19.mai - pioneeriorganisatsiooni 99. aastapäev

                                                             Ruusmäe kooli pioneerid 1983. aastal

1965.a pioneeride laulik. Väga põhjalik väljaanne, kõik laulud on koos nootidega nii eesti- kui ka venekeelsena. Laulik algab partei hümni internatsionaaliga, järgnevad laulud Leninist, võitlusest ja  kodumaast, keskel pioneerilaagri laulud, kusjuures laulud lähevad järjest lahjemaks, lõpupoole on juba "Rongisõit", "Buratino laul" ja "Me kolmekesi tuleme präänikute maalt".

G.Hodossov, N.Gubarkov "Pioneerimalevate marss"  

             M.-L. Alamaa, B.Kõrver "Koolinoored nõuavad rahu"

M.Veetamm, V.Reiman "Mina olen pioneer" 

L.Kondrašenko, A.Blumberg "Piirivalvurite noorte sõprade marss" 

S.Mihhalkov, A.Ostrovski "Noorte raamatusõprade laul"      

 Praegu on neid laulusõnu ikka väga veider lugeda.  Siin toodud lauludega ei olnud mul pioneeriajal kokkupuudet, kuid mõnede pioneerilaulude sõnu (siin laulikus on nad ka) mäletan siiamaani: "Särage ööd, kui leekivad lõkked, meie pioneerid, tööliste lapsed"; "Me käinud karmil võitlusrindel, meil surmaga ristunud teed"; "Mööda mägiteid ja orge viib diviisi sõjatee, võitma lahingus Primorjet, kindlust valgete armeel".

Blogi 19. mai postitused on veel siin, siin, siin.

 

Manivald Kesamaa "Heino õpib vedurijuhiks" 1952 ja Nikolai Lunin

   Vladimir Beekman on kunagi rääkinud, kuidas ta armastab luulet lugeda ja et tal on raamaturiiulis palju luuleraamatuid, isegi Manivald Kesamaa.

Raamat kooliealiste nooremale astmele, trükiarv 15 000.

Lugu lastekodus kasvanud Heino Sarapikust, kes õpib raudteekoolis vedurijuhiks.

(Tol ajal oli sellistes koolides prii ülalpidamine: anti ühiselamu koht, koolivorm, toit ja stipendium)

 

 

Korduvalt on värssides räägitud tema eeskujust vedurijuht August Kaselaanest, kes on luuninlane-kommunist, luuninlane saab ka Heino Sarapikust.

 

Nikolai Lunin tundub olevat üsna levinud nimi. Tartus on Lunini tänav, aga Tartu Nikolai Lunin oli lastearst, Venemaal olid ka samanimelised kontradmiral ja tuntud näitleja.

Sotsialistliku töö kangelane, Stalini preemia laureaat Nikolai Aleksandrovitš Lunin (1915-1968) oli sõjajärgses Nõukogude Liidus peaaegu sama kuulus kui Stahhanov. 2000. aastal valiti ta Novosibirski oblasti 20. sajandi silmapaistvaks kodanikuks, veel on Novosibirskis luuninlaste väljak ja Lunini-nimeline transporditehnikum, Moskva raudteel on elektrirong Nikolai Lunin jne. 

Luuninlased olid transporditöötajad, kes järgisid Nikolai Lunini eeskuju.

Nikolai Lunini suured teod.

* 1940. aastal sai ta tuntuks auruvedurite remondi uuendustega. Tema vedurijuhtimise brigaadi liikmed kõrvaldasid ise võimalikult vara veduri töös tekkinud rikkeid ning ei lasknud vedurit päris remondimeestel enam remontida. Kui tavaliselt oli vedur 40-50 tundi depoos remondis, siis Lunini brigaad remontis oma auruveduri ära 1 tunni ja 55 minutiga. Lisaks sellele venitasid nad 2 remondi vahelise sõiduaja 2x pikemaks ja pesid katelt 15 ettenähtud pesu asemel vaid 9 korda. Selleks, et ilma vahepealse remondita 2x rohkem sõita, nõudsid nad "rohelist tänavat", avatud liikumisteed ja lühendatud parkimisaega raudteejaamades ja möödasõidukohtades. Lunini algatus oli ka, et iga rongijuhtimise brigaadi liige õpiks ära ühe remondieriala. Uute töömeetodite uurimiseks tulid Novosibirskisse raudteetöölised paljudest NSV Liidu piirkondadest, loodi erikoolid, mis aitasid kaasa uuenduste väljatöötamisele ja rakendamisele.

