Igal postmargi kleepimise asendil on oma tähendus. Aga ma kahtlustan, et see ei läinud massidesse.
Postkaart Osta.ee-st
30 mai 2018
27 mai 2018
Öö- ja pissipottidest
Ja tõepoolest, raudteekraavis potikildude hulgas vedeles silmatorkavalt ka üks ööpott, mille email oli maas ja mida rooste oli juba tublisti söönud. Kõik need majapidamises kõlbmatuks muutunud esemed oli siia visanud jaamaülem, otsekui vaidlusaineks tulevaste sajandite arheoloogidele, kes kunagi seda asustuspaika avastades jäävad lausa juhmilt vahtima, lapsed koolides aga hakkavad õppima emailitud ööpottide ajastut.
"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", lk 625
Emailitud ööpottide ajastut Eestis on üsna raske määrata. Enne emailitud potte ja paralleelselt nendega, olid keraamilised potid. Emailnõusid hakati Eestis tootma minu teada 1920-ndatel aastatel, võimalik, et nende hulgas olid ka ööpotid. Aga milliseid ja kui palju neid Eestis kasutati, ei ole teada. Oletan, et talurahvas sellise edeva asja peale raha ei raisanud, aga linnade värsketes töölisasumites olid need küll omal kohal.
Selle teema juurde kuuluvad ka rannarahva kusesarved. Kui naine käis merel, siis ei saanud ta oma häda üle paadiserva teha, paat oleks ümber läinud, siis kasutati loomasarvest tehtud kusesarve, mida siis tühjendati üle paadiserva või siis oli otsas auk, nii et ihuvedelik voolas üle paadiserva, suurema häda jaoks oli paadis ämber.
Sain sõbralt tema vanaisa 1927. aastal tehtud kulutuste nimekirja, kus on muu hulgas ka 95 marka kulutatud Maiele poti ostmiseks. Maie oli siis 11-kuune.
See ei olnud päris tavaline Eesti pere, nad olid teistest haritumad ja jõukamad Hellenurme veski omanikud, Maie ema oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Berliinis.
Arvan, et tavalises taluperes ööpotti ei tarvitatud. Suured inimesed käisid külma ilmaga ja öösiti vööruses pange peal, lapsed jooksid püksata ringi ja lasid, kuhu juhtus, kuni hakkasid ka pange peal ja suvel sitalepikus, talvel laudas käima.
Aga linnades kindlasti kasutati potte.
Töölisagulite puumajade kuivkäimlad olid kas külmas tuulekojas või lausa õues. Olenes inimese tervisest, vanusest ja soost, kuid üldiselt öösel ja külma ilmaga eelistati potti, laste jaoks olid kuivkäimlad üsna hirmutavad, nemad käisid 6.-7. eluaastani poti peal.
Minu huvi pottide vastu tekitasid kaks kuurist leitud nõukogudeaegset potti.
Kuivkäimlad hakkasid minu mäletamise järgi Karlovast kaduma 1980-ndatel-1990-ndatel, sinnamaani olid potid möödapääsmatud.
Kus neid potte toodeti? Seal, kus teisigi emailnõusid. Eestis tehti neid tootmiskoondises "Vasar", aga nii palju, kui ma pottide alla olen vaadanud, tundub, et Eestis müüdi igas suure kodumaa otsas toodetud potte, näiteks Magnitogorski metallurgiakombinaadis tehtuid.
Metallpotte sai hästi pesta ja desinfitseerida, aga peale istudes olid nad väga külmad ja üsna terava servaga.
1980. aastal lavastas Viljo Saldre "Vanemuises" Mihkel Tiksi näidendi "Lahtihüpe". Sealt on mul siiamaani meeles stseen, kus poisid kasutasid pissipotti tavalise toidukastrulina, üks tegelane tuleb koridorist ühiselamu tuppa pissipotiga, kirjeldades äsja aset leidnud kohtumist tütarlapsega: "Ta arvas, et mul on suletud tsükkel".
