Pildistamislennukid

Kui ratastele kriips ette teha, siis on EV 100.

 See pilt on varem blogis olnud, pildistatud 1932.a septembris Kadriorus, jääb mulje nagu oleks keegi ülemise lennuki alumise pealt maha joonistanud, aga proportsioonidega kimpu jäänud.

Ühe ostsin antikvariaadist, teise sain Pialt, kolmanda laadisin Osta.ee-st alla.

Munaraamat 1938

1930-ndatel oli munakanade kasvatamine ja munade ekspordiks müümine taludes arvestatav tegevusala.    1936.aasta jooksul veeti Eesti Vabariigist välja 41,1 miljonit muna. Järgmisel, 1937. aastal oli eksport umbes samal tasemel, oktoobri lõpuks oli erinevatesse riikidesse välja veetud 38,6 miljonit muna. Suurim kaubanduspartner oli Saksamaa, kes importis Eestist 1937. aasta oktoobris 4 140 000 muna, järgnesid Inglismaa 828 000 munaga ja Šveits 252 000 munaga.   Uus Eesti, 1. nov, 1937.   Eesti Munaekspordi auhinnad Tartu näitusel esinevatele linnukasvatajatele.   "Eesti Munaekspordi" poolt on määratud paremale Tartu näitusel esinevale linnukasvatajale auhinnaks "Põllumajanduslik Entsüklopeedia", mille esimene vihk neil päevil ilmub ja mille 14 vihku ilmub järgnevail kuil k/ü "Agronoomi" kirjastusel. Peale selle on 2 "Eesti Munaekspordi" nimelist auhinda, kus jagatakse lauahõbedat. "Eesti Munaeksport" annab ühtlasi linnukasvatajaile auhindadeks 5 eksemplari Liina Kuusentali raamatut "Kanakasvatus", milline on ainsaks käsiraamatuks, mis on täielik linnukasvatuse alal.
Postimees, 24.08.1938.

  "Eesti Munaekspordi" asutamisest
 Vabariigi valitsuse 10. veebruaril 1937. aastal toimunud koosolekul vaadati läbi ja anti välja riigivanema dekreedina kanamunade väljaveo korraldamise seadus, mille kohaselt kanamunade väljaveo ainuõigus antakse asutatavale Linnusaaduste Tootjate ja Müügiühingute Keskliidule "Eesti Munaeksport".
Eelnevalt tegelesid munade kokkuostu ja väljaveoga 4 ettevõtet. Tsentraliseeritud kokkuost ühe organisatsiooni poolt aga tagab munade kõrgema kvaliteedi ning seega ka võimaluse neid eksportida.
"Loodav Munaeksport saab riigilt laenu kuni 50 000 kr. Endistelt eksportööridelt tuleb ära osta kanamunade ekspordiga seotud varustus, mis koosneb pakkematerjalidest, munade sortimise ja puhastamise masinaist (kokku 9) ning muust varustusest nagu kaalud, munade valgustamislambid jne."
Postimees, 11. veebr 1937.

  Mulle tundub see jutt kahtlane. Mis mõttes kaotatakse ära konkurents munade kokkuostjate vahel ja riigivanema dekreediga antakse ühele firmale ainuõigus mune kokku osta, see tähendab, et ta määrab ka hinna. Kuidas munade kvaliteet kõrgemaks läheb, kui ainult 1 firma mune kokku ostab? 
  Aga nii oli.

 Mune osteti kaaluga ja maksti hinda vastavalt kvaliteedile.

Siit saab vaadata 1937.a ringvaadet "Kanamunade sorteerimine ja eksporteerimine"

Siit  saab vaadata Alide-Rosaliet poseerimas Antsla munalaos.

  Pilt Osta.ee-st, munaraamat Eve pööningult.

Üllatusega laadapilt

  Laadapilt nagu ikka: lossiline taust, auto ja hobune, taustast on puudu tulnud, siis on jätkuks mingi räpane riidetükk pandud, näha on ka tausta sõrestikku. Aga taga paremal on fotopomm! Pildistusalale tungib bravuurikas mees, arvatavasti laadanapsidest kilk peas. Või näitab see mees hoopis trääsa? Samas on paigutus selline nagu oleks mehele meelega ruumi jäetud. Antikvariaadis oli samast kohast teinegi pilt, kus üks naistest oli sama, seal oli august näha loodust ja kadreering oli sama. Nii et ma arvan, et tegemist on siiski juhusliku mehega.