* 1941. a jaanuaris sai Lunin auraudteelase tiitli ning masinist Nikolai Lunini brigaadile eraldati uus Vorošilovgradi tehase 3000. juubelivedur   ФД 21-3000 Felix Dzeržinski. Praegu on see vedur alles ja Novosibirskis eksponeeritud.

* 1941. aasta novembris pani ta kahe veduri taha 100 vagunit ja lasi laadida neisse 5000 tonni sütt (ühe veduri tavanorm oli 1250 tonni) ja viis selle ülipika rongi üliraske laadungiga rindeäärsesse Moskvasse. Pärast seda muutus üliraskete rongidega sõitmine normiks. Selle eest autasustati teda Rahvakomissaride Nõukogu 10. aprilli 1942 otsusel Stalini preemiaga. Üks versioon ütleb, et ta ostis selle eest  vabastamisega hävinenud Stalingradi linna jaoks rongitäie sütt ja toimetas selle 1943.a veebruaris isiklikult kohale. Teine versioon ütleb, et ta ostis söe isikliku raha eest, Stalini preemia aga andis allveelaeva Novosibirsk Komsomolets ehitamiseks ja Punaarmee langenud sõdurite laste lastekodule.

* 5. novembril 1943 sai Nikolai Lunin sotsialistliku töö kangelase tiitli eriteenete eest rinde ja rahvamajanduse transpordi arendamisel ning silmapaistvate saavutuste eest raudteemajanduse taastamisel rasketes sõjaoludes.

* Pärast sõda oli Nikolai Aleksandrovitš Lunin Lõuna-Raudtee Smorodinski filiaali juht. 1946.a valiti ta NSVL Ülemnõukogu saadikuks ning 1947.a märtsis käis ta delegatsiooniga Inglismaal. Londoni ajakirjanikud kahtlesid Lunini proletaarses päritolus. Inglise transpordiminister palus tal kahtluste ümberlükkamiseks rongi juhtida: "Siber on kaugel ja me ei tea, milliste raskete rongidega te seal sõidate. Kui ma nüüd oma silmaga näeksin ..." Lunin olevat ühe veduri taha haakinud kahe veduri jagu vaguneid. Pärast seda kirjutasid Londoni ajalehed, et Nõukogude parlamendisaadik, Siberi rongijuht-fenomen Nikolai Lunin juhtis Inglismaa kõige raskemat rongi.  

* 1950. aastast surmani töötas Lunin juhtival tööl erinevate raudteeüksuste ülemana. Suri 1963. aastal ja on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule, mis näitab ka tema positsiooni N Liidu hierarhias.

 

   Aga selleks, et heaks vedurijuhiks saada, tuleb raudteekoolis õppida haamrit tegema:

Raamatu tipphetk on maiparaad:

 

Võidupühatervitus 1988

  Elle Tikerpäe joonistas 1988. aastal  Järva kolhoosi tellimusel sellise pronkssõduriga kaardi:

 Väga ilus leinakaart, sümboliseerides eelkõige kurbust mõttetult kaotatud noorte elude pärast. Tekst on minu arvates üldise leinameeleoluga vastuolus.

Elagu 1.mai!

 

Venemaa ja Hiina Eesti taga oma plaane sepitsemas - ikka ja jälle.

Madruseülikond

   Leidsin kaks meremeheülikonnas lapse pilti aastast 1968. Kuigi omanik kinnitas, et tegemist oli koolis toimunud karnevaliga ja aksessuaarid kõik küla pealt laenatud, hakkasin uurima, miks ikkagi lastele läbi aegade on madruseriideid selga pandud.

