06 oktoober 2018

Kool 1947


1947.a koolis. Sõda lõppes kaks aastat tagasi, on aeg jälle normaalselt elada. Aga kuidas elada normaalselt, kui õpetajatele antakse sellised suunised nagu allpool tsiteeritud 1947.a Nõukogude Õpetajas? Ei kadesta tolleaegseid õpetajaid.

  1947.a 1.- 6. klass ja õpetajad. Kooli kahjuks ei tea, võiks olla Kiviõli kandis.

Aastatel 1946-1950 lahkus ise või sunniti koolidest lahkuma 4176 õpetajat. (EKP esimese sekretäri J.Käbini aruande järgi).

Kes tulid asemele?
 Andmed 1944-1949:
1) ilma erihariduseta õpetajad (keskkooli lõpetanud või ka lõpetamata keskharidusega, arv pole teada;
2) Eesti pedagoogiliste õppeasutuste või nendega seotud õppeasutuste lõpetanud -  kokku 930
 (neist õpetajate seminaride lõpetanud - 446, õpetajate instituutide lõpetanud alates 1947.aastast - 303, pedagoogiliste klasside lõpetanud - 100, TRÜ lõpetanud - 81);
3) NSVLiidust Eestisse tulnud õpetajad - 1179.

Info: Anu Raudsepp "Keskkooliõpetajate koolitamine sõjajärgses Tartu Riiklikus Ülikoolis".

Sama kooli 6. klass ja õpetajad.
Pilt on tehtud märtsis, veel 2 kuud ja enamus neist lastest on oma koolitarkuse portsu kogu eluks kätte saanud.

Möödunud õppeaasta kokkuvõtted ja eeloleva 1947./ 48  õppeaasta ülesanded ENSV haridusministri sm. A.Raua ettekanne ülevabariigilisel haridustööliste nõupidamisel 23. augustil 1947. a.

Eelolev õppeaasta seab meie koolide direktorite ette terve rea edasilükkamatuid ülesandeid , millede otsustavast ja operatiivsest lahendamisest sõltub meie koolide õppe- ja kasvatustöö taseme edasine tõus.
Esimene ülesanne kõigil koolidirektoreil on oma õpetajas kollektiivi teadvusse viia arusaamine sellest, et kooli ülesandeks on kommunistlikult kasvatada julge, oma ülesannete õigsuses veendunud ja takistusi mittekartev noorus . Järjekindlalt tuleb rõhutada ja nõuda, et käesoleval momendil on meie esmaseks ülesandeks õpilaste ideelis-poliitiline kasvatamine, mis peab läbima punase joonena kogu meie pedagoogilist tegevust. Meie ülesandeks on tõsta õpetajate ideoloogilis-poliitilist silmaringi ja kõigiti hoolitseda selle eest, et paraneks õpilaste kommunistlik kasvatamine .
Selleks tuleb direktoril järjekindlalt jälgida, et temale allutatud õpetajad täidaksid hästi kõiki nõukogude eesrindliku pedagoogika nõudeid, et oleks üheks tervikuks sulanud kõigis tundides õpetus ja kasvatus, et põhjalike teadmistega koos antaks õpilastele ka järjekindel vaadete ja veendumuste süsteem ja kujundataks selle kaudu kommunistliku maailmavaate alused.
 Teine ülesanne, mille lahendamine sõltub koolidirektorist, on nõukogude patriotismi õige olemuse selgitamine ja kasvatamine. On vaja teravasti vahet teha kodanliku patriotismi ja nõukogude patriotismi vahel ja selgesti näidata, milles seisneb nõukoguliku rahvusliku uhkuse olemus. Meie õpetajad ei selgita õpilastele küllaldase selgusega seda seltsimees Stalini põhiväidet, et nõukogude patriotismis on harmooniliselt ühendatud rahvuslikud traditsioonid ja kõigi Nõukogude Liidu töötajate ühised elulised huvid.
Õppe- ja kasvatusasutiste töö parandamine sõltub tunduval määral juhtimisest ja kontrollimisest maakondade ja linnade haridusosakondade poolt .Maakonna ja linna haridusosakonna ülesandeks on teostada konkreetset ja operatiivset kontrolli koolide ja õpetajate töö alal. Iga inspekteerimine, kontrollimine peab lähtuma kindlast eesmärgist ja kindlaist ülesandeist ning peab toimuma vastava plaani alusel. Koolide ja lasteasutiste inspekteerimine võib toimuda kas frontaalselt või temaatiliselt. Temaatiline inspekteerimine seisneb selles, et uuritakse ühe või teise õppeaine õpetamist, või siis mingisuguse pedagoogilise ja metoodilise ülesande täitmist, õpilas- ja pioneeriorganisatsioonide tegevust koolis, klassi- ja koolivälist tööd jne.

Ja samas vaimus edasi...