Maalehes oli lugu 1980-ndatel probleeme tekitanud pissipottidega pildist, Lembit Peegel ütles, et ta sai selle pildiga kohe kuulsaks. Kusjuures probleem ei olnud mitte paljas poisis, mis praegu oleks mõeldamatu, vaid selles, et pildil oli pissipotte 15 nagu liiduvabariike, aga üks oli teistest eraldunud.
(Mina sain kokku lugedes 12 ja ükski polnud eraldunud, kuid pilt on tore.)
Lugu siin
Veel linke silmaringi laiendamiseks:
https://www.ohtuleht.ee/76461/koguda-oopotte
https://www.ohtuleht.ee/658104/kogujad-kulastab-prouat-kes-kogub-pissipotte
Praha öö- ja tualettpottide muuseum
http://www.praga-praha.ru/muzeum-historickych-nocniku-a-toalet/
Minu ja Osta.ee fotod.
"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", lk 625
Emailitud ööpottide ajastut Eestis on üsna raske määrata. Enne emailitud potte ja paralleelselt nendega, olid keraamilised potid. Emailnõusid hakati Eestis tootma minu teada 1920-ndatel aastatel, võimalik, et nende hulgas olid ka ööpotid. Aga milliseid ja kui palju neid Eestis kasutati, ei ole teada. Oletan, et talurahvas sellise edeva asja peale raha ei raisanud, aga linnade värsketes töölisasumites olid need küll omal kohal.
Selle teema juurde kuuluvad ka rannarahva kusesarved. Kui naine käis merel, siis ei saanud ta oma häda üle paadiserva teha, paat oleks ümber läinud, siis kasutati loomasarvest tehtud kusesarve, mida siis tühjendati üle paadiserva või siis oli otsas auk, nii et ihuvedelik voolas üle paadiserva, suurema häda jaoks oli paadis ämber.
Sain sõbralt tema vanaisa 1927. aastal tehtud kulutuste nimekirja, kus on muu hulgas ka 95 marka kulutatud Maiele poti ostmiseks. Maie oli siis 11-kuune.
See ei olnud päris tavaline Eesti pere, nad olid teistest haritumad ja jõukamad Hellenurme veski omanikud, Maie ema oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Berliinis.
Arvan, et tavalises taluperes ööpotti ei tarvitatud. Suured inimesed käisid külma ilmaga ja öösiti vööruses pange peal, lapsed jooksid püksata ringi ja lasid, kuhu juhtus, kuni hakkasid ka pange peal ja suvel sitalepikus, talvel laudas käima.
Keraamiline pott Inderlini vanakraamipoes.
Töölisagulite puumajade kuivkäimlad olid kas külmas tuulekojas või lausa õues. Olenes inimese tervisest, vanusest ja soost, kuid üldiselt öösel ja külma ilmaga eelistati potti, laste jaoks olid kuivkäimlad üsna hirmutavad, nemad käisid 6.-7. eluaastani poti peal.
Klaasist(!) pott Osta.ee-st. Müüja pakkus, et võiks olla 1930-ndatest.
Minu huvi pottide vastu tekitasid kaks kuurist leitud nõukogudeaegset potti.
Kuivkäimlad hakkasid minu mäletamise järgi Karlovast kaduma 1980-ndatel-1990-ndatel, sinnamaani olid potid möödapääsmatud.
Heleda poti hind 1 rubla 30 kopikat, aga rohelisel on kahe erineva NSVL piirkonna hind, ühes maksab 1 rubla 45 kopikat, teises 1 rubla 30 kopikat.
Vasara pott, hind 1 rubla ja 80 kopikat.
Metallpotte sai hästi pesta ja desinfitseerida, aga peale istudes olid nad väga külmad ja üsna terava servaga.
