Vesine Tartu

Olen umbes aasta oodanud nende piltidega, et tuleks suur sadu, saaks 1970-ndate teise poole Tartu pildid 

välja käia. Täna juba oli nii palju lootust, et otsisin pildid uuesti välja, aga õhtupoole jäi vihm järele. Sadevee ärajuhtimise süsteeme on ka vahepeal juurde ehitatud, nii et sellist olukorda loodetavasti Tartus enam ei tule.

Mäletan, kui Tartusse need kollased linnaliinibussid tulid, see oli kuskil 1970-nda paiku.. Enam-vähem korraga vahetati kõik linnabussid uute vastu, küll nad olid ikka ilusad!

Kas see on Anne tänava algus?

 Majade vahelt paistab plekkgaraažide linnak.

Paremal servas on Nõukogude Armee sõdur. 1.Mai (Raatuse) tänavas võis neid kõige rohkem näha, sest tänava lõpus, seal, kus praegugi, oli sissepääs sõjaväeossa

Veel vesist Annelinna Anne tänavast ja 6.keskkooli (vene kooli) juurest.

Rändpunalipu üleandmise slaidid

Nende piltide juures tegin ma kõvasti detektiivitööd.
Käisin Tartu taaskasutuskeskuses. Seal olid ühele riiulile müügiks välja pandud slaidiraamid ja -karbid. Kümmekond slaidi, mis olid karpidesse jäänud, olid visatud lahtiselt riiulile laiali, müügiartikliks olid ikkagi tühjad raamid. Korjasin diapositiivid kokku ja skännisin kodus sisse. Kõige rohkem üllatas mind allolev publiku pilt - korjan üles mingid suvalised äravisatud slaidid ja seal peal on minu ülikoolikaaslased, neli tuttavat nägu, laiemale publikule on tuttav Kalev Kesküla.
Selle pildi järgi sai määrata ürituse toimumise aega - see pidi olema vahemikus 1978-1983.

Panin pildi üles kursuse listi, aga keegi ei osanud midagi arvata peale selle, et ju see mingi teatrikülastajate konverents oli. Aga mis konverents, kui laval vehitakse punalipuga?
Teatrikülastajate konverentsid toimusid kaks korda aastas, septembris ja märtsis ja olid hästi populaarsed, filoloogidel käis hea tooni juurde neil osaleda.
Konverentsi kõige põnevamad osad olid küsimused - vastused ja katkendid uutest etendustest.
Kahjuks ei ole kirjandusmuuseumis mitte ühtegi konverentsi salvestust, on ainult üks Kaarel Irdi kõne.

Edasi kasutasin teatriteadlasest sõbra abi. Tema arutles umbes nii, et see inimene töötas teatris sellest aastast selle aastani, teine sellest selleni, kolmas... jne ning pakkus aastaarvuks 1979, lisades juurde, et sel aastal oli Kaarel Irdi 70.sünnipäev ja võib-olla oli sellega seoses mingi üritus.

Lava peal seisavad laulja-tantsija Nieves Lepp, draamanäitleja ja veidi ka laulja Merle Talvik, laulja Silvi Wrait, tundmatu, üks kontsertmeister, koormeister Tiiu Otsus, koreograaf-lavastaja Vassili Medvedjev?,
kirjandusala juhataja muusika- ja noodikirjanduse alal Viktor Samoilov, Kaarel Ird, ooperisolist Maimu Krinal, tundmatu, tantsija Marek Nepomjaštšii, dirigent-koormeister Valdeko Viru, solist Endel Aimre, draamanäitleja Arnold Kasuk, tundmatud, serval ooperisolist Endel Ani.

Tumedate kulmude ja halli lipsuga on tolleaegne NLKP Tartu Linnakomitee I sekretär Indrek Toome.

Lipu annab Irdile üle Johannes Lott, kes oli 1978.aastani olnud 9 aastat Indrek Toome eelkäija parteisekretäri kohal, aga siin juba kultuuriministri rollis. (Kui Lott Tartust Tallinnase ministriks läks, öeldi, et Tartu võitis ja kultuur kaotas.)

Sama seltskond laval, aga nüüd juba lipuga.

Kõik lähevad lavalt ära, Ird üksi lipuga maadlemas.

Veerisin lipul olevaid tähti nii- ja naapidi ja jõudsin järeldusele, et see on üleliiduline rändpunalipp.
Ja lõpuks leidsin 1979. a 7.märtsi ajalehest Edasi väikse nupukese:

Aga kätte anti rändpunalipp tõenäoliselt teatrikülastajate konverentsil teatrikuu märtsi lõpus. Kui oleks välja kuulutatud mingi lipuandmise üritus, vaevalt et siis rahvast oleks olnud.