Nõukogude Õpetaja, 29.august 1947

29 september 2018

Raadi lennuväljast


„Tartu oli nõukaajal sõjalennuvälja tõttu kinnine linn,” jutustas Voolaid, „ning välismaalasi lubati sinna harva. Ükskord siiski saabus ülikooli Poola delegatsioon, kes toodi ka uut füüsikahoonet vaatama. Ekskursiooni ajal sattusime maja katusele, kust avanes hea vaade Tartule, muuhulgas nägime sõjalennukite sabasid Raadil. Küsisin poolakatelt, kas nad lennukeid näevad. Nemad vastasid, et näevad küll, misjärel seletasin, et tegu on silmapettega, kuna Tartus pole lennuvälja. Algul panid välismaalased mu juttu imeks, kuid said peagi asjast aru ja kinnitasid, et tõesti, kui hoolega vaadata, ei näe ka nemad mingeid lennukeid.”

Henn Voolaid

Raadi lennuväljal baseerus kaks erinevat väeosa: kaugpommituslennukid juhtimisega Tartust, nimega Berliini polk ja transpordilennukid juhtimisega Panevežisest, nimega Minski polk.



Šassii on väljas, TU-16 Raadi lennuväljale maandumas. TU-16 lennukid kandsid kõhu all tuumalõhkepeaga rakette. Õppuste ajal olid samasugused (rohelise, mitte punase otsaga), kuid ilma tuumalaenguta raketid.

  Tartus ja Tartu ümbruses elab palju endisi sõjalendureid. 
  Küsisin ühe lenduri käest, miks ta hakkas pommituslenduriks. Ta ütles, et elas ühes Valgevene külas, tal olid vanad vanemad ja isa kartis, et ei jõua pojale haridust anda, et sureb enne ära. Soovitas siis pojale, et astu sõjakooli, seal on ülalpidamine tasuta. Pärast keskkooli marssis poiss sõjakomissariaati ja ütles, et tahab sõjaväelaseks hakata, küsiti vastu, kas ta lenduriks tahab. Poiss ei olnud lennukit lähedalt näinudki, lendamisest rääkimata, aga noogutas. Saadeti med. komisjoni ja öeldi, et kui lenduri tervist ei ole, siis otsime mingit muud õpet, tankistiks näiteks. Aga sai lendur ja pärast kooli lõppu suunati Tartusse. Viie aasta pärast, kui Tartust juba naine leitud ja lapsedki sündinud, suunati Kaug-Itta. Kaheksa aastat hiljem, kui erru läks, tuli Eestisse äia-ämma juurde tagasi. Pommitamist ei seostanud ta tapmisega, see oli tema jaoks elukutse nagu iga teinegi.



28 september 2018

Veel aabitsatest

  Eelmise aabitsapostituse, siin, peale ütlesid mõned minu tuttavad, et aabitsad ei ole ilukirjandus ja ongi nõmedad.
Ei ole nii. On ka väga häid aabitsaid.
Panen siia võrdluseks lehekülgi kolmest aabitsast:
*2018.a ilmunud Avita kirjastuse aabits - tänapäevane, huvitav, vaimukas, juttudel ootamatu püänt, Heiki Vilepi nauditavad luuletused, Ott Valliku toredad illustratsioonid, autorid Pille Arnek, Ly Kriiska, Kärt Normann, Silvia Soro.


*Leelo Tungla ja Ene Hiiepuu ajatu aabits Edgar Valteri illustratsioonidega, juba 20 aastat kõige enam kasutusel. Endiselt tore. Avita kirjastus.



*Minu eelmise aabitsapostituse peategelane Öökull Öösikese aabits, autorid Linda Tross ja Ülle Kaasik - 2015.a tundmatu kirjastuse Skriibus poolt välja antud - häbi ja piinlik nii lugeda kui ka illustratsioone vaadata.


Ma ei kirjuta, milline leht millisest aabitsast pärit on, see on kaugelt näha.

Kõigis kolmes aabitsas on juttu elukutsetest, laste käest küsitakse alati, kelleks nad saada tahavad ja naerdakse nende vastuste peale.


Aabitsates on juttu ka konnast ja printsist, kuid väga erinevalt.


Seenelkäik.



Suhtumine vanaemasse.


Liiklus.


Aabitsateema on minuga ka tänases Tartu Postimehes.

22 september 2018

"Oh sa issand...!" , 1967

  Nagu Märt Avandi ja Ott Sepp, on Eestis olnud mitmeid rahva hulgas populaarseid koomikutepaare. Üks neist oli Ervin Abel ja Jaanus Orgulas. Mõni aeg hiljem hakkas Ervin Abel nalja tegema Sulev Nõmmikuga.


   Etendus 23.märtsil 1967.

"Oh sa issand...!" oli järg estraadikavale "Terekest kah!", mis oli inspireeritud 1954.a Kulno Süvalepa lavastatud "Kevade" etendusest Tallinna Draamateatris, see oli järg Tootsi ja Kiire elust tänapäeval. Teksti autor Romulus Tiitus.

Naljategijate paar Ervin Abel ja Jaanus Orgulas, Kiir ja Toots etendasid kultuurimajades "Oh sa issanda.." nimelist estraadilugu 450 korda. Ise ei ole seda laval näinud, aga lapsena kuulasin tihti koos pinginaabriga samanimelist plaati.


Seda saab praegu kuulata siit. Plaat on aastast 1971.

