Närimiskummist NSV Liidus

 Ametlikult suhtuti Nõukogude Liidus närimiskummisse väga halvasti, see oli jällegi üks tervistkahjustav kapitalistide veidrus, mis nõukogude inimesele ei sobi. Turismiga imbus ikkagi ka nõukogudemaale närimiskummi ja väga paljud olid seda väikse tükikese maitsta saanud.

 1975.a märtsi algul saabusid NLiitu Kanada jäähokijuuniorid, et pidada kolme erineva klubiga 5 hokimatši. Kanadalaste suursponsor oli Wrigley kompanii, kaasas olid ka sponsorite esindajad ja ohtralt nätsu tasuta jagamiseks. Kahel esimesel matšil visati nätsu tribüünidele publiku hulka. Kolmandaks matšiks oli see info juba rahva seas levinud, palju inimesi oli nätsu pärast tulnud, eriti lapsi, kelle pilet maksis ainult 10 kopikat (täiskasvanu pilet oli 60 kopikat). 

  10.märtsil toimus 4 väljapääsuga Sokolniki staadionil kolmas võistlus, pealtvaatajaid oli 4,5 tuhat. Juba enne mängu lõppu hakkasid kanadalased pealtvaatajatele nätsu jagama, tribüünil levis kuuldus, et kagusuunalise metroopoolse väljapääsu taga, kus on kanadalaste bussid, jagatakse veel nätsu. Teine versioon on, et nätsupakid visati rõdule, kus fännid tunglesid ja osa kukkus põrandale, kuhu rahvas ühe väljapääsu kaudu üritas pääseda. Kui rahvamass selle väljapääsu poole suundus, selgus, et see on lukus, ka oli purjus elektrik kustutanud enneaegselt valgustuse, keegi midagi ei näinud, tagant surus rahvas peale, 21 inimest sai surma, neist 13 last, 25 vigastada.

 Spordipalee direktor, kohalik miilitsaülem ja siseasjade osakonna ülem mõisteti kohtus 3 aastaks vangi, tegelikult vabanesid kõik sama aasta detsembris, direktor sai Lužniki spordipalee direktoriks.

 Nõukogude ajal püüti selliseid asju saladuses hoida, 10. märtsil 2013. aastal pandi Sokolniki staadioni seinale mälestusplaat hukkunutele.

  See ei tohi korduda! Selles kohas hukkus 10.märtsil 1975. aastal traagiliste sündmuste tulemusel 21 inimest. Helge mälestus!

1975.a toimunud Sokolniki tragöödia viis NLKP poliitbüroo otsuseni, et tuleb ise hakata närimiskummi tootma, et turistiderikka 1980.a olümpiamängude ajal ei oleks näts asi, mille pärast nõukogude inimene arust ära läheb.

Doni-äärse Rostovi "Oota, sa!" nätsupaber.                    Hilisem analoogiline Leningradi tehase toode.

1976.aastal alustati Jerevanis importliinil nätsutootmist, järgmine liin käivitati Doni-äärse Rostovi makaronivabrikus. Toodeti kahte nimetust "Närimiskumm" ja "Oota, sa!", vastavalt puuvilja ja piparmündi maitsega.

  Ülemistel on toote nimetus närimiskummi, alumistel juba näts.

 

1977-78 avati närimiskummi liin Tallinnas Kalevi kommivabrikus, kasutati iiriskommide tootmisliini.

 

  1979.a seoses olümpiamängudega osteti Kalevile Lääne-Saksamaalt nätsutootmise automaatliinid, nätsu toodeti nüüd õhukeste lehtedena, 5 lehte pakis.

 

 

1980.a  juulis-augustis hakati ka Moskva kondiitrivabrikus "Rot Front" 4 sorti nätsu tootma: piparmündi, apelsini, maasika, kohvi ja veidi aja pärast ka vaarika. Põhimõtteliselt sama, mis Kalevis.

1980-ndate teises pooles hakati Kalevis valmistama piparmündi-, metsmaasika- ja koolatäidisega nätsupadjakesi. 

1990-ndate alguses imporditi Venemaale ja endistesse liiduvabariikidesse nii palju muu maailma nätsu, et kohalik nätsutööstus lakkas olemast. Kalev lõpetas nätsutootmise 2004. aastal.

Internetis liigub ringi lugu Kalevi varasematest nätsukatsetustest, siin.