  Fotograaf võis seda alles ilmutamisel märgata, aga võib-olla lihtsalt ei hoolinud. Aga naised ei tee märkamagi, vaatavad üksisilmi objektiivi.

Paberossidest

  Kauba mahamüümisel avaldab ostjatele mõju kauba nimi, mida püütakse ostjate meelitamiseks panna ka meediasündmuste ja populaarsete isikute järgi. Probleemid tekivad siis, kui on tegemist tervist rikkuvate toodetega nagu näiteks paberossid-sigaretid. Millised on eetilised nimed sedalaadi toodangule?

 
 Uudispabeross „Palusalu"
Käesoleval nädalal ETK tubakatehas laskis uudispaberossina müügile Berliini maadluste olümpiavõitja, kahe kuldmedalimehe K. Palusalu nimelised paberossid „P a l u s a l u". Uued paberossid on valmistatud aroomilistest idamaa väärttubakatest rahva omas ettevõttes.
Puhastatuna kõrvalistest lisandustest, evib tubakasegu pehme maitse, paraja kanguse ja peene aroomi. Karp oma taevasinise värvitooniga on maitsekas. Karbi välisel küljel on kahe kuldmedali äratõmme ja seeskaanel olümpiasangari pilt.
Ühistegelised Uudised, nr 37, 11.september 1936.


Palusalu paberossid ia ETK.
Wäga austatud härra peatoimetaja. Palume Teie lugupeetud lehes lahkesti lubada ruumi alljärgnewaile ridadele. „Olümpialehes" nr. 19. 18. skp. ilmus sõnum, et "Palusalu" nimeliste paberosside wäljalaskmise puhul ETK olewat maksnud härra K. Palusalule tema nime ja pildi kasutamisõiguste eest 1900 kr. Kuna selline sõnum wõib tekitada soowimatuid arusaamatusi meie lugupeetud olümpiakangelasele, siis kinnitame, et see sõnum on rajatud kuuldustele ega wasta tõele. Härra K. Palusalu on andnud nõusoleku ETK-le oma nime kasutada mitte isikliku teenimise sihiga, waid sel teadmisel, et ETK aitab kaasa meie sportliku liikumise arendamisele, toetades wastawaid organisatsioone. Palume, härra peatoimetaja, wõtta wastu meie suurima lugupidamise awaldus. Tallinas, 14. septembril 1980. a. Kõige austusega Eesti Tarwitajate Keskühisus. J. Põdra. B. Sawiste.

Uus Eesti, nr 249, 14.sept 1936

Palusalu paberossid keelati kohe ära kui jõukarastusliikumisele sobimatud. 

  Väga tuntud olid Ahto Walteri auks nimetatud "Ahto" paberossid.

  Ahto Walter oli esimene ümber maailma purjetanud eestlane.
18-aastasena purjetaski Ahto koos venna Kõuga väikse, avamere jaoks kõlbmatu purjepaadiga üle Atlandi ookeani ning tegi seda järgneva kolme aasta jooksul kokku viiel korral. Oma uljusega saavutas Ahto Valter kiiresti rahvusvahelise tuntuse ning vanemate kogenud meremeeste lugupidamise. Austusavaldustes on Ahtot postuumselt nimetatud ka oma aja maailma parimaks soolopurjetajaks. 1938. aasta novembris alustas Ahto koos oma naise, 14-kuuse poja Teddy ning lisaks veel 13 teise jõukama kaasreisijaga New Yorgist ümbermaailmasõitu purjelaeval “Ahto”.
 Siit
 Tema reisidest on säilinud palju pilte ja 16mm must-valget ja värvilist filmi, millest kokku pandud film pidi linastuma 2016.a lõpus.

 Eestiaegsed paberossid, aga sobiksid hästi ka Nõukogude aega.

Suurepärane kujundus.

 1940. aastal muutus kõik, alloleval pildil on näha, kuidas Lafermest sai Leek, üldine väljanägemine on sama, tagaküljel muutusid logo ja tekstid, aga šrift ja paigutus on säilinud.