1980. aastal lavastas Viljo Saldre "Vanemuises" Mihkel Tiksi näidendi "Lahtihüpe". Sealt on mul siiamaani meeles stseen, kus poisid kasutasid pissipotti tavalise toidukastrulina, üks tegelane tuleb koridorist ühiselamu tuppa pissipotiga, kirjeldades äsja aset leidnud kohtumist tütarlapsega: "Ta arvas, et mul on suletud tsükkel".
Maalehes oli lugu 1980-ndatel probleeme tekitanud pissipottidega pildist, Lembit Peegel ütles, et ta sai selle pildiga kohe kuulsaks. Kusjuures probleem ei olnud mitte paljas poisis, mis praegu oleks mõeldamatu, vaid selles, et pildil oli pissipotte 15 nagu liiduvabariike, aga üks oli teistest eraldunud.
(Mina sain kokku lugedes 12 ja ükski polnud eraldunud, kuid pilt on tore.)
Lugu siin
1984.a oli meie peres juba plastmassist pissipott. Aga see oli väga kipakas, last pidi igaks juhuks kinni hoidma, et ümber ei läheks.
Saime sugulastelt 15 aastat vana potitooli, kuhu käis seesama pott külge, siis ei olnud enam muret ümberkukkumisega.
Potitool nägi välja selline:
Esimene tänapäevase kujuga pott ilmus meie perre 1980-ndate lõpul, kui Tartu Plastmasstoodete Katsetehas hakkas pissipotte tootma. See tekitas meil omajagu elevust, sest me teadsime, et potte tehakse siinsamas Karlovas (tehases töötav naabrimees tõi), aga poti alla oli pressitud Made in Finland. Nagu pildil näha, on hinnalipik tehase logoga, kuid ilma toote nimetuseta.
Valmis potid Tartu Plastmasstoodete Katsetehases, Kaljo Raua foto 1986
1988.a sündinud Ada Tartu poti peal istumas.
1988.a sündinud Ada Tartu poti peal istumas.
Tartu Plastmasstoodete Katsetehase potid olid suur rõõm lastevanematele: ei läinud ümber, lapsel ei jäänud istumisest pepu peale vorpi, poistega ei pidanud enam nii hoolikas olema, sest ees oli kõrgem osa, nn pissipidur.
Praegu saab poest osta kõikvõimalikke pissipotte, kuid nende kasutusaeg on väga lühike, suurtel pole vaja ja lapsed hakkavad varakult WC potil käima.
Veel linke silmaringi laiendamiseks:
https://www.ohtuleht.ee/76461/koguda-oopotte
https://www.ohtuleht.ee/658104/kogujad-kulastab-prouat-kes-kogub-pissipotte
Praha öö- ja tualettpottide muuseum
http://www.praga-praha.ru/muzeum-historickych-nocniku-a-toalet/
Minu ja Osta.ee fotod.
23 mai 2018
Hampelmannid ja poliitika 1940
Leidsin 1940.a 27.märtsi ajalehest loo hampelmannist.
Nüüd pühade-eel omakorda Ed. Viilup tegi avalduse politseile, süüdistades J.Kõlli selles, et ta on teda laimanud sellega, et demonstreeris teda, Viilupit, kujutavat hüpiknukku kõrtsipublikule.
Uue Eesti poliitikast meenub lugu Kalle Kulbokist ja nugise topisest.
Enne
Riigikogu eilse erakorralise istungjärgu algust tõi «Kuningriiklaste»
fraktsiooni esimees Kalle Kulbok istungisaali nugise topise ning asetas
selle enda ette lauale. Seepeale tuli Kulboki juurde vihane Riigikogu
esimees Ülo Nugis, lubades maamarssalile «kõigi nähes naha peale anda».
Riigikogu esimehe abi andis turvameestele käsu nugise topis istungisaalist ära viia. Käsk täideti.
Postimees, 23.dets 1997 , siin.
Postimees, 23.dets 1997 , siin.
Teemat natuke uurides selgus, et maailmas on väga põnevaid hampelmanne, näiteks prints Harry ja kuninganna Elisabethi omad.
Kus on meie Kersti Kaljulaiu hampelmannid? Palju toredam, kui igav portree seinal.
