Kõrgkooli astumise bürokraatiast

1986. aastal tuli kõrgkooli astumiseks vastuvõtukomisjonile esitada alljärgnevad dokumendid:
 
1) vormikohane avaldus rektori nimele;
2) keskharidust tõendav dokument või diplom koos hinnetelehega;
3) iseloomustus koolist või viimasest töökohast (kolm allkirja: asutuse juhataja, partei- või komsomoliorganisatsiooni sekretär ja ametiühingukomitee esimees või kooli iseloomustuslehel klassijuhataja; kuupäev, esinduspitsati jäljend);
4) arstitõend vorm nr. 086-u;
5) 6 fotot (peakatteta, formaat 3x4cm);
6) väljavõte tööraamatust (administratsiooni esindaja allkiri, pitsati jäljend, kuupäev).

  Isiklikult esitada pass, sõjaväepilet või arvelevõtmise tunnistus.

  Dokumente võetakse vastu:
*päevasesse õppevormi 1.-31.juuli,
*õhtusesse ja kaugõppeteaduskonda 1.juuli-31.august.

 Samad nõuded kehtisid väikeste muudatustega kogu nõukogude aja.

Aleksei Müürissepa nimelise Orissaare Keskkooli direktor Heino Tiidus annab 1978.a lõputunnistuse kooli lõpetanud Andresele, kes astub juulis Tartu Riiklikku Ülikooli.

Kui 1975. aastal läksime ülikooli dokumente sisse viima, siis minu pinginaabri omad anti tagasi, sest iseloomustuselt oli kolmas, komsomolisekretäri allkiri puudu. Oli viimane dokumentide vastuvõtmise päev ja lootusetu koolist seda allkirja saada. Läksime siis õue, kirjutasin enda nime ja allkirja kolmandaks juurde ... ja sobis, pinginaaber sai ülikooli.


 Iseloomustustest räägiti, et kui seal on sinu kohta halvasti öeldud, siis edasi õppida ei saa.
Klassijuhataja oli minu iseloomustusse kirjutanud: iseloomult rahulik, tõrges. Ma natuke kartsin, sest  ei teadnud päris täpselt, kui halb selline iseloomuomadus on ja kas tõrksaid ülikooli võetakse. Võeti.

Tartu Kaugõppekeskkooli lõpetajad 1977. aastal.

 Et saada arstitõendit vorm nr 086-u, tuli kulutada mitu päeva. Kõigepealt tuli minna jaoskonnaarsti juurde, kes andis suunamiskirjad eriarstide vastuvõtule ning kes määras vajalikud analüüsid (ei mäleta, aga eks need tõenäoliselt vere- ja pissiproov olid). Siis tuli käia silma- ja kõrvaarsti, kirurgi ja närviarsti juures ning võtta tõend hullumajast, et seal arvel ei ole. Viimaseid anti Staadioni tänava haigla juurest ühest pisikesest puumajast, järjekord lookles tänaval, nädal ja vähem enne dokumentide vastuvõtu lõppu olid järjekorrad  muidugi igal pool. Üldiselt andsid arstid allkirja kohe, ilma lähemalt vaatamata. Kui kõik eriarstide allkirjad olid olemas, siis tuli tagasi minna jaoskonnaarsti juurde, kelle käest siis lõpuks sai vormi nr 086-u.
 Minu tuttavatest said kõik oma arstitõendi kätte, ei oska öelda, milliste haigustega näiteks filoloogia õppimine oleks vastunäidustatud olnud.

 Edasi, 29. juuni 1985.

  Seda teemat uurides oli kõige hämmastavam, et enamik tuttavaid oli bürokraatia unustanud: "Ei mäleta, oli vist jah mingit arstitõendit vaja."

Fotod meie perekonna arhiivist.