Naistepäevakaartidest

    Nõukogude ajal, nagu praegugi, oli väga erinevas võtmes naistepäevakaartide kujundusi, kõige rohkem saadeti lihtsalt lillede või kevadise loodusega postkaarte, aga oli ka toredaid ja teravmeelseid joonistusi. Mulle meeldivad need 2 alumist, selliseid kaarte on väga meeltülendav saada:

  Ma saan aru, et oli selline tellimus, aga ikkagi tundub mulle see 1972.a kaart kole ja vaimuvaene:

Medal ema-kangelane ja tekst Au nõukogude naistele!

 Imelik on inimese mõtlemine: mul ei tekkinud korrakski mõtet guugeldada ilusate kaartide autoreid, vaid tahtsin teada, kes selle koleda kaardi on teinud ja mida koledat ta veel on teinud.

  Autor on Ivan Dergiljov (И.Дергилев) 1926-1997. Sain teada, et ta oli nõukogude kaardikunsti klassik, kelle näitus oli viimati Moskvas 2008. aastal. Mõnede tema kaartide tiraažid, mida trükiti mitu aastat järjest, ületasid 10 miljonit eksemplari. Kasutas oma kaartide juures palju fotograafilisi efekte ja omapildistatud lilli, lillekompositsioonide kallal töötas koos oma kunstnikust naisega. 

  Ka tütar on graafik ja postkaardikunstnik, tütre looming meeldis mulle väga, näeb siit.

Alatskivi kool 1966, 1968

Kord käis mingi Moskvast tulnud kontroll ideoloogilist kasvatustööd kontrollimas. Partorgi sõnul heideti ette , et "mingi Liivi kohta on näitusematerjali terve koridor täis, aga Lenini kohta üks väike stend!" Partorg oli sellest märkusest solvunud.

"Mina, õpetaja", lk 249, Ellen Laanesoo, kunagine Alatskivi kooli õpetaja.

Leidsin raamatust nii toreda lõigu, aga Alatskivi koolist on mul ainult kaks teemaga mittehaakuvat pilti:

Helve 8.klassi anatoomia tunnis 1966.a.

 1968, parempoolne Tiia.

 Minu mäletamist mööda tuli meie Tartu koolis üks tund (45 minutit) gaasimaskis veeta ja seda oleks tulnud kord igal õppeaastal teha, aga meeles on ainult üks kord.

Orissaare koolis tehti seda ainult nii kaua, kui läks piltide tegemiseks aega.

Aitäh Laglele ja Tiiale.

Punane kukk 1963-1974

  Ka nõukogude ajal tehti rahva hulgas tuleohutusalast selgitustööd. Muu hulgas lasi tuletõrje valitsus  trükkida miniplakateid, suurusega 14x19cm. Tiraaž on enamasti olnud 40 000 või 60 000 eksemplari.

  Kõik on õige, aga mõnikord on õpetus väga räiges vormis.

                 
Otsene seos teo ja tagajärje vahel 1970. aastast. Tagaküljel tõestisündinud lood nimede ja aadressidega.

 Tuletiku ja suitsuotsa kustutamine hoiab ära võimaliku õnnetusjuhtumi.

 

 Taga lugu kodanik Reet L-st, kes elab Tallinnas Vaksali tänavas ja kes võttis ahjust välja kuuma tuha, mille pani laua alla kasti, mis põhjustas korteris tulekahju. Tuleohutuse eeskirjad nõuavad, et küttekoldest kõrvaldatav süsi ja tuhk tuleb veega niisutada ja viia selleks määratud tuleohutusse kohta.

Siin on kujutatud elektrikorki, väga levinud komme oli, et selle sees olevat kaitset ei asendatud uuega, vaid parandati ise traadiga, Pälsoni tänava ühiselamus oli korke parandatud isegi kahvliga.

            

Triikrauad muutuvad, aga motiiv jääb samaks.

Seltsimehed! Pidage meeles - elekter ei andesta!

Punane kukk sikutab kardinat pliidi peale.

