Perekond läheb väljasõidule, 1950-ndad

Kiivreid hakatakse umbes 15 a pärast nõudma, aga pereisa Eduard on endale ikkagi edeva varustuse muretsenud: kindad, šlemm, prillid.
Külgkorv tundub olevat enda valmistatud.

Mõisatiigil uisutamas

Uisutajad 1933./34. a talvel Palupera koolimaja taga  mõisatiigil.

 Tagumistes ridades on ka ilma uiskudeta inimesi.

 Uisutati nii päeval kui ka õhtuti gaasilambi valgel, mis põles tiigi keskel posti otsas.
 Paremal valge rätikuga on Liivia, kes mäletab siiamaani selle pildiga seotud hirmsat ebaõiglust. Nimelt istus algul Liivia kelgul parema koha peal, aga meieri tütar jonnis niikaua, kuni sai kõrgema koha endale.

Aitäh Liiviale.

Vera Muhhina "Tööline ja kolhoositar"

Veebifirma Mail.ru ning päevaleht Novõje Izvestija korraldasid 2005.a küsitluse, milline 20. sajandi skulptuur või muu ehitis kajastab sümbolina kõige paremini Venemaa ajalugu. Kuuest tuhandest vastanust peaaegu 24 protsenti leidsid, et seda väärikat kohta sobib täitma skulptuur «Tööline ja kolhoositar». Järgnesid Päästja Kristuse kirik, Volgogradis kõrguv monument «Emake kodumaa» ja Lenini mausoleum.

Siin on pikem fotoseeria kümne aasta tagusest skulptuuri kapitaalremondist (2003-2009).

Skulptuuri saamislugu.

1936.a 22.mail said 4 skulptorit kutse osaleda 1937.a Pariisi maailmanäituse Nõukogude paviljoni katusele tehtava skulptuuri konkursil. Kutse said Muhhina, Andrejev, Manizer ja Šadr. Räägitakse, et Vera Muhhina sai kutse ainult tänu sellele, et tema mehest Aleksei Zamkovist oli just saanud kõrgel positsioonil arst, kes ravis Molotovi, Kalininit, Gorkit jt. (Zamkov oli välja mõelnud uue ravimeetodi, nimelt ravis ta oma patsiente lapseootel emade uriiniga).

 Arhitektil ja skulptoritel oli ülesanne näidata maailma esimese sotsialistliku riigi võimsust ja perspektiivi. Juba kaugelt pidi olema näha, et see on imelise kõikvõimsa tööliste riigi paviljon.

 Pariisis oli Nõukogudemaa paviljoni jaoks eraldatud pikk ja kitsas maatükk. Boris Jofan oli sinna projekteerinud 160 m pika ja 21,5 m laia, eest 34 m kõrgusele tõusva hoone. Et paviljon kõigile inimestele kohe märgatav oleks, oli selle katusele ette nähtud 18m kõrgune skulptuur, mille väljanägemise oli Jofan üsna täpselt paika pannud. Mõnedel andmetel kujutas hoone laeva, mille käilakuju oli kõrgele esile toodud.

 

 Boris Jofani eskiisprojekt.

Skulptuur ehitise katusel pidi olema arhitektuuri dünaamiline jätk. Ülesanne oli raske - skulptuur pidi olema 18 meetri kõrgune ja nagu lendama ettepoole, samal ajal oli selge, et see saab kaaluma palju tonne ja ei olnud täpselt teada, kuidas paviljoni katus vastu peab.

Aega oli 3 kuud. Alguses ei tulnud Muhhinal ühtegi head ideed, kuidas kujusid lendama panna, kuni lõpuks tuli tal salli mõte, pikk tuules lendlev sall ja käed andsid edasi lendamise tunde, sall kattis mehe alastust, sall andis ka jäikust ja ühendas visuaalselt skulptuuri ehitisega.

 

Konkursi tulemus - 4 sirbi ja vasaraga paariskuju.

