Kirvejälgedega raamat

Nõukogude võim hävitas 84% esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud raamatutest.
Hävitustööga alustati kohe pärast Nõukogude võimu kehtestamist Eestis 1940.a ja jätkati pärast Saksa okupatsiooni 1944.aastal.

"Eesti Vabadussõda" oli 30.augustil 1940 ilmunud "Avalikest ja koolide raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimestikus".
Nõukogudeaegses Eesti NSV ajaloos ei olnud Vabadussõda.

  Piltidel on Anu kirvejälgedega raamat, kahjuks ei ole teada, mis asjaoludel see ära päästeti.

  Raamatukogudele ei öeldud, et raamatud hävitatakse, Harald Haberman rääkis ülikooli raamatukogusse deponeerimisest ja Olga Lauristin üleandmisest. Veelgi enam, rõhutati, et raamatuid tuleb eriti hoolikalt pakkida, et nad teel kannatada ei saaks.
 Kui keelatud kirjandus Lõuna-Eestist oli kõik kohal, ilmus ühel päeval, nimelt 28.nov 1940.a raamatukogusse kirjanduse ja kirjastuse peavalitsuse direktor Olga Lauristin oma abi venelase Šalnjevi ja ülikooli õppeprorektori Kristjan Kukega. Nad tutvusid hävitamisele määratud kirjandusega ja nõudsid, et kõik teosed kiiremas korras hävitataks.
"Punase kirve tapatants eesti raamatul", Eesti Sõna, 10.märts 1942.

 Tartus hävitati kokkuveetud raamatuid Gustav Adolfi tänavas kirjastuste kesklao ruumides ja Toomel ülikooli raamatukogus.
  Hävitamist toimetati maja keldris, kus 20 naist ja 3 meest lõhkusid raamatuid 2 nädalat järgemööda
  Sõda oli juba puhkenud, kui nad tööga lõpule jõudsid. Raamat asetati suurele puupakule ja löödi talle siis kirvega lai sälk sisse, mille järele naised asusid raamatust lehti ära rebima.
...
  Lõhutud raamatud aeti kottidesse ja tiriti siis väljas ootavale autole või hobusele ning toimetati kas raudteejaama või Paju tänavas asuvasse jäätmete kogumise punkti. Jaamas seisis raamatujäätmete äravedamiseks tühi vagun, kuhu laaditi 50 tonni purustatud raamatuid. Need saadeti Narva kaudu Venemaale, nagu öeldi, ühte paberivabrikusse Leningradis või kusagil selle läheduses.

"Punase kirve tapatants eesti raamatul", Eesti Sõna, 10.märts 1942.

 Lugeda saab siit.

Sel teemal väga hea raamat on Kaljo-Olev Veskimägi "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed", 1996.

Loetav on ka Enno Tammeri "Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites", 2014, praegu müügil allahinnatult 2.65€.

 

Supilinna lapsed 1959

Pilt on tehtud Tartus Herne 40 õues 1959.a juulis.

Lapsed on väga korralikult riides, kõigil tüdrukutel lehvid peas, arvatavasti on kellegi sünnipäev.

Väikesed tüdrukud istuvad tumeda riide või teki peal. Tol ajal oli muruplatse väga vähe ja väikesed, aedades kasvatati köögivilju ja lilli ja mõnes kohas kasvas lihtsalt hein. Tagaplaanil olev aed on üsna roikaline.

Maie albumist

Rattasõit 1957

Herne tänava aias on naabritädi tagant lükkamas.

Maie albumist.

Sõbrapilt

Ilma maskita Maie onu 1940.a Leningradis.

Laadapilt

Ostsin selle pildi ühest raamatuantikvariaadist. Eestiaegne laadapilt, tõenäoliselt ühe pere vana- ja noorpaar, aga võimalik ka, et mõlemad on oma lapsed või hoopis muidu tuttavad.
Mulle meeldivad sellised pildid, kus on näha ka kohta, kuhu taustapilt on pandud.

Saapavabrikus 1953, 1961

See on väga ilus ja professionaalselt kokku seatud grupipilt, aga ma ei saanud ühte serva skaneerida, sest pilt oli albumis. Grupp on kokku seatud nii, et esireas keskel on arvatavasti vabriku direktor ja töötajad istuvad kahel pool poolviltu tema suunas.

  Minu jaoks on kõige huvitavam grupi taga seinal. Keskel on NAHA- JA JALATSITE KOMBINAADI SAAPAVABRIKU AUTAHVEL, TOOTMISE EESRINDLASED. Vasakule jääb Lenini tsitaat: "Tööviljakus on lõppeks kõige tähtsam, on peamine uue ühiskondliku korra võiduks."
Paremal on Stalini tsitaat: "Olemasolevatest kapitalidest kõige väärtuslikum kapital on inimesed - kaadrid." Ukse peal on knopkadega: "Eesti NSV töölisnoorte koolid ja Vabariiklik Kaugõppe Keskkool võtavad vastu õpilasi kõikidesse klassidesse..." eesti ja vene keeles. Natuke paistab teadetetahvlit üldteadetega ja teisel pool on plakat, mille leidsin ka Digarist:

  Tõenäoliselt on grupipilt tehtud vabriku punanurgas 1953.aastal, mil see plakat trükiti ja Stalin suri. Aga Stalini tsitaat on veel seinal.
  Kastani tänavasse endise viinavabriku majja (praeguse Samelini hoonetesse) koliti 1955.a, enne seda olid  neli 1945.a Tartu Naha- ja Jalatsite Kombinaadi moodustanud väikeettevõtet: saapavabrik, naha- ja sadulsepavabrik, pealisnahavabrik ja peennahavabrik, linnas eraldi kohtades.

  Vabriku tööeesrindlane, Lenini ordeniga autasustatud Elmar Jakobson 1961. See pilt peaks olema tehtud juba Kastani tänava tootmishoones. Eelmisel pildil istub Elmar esimeses reas, jalg üle põlve.


Maie albumist.

Vabriku "Tekstiil" mütsid ja kampsunid, 1960-ndad

Tallinnas Vana-Viru tänav 6 asus vabrik "Tekstiil", kuhu olid ostetud ka kudumismasinad "Meda".

Järgnevad pildid on villaste mütside ja kampsunite tootenäidised, milliseid neist ka tootma hakati, ei tea.

Modellid on hästi ebalevad. Modellideks olid oma töötajad ja nende lapsed.

Tooted on kunstinõukogule vaatamiseks välja pandud.

Vabriku kunstnike poolt välja mõeldud tooted pidi kinnitama kunstinõukogu. Triinu, kelle ema oli üks kunstnikest, ütles, et mäletab lapsepõlvest, kuidas ema alati enne kunstinõukogu koosolekut hirmsasti närvis oli.

Laste kampsunid, soojad, kuid karedad ja torkivad:

Kunstnike töö leidis tunnustust.

Aitäh Triinule.