Ajaloolised hampelmannid Hitler ja tema kaaskond.
Charlie Chaplin
Kõige naljakam minu jaoks oli hampelmann "Jeesus ristil"
Liigutav Jeesus ja lugu siin:
19 mai 2018
19.mai - pioneeriorganisatsiooni sünnipäev
Et kasvatada lapsi kommunismi vaimus, kommunismi eest võitlemise vaimus, tuleb neid oskuslikult mõjutada, selleks aga, et lastele mõju avaldada, peab nende hingeelu tundma.
N.Krupskaja sõnavõtust Moskva pioneerijuhtide kokkutulekul 1933.a.
Pioneerid peavad teadma kangelaspioneere, õppima täpselt ja kaunilt kinni pidama rituaalidest, oskama rivistuda, lippu välja viia, saluuti anda.
"Vanempioneerijuhi käsiraamat", 1970, lk 216
Riiete järgi võiks olla 1960-ndate algus, kooli nime ei õnnestunud sildilt välja lugeda.
Ja kui palju on meil veel klassikursuse kordajaid! Leidub selliseidki, kes istuvad mõnes klassis isegi kolm aastat. Siin on pioneerimaleval tohutu tegevusväli, r i i k l i k u t ä h t s u s e g a ülesanne. Iga harimata inimese näol on ju läinud kaduma töömees, võitleja. Iga klassikursuse kordaja - see on raha, mille riik on tuulde visanud. Liiatigi pole see väike summa. Kui meie maal väheneks klassikursuse kordajate arv ainult poolegi võrra, võiksime täiendavalt ehitada mitusada koolihoonet!
"Vanempioneerijuhi käsiraamat", 1970, lk 201
Antikvariaadist ostetud pildid.
18 mai 2018
Piirissaare 1944
Kultuurimälestis 8407, Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud.
Riiklik kultuurimälestiste register ütleb, et ühishauda on maetud 99 langenut, kes võitlesid 1944. aastal Nõukogude armee poolel Piirissaare ümbruses. Mälestussammas püstitati ühishauale 1948. aastal ja tahvel langenute nimedega 1950. aastal.
Kohalike jutu järgi on pandud mälestussambale kõigi Piirissaarel ja selle läheduses kaduma läinud sõdurite nimed, aga maamulda on neist maetud ainult mõnikümmend.
Saksa sõdureid oli maetud vene kiriku taha 42. Nüüdseks ümber maetud.
Piirissaarlastele oli rängaks katsumuseks 1944. aasta veebruar, kui
saare hõivasid Nõukogude armee 128. laskurdiviisi pataljonid ja rajasid
siia sillapea Eesti vallutamiseks. Saksa väejuhatus paiskas üle järve
tulnud väeosade vastu oma pommituslennuväe. Kahe nädala jooksul
sooritati saarel ja selle kõrval mandri kaldatsoonis maasse kaevunud
venelaste vastu (Nõukogude armee 128.laskurdiviis) 500 õhurünnakut ning dessant sunniti taanduma. Muu
hulgas said pihta ka kohalikud elanikud, kes polnud jõudnud pakku minna.
Riiklik kultuurimälestiste register ütleb, et ühishauda on maetud 99 langenut, kes võitlesid 1944. aastal Nõukogude armee poolel Piirissaare ümbruses. Mälestussammas püstitati ühishauale 1948. aastal ja tahvel langenute nimedega 1950. aastal.
Kohalike jutu järgi on pandud mälestussambale kõigi Piirissaarel ja selle läheduses kaduma läinud sõdurite nimed, aga maamulda on neist maetud ainult mõnikümmend.
Saksa sõdureid oli maetud vene kiriku taha 42. Nüüdseks ümber maetud.
Piirissaarlased 20.saj lõpul
17 mai 2018
Eestiaegsed kaardid raha korjamiseks
Hooandjat siis veel polnud.
See kaart rõhub kaastundele füüsilise puude pärast.