Septembris anti umbes 1-meetrised kipsist eskiisskulptuurid žüriile üle. Konkursi žüriis ei olnud ühtegi skulptorit, seal oli rohkem poliitbüroo seltskond. Kuu aega oli vaikust, oktoobris valiti neljast või siis ka viiest tööst (mõned allikad väidavad, et oli veel ka skulptor Koroljov) välja Vera Muhhina variant. Kuid enne lõplikku otsust ja Molotovi kinnitust tuli paljale töölisele tööriided selga vormida ja mõlemile saapad jalga teha. Jälle tuli otsust oodata. Näituse avamiseni oli jäänud pool aastat. Uus komisjon Molotovi juhtimisel - sall ei meeldinud. Aga kuna sall oli Muhhinal skulptuuri üks tähtsamaid elemente, siis õnnestus see lõpuks ikkagi ära rääkida.
 Üks täiesti absurdsena tunduv probleem oli, ma ei mäleta, millises etapis, et keegi nägi mingi nurga alt seelikuvoltides Trotski nägu, aga uurima saadetud komisjon õnneks ei näinud.

 
Lõpuks olid kõik kinnitused ja valmistajatehas olemas ning läks pööraselt kiireks.

Kõigepealt tuli teha uus umbes 3,5 meetrine kipskuju, mille järgi saaks 5 korda suurendatud lõppvariandi.
Muhhinalt nõuti, et ta selle töö 10 päevaga ära teeks. Muhhina vastas, et ta ei jõua kahte 3-meetrist inimfiguuri isegi kuu ajaga ära teha. Kui lõpuks skulptor endast välja läks ja nutma hakkas, lepiti kokku, et ta teeb kuu ajaga 1-meetrised figuurid, mida suurendatakse 15 korda. Oht oli selles, et kui skulptor teeb vea, siis seda viga suurendatakse ka 15 korda, aga teda lohutati, et võib ju ka puitvormi parandada. Metall taoti õigetesse kumerustesse puidu peal.

 Skulptuuri hakati ehitama masinaehituse instituudi katsetehases. Insenerid hakkasid kohe, enne lõpliku kuju valmimist kipsist eskiiskuju järgi arvutusi tegema ja karkassi ehitama.
Muhhina vaatas, et kõige paremagi tahtmise juures ta kuu ajaga üksi näidist valmis ei saa, võttis endale veel 2 naisskulptorit appi, kellega nad siis ööd ja päevad tööd tegid. Tehasest käidi iga päev vaatamas ja mõõte võtmas.
 20. detsembril viidi kipsist näidisskulptuur tehasesse, kuigi skulptorid oleks tahtnud seda veel viimistleda. Lepingu järgi pidi Muhhina oma näidise valmis tegema ja sellega oleks olnud tema töö tehtud. Kuid tehases käies mõistis Muhhina, et ta peab lõpuni juures olema. Skulptorite kolmik kolis kolmeks kuuks tehasesse.

Sellisest materjalist ei olnud varem skulptuuri tehtud ja keegi ei teadnud, palju see aega võtab.
Algul käis töö kahes vahetuses, pärast kolmes, päris lõpus töötati ööd ja päevad, keegi ei läinud koju, 3 skulptorit keetsid süüa. Tuleb arvestada veel, et põhitöö toimus talvel, külma käes.


 Ühel ööl saabus tehasesse Stalin, sõitis autoga otse kuju juurde, vaatas 20 minutit ja lahkus sõna lausumata. Arhitekt Jofan helistas: "Valitsus on väga rahul."

 

 3,5 kuuga sai skulptuur valmis.

 Teraskarkass kaalus 64 tonni, poole millimeetri paksusest terasest kujutis "ainult" 12 tonni.

Pariisi transportimiseks lammutati skulptuur kohe uuesti 65 osaks lahti ja pakiti kastidesse - koos tööriistade ja kraanaga 28 vagunit. Poolas pidid kaasa läinud töötajad kuju veel natuke tükeldama, et rong tunnelisse mahuks.

