Janka Kupala "Poiss ja lendur" 1953

 Mind on alati huvitanud, millega asendati pärast sõda Eesti lastekirjandus, siin on üks valgevene kirjaniku lasteraamat, mis ilmus eesti keeles 1953. aastal. Mõeldud eelkooliealistele lastele.

Selle raamatu värsid on kirjutatud 1935. aastal, venekeelse piltidega lasteraamatuna ilmusid need 9 aastat pärast autori surma, 1951. aastal.

Antud raamatu kohta on kõlavalt öeldud, et teos annab väga edukalt edasi nõukogude aja laste kangelasromantilisi hobisid ja püüdlusi.

 

Seda luuletust armastas lapsepõlves väga Maa esimene kosmonaut - Juri Alekseevitš Gagarin. Ja võib-olla just see mõjutas tema valikut saada piloodiks. Nimelt külastas Juri Gagarini ema 1971.a mais Minskit ja käis seal ka Janka Kupala muuseumis. Seal meenus emale, et varases lapsepõlves oli Jurale see luuletus meeldinud. 

 

"Poisile ja lendurile" on 1942.a  ka järg kirjutatud "Poiss ja lendur sõjas". Poiss on suureks kasvanud ja ta unistab endiselt piloot olemisest, aga nüüd selleks, et fašistlikele sissetungijatele tehtud kurja eest kätte maksta.   

 

Raamatu pildid on joonistanud juudi rahvusest nõukogude kunstnik David Haikin, kes on illustreerinud umbes 200 lasteraamatut. Haikini teisi raamatuillustratsioone saab vaadata siit:

 

 

 

 

 

 Janka Kupala 1882-1942 oli Valgevene kirjanik, kodanikunimega Ivan Daminikavič Łucevič.

Pseudonüüm on tuletatud valgevenekeelsest jaaniööst ja Ivani vastest Janka. Valgevene uskumuse kohaselt ootab jaaniööl sõnajalaõie leidnud inimest nii vaimne kui ka materiaalne rikkus. Janka Kupala tahtis olla oma lugejatele sõnajalaõieks.

Janka Kupala

1908-1942 ilmus Janka Kupalalt 10 luulekogu, poeeme ja näidendeid. Lastele kirjutatut ei ole väga palju. Kupala tekstid on alati mitut moodi tõlgendatavad, sellest ka pidevad pahandused nii tsaari- kui ka nõukogude võimuga. Arvatakse, et ta juhtis ka põrandaalust Valgevene vabastajate liitu.

1937. aastast oli Kupala jälle võimudega pahuksis, kuid juba 1939. aastal autasustati luuletajat Lenini ordeniga ja 1941. aastal NSV Liidu kirjanduse 1. järgu riikliku preemiaga ehk Stalini preemiaga. Viimase vääriliseks tunnistati kogumik "Südamest" (1940).

Samas on kahtlus, et autasude väljaandmise tegelik põhjus oli 23. augustil 1939 allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungi pakt koos Ida-Euroopa jagamise salaprotokolliga. Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alad pidid paari kuuga saama NSV Liidu osaks. Kirjanike hävitamise korraldus asendati kiiresti Lääne-Valgevene elanikkonnale suunatud propagandaga.

Sõja-aastatel sai luuletaja kuulsaks oma luuletusega "Valgevene partisanid". Muusikasse pandud teosest sai põrandaaluse liikumise hümn ja esimesed read - "Partisanid, partisanid, Valgevene pojad!"  toimis raadiojaama "Nõukogude Valgevene" kutsungina.                                                                                         Lisaks kirjutamisele tegeles Janka Kupala ka tõlkimisega.

  Nõukogude võimu eelse loomingu kohta on ilusti öeldud: "Varane Kupala nagu tõlgiks Valgevene rahvalaule ja legende kirjanduslikuks, poeetiliseks vormiks, säilitades nende maitse ja aroomi."

Pärast revolutsiooni lootis Kupala, et enamlased realiseerivad tema unistuse vabast Valgevenest, valgevene keele ja kultuuri õitsengust. Nii ei läinud, aga inimene peab elama omas ajas, seesama lasteraamatki on pingutus nõukogude võimuga ühte sammu käia, et see lihtne ei ole, näitab poeedi enesetapukatse (harakiri) 1930. aastal ja tema surm, mille kohta ei ole teada, kas see oli õnnetus, enesetapp või mõrv (kukkus kirjanike koosoleku ajal Moskva hotelli trepikojas üle trepi käsipuu 10 meetrit allapoole surnuks).