Kui on valida, kummale raha anda, siis mina annaks ülemisele.
Anult ja osta.ee-st.
12 mai 2018
Ema kiri
Ema on jätnud pojale laua peale postkaardi tagaküljele kirja. Omas ajas täiesti tavalise.
Kuid samas nii iseloomuliku kõigi aegade emadele.
Võiks olla 1950-ndad.
05 mai 2018
Aleksei Stahhanov 1905 - 1977
ENE:
Stahhanov, Aleksei Grigorjevitš, nõukogude kaevur, söetööstuse novaatoreid, sotsial. töö kangelane (1970), NLKP liige (1936). Töötas a-st 1927 (a-st 1933 eetöölisena) Donbassis "Tsentralnaja-Irmino" kaevanduses; uusi töövõtteid rakendades tootis ööl vastu 31.08.1935 5 tunni ja 45 min-ga 102 t (14,5 vahetusnormi) ning 19.sept vahetuse jooksul 227 t sütt. S-i saavutused ajendasid stahhaanovliku liikumise tekkimise. Pärast Tööstusakadeemia lõpetamist (1941) töötas S. 1943-57 NSVL Söetööstuse Min-s ning oli seejärel söetööstuses juhtiv töötaja. NSVL Ülemnõukogu I ks saadik.
Donbassis, Kesk-Irmino kaevanduses töötas üks noor mees, Andrei Stahhanov nimeks, kelle unistuseks oli osta endale hobune. Mehel oli ka mustlannast naine ja kaks väikest last.
Oli ka teine mees, Konstantin Petrov, kaevanduse partorg, kellel oli NKVD kannul ja elu hädaohus, sest aasta oli 1935 ning ta oli koos kaevanduse ülemaga vastutav piirkonna kõige nigelama kaevanduse eest.
Petrov tahtis iga hinna eest ebasoosingust välja rabeleda ning mõtles välja, et tuleks teha midagi erilist, tõmmata endale ja kaevandusele meedia tähelepanu. Selleks võiks olla unikaalne töörekord ja ta mõtles ka välja, kuidas sellist asja teha. Kaevanduse ülem ei olnud avantüüriga nõus, kuid Petrovi pealekäimisel lõpuks soostus tingimusel, et see toimuks väljaspool tööaega ja Petrov võtab kogu vastutuse enda peale.
Tükk aega läks kangelase otsimisega, keegi ei tahtnud kangelaseks hakata, ka Stahhanovile püüdis pärast nõustumist naine veel aru pähe panna. Probleem oli selles, et kui keegi töötab rohkem, siis tõstetakse ka teiste norme ja alandatakse tükitöötasu. Sellised mehed said kaevanduses kohe peksa ja isegi nuga.
Petrov pöördus isiklikult Stahhanovi poole lubades talle mitmeid asju: hobust, eluaegset tasuta pääset kohalikku kinno, preemiat, sanatooriumituusikut, maja jne.
Kinokroonika, kuidas Stahhanov ja Petrov hommikul kaevandusest välja tulevad ja Stahhanovile lilli kingitakse, on hiljem lavastatud. Kaevandusest välja tulnud, jooksis Stahhanov elu eest koju ja naine seisis noaga ukse peale, lubades kõik sissetungijad tappa.
Vahetuse ajal 7 tonni asemel 102 tonni kaevata õnnestus Stahhanovil mitme abinõuga, põhiuuendus seisnes selles, et toimus spetsialiseerumine, et Stahhanov ainult puuris sütt lahti, aga ei toestanud käiku, selline tööjaotus muutis päriselt ka töö kiiremaks, kuid siin muidugi kirjutati tema arvele ka kahe kaaslaste töö. Enne oli maa all kõik väga põhjalikult töötegemiseks ette valmistatud. Veel olid kaevanduses sel ööl kaks vagonetilükkajat ja kohaliku ajalehe korrespondent ning parteisekretär Petrov, kes töötamiseks isiklikult valgust näitas.
