Villem Ernits

Legendaarne mees nõukogudeaegsest Tartust, mees, kelle akadeemilist karjääri takistasid väidetavalt etiketivaba esinemine ja riietus, omakasupüüdmatus ja torked marksismi-leninismi kohta.

Tema välimuse kirjeldusi:
*Mina mäletan teda raekoja platsi piimasaali sabast: ühes jalas suss ja teises kaloss. Ning portfelli peal piimamannergu sang (FB Maia Rõigas).
*Kõige erksamalt on meeles see aeg, mil Villem kandis helesinist nailonjopet. Selle oli talle kinkinud tudengineiu Pälsoni ühikast (FB Ilmar Kruusamäe).
*Tal oli mingi kummimantel ka, rihmaga kinni tõmmatud (FB Mati Pihlak).

*Mina mäletan teda kah vaid väsinud suusakampsunis ja vähemalt 2 veel väsinuma lipsuga (FB Ester Must). Ernitsale ei valmistanud mingit probleemi pidulikul puhul lipsu kampsunile siduda.

 Kui Soome president Urho Kaleva Kekkonen oli 1964.a Tartusse visiidile tulemas, oli tema soov kohtuda oma kunagise koolivenna Villem Ernitsaga. Antud siis rektori korraldusel Ernitsale ülikooli kassast ülikonna ostmiseks sularaha, kästud ära käia saunas ja olla määratud ajal õiges kohas. Ernits võtnud raha vastu ja läinud otsejoones ülikooli raamatupoodi ja kulutanud kogu raha raamatute ostmiseks. Kus tegijaid, seal nägijaid, viidi Ernits uuesti rektori juurde, vabanduseks oli Ernits öelnud, et Kekkonen ei taha näha tema ülikonda, vaid ikka teda ennast. Aga ei jäetud meest rahule, rohkem enam tema kätte raha ei antud, vaid osteti ülikond selga.

 See foto on tekitanud kõigis segadust, kes Villem Ernitsat tundsid.

Hillar Palamets on selgitanud, et selle pildi on teinud Eduard Sakk TRÜ 350.aastapäevaks ja Ernitsal on seljas Palametsa valge särk ning ees Palametsa kikilips. Pintsakust pole juttu olnud, aga ma tean, et foto-kino laboris oli kasutamiseks dokumendipiltide tegemise pintsak. 

  Kõneleb kõik keeled, tarvitab kõik stipendiumid ja kannab kõik ülikonnad nii ära, et nalja saab läbi pisarate. Ta on fenomen, rariteet, kes välismaalt ostetud ülikonda oskab nii kanda, nagu oleks see Paunvere orelilõõtsa tallaja käest laenatud. On paleuslane ja usub idee väärtusesse, aga ta viiepennine lips on alati kuklas. Askeldab. Siblib riigikogus, Narva-tagusel ning Setumaal, Ungaris, Ameerikas ja karskuses, ning olevat kuulu järgi ka ülikooli dotsent ( K.A.Hindrey "Kaasaegsed").

Villem Ernits oli Asutava Kogu ja Riigikogu I koosseisu liige, sotsiaaldemokraat; Eesti karskusliikumise edendaja,  Ülemaailmse Alkoholismivastase Liidu asemik Baltimaades 1923-1929, Eesti karskusliidu esimees.
  Teadlasena oli Ernits muistsete Eesti ja Vene kultuurisuhete, eesti laensõnade vene ja teistes slaavi keeltes ning keelte vastastikuste mõjutuste uurija, doktoriväitekirja kirjutas valmis, kuid see jäi kaitsmata.

 Rääkis vabalt eesti, vene, poola, soome, saksa, ungari keelt, mõningate raskustega rootsi, läti, leedu keelt, oli tegelenud sanskriti ja esperanto keelega, ladina ja vana-kreeka keelega jne - iga allikas annab keeltest erineva loetelu. Ta ütles, et tema on igal aastal uue keele õppinud, aga Ariste aastakümnete tagusele tasemele jäänud.