Sellistel pliitidel olid keraamilistes pesades punaselt hõõguvad spiraalsed traadid. Kui sinna midagi süttimisvõimelist vastu puutus, siis läks see põlema.

 Küünlavalgel puude lõhkumine on ohtlik.

Punast kukke toidavad lapsed tikkudega.

Nii pildis kui ka sõnas oli levinud väljend punane kukk, mida praegu kasutatakse harva.

  Keskmisel taga: Kingissepa rajoonis Asvakülas põles maha L.Kirsti majapidamishoone. Tuli sai alguse 9-aastase Kaarel Kirsti käest, kes pildus süüdatud tuletikke noorema venna poole. Üks tikk sattus põrandale kuiva pilliroopahmaka sisse.

Korstnapühkija tunneb ennast mõnusalt.

Seltsimehed, hoidke elamut tulekahju eest! Kütteseadmete kasutamisel täitke kõrvalekaldumatult tuleohutusnõudeid!

Kuuse ehtimiseks on keelatud kasutada vatti, paberit, marlit või tselluloidist mänguasju.

  Neid plakateid vaadates tundub mulle, et praeguseks on suur osa potentsiaalseid tuleohu allikaid kõrvaldatud: triikraudu peaaegu ei kasutata, lahtise spiraaliga elektripliite pole olemas, küünlaga kuuris ei käida, kuuskedel on põhiliselt elektriküünlad, ka ahiküte on oluliselt vähenenud, sama ohtlikuks on jäänud vaid purjus peaga suitsetamine.

Tiina kogust.

Tuletõrjeauto 1967

Õnnetus tuletõrjeautoga 2.märtsil 1967.a Tartus Leningradi (Narva) mnt ja Roosi tänava nurgal.

Ei kujuta ettegi, kui kiiresti ja järsult tuleb kurvi võtta, et selline auto külili paiskuks.

Tiina pildikastist.

Kalevipoeg 1933 - Vabadussõja mälestussamba lugu

  1920-ndatel läks lahti Vabadussõja mälestusmärkide buum, igasse külasse oli oma sammast vaja. Kõigil skulptoritel, kes vähegi midagi teha suutsid, olid käed-jalad tööd täis.
  1923. a alustas Eesti Vabadussõjas langenud kangelasi mälestav Tartumaa komitee kavandite tellimist Tartu mälestussamba jaoks. Aga esitatud kavandid komiteed ei rahuldanud.
  Tartu komitee pöördus 68-aastase Amandus Adamsoni poole.

 1925.a 26.septembri Päevalehes ilmunud Paul Sepa kirjutises "Adamsoni isik ja looming" on  Adamsoni Tartu Vabadussõja mälestussamba kavand selline:
   Arvatavasti tuleval aastal lõpetatakse ka 5 sülla kõrgune Tartu mälestussammas.
  Üleval sale õitsev "Eesti" sümbooliline kuju, ahelad jalge all, kroonib sõdureid ja hoiab kõrgel riigilippu. Eelplaanil sõdurite grupp Vabadussõja lõpujärgust. Tagumisel plaanil Kalevipoeg valvel, tuginedes mõõgale; pilk kaugele ulatav, terav ja julge.

 Plaanitud samba kõrgus oli võrreldav Russalkaga.

  Aga monumentaalkunst ei ole ainult kunstniku teha, oma sõna on öelda ka maksjal -  sale õitsev Eesti jäeti ära.

  Uus kavand Tartu mälestussambaks. Teatavasti pole jõutud kindlale seisukohale, missugune peaks olema Tartus püstitatav vabadussõjas langenud kangelaste mälestussammas. Kõik kavandid, mis akadeemik Amandus Adamsonilt saadud, vaadati komitee poolt läbi. Osutus, et arhitektoonilise külje juures veel uusi kavandeid tuleb teha. Nüüd on A.Adamson esitanud uue kavandi, mis komitees veel läbi vaatamata. Kavandi järele kujutab sammas kaljut, millel seisab Kalevipoeg. Samba küljel on haavatud sõdur püssiga ja teine tema kaitseks iga silmapilk välja astumas.
 Postimees, 13.08.1926

