tartus koolis käinud armeekomandör, sõjaväeluure ohvitser. Õppis samas Nikolajevi akadeemias, kus Kork ja Laidonergi. Oli Eestimaa Punaarmee operatiivosakonna ülem, osales Vabadussõjas punaarmee poolel, oli 1919.a 16.-18.sept Pihkvas toimunud Eesti - Nõukogude Liidu vaherahu läbirääkimistel Venemaa sõjaline nõuandja. Pärast Vabadussõda Nõukogude-Poola sõjas armee juhataja, nõukogude sõjaväeluure informatsioonilis-statistilise osakonna rajaja.

Klassi seinalt paistab stend Eesti vabastamise lahingutest 1944.aastal.
Sõjaline õpetus TRÜ-s oli üks kord nädalas terve päev, poisse innustas sellest osa võtma vaid teadmine, et siis ei pea kaheks aastaks Nõukogude Armeesse minema, piisab suvisest sõjaväelaagrist.
Tüdrukud selles majas ei käinud, neile õpetati meditsiini, leitnanditeks said kõik.

Sõjalist õpetust on tudengitele tublilt antud, aukirju on palju.
Sõjalises juhtunu kohta liikus ülikoolis palju anekdoote.
Kaks füüsikatudengite lugu:
Loengus räägiti mürsu trajektoorist.
Üliõpilane: "Aga kui kahur külili keerata, siis saab ümber nurga ka lasta."
Õppejõud::"Põhimõtteliselt on see võimalik, aga meil, Nõukogude Liidus ei kasutata."

Õppejõud selgitas aatompommi ehitust: "... tuum ja elektronid selle ümber."
Üliõpilane: "Aga mis tuuma ja elektronide vahel on?"
Õppejõud: "Õhk muidugi." 

Pidulikust koosolekust võtab osa ka prorektor Ants Kallikorm.

TRÜ sõjalise algõpetuse kateedri töökas kollektiiv. Sein on täis plakateid pealkirja all Nõukogude rahva ja tema relvastatud jõudude ajalooline kangelastegu.

Puuderohke Tartu

Uskumatult palju puid! Esiplaanil on Riia tänav, 2 sõidusuunda, puud ja hekk keskel, tänava otsast, turuhoone eest paistab väike punastest tellistest maja (oli veel 1970-ndate lõpus), praegu on sellel kohal kaubamaja, õigemini selle Riia t ülekäigu juures olev nurk. Vasakult paistavad varemed, aga kaarsild on juba olemas. Kaarsild ehitati 1957-1959, umbes sel ajal võikski pilt olla tehtud või mõni aasta hiljem. Aga ikkagi on üllatav, kui palju puid pärast sõda varemete asemele istutati!

Tiina pildikastist

 Käisin kohapeal uurimas ja avastasin, et kõnnitee kõrval on kohati praegugi veel kaks rida puid. Pildistasin trepi juurest nõlva pealt, aga kõrgus jäi madalaks. Kas must-valge pilt võiks olla tehtud Riia 10 aknast?

Tasside lood

Käisin Eesti Keraamikute Liidu 80 tassi näitusel. Mulle meeldisid need tassid väga, aga tassidest veel rohkem meeldisid mulle tasside lood, millest nelja tahaksin teiegagi jagada.

Täikontroll

Täikontroll Laiuse algkoolis. Kontrollijad, punase ristiga lint käe ümber,  on sanitaarsalklased, tänapäeva mõistes õpilased, kes käivad meditsiiniringis. Võiks olla kuuekümnendad. Sel ajal kontrolliti koolis veel jalgade ja kõrvade puhtust, küünte pikkust, juuste pikkust -  kindlasti oli veel midagi, mis praegu meelde ei tule.

Haigla

Paul on tulnud Tartusse haiglapalatisse oma haiget abikaasat vaatama. Foto on ilus ja kvaliteetne, aga ikka on pildile fotopomm pääsenud - tagant voodist vaatab üle ääre mees või naine. Tähelepanu väärib ka palati interjöör voodite kohal olevate märkmetega, külastaja kannab valget kitlit, haiged on reformpõhjaga raudvoodites, mis olid kõikjal haiglavooditeks peaaegu sajandivahetuseni. (Kui 1990.a oli minu ravimiseks tarvis jalad kõrgemale tõsta, siis läks arst ehitusplatsile ja tõi kummagi jalgadepoolse voodijala alla 3 tellist)
Ma ei tea, millises Tartu haiglas see foto tehtud on, aga aeg võiks olla 1960-ndad.

See on eestiaegne haavakliiniku pilt. See kliinik avati Toomel 1875.a.

Dr Vaineri tütre sõnul oli Tartu I Haavakliinikus Toomemäel 1950-ndatel ainult 2 hiigelsuurt palatit - septilistele ja aseptilistele haigetele. Vainerid elasid haiglahoone 2.korrusel. Köögis oli kraan, aga pesemisvõimalust polnud, ema valvas hoolikalt, et käidaks pesemas hoone kaugemas, aseptiliste tiivas. Tütar mäletab, et isa aeti mitu korda nädalas 3 paiku öösel üles opereerima ja isa läks alati.

 

 Nendel kahel pildil on tähelepanu keskpunktis legendaarne sanitar, Kalju ei mäletanud kahjuks tema nime.

Haigla töötajate grupipilt Toomel Ernst Bergmanni mälestussamba juures, sanitari lillevanikuga kaunistatud valge tugitooli kõrval istub vist professor Artur Linkberg.

Pildid Kalju ja Väino albumitest