29 august 2016

Sõnum 1982. aastast


Remondi käigus võeti Veski tänava vanas majas põrandaplaadid üles, ühe plaadi alumisel küljel oli kiri minevikust:
 Sõnumit lugedes meenus mulle, et ma olen lapsepõlves selles korteris käinud, seal elasid poiss Villu ja tema isa Udo, ema oli neil vist ka, isa Udo töötas minu isaga koos, erilist riigivastasust ma ei mäleta, aga umbes selline nagu kirjas, oligi tavaeestlase suhtumine.
Musta mütsiga mees on Udo Rõõmberg 1960-ndatel Tiigi t bussipargis tööl. 
On ka võimalus, et plaadi alla kirjutas tema poeg.

Brežnevi surmast hakati rääkima mitu aastat enne tema surma, eriti anekdoodivormis:

Elektrirongis loeb keegi mees ajalehte, seal on leinaraamis vanakese pilt. Naaber küünitab üle lugeja õla vaatama: oo!? Leheomanik raputab pead (eitav häälitsus).
[1981 märts] 



Millega algab hommik Kremlis? ― Reanimatsiooniga.
[1982 veebr.]


Kes mattis Lenini? ― Rahvas.
Kes mattis Stalini? ― Sõjavägi.
Kes mattis Hruštšovi? ― Omaksed.
Kes matab Brežnevi? ― "Mina," ütleb juut. ― "Stopp, stopp, sina matsid Kristuse, kolmandal päeval tuli üles."
[1978 nov.]



Venelane paneb last magama.
Laps: Kas Lenin oli hea?
― Hea.
― Kas Stalin oli paha?
― Paha.
― Kas Hruštšov oli paha?
― Paha.
― Aga kas Brežnev on hea või paha?
― Oota, kuni ära sureb, siis saame teada.
[1979 jaan.]


Mees tahab pääseda Brežnevi jutule. Esimesel päeval ei saa, teisel päeval ei saa, kolmandal päeval ei saa. Kolmandal päeval on sekretär temast väga tüdinenud ja sosistab talle: "Brežnev on surnud." Viiendal päeval mees jälle kohal, sekretär ütleb juba kõvemini: "Brežnev on surnud." Kuuendal päeval sekretär lausa karjub: "Brežnev on surnud, kas sa ei kuule!" Mees: "Ma kuulen küll, aga seda on nii meeldiv kuulda."
[1979 aug.] 


Mis on ühist muhamedi usuteenri ja Brežnevi vahel? ― Nad mõlemad on mullad.
[1982 veebr


http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/soviet1.htm 

 

1 kommentaar:

  1. See pole anekdoot, tõsilugu, aga natuke naljakas vist. Juhtus nõnda, et läksin Nõuk. armeesse juat 10. novembril 1982. Magasin öö Tallinnas tolles kogumispunktis Lasnamäe lähistel, kahekordsed narid, ruum värskeid nekruteid täis. Järgmisel hommikul hakkas jutt levima, et Brežnev olla surnud. Räägiti sellest kuidagi poolsalaja, keegi midaghi ametlikult ei teatanud, raadiot või telerit meil selles barakis polnud muidugi. Ma arvasin, et tegemist võib olla mingi spetsiifilise psühhoosiga, mis teisel hommikul õnnetuid poisse tabab. Aga lõpuks sai ikka kuidagi selgeks, et kaua oodatud päev on ikka käes ja Bresku tõesti surnud. Umbes samal ajal ärkas üks Elva poiss üles, kuulis, et "Tead, Brežnev on surnud!" ja ilma pikemalt mõtlemata ühmas:"Minu eest on kätte makstud." Selle rahustava teadmisega oli vähe lihtsam küll sõjaväkke minna.

    VastaKustuta