  Mälestussamba leping sõlmitud. Samba ehitamine maksab 3 1 / 2 milj. mrk. Eile viibis Tartus prof. A. Adamson ja sõitis siit otse edasi Itaaliasse. Kirjutati alla sambaehitamise lepingule, mis pikemat aega oli lahtine küsimus. Samba ehitus läheb maksma umbkaudu 3 1 / 2 milj. mrk., sellest samba aluse peale, mis kodumaa graniidist valmistatakse, ligikaudu üks miljon, kunstnikule töötasuks 1 miljon jne. Kujud valmistatakse Itaalias, kus töö otsekohe algab, kui kunstnik sinna jõuab.
 Postimees, 28.10.1926

  Lepingu järgi oli Amandus Adamson kohustatud esitama 1.augustiks 1927 4,5 m kõrguse pronksi valatud Kalevipoja kuju ja 2,5 m kõrguse sõdurite grupi. Kalevipoeg pidi asetatama graniidist alusele, mis oleks kujutanud kaljut ja samba küljel pidi asetsema rühm sõdureid.
  Kujud modelleeris ja valas A.Adamson Itaalias 1927. aastal ning 20.septembril jõudsid need Tartusse, olles enne pikalt seisnud Tallinna tollis, sest ei jõutud kokku leppida tollimaksu suuruses.



 Kuid ka see nüditud variant käis tellijale üle jõu. Kõik hakkas venima. Kujud viidi linna vanasse elektrijaama varjule.

Amandus Adamson suri 1929. aastal.

 Postimees, 11.09.1932:
 Vabadussõjas langenute mälestussammas (Kalevipoeg). Mälestussamba komitee on samba asukoha küsimuses otsusele jõudnud. Samba alust lihtsustatakse, kõrvale on jäetud prof. Adamsoni poolt valmistatud kujud - sõdurid. Need paigutatakse langenud sõdurite haudadele Pauluse kalmistul. Kujur Eller on mälestussamba ehitustööde üldjuhataja.

Nii et Amandus Adamsoni valatud kujude grupist tehti 2 monumenti - Kalevipoeg jõe äärde puiestikku (1927.a on võimaliku asukohana märgitud ka politseiplatsi) ja sõdurid Pauluse kalmistule.
Kalevipoja lihtsa aluse tegi kujur Eller, graniit toodi Kambjast.

  Langenute ühishauale mälestusmärgi valmistamise tööd anti välja. Vabadussõjas langenute mälestamise Tartumaa komitee juhatuse poolt on otsustatud teatavasti Pauluse kalmistul asuvale langenute ühishauale asetada mälestumärk, milleks kasutatakse ära prof. A. Adamsoni poolt valmistatud pronksist sõduritegrupp. Sõduritegrupile aluse saamiseks kuulutati välja vähempakkumised, mille tähtpäevaks oli 20. juuli. Nüüd on komitee juhatuse poolt otsustatud mälestusmärgi aluse valmistustööd anda välja kivitööstus Joh. Kärnerile, kelle poolt pakutud hind osutus kõige vastuvõetavamaks. Mälestussamba alus peab valmis olema hiljemalt 15. oktoobriks.
Postimees, 24.07.1934

Monument avati 11.novembril 1934.

Adamsoni sõdurid kõrvaldati 1950.a, sel ajal kui Kalevipoegki.
Praegu on samal kohal figuurid, mida sumomaadlejateks kutsutakse.

Mälestussamba pidulik nurgakivipanek toimus reedel, 2.juunil 1933.
Kalevipoja kuju avati pidulikult 17.septembril 1933.

 Üldiselt suhtuti sellesse kujusse halvustavalt, peeti täiesti ebaõnnestunuks, ka alus oli sobimatu, rahvas kutsus skulptuuri kummuti otsa roninud sarvikuks.