Pariisis panid 20 töölist ja 5 inseneri kuju kokku 11 päevaga, 2 päeva kiiremini, kui ette nähtud.

1.maiks 1937 oli kõik valmis. Vera Muhhina sai maailmakuulsaks.

NSVL paviljoni sissekäik 1927.a Pariisi maailmanäitusel.

Paremal NSV Liidu, vasakul Saksamaa paviljon

Saksamaa paviljon

Pariisi näitus oli maist oktoobrini 1937.
Tagasiteel Moskvasse sai nüüd juba maailmakuulus skulptuur nii palju viga, et tehti uus samasugune. Ei saanud ju nii palju kõmu tekitanud kuju sinnapaika jätta ja maha vaikida. 
Uus skulptuur paigaldati põllumajandussaavutuste näituse väravasse. Aga skulptori nördimuseks ainult 10 m kõrguse aluse peale ja seljaga päikese poole, Muhhina ütles, et selline skulptuur nõuab suurt avarust, siin tööline ja kolhoositar ei lenda, vaid roomavad mööda maad. Tema oleks tahtnud skulptuuri näha Lenini mägedes.
10 aasta taguse remondi käigus tõsteti skulptuur sama kõrgele, kui ta oli Pariisi näituse ajal.

Boris Jofan ja Vera Muhhina

Huvitav, et räägitakse ainult Vera Muhhina "Töölisest ja kolhoositarist", Boris Jofani nime mainitakse selle juures haruharva.

Alates 1947. aastast on skulptuur Mosfilmi  toodangu alguskaadris.

 Kuulsatest kunstiteostest on alati loodud uusi variante:

Muhhinat peetakse selliste klaaside loojaks, blogis on klaasidest siin.

Minu klassikaaslased 1974.a klassiekskursioonil töölist ja kolhoositari kujutamas.

Info põhiliselt nendelt lehtedelt:

http://vivovoco.ibmh.msk.su/VV/ARTS/MUKHINA/CHAPT_V10.HTM

https://pikabu.ru/story/istoriya_sozdaniya_quotrabochego_i_kolkhoznitsyiquot_chast_1_4737724

https://pikabu.ru/story/istoriya_sozdaniya_quotrabochego_i_kolkhoznitsyiquot_chast_2_4737976

Tartu rajooni ETKVL kauplus

Helgi oli 1954.a Võnnu kaupluse müüja ja pärast seda samal aastal Võõbste kaupluse juhataja kt.

On tõenäoline, et fotodel on üks nendest kauplustest. Aga samas, kui pildil oleks müüja, siis oleks uks lahti, mitte risti üle uste oleva raudlatiga kinni. Turvalisuse eest on rohkemgi hoolt kantud - aken on trellitatud.

 Arvan, et pildil on lisaks Helgile sel ajal poe juures olnud külainimesed, aga on ka võimalik, et neid ühendab midagi muud.

Tänud Murcale.

Pärastsõjaaegne metsatöö

 Puukoorem Tabivere jaama juures.

 Et pärast sõda kõik uuesti üles ehitada, oli palju puitu vaja. Kõigil taludel oli metsa mahavõtmise ja väljaveo kohustus, samuti asutustel. Kui lugeda 1940-ndate lõpu - 1950-ndate alguse ajalehti, siis kõik numbrid kajastavad metsaraiumise käiku.

 Postimees, 31.märts 1946

Edasi 1948

Kui tol ajal oleks olnud praegune tehnika, siis ei oleks meil vist ühtegi puud metsa jäänud. Õnneks võeti puid maha kahemehesaega.

 Kahemehesaag, veel mõnikümmend aastat tagasi igapäevane asi, on muinastööriistaks muutunud.

Metsameeste suitsupaus.