1979.a 7.märtsi ajalehe esilehel oli ka pikem lugu "Vanemuise" teatrist.

Vastus telefoni paigaldamise avaldusele

Leidsin Liiva tänavalt ümbriku (vist oli prügikastist mööda läinud), kus oli sees selline blankettvastus:

1989.aastal oli täiesti lootusetu telefoni saada.
Te võite küll avaldusi anda nii palju kui tahate, aga kui ikka telefoniliine ei ole, siis telefoni ei saa. Kusjuures vastatud on täpselt kuu aja möödudes. Kujutan ette ametnikku kelle töö ongi mõttetuid avaldusi kausta panna ja kuu aja pärast (jooksul) kirju saata. Inimesed olid 20 aastat telefonijärjekorras, aga miks neid järjekordi moodustati, ei saa aru.
Kui lõpuks telefoniliinide vedamine 1990-ndate teisel poolel lahti läks, siis olid mobiilid juba kanda kinnitanud.
Aga mõnedel inimestel ikkagi olid ka varem kodus telefonid, meie kümnekonna mitmekorterilise majaga tänavajupi peal oli neid koguni kaks - mõlemad töötasid telefonisides. 

Veel 21.Juuni tänava aknaid-uksi

Minu mäletamist mööda oli 1980-ndate lõpu Tartus üksainus prillipood.

Uksel on silt "sanitaarpäev". See tähendab, et kauplus oli suletud ja tehti suurpuhastust, minu meelest oli see umbes kord kuus. Aga muidu oli kringlipood üks tore tordi- ja saiapood.

Selliste teenuste osutajad kuulusid kõik teeninduskombinaadi alla, vist oli teeninduskombinaat "Täht" . Seal töötasid õmblejad, kudujad, fotograafid, juuksurid, sukasilmade ülesvõtjad, pastaterade täitjad.Osa neist töötasid Tartu teenindusmajas Riia 4 (ehitati 1960-ndate algul).
Läheb küll teemast välja, aga panen siia ka jupikese teenindusmaja.
Esiplaanil õmbleja Linda, kellest on blogis varem juttu olnud.

"Mäng ja Kooli" vaateaknad

Leidsin kodust ühe filmirulli Tartu kaupluste vaateakendest tehtud fotodega. Andres enam ei mäletanud, kes ja mis asjaoludel palus neid pildistada, vist mingi kunstnik pidi midagi kujundama, aga igatahes praegu on põnev vaadata. Peaks olema 1980-ndate lõpu pildid. Ühed selle filmi pildid panin juba http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2013/10/sookla-tempo-ja-kauplus-taliko-viktor.html ja selle nurgamaja panin ka sinna praeguse võrdluspildiga üles http://suurjalutuskaik.blogspot.com/2013/10/mang-ja-kool.html.

Enne sõda mänguasjapoeks valminud majas oli kogu nõukogude aja alumisel korrusel mänguasjade ja teisel korrusel koolikaupade kauplus. 1980-ndatel müüdi vihikupoodides ka tualettpaberit ja järjekord oli trepist alla tänavale.
Sütt keldrisse kühveldav rätikuga tädi annab pildile ajatunnetust juurde.

Vaateaknaid on eraldi pildistatud, parasjagu on kool päevakorral, ju siis on august või september.

Vaadake, millised koolikotid! Ei mingeid erksaid värve ega pilte.

Päevikud ja paberid on praegu samasugused, venekeelseid küll ei ole enam, aga arvelauda saab nüüdsel ajal vaid vanakraamipoest osta.

 Et oleks poliitiliselt korrektne - piilupart ja Lenini tsitaat.

 Nukkudel on suured hinnasildid juures - 3.25, 5.20, 5.90, ainult meditsiinitöötajad maksavad vaid 1.40. Karvased koerad maksavad 5, 8 ja 10 rubla. Üleval nurgas on grupp krokodill Genasid.

 Poiste mänguasjade aknal on ainult "Norma" autod ja nende vahel fotograafi peegeldus!

Laadapilt 1935

 Pärnu aastalaadal 1935.a tehtud pildil pikem tütarlaps on Selma või Leida, üks Eesti vanimatest kaksikutest, aga mitte keegi enam ei mäleta, kumb. Lühem tüdruk on noorem õde Elli.

Lasteaed 1936

Kõigil lastel ja ka kasvatajal on seljas ühesugused lasteaia kitlid. Poisid kannavad lühikesi pükse ja sukki.
Kahele poole külgedele on pandud hobust mängivad lapsed, nööri hoidvad tagumised jäävad üldisest grupist veidi eemale.
Kahjuks ei tea sellest pildist midagi rohkemat kui taha kirjutatud "Lasteaed kevadel 1936". Kui oletada, et lapsed pildil on 5-6-aastased, siis praegu on nad 82-83-aastased.