1.septembril 1936

 Tartu linnavalitsuse poolt on saadetud kõikidele algkoolidele ringkiri, milles tähendatakse, et mitmed koolid ja ka osa ajakirjandust on Vabadussõja mälestussammast hakanud nimetama "Kalevipoja" sambaks. Kuigi samba kujuks on meie muinaseepose sangari kuju, on sammas siiski püstitatud Vabadussõja mälestuseks. Linnakoolivalitsus soovitab samba lühendatud nimetusena tarvitusele võtta "Vabadussammas".

Postimees, 18.03.1937

 1950.a 23. aprilli Edasis kirjutavad Tartu Kammivabriku noortöölised (9 allkirja):

  Kogu Nõukogude Eesti läheb vastu 10. aastapäevale uute võitudega igal alal.

  ...

  Me teame, et iga hästi täidetud ülesanne, iga üle plaani toodetud ese aitab kindlustada meil töörahva ajaloolist võitu ja kiirendab meie kalli kodumaa jõudmist kommunismi.

  Samal ajal aga seisavad linnas mälestusmärgid, mis meenutavad valusalt kodanluse terrorit ja kodanliku kliki võitlust tööliste vastu. Üks selliseid on kodanliku kliki poolt Emajõe kaldale püstitatud nn "vabadussammas", mida kodanlikud natsionalistid püüavad maskeerida Kalevipoja nimega.

5 päeva pärast viidi kuju ära.

  Kalevipoeg omandas sümboli tähenduse alles pärast mahavõtmist.

Rahvas hakkas kuju jalamile lilli tooma.

28.detsembril 1952 avati TRÜ 150. aasta juubelipidustuste käigus samal kohal Fr.R.Kreutzwaldi mälestussammas.

  Laulva revolutsiooni ajal tuli ühena esimestest asjadest päevakorda Kalevipoja kuju.
 Oli liikvel ka jutt, et Kalevipoja kuju on maetud Emajõe sauna lähedale hoovi peale, käidi isegi kaevamas ja otsimas, kuid asjatult.

Uue kuju püstitamisega oli palju vaidlemist.
Ajalehed sellest: EP 11.09.1996 ja  Tartu PM 25.okt 2000
Moodustati Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoeg) taastamise komitee, kes sõlmis 1996.a  lepingu skulptor Jaan Luigega, kes pidi valmistama Adamsoni kuju koopia.
Monumentide komisjoni esimees Rait Toompere väitis, et nad tegid juba enne seda konkursi, mille võitis Endel Taniloo.
Linnavalitsuse monumentide komisjon andis lõpuks tellimuse Ekke Välile.
Mälestussammas avati 23.juunil 2003.

 Üks laulukoori, tuntud isikute ja Kalevipoja väikse koopiaga grupipilt.  

 Õhtuleht, 6.aprill 1922 - ka huvitav lugemine.

 Pealtnägija kirjutab kuju mahavõtmisest 1950. aastal 2000.a Virumaa teatajas,siin.

Uus õpilaste hindamise kord 20.02.1934

  84 aastat tagasi hakkas Eesti koolides kehtima uus õpilaste hindamise kord, mida kasutatakse tänini, nimelt mindi kolmejärguliselt hindamissüsteemilt (hea, rahuldav, mitterahuldav) üle viiejärgulisele (väga hea, hea, rahuldav, mitterahuldav, puudulik, nõrk).

1933.a oli veel kolmeastmeline hindamine.

Ma ei tea, kuidas algselt oli, aga praegu on hindamine tegelikkuses neljaastmeline, 1 ja 2 on mõlemad ühesugused halvad hinded, ühel on teatav karistusfunktsioon juures.

  Umbes samal ajal ilmus ka eeskiri õpilaste käekirja normeerimise kohta. Sinnamaani võis igal õpilasel olla oma käekiri , kuid nüüd anti ette neli tähtede kirjutamise viisi: paiskaldkiri, nöörkaldkiri, paispüstkiri, nöörpüstkiri.

Päinurme algkooli lõpetajad 1933. aastal, kohustuslikud 6 klassi on läbitud.

Õppesõidu auto

Kakskeelse sildi ja numbrimärgi järgi on nõukogude aeg.