 Ervin Abel Kiirena ja Jaanus Orgulas Tootsina olid rahva seas ülipopulaarsed. Muidugi tüütas nii palju etendusi näitlejaid ära, aga Jaanus Orgulas on öelnud, et kui tol ajal oli näitleja palk teatris 100 rubla, siis nemad said filharmooniast estraadietenduste eest 750 rubla kuus. Lisaks pidas iga kolhoosi esimees oma aukohuseks pärast kultuurimajas toimunud etendust teatritruppi saunatada ja kostitada.

Tootsi ja Kiire teemadel on veel estraadilavastusi kirjutatud, näiteks Priit Aimla “Kasutage Karu teenet” ja Uno Laht “Maailm vestitaskus ehk räim tomatis”, kuid kahe esimese tüki tormilise eduni need ei jõudnud.



13 september 2018

Laev "Taara" Värskas 1931


  27. jaanuaril 1919 asutati merejõudude juhataja Johan Pitka käsul Peipsi järve suurtükilaevade  divisjon, hilisem Peipsi Sõjalaevastiku divisjon, kuhu kuulus algul 3 laeva: Taara, Uku ja Vanemuine.

Rahu ajal sai Taarast tavaline reisilaev.

Vikipeediast:

Laeva andmed:

  • Ehitaja: Soome Warkhausi tehas
  • Veeväljasurve: 160 t
  • Pikkus: 37 m
  • Laius: 6 m
  • Süvis: 1,5 m
  • Relvastus: 3 75 mm kahurit
  • Jõuallikas: 2 aurumasinat koguvõimsusega 250 hj
  • Kiirus: 10 sõlme
  • Meeskond: 32 meest, sealhulgas 3 ohvitseri



Laevade viimased reisid. "Torm" ja "Taara" tegid viimase reisi ja neid oodati Tartu tagasi esmaspäeva õhtuks. Üks laevadest oli kinni jäänud Piirisaare juures, kuid teine laev tuli appi ja nii pääsesid laevad Emajõkke. ... Nüüd on Emajõgi kinnikülmumas ka linna kohalt. ... Pühapäeval tõi puksiir veel ülevalt poolt Emajõge mööda alla kaks puulotja. Kõik Tartu sadama laevad on juba sadamas, peale riigi laeva, mis korjab tuleboisid.
...
 Postimees, 22.11.1932


"Taara" sõidab kolmapäeval Mustveesse. Kuna jääolud paranenud, sõidab kolmapäeva hommikul kell 8 aurik välja. Mustveest siirdub ta Piirisaarde ja sealt jõutakse neljapäeva õhtuks Tartusse. 

 Postimees, 23.11.1932


Osta.ee-s müüdi "Taarast" sellist pilti. Huvitav, kas need inimesed mahtusid sinna kõik ära.

Laevad sõidavad veel Peipsile. Sõiduplaani alusel on laevade liiklemine Emajõel ja Peipsil lõppenud. Emajõe ülemjooksul leidub kuni Kärevereni jääd, mille tõttu reisijatelaeval võimatu läbi pääseda. Peipsile on tee jäävaba ja aurik "Taara" teostab üksikuid reise niikaua kui võimalik.  

 Postimees, 27.11.1932

Aga 1913.a oli "Taara" nimi hoopis "Tsarevitš Aleksei".

Pärit siit.


04 september 2018

Ammende villa ja sõdur, 1920-ndad

Ammende villa pilt, esimesel pilgul ei midagi huvitavat. 


Aga siis leidsin alt servast sõjamehe.

Kiiver peas ja täägiga püss seljas.

1927.a kolisid Ammended Saksamaale, hoone ostis Pärnu linn, rentnik pidas siin suvekasiinot. 1940.a läks villa Vene sõjaväele, Saksa ajal oli villas ohvitseride kasiino.

Digari arhiivis olev samasugune kaart on saadetud preili Lipingule jõuluks, postitempel on üsna katkine, aga tundub 1929. 

Kas sõdur on pildil juhuslikult või villa juures valves? Riietuse järgi on suvi läbi.



02 september 2018

Öökull Öösikese AABITS, 2015

  Eile oli esimene koolipäev. Minu tütretütar ja pojapoeg läksid esimesse klassi. Lastele anti uued aabitsad. Aabits on Eestimaal alati püha raamat olnud, luuletusi, lugusid ja pilte oma aabitsast mäletavad inimesed surmani.

 Täna vaatasin ühte aabitsasse sisse.


  See oli õudne.
  MA EI TAHA, ET MINU LAPSELAPS SELLISEST AABITSAST ÕPIKS!!!
  Luuletused olme- ja juhuluule tasemel, täis stampväljendeid ja kitši, juttudes 60- aastaste inimeste kulunud käibenaljad ja käibefraasid, kirjanduslik tase täiesti olematu. Kõik kokku mõttetu ja igav.
  Illustratsioonid on tekstile vastavad - abitud ja fantaasiavaesed. 

  Oma väidete tõenduseks skännisin mõned leheküljed:


Tegin veel ühe aabitsateema postituse, siin. Võrdlesin seda aabitsat teemapõhiselt 2018. ja 1998.a aabitsatega.