1958.aastaks on metsa juba liiga palju maha võetud. Eesti Looduse 1958.a 6. numbris hoiatatakse, et nii ei saa jätkata, tuleb puidu kasutamist arukamalt korraldada, kasutada ära ka oksad ja kännud ja kirjutatakse veel sellest, et puudega kütmine on hirmus metsaressursi raiskamine.

Mõeldes metsavarude ülemäärasele ekspluateerimisele tekib loomulikult küsimus: mille arvel tuleks siis katta vahe puidu tootmise ja tegeliku vajaduse vahel? Väga lühinägelik on selleks kasutada jaanalinnulikku abinõu - "suurendada" küpsete metsade tagavara raievanuse allaviimise teel. 

 

Ajakiri Eesti Loodus 1958

Ennistuskoda Kanut, Eesti Ajaloomuuseum

Valijate klubi

Ühel kunagise koolimaja pööningul oli nõukogudeaegne valijate klubi silt.

  Hakkasin mõtlema, mis asi oli valijate klubi ja kuidas seda endast noorematele seletada. Ma ei ole kunagi sellises kohas käinud.

 Õnneks on Andres Laiapea sellest kirjutanud, siin, viimane lõik.

 

Martsipankujud

Sest meie käsime: sedasinast mardileiba tuleb nii palju valmistada, et meie seda ka võõrastesse maadesse ja linnadesse vedada saaksime. Isegi kui teda meil enestel napiks peaks kippuma. Aga võõrsil peab mardileib meie nime kuulsuse kahekordseks tõstma ja Tallinna siiamaani paljalt traanihaisuse ja rauamaiguse ja viljalõhnase nime kõige maailma suus magusaks tegema!

Jaan Kross "Mardileib", lk 51-52

 Need martsipankujud on vähemalt 30 aastat riiulil seisnud.

  Ja tõepoolest, Tallinn ongi martsipanitootmises tegija olnud! Muidugi toodetakse ja joonistatakse martsipani ka mujal maailmas. Aga nõukogude ajal oli Kalevi kommivabrik Nõukogude Liidus ainuke koht, kus martsipanist kujukesi tehti ja joonistati.

Riiul Tallinnas Kalevi martsipani muuseumitoas. (Foto internetist)

 

 Tallinna raeapteegis tehti martsipani juba 17.sajandi alguses - 2 martsipanivormi oli linnavapi kujutisega. 1806. aastal alustas Tallinna kondiiter Lorenz Caviezel juba sihipärast martsipanfiguuride tootmist. 

 Georg Stude martsipanimaalijad. Foto siit.

  150 aastat tagasi valmistasid Tallinnas Georg Stude magusatootjad muu magusa hulgas ka martsipanist kujukesi. Neid oli laias valikus: kõikvõimalikud loomad ja linnud, Tallinna vaated, südamekesed, roosidega martsipanpostkaardid, õunad, juurviljad.

  19.saj lõpul - 20.sajandi algul müüs Stude maiustusi nii Venemaale kui ka Euroopasse, isegi tsaari õukond imetles ja sõi Stude martsipankujukesi.

Neid kujukesi tehti kahepoolsete vormidega, kuhu vahele pandi martsipanimass ning kust pärast poolte kokkusurumist valmis kujuke välja võeti. Seejärel pandi kujuke kümneks päevaks maisitärklise sisse kuivama ja kõige lõpuks maaliti see rõõmsalt värviliseks. Täpselt samamoodi valmistatakse kujukesi ka tänapäeval –  vähemasti siin on aeg 19. sajandis peatunud.

"Martsipani Georgi maiuseäri" Eesti Ekspress 28.okt 2004 

Kersti tehtud martsipanist Lotted Ingridi sünnipäevatordil 2013.a

Sõna martsipan on saksakeelsest sõnast Marzipan või itaaliakeelsest marzapane – mardileib.

  Arvatavasti pärineb esimene martsipaniretsept vanast Pärsiast esimesest aastatuhandest, kus ülistati seda eelkõige kui ravimit.


Postituse ajendajad 30+ aastased kujud Mirjami vanaema riiulilt.