Tõenäoliselt oli Stahhanov päriselt ka hea töömees, muidu poleks teda valitud, aga sellisteks numbriteks ei olnud keegi üksi suuteline, kuid väiksemad numbrid poleks tähelepanu äratanud.
Ajalehes ilmuski uudis A.Stahhanovi töökangelasteo kohta. Selle kohta räägitakse ka, et algselt oli Stahhanovi nimi Andrei, aga keskajalehtede ajakirjanikud tõlgendasid A. Alekseiks, mille kohta Stalin olevat öelnud, et ajaleht Pravda ei eksi kunagi ja mehel tuli ülejäänud elu Alekseina elada.
Ordžonikidze leidis ajalehest artikli, tundis, et see on just see, mida vaja, ja söötis ette Stalinile. See oli suurepärane võimalus panna inimesed väiksema palga eest rohkem tööd tegema ja näidata, kuidas Nõukogudemaal on tööinimestel kõik võimalused esile tõusta.
1935.a lõpuks oli stahhaanovlaste liikumine laienenud üle kogu Venemaa kõikvõimalikele tööaladele, pääses lahti hullumeelne plaaniületuse liikumine, rekordimaania. Plaane ületasid mitte ainult asju tootvad töölised, vaid ka baleriinid, hambaarstid, miilitsad jne.
Õige pea tuli Stahhanovile Moskvast käsk 1936. aastast asuda õppima Moskva tööstusakadeemiasse, mis siis, et Alekseil oli haridust vaid 3 klassi külakooli ning ta luges ja kirjutas üsna vaevaliselt. Ta ei olnud ise sellest põrmugi huvitatud ja oleks parema meelega oma naise ja lastega uues majas edasi elanud ja sütt kaevandanud, aga vastu hakata ka ei julgenud.
Aleksei Stahhanovile anti Moskvas korter uues, prestiižses majas, auto ja Stalini isikliku allkirjaga parteipilet (ilma kandidaat olemata). Naine lastega jäi Donbassi. Sellest on mitu erinevat versiooni, üks variant on, et Stalin ei pidanud olemasolevat naist kangelasele sobivaks.
30-aastase töömehe ja pereisa elu pöörati pea peale.
Kohtumised, presiidiumid, meedia. Aleksei Stahhanov käib tehasest tehasesse ja räägib lõputult oma kangelasteost. Temast luuakse laule, kirjutatakse raamatuid, tehakse filme.
Aleksei Stahhanov saab tuntuks üle kogu maailma, tuntumaks kui mistahes filminäitleja.
Pealinna elu ja Stalini sõprus korvas kodu- ja perekonnaigatsuse. Aleksei leidis uue naise, 14- aastase iluduse. Pärast esimese naise surma tõi lapsed Donbassist enda juurde. Selle kohta on ka erinevad lood, alates sellest, et naine jooksis tagasi mustlaste juurde jättes lapsed Stahhanovile ja lõpetades hauda viinud ebaõnnestunud abordiga.
Minu arvates oli Stahhanov algselt lihtne aus töökas inimene, kes tõmmati poliitmängudesse, võimalik, et sellest ka tema edasine probleem alkoholiga. Moskvas hakkas Aleksei jooma ja laia elu elama, tal oli hea joomasõber Stalini poeg Vassili. Ükskord hommikul pärast joomapidu pargipingil ärgates avastas Stahhanov, et Lenini ordeni asemel on pintsakurevääril ainult auk. Juhtus midagi seniolematut: talle anti uus, sama numbriga orden. Nõukogudemaa juhtkonnal oli hädasti Lenini ordeniga tööliskangelast vaja.
Stalini surmaga lõppes ka Aleksei Stahhanovi kuldne elu, Hruštšov saatis ta 1957.a Moskvast välja ja tegi kõik, et kangelane unustataks. Üks versioon väljasaatmise põhjustest on, et üks lääne ajakirjanik küsis Hruštšovi käest, kus töökangelane Stahhanov on, ta tahaks temaga intervjuud teha. Hruštšovil polnud aimugi, et kangelane töötab ministeeriumis sooja koha peal, vaid vastas, et Donbassis muidugi ja siis tuligi Stahhanov Donbassi saata. Perekond jäi Moskvasse.