Tuleb välja, et lastemoes on meremehe ülikond läbi aegade kõige populaarsem kostüüm olnud.

175 aastat on seda kandnud poisid ja tüdrukud üle kogu maailma. 19. sajandi keskel ilmunud laste madrusekostüüm on ilma põhimõtteliste muudatusteta säilinud tänapäevani.

Albert Edwardi portree 1846, kunstnik Franz Xaver Winterhalter.

 

  Ülal on kõige tähtsam pilt laste madruseülikonna ajaloos.

  1846. aastal muutis Briti merevägi oma meremeeste ametlikku vormi ning sündmuse auks riietas kuninganna Victoria oma nelja-aastase poja Albert Edwardi väiksesse meremehekostüümi. Selle riietusega käis tulevane kuningas Edward VII koos emaga jahtlaeval sõitmas. Ka tema vennad hakkasid tihti madruserõivaid kandma. Sel ajal määrati kõik aadliperekondadest pärit poisid juba sünnist saati ühte või teise rügementi või laevale, kus nad hiljem sõjaväeteenistuses olid, ametlike tseremooniate ajal olid nad riietatud vastava rügemendi või laeva vormi. нее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

                              1922                                                                              1917

 Kuna kuninglik riietus leiab alati järgijaid, siis levis madrusestiil kiiresti. Meremeeste ülikonnad said populaarseks ka muudel põhjustel - inglased olid oma laevastiku üle väga uhked, sest tänu laevastikule sai Suurbritanniast rikas ja mõjukas impeerium, samuti olid raudtee arenguga muutunud populaarseks reisid mererannikule.   

 Alates 1870. aastatest hakkasid meremeheülikondi kandma nii poisid kui ka tüdrukud. Alguses oli see kostüüm üleni valge, siniste lisanditega. Suure meremehekraega pluusid olid sarnased, ainult poisid kandsid neid laiade pükstega ja tüdrukud plisseeritud seelikutega. 19. sajandi teisel poolel hakkas see ülikond  tähendama valget pluusi ja tumedaid pükse või seelikut. Hiljem muutus kostüüm mitmekesisemaks. Peamine asi selles on sinise ja valge värvi kombinatsioon, trimmitud triipude ja ankrutega. Neid ei hakanud kandma mitte üksnes lapsed, vaid ka täiskasvanud oma rannapuhkustel ja laevareisidel. 1920. aastatel olid populaarsed madala vöökohaga ja madrusekraega suvekleidid, meestel vest ja alt laienevad püksid.

 обнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

Kõige iseloomulikum detail madruseülikonna juures on krae.

Selle funktsioonist on 2 versiooni:

*Madrused määrisid oma pikki juukseid tõrvaga, et täid sisse ei tuleks ja et see riideid ära ei määriks, oli vajalik suur krae.

*Teine versioon tundub usutavam. Nimelt kasutati kraed halva ilmaga sooja pärast kapuutsina, osadel kostüümidel oli krae paksust villast. Ma ei tea, kuidas seda kinnitati, võib-olla topiti mütsi alla.

робнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

       Maria ja Fritzeli pilt ühe Eesti pere albumist.

 Massiline nõudlus loob pakkumise. Meremehekostüüme hakati tööstuslikult tootma. Neid tehti erinevatest materjalidest kõige erinevamate värvidega.

Подробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

Ameerika Ühendriikides olid umbes 1900. aastast alates moes Peter Thomsoni meremeheülikonnad. Thomsonile  kuulusid õmblusvabrikud New Yorgis ja Philadelphias. Ülikondi õmmeldi suveks puuvillasest või linasest riidest, talveks villasest. Neid reklaamiti kui naisüliõpilaste ja koolilaste ideaalset vormiriietust. 