  Luges väitekirju ja võttis osa kõigist kaitsmistest, ka reaalteaduste omadest. Kaitsmine ei olnud täisväärtuslik, kui sealt puudus kolmas oponent, Villem Ernits. Igal kaitsmisel võttis sõna, sugugi mitte rumalasti, matemaatikutel analüüsis näiteks töö keelekasutust. Ise ta ütles, et see on tema hobi ning kui ta on kaitsmisel sõna võtnud, siis ta on osaline ning võib banketist osa võtta ja kõhu täis süüa. 
  Ernits käis ka muudel üritustel. "Vanemuise" oreli avamine oli ülipidulik sündmus külmal talvepäeval. Villem Ernits oli suurte viltide ja kampsuniga ning ronis nagu ikka lavale tervitama. Huvitav oli jälgida orelit üle andvate tšehhide näoilme muutust üleolevast hämminguni, kui Ernits tšehhi keeles kõnelema hakkas. ("Vanemuise" orel telliti Tšehhoslovakkiast. Seadistajad ammu kohal, ootavad nädala, teise, tüki kolmandatki, aga orelit ei tule. Tšehhist ammu rongiga välja saadetud, aga kohale ei jõua. Pikapeale selgus, et vagun oreliosadega jõudis juba ammu Tartu jaama, aga millegipärast oli helistatud ülikooli valvelauda, kust valvuritädi oli vastanud: "Ei, meie pole mingit orelit tellinud." Saadetigi siis edasi. Valvur rääkis sellest imelikust pakkumisest sõbrannale, see veel edasi ja lõpuks jõudis jutt oreliotsijateni, kes hakkasid siis vagunit N Liidu avarustest otsima. Kätte said!)
  Villem Ernits käis ka marksismi-leninismi õhtuülikooli loengutel. Teised osalejad olid tema peale pahased - nad tahtsid võimalikult ruttu õhtule saada, aga Ernits muudkui esitas küsimusi ja vaidles.
 

 Kui aga tollal 30-aastane Karl Siilivask (snd 1927) Tartus oma doktoriväitekirja oktoobrirevolutsioonist Eestis kaitses, polnud kuulajate hulgas Ernitsat, kuigi dissertant oli temast kui sotsiaaldemokraatide platvormil olnud tegelasest oma tööst kirjutanud. Selle väitekirja kaitsmise oli Ernits kuidagi „maha maganud”. Kindlasti oleks ta sealgi küsimusi esitanud ja omapoolseid arvamusi avaldanud, sest ta ei kartnud Nõukogude võimu ning avaldas julgelt oma mõtteid.

 http://kultuur.elu.ee/ke505_ernits.htm

 Olen kuulnud, et sellistel puhkudel oli Palametsa ülesanne Ernitsat kinni hoida.

 

Villem Ernitsa 90.juubel 16.juulil 1981. 

Viimast sünnipäeva tähistati Vanemuise 46 suures auditooriumis, peokõned olid Juri Lotmanilt ja Peeter Oleskilt, peahoone ette tuldi eraldi pildistama.

Villem Ernits suri 10.mail 1982.

 Tema kohta liigub endiselt ringi mitmesuguseid lugusid.

 Minu ajal liikus legend, et ta olevat rektorile mingi avalduse viinud paberil, mille nurga sees olnud naela-auk. (Siis polnud tualettides paberirulle ega ka vastavaid hoidikuid, hea kui üldse muud peale ajalehe oli...) (FB Aavo Omann)

 Kui koguti raha ERM-i jaoks, siis ühtedel andmetel olla Ernits Tallinn-Tartu rongis klaasi viina ära joonud, eeldusel, et pealtvaatajad annetavad igaüks 1 rubla Eesti Rahva Muuseumile, teistel andmetel suitsetanud.
 

Paul Ariste oli ühel koosviibimisel hr. Ernitsale "limonaadi" pakkunud, millest karsklane švipsi jäi. Tõe selgudes (limonaadi ja šampuse kokteil) otsustas Ernits "kurjategija" teretamisest loobuda õige mitmeks aastaks.

  Nimelt räägiti, et noorepõlves vaevas teda kaelaradikuliit ja tohter oli soovitanud magamiseks kasutada pehme padja asemel kõvemat peaalust. Villem Ernits valis padja aseaineks telliskivi. Mul oli võimalus astuda üle vanahärra toa lävepaku tema Pälsoni tänava toas. Surmatunnini jäävad meelde järgmised üksikasjad. Esiteks ei astunud ma tuppa sisenedes mitte põrandaga samale tasapinnale,vaid veidi kõrgemale. Põrand oli kaetud ajalehtede, ajakirjade ja muu paberipahnaga. Ukse kõrval vasakul asus Ernitsa raudvoodi, mis oli kaetud räbalais vatiintekiga. Õigemini oli see kõigest mälestus tekist. Ja nüüd see kõige olulisem: peatsis ilutses punakas telliskivi, millele olid aastakümnetepikkusest kasutamisest kael ja kukal lohu sisse kulutanud. (Priit Raudkivi) 

Pühapäevane rituaal oli see, et tegime intri söögitoas pannkooke ja viisime Ernitsale ka (Ants Juske).