 Reklaami ei olnud enam vaja, sest kaubast oli niigi puudus, selle korvamiseks tuli inimesi poliitiliselt harida, poliitharidustööks sobis suurepäraselt ka paberossikarp.
















Paberossid "Võit" - saluut Pika Hermani ja punalipuga.

"Elagu 1.mai!" - väike lisandus Lemmik-suitsudele.

12.üldlaulupeo suitsud 1947. aastast.

 Karbid Koogi turismitalust ja Osta.ee-st

 

Koolitee algus 1967

   Täpselt 50 aastat tagasi läks Tornimäe 8-klassilise Kooli esimesse klassi väike poiss Andres.
Kooli direktor oli Ilmar Kaal (Mati Kaalu isa), väikese Andrese isa hea sõber, nii et selles mõttes oli hea julge kooli minna.

 
  Sellel aktuse pildil loeb värskeltlõigatud soengu ja uhiuue koolivormiga Andres augustikuu Tähekeses ilmunud luuletust:

  Aga et luuletus ei lõpeks sellises negatiivses toonis, oli Andrese ema luuletusele kaks rida juurde kirjutanud:
  AABITSA SAIN MA ENDALE,
  ÕPIN LUGEMA KINDLASTI!

  Andrese pildi tegi Ilmar Kaal. Kui direktori kord oli kõnet pidada, istus Andres esimeses reas ja haigutas, sest ta polnud harjunud nii vara ärkama. Ilmar Kaal reageeris sõnadega: "Ma näen, et mul on aeg oma kõne ära lõpetada."

Tartu Veevärk, 1970-ndad

  Tartus ühes Staadioni tänava aias on mälestuskivi Tartu veevarustusele.

 1966.a reformiti olemasoleva ettevõtte struktuur ja moodustati iseseisev ettevõte - Tartu Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Kontor.

Sama kivi 40+ aastat tagasi koos töökollektiiviga.

Veevarustuse töötajad paraadil.

 Kõik koos kontori kütmiseks puid saagimas-lõhkumas-ladumas.

Veevärgi laos.

94 rubla preemiat.

Avariiteenistuse autoga.

Murtud latvadega kuused, must lint viltu üle kapoti ja peegli küljes - nii läheb veevärgi töötaja avariiautoga viimsele teekonnale. Veeavariid võivad oodata.

Elleni pildikastist.

Õnnitlustelegrammid 1981 ja 1959

  Telegramm oli veel mõnikümmend aastat tagasi, kui mobiile ei olnud ja korteritelefonid olid üksikutel, kõige kiirem teadete edastamise viis.
  Kui keegi tahtis telegrammi saata, siis ta täitis postkontoris vastava blanketi, maksis tähtede arvu pealt ning maksis veel lisaraha, kui ei olnud lihttelegramm, vaid pildiga. Sidetöötaja toksis teksti masinasse, mis saatis selle sihtkoha postkontori telegrammimasinasse, kust tekst koos aadressiga ribadena välja tuli  ja tükkidena valitud blanketile kleebiti ning käsipostiga adressaadile kohale viidi. Kui sihtkohas telegrammiaparaati ei olnud, siis öeldi tekst telefoni teel edasi ja kirjutati käsitsi telegrammi blanketile.

















 See telegramm on saadetud 1981.a septembris. Väga kallis telegramm, nii pikka tavaliselt ei saadetud.
  Algul telegrammide tekstimasinad tundsid täpitähti, aga kuskil 1970-ndatel otsustati vanad masinad uutega asendada ja need enam täpitähtedega hakkama ei saanud,  täppide asemel kasutati E-tähte:
 Õ=OE; Ü=UE; Ä=AE. Tulemus oli päris huvitav.

 

 1959. aastal ei olnud täpitähtedega probleeme, aga on muud eksimused, näiteks Viljandist on kirjutatud täiesti uskumatul viisil, eesti ja vene tähed segamini. Aga põhiline, et kohale jõudis.

Telegrammiteenuse pakkumine lõpetati 5 aastat tagasi.

Minu 5 aastat tagasi telegrammidest tehtud postitus on siin.



Aitäh Tiinale, Mirjamile ja Sulevile.