 

Lastekostüümide loomisel ei kasutatud mitte ainult merevormi üldist ideed, vaid kopeeriti ka selle kõige väiksemaid detaile. Naisteajakirjadest võis leida üksikasjalikke juhiseid kotkaste, ankrute ja tähtede tikkimiseks madruseülikondadele, nii poiste kui ka tüdrukute jaoks. Nende omanikke järgides riietati madrusekostüümidesse ka nukud ja kaisukarud. 

Vene impeeriumi ühiskonna ülemised kihid järgisid hoolega Euroopa moodi ja meremeeste mood polnud erand. Viimase Vene keisri Nikolai II poeg ja tütred kandsid madrusekostüüme, mida kinnitavad säilinud kuningliku perekonna fotod. 

Aleksei Nikolajevitš Romanov

Pärast oktoobrirevolutsiooni tundus, et meremehe ülikond on kapitalistlik igand. Aga ei. Balti laevastiku meremehed, revolutsiooni ilu ja uhkus, said auväärse koha NSVL ametlikus mütoloogias. Ja meremehe ülikonnas laps oli tulevane kangelaslik madrus. Nii et Nõukogude Liidus olid laste meremeheülikonnad vägagi kasutusel. Neid toodeti tööstuslikult vähemalt 1970-ndate alguseni. 

 

Подробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

                                                                        Slavik 1950

Подробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html 

Meremeheülikonda on näha ka popkultuuris, näiteks piilupart Donaldi seljas.

 

 

20. sajandi lõpukolmveerandil läks meremeheülikond moest, aga 21. sajandil kaevati uuesti välja. Alates 2012. aastast kasutab 50% Jaapani koolidest ja 20% gümnaasiumidest madrusestiilis rõivaid vormiriietusena.одробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

дробнее: https://yamuzykant.ru/et/breath/na-gyuise-tri-poloski-kak-poyavilsya-gyuis-kakaya-detal-matrosskogo.html

 

Lihavõttekaardid 1989-1992

 Nõukogude ajal olid kirik ja kirikupühad põlu all ja lihavõttekaartidega kitsas.

Aga uue aja saabudes tuli kohe päris ägedaid kaarte.

 Viive Noor 1992

                               Regina Lukk, EKP KK Kirjastus, aastaarvu pole.

Ülle Meister 1990

Ülle Meister 1992

                                                                     Maarja Värv 1989

 

 

 Jaan Tammsaar 1992

NSVL sõjalise nõunikuna Jeemenis 1963

  Alljärgnevad fotod on pärit ühe Tartu sõjalenduri tütre pildikastist. Tema isa Aleksandr oli aastail 1963-1964 Jeemenis sõjaline nõunik.

1963. aastal algasid Jeemenis pöördelised sündmused, ühte poolt toetas USA, teist NSVL. Viimase toetusel tekkis 1970. a Jeemeni Rahvademokraatlik Vabariik, mille ainus legaalne partei oli Jeemeni Sotsialistlik Partei, mis juhtis riiki ja majandust Nõukogude Liidu eeskujul. Räägitakse, et nad tahtsid isegi Nõukogude Liidu koosseisu astuda, aga vastus oli, et niipea pole ühist piiri ette näha.

 

 Paraad Kairo aviatsiooni auks. Paraadi võtab vastu marssal Sidki.

 Jeemeni pealinna Sanaa lennuväljal.

Praegusest Jeemenist on väga vähe infot, sinna soovitati mitte reisida, riik on 2015. aastast kodusõjas.

Meie ajakirjandusest võib Jeemeni kohta ainult hirmu- ja õudusejutte lugeda. 

https://epl.delfi.ee/valismaa/ee-elu-moodub-qat-i-narides?id=50869295

Jeemeni rahvas on üks maailma relvastatumaid. Nende ajalugu koosneb tänapäevani lõpututest sõdadest.

 Vist An-12

 Taga tekst: Antoša Jeemeni kõrbes 1963.  

 

 Sõjaline nõuandmine ja kokkuhoidlik elu tasus ennast ära, aasta teenistuse eest sai auto osta - Aleksandr 1965. aastal Tartus uue Volgaga.