Hävitustööga alustati kohe pärast Nõukogude võimu kehtestamist Eestis 1940.a ja jätkati pärast Saksa okupatsiooni 1944.aastal.
"Eesti Vabadussõda" oli 30.augustil 1940 ilmunud "Avalikest ja koolide raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimestikus".
Nõukogudeaegses Eesti NSV ajaloos ei olnud Vabadussõda.
Kui keelatud kirjandus Lõuna-Eestist oli kõik kohal, ilmus ühel päeval, nimelt 28.nov 1940.a raamatukogusse kirjanduse ja kirjastuse peavalitsuse direktor Olga Lauristin oma abi venelase Šalnjevi ja ülikooli õppeprorektori Kristjan Kukega. Nad tutvusid hävitamisele määratud kirjandusega ja nõudsid, et kõik teosed kiiremas korras hävitataks.
"Punase kirve tapatants eesti raamatul", Eesti Sõna, 10.märts 1942.
Tartus hävitati kokkuveetud raamatuid Gustav Adolfi tänavas kirjastuste kesklao ruumides ja Toomel ülikooli raamatukogus.
Hävitamist toimetati maja keldris, kus 20 naist ja 3 meest lõhkusid raamatuid 2 nädalat järgemööda
Sõda oli juba puhkenud, kui nad tööga lõpule jõudsid. Raamat asetati suurele puupakule ja löödi talle siis kirvega lai sälk sisse, mille järele naised asusid raamatust lehti ära rebima.
...
Lõhutud raamatud aeti kottidesse ja tiriti siis väljas ootavale autole või hobusele ning toimetati kas raudteejaama või Paju tänavas asuvasse jäätmete kogumise punkti. Jaamas seisis raamatujäätmete äravedamiseks tühi vagun, kuhu laaditi 50 tonni purustatud raamatuid. Need saadeti Narva kaudu Venemaale, nagu öeldi, ühte paberivabrikusse Leningradis või kusagil selle läheduses.
"Punase kirve tapatants eesti raamatul", Eesti Sõna, 10.märts 1942.
Lugeda saab siit.
Sel teemal väga hea raamat on Kaljo-Olev Veskimägi "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed", 1996.
Loetav on ka Enno Tammeri "Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites", 2014, praegu müügil allahinnatult 2.65€.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar