Põlva kolhoos

Koos nende piltidega sattus mulle kätte 1987.a Põlva kolhoosi 40.juubeliks välja antud raamatukene "Põlva kolhoos", must-valged pildid võiksid olla samast ajast.
  Esimesed Eesti kolhoosid tehti Saaremaal, seda kolhoosi on nimetatud Mandri-Eesti esimeseks, asutatud 17.sept 1947.

Mulle jäi silma lõik kolhoosi esimehe saatesõnast pildiraamatule:
Ent pole kahtlust, et juba kümmekonna aasta pärast on sellel raamatukesel põhiliselt ajalooline väärtus, sedavõrd hoogsalt areneb NLKP XXVII kongressi ajaloolisi otsuseid täites põllumajandus. Kollektiivi monoliitsus ja teotahtelisus lubab meie tähtpäeval kinnitada, et Põlva kolhoos püsib ka edaspidi eessammujate rivis.

 Ajaloolise väärtuse koha pealt oli tal õigus, aga 1997.a polnud enam mingeid kolhoose olemas ning esimeeski oli tunduvalt rahulikumal tööl Põlva maavalitsuse põllumajandustalituses.

Mis on täna 10 aasta pärast?

See kombainide rivistus on küll pildistamiseks ette võetud.

Samasugune pilt ülalnimetatud raamatust.

Kõige esimeseks on seatud Saksa DV kombain, ülejäänud on NSVL toodang. See on nii oluline, et kombain on raamatus veel eraldi pildistatuna ka.

 Kolhoosi traktorid ja autod on tehniliseks ülevaatuseks ritta seatud.

Lennukite kasutamist said endale lubada vaid jõukad kolhoosid.

Käisin kord sellisel lennul kaasas, võimalik, et sama kolhoosi maade kohal. Laadung võeti peale ja õhku tõusti Ridali lennuväljalt. Lennati 2 piloodiga, mina seisin kahe lenduri vahel, ülejäänud ruumi võttis enda alla suur vaat. Põllu peal seisid orientiirideks 2 vihmakeepidega kolhoosnikku, kes liikusid iga pritsimiskorra järel näitamaks lenduritele vajalikku pritsimiskohta. Lennuk laskus eluohtlikult madalale maa kohale, et pritsitav vedelik satuks võimalikult õigesse kohta ja tõusis põllu lõpus järsult üles ning ringiga uuesti tagasi, nii palju kordi, kuni vaat tühjaks sai. 

Sel perioodil teenisid annimehed ühe kuuga kontoritöötaja aastapalga.

 

 Ülalpildistatud inimesi nimetati eesrindlasteks.

 Nõu peeti ikka koos Leniniga.

 Raamatukese pildil peetakse nõu väga kurjakuulutava ühesilmse Leniniga.

Lippe vaadates tuleb meelde termin rändpunalipp, aga kas mõni seda ka on, ei tea.

 Viimane kolhoosi esimees Vello Jaakon.

Pioneerilaager

Vaheaeg hakkab läbi saama, viimane aeg kirjutada pioneerilaagritest.
Praegu kestavad laagrid tavaliselt nädala, vanemad ei jõua rohkem maksta, nõukogude ajal kestis laagris vahetus kuu aega sümboolse summa eest.

 Postkaart: Kuprijanov "Pioneerilaagrisse" 1956

Keskelt kokkumurtavad pioneerilaagri tuusikud või õigemini tuusiku kaaned, sisu oli selline, nummerdatud, Tolstoi tänava osakond, kuhu koguneti, on praegu kunstikool.

Mina ise olen pioneerilaagris käinud ainult siis, kui ülikoolis pidi kohustuslikku pioneerilaagri praktikat tegema, aga ma ei mäleta, et oleks mingeid iseloomustusi kirjutanud. Aga nende tuusikute vahel oli lausa kaks erinevat iseloomustust:

Kaal saabudes 31,8, lahkudes 33,0. 
See on ka väga huvitav statistika, kas kõik pidid vähemasti paberi peal kilo juurde võtma?


Tanja on väga kuulekas tüdruk, täitis kõik korraldused. Väga tagasihoidlik, sõbrustas toa tüdrukutega. Armastab raamatuid lugeda.

 Eeskujuliku käitumise eest.
Pioneerilaager "Võrtsjärve"

 Võrtsjärve (Trepimäe) pioneerilaager kuulus lennukite musti kaste valmistanud kontrollaparatuuritehasele, kus enamik töötajatest olid venelased.

 Riidest laagri embleem, võis näiteks pluusivarrukale õmmelda.

Pioneer! Hoia distantsi!
(foto internetist)

 Aitäh Marianile.

Au kolhoosikorrale 1972

Põlva kolhoosi 25.aastapäevaks telliti Endel Taniloolt mälestusmärk "Au kolhoosikorrale".
Kõige enne tehti kolhoosid Saaremaal, Põlva kolhoos pidas end mandri esimeseks, asutamisajaga 17.september 1947 (kolhoos "Võit).

Ega täiesti kõlbulikku monumenti ei saa paljalt sellepärast ära visata, et sinna on sobimatu tekst raiutud.

Hiljuti toodi Taniloole parandada Põlva ader, mille ta oli teinud 1972. aastal. Parandustöö käigus sai kujult ühtlasi eemaldatud kiri „Au kolhoosi korrale”. 
 Lõunaleht 7.juuni 2009

 Skulptor Endel Taniloo.

Põllumajanduse sümbol ader on metallkujund 5 m pikkusel künnivagu kujutaval graniidist alusel. Selle juurde on istutatud 10 tamme, mis praegu moodustavad Adrapargi.

Kas Eestis on veel sel kombel moderniseeritud mälestusmärke?

Mina arvan, et teksti parandamine oli viga. Turistina läheksin ma kindlasti vaatama kirja "Au kolhoosikorrale", aga "Adra park" jätab mind täiesti külmaks.

Kombainivolinik 1953

Umbes nagu külvivolinikud, millest üldiselt palju on räägitud, nii saadeti kolhoosidesse ka vilja koristamise ajaks partei esindajaid, kes vaatasid, et kõik korras oleks.

Siin pildil on kombainer, kombaineri abi ja kombainivolinik, kelleks on täitevkomitee esimees Endel (heleda särgiga), kes koristustööde ajaks on kõrgemalt poolt "Ühenduse" kolhoosi kombainivolinikuks saadetud. Küsisin temalt, mitme kombaini järgi ta vaatama pidi, selgus, et üheainsa, kolhoosil ei olnud rohkem kombaine.

Lavassaare Töölisalevi TSN Täitevkomitee 1953-1954

 Pildil on Lavassaare Töölisalevi TSN Täitevkomitee 3-liikmeline koosseis: täitevkomitee esimees, sekretär ja tehniline töötaja. Keskel seisab täitevkomitee esimees Endel Joala, kõrgeima võimu kandja Lavassaare alevis, 23 aastat vana, haridust 6 klassi Holstre kooli + 6 kuud Kiviõli vabrikukooli. Endel oli sellel ametikohal poolteist aastat, kuni suunati Kehtna kolhoosiesimeeste kooli õppima.

Endel meenutas oma esimest päeva kõrgel ametikohal.
 Kõigepealt oli ta küsinud:"Öelge, mida ma tegema pean?"
 Naised vastanud:"Hoopis sina pead ütlema, mida meie teeme."

  Vastav kanne tööraamatus eelneva jutu tõestuseks.

Kogu nõukogude aja ja jupike ka Eesti aega, pakun, et umbes 60 aastat, oli igal tööinimesel selline tööraamat, ametlik dokument, millega võeti tööle, see oli töökoha kaadriosakonnas ja anti inimese enda kätte ainult ühest töökohast teise viimiseks. Tööraamatusse kanti ka autasud ja preemiad, kiitused ja laitused.Tööraamat oli ka dokument vanaduspensioni määramisel.

Lavassaare alevik samast ajast, nii suur üleujutus, et silda on veest vaevu näha.

Viljandi lennuk, 1950-ndad

Viljandis oli pärast sõda rahva rõõmuks selline lennuk.

 Internet ütleb, et selle lennuki esimene seisukoht olnud Raekoja esisel platsil.
Motoristide kursuste ajal seisis lennuk Viljandi vana tuletõrjehoone hoovis, kus aeg-ajalt teda ka käima pandi.
Viimane peatuspaik enne vanarauda jõudmist oli lauluväljaku kõrval oleva miilitsamaja ees.

 

Lennuk on Jak-9U, hävitaja, neid ehitati seeriaviisiliselt 1944.a aprillist 1945.a augustini. U tähendab улучшенный, eesti k paremaks tehtu.










Endli albumist.

Kes oli Karl Ulpe?

Tabivere vallas Elistveres on tee ääres suurte puude all selline mälestusmärk, lähedal asub ka looduskaitsealune Ulpe soo.

Ulpe Karl Ivanovitš

polgukomissar

2.üksiku Läti laskurpolgu komandör

hukkus kangelaslikult lahingus 24.juulil 1941.aastal

Igavene au!

Nõukogude ajal oli peaaegu igas külas koht, kuhu viidi punaste pühade ajal lilli. Siin võeti ka 9.mail Maarja kooli õpilasi pioneeriks vastu.
Kogu praeguse, Eesti Vabariigi aja oli plats lagunenud ja mälestusmärk risu all, alles mõni aasta tagasi koristati rämps ära ja tehti kividest uus plats.

Selle aasta 9.mail toodi mälestusmärgi ette uhke punastest roosidest pärg ning mõned korrad on olnud näha ka küünlaid põlemas.
Püüdsime välja uurida, miks see mälestusmärk Elistveres on, küsitlesime kohalikke ja otsisin netist.

Endel:
"Siia on maetud üks Läti kommunist, kelle kohalikud talumehed maha lõid."

Maimu:
"Läti polkovnik, kelle sakslased lennuki pealt surnuks lasid, venelased sõitsid veoautoga ja siis lennuk lendas üle, minu mees oli siis 12-aastane poisike ja nägi seda pealt."

Jaan:
"Rüüstaja, punane kütt, käis pärast lahinguid oma bandega mööda külasid rüüstamas, vene lennukid tulistasid teda."

Astrid:
"Läti lendur, kelle venelased ise alla tulistasid, lennuk on praegugi Ulpe soos, oli haavatuna Elistvere mõisa aida all. Tema sugulased käisid ka siin, küsiti, kas nad tahavad ümber matta, aga nad ei tahtnud."

Ajaleht Izvestija 22.jaan 1942:
"Suure Isamaasõja kangelaste hulgas näeme palju Baltikumi poegi. Läti polgukomissar Ulpe, lüües oma polguga puruks sakslaste kolonni, hukkus kangelasena."

Vilis Lacis "Torm"(neljaosaline Stalini preemia saanud raamat):
"24.juulil langes lahingus polgukomandör Karl Ulpe. Raskelt sai haavata polgukomissar Tsijelav. Uued inimesed asusid nende asemele ja jälle oli tunda surma hingust ja sõjalist kangelaslikkust. Kuid Elistvere mõisasse jäi maha unustamatu haud, kuhu kütid matsid oma komandöri."