Stahhanov oli varjusurmas 10 aastat, töötas kaevanduses suhteliselt madala ametnikuna ja jõi palju.
Seesama partorg Konstantin Petrov tiris Aleksei Stahhanovi uuesti välja, ka uue, kolmanda naise leidis.
Brežnev oli väga üllatunud, et Stahhanov veel elus on ning andis talle 1970. aastal, kui töökangelasteost oli möödunud 35 aastat, sotsialistliku töö kangelase aunimetuse ja teise Lenini ordeni.
See kõik oli nii suur üleelamine, et alkoholist kahjustatud organism ei pidanud vastu, Stahhanov sai insuldi ega taastunud päriselt enam kunagi, vaid elas edaspidi vaimuhaiglas. Kuid ratas oli käima lükatud. Jälle kohtumised, presiidiumid, meedia kuni elu lõpuni. Oma kangelasteost oli ta elu jooksul nii palju rääkinud, et lint keris iseenesest. 1975. a peeti töökangelasteo 40. juubelit, kusjuures välja tiritud Stahhanov ei saanud enam ümbritsevast suurt midagi aru.
Aleksei Stahhanov suri kukkumise tagajärjel 1977. aastal ja on maetud Donetski oblastisse.
Tema nime kannavad mitmed asustatud punktid, tänavad, kaevandused, stipendiumid. Ka Tartus oli nõukogude ajal sõjaväe linnaosas Stahhanovi tänav.
2013.aastast antakse Stahhanovi linnas välja A.Stahhanovi nimelist kirjanduspreemiat tööinimestest kirjutatavatele raamatutele.
Alates 1947. aastast tähistatakse ka Eestis augusti lõpus, Stahhanovi rekordi püstitamise kuupäeval, kaevurite päeva.
Aleksei Stahhanovi 6-meetrine pronksskulptuur Stahhanovi kesklinnas, püstitatud 1985.aastal, kui möödus 50 aastat hullumeelsest söekaevamisest.
Info ja pildid internetist.
https://stakhanov.su/page,7,turizm.html
Stahhanovi filmi saab vaadata selle lehe lõpust:
http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php
Stahhanov, Aleksei Grigorjevitš, nõukogude kaevur, söetööstuse novaatoreid, sotsial. töö kangelane (1970), NLKP liige (1936). Töötas a-st 1927 (a-st 1933 eetöölisena) Donbassis "Tsentralnaja-Irmino" kaevanduses; uusi töövõtteid rakendades tootis ööl vastu 31.08.1935 5 tunni ja 45 min-ga 102 t (14,5 vahetusnormi) ning 19.sept vahetuse jooksul 227 t sütt. S-i saavutused ajendasid stahhaanovliku liikumise tekkimise. Pärast Tööstusakadeemia lõpetamist (1941) töötas S. 1943-57 NSVL Söetööstuse Min-s ning oli seejärel söetööstuses juhtiv töötaja. NSVL Ülemnõukogu I ks saadik.
Donbassis, Kesk-Irmino kaevanduses töötas üks noor mees, Andrei Stahhanov nimeks, kelle unistuseks oli osta endale hobune. Mehel oli ka mustlannast naine ja kaks väikest last.
Oli ka teine mees, Konstantin Petrov, kaevanduse partorg, kellel oli NKVD kannul ja elu hädaohus, sest aasta oli 1935 ning ta oli koos kaevanduse ülemaga vastutav piirkonna kõige nigelama kaevanduse eest.
Petrov tahtis iga hinna eest ebasoosingust välja rabeleda ning mõtles välja, et tuleks teha midagi erilist, tõmmata endale ja kaevandusele meedia tähelepanu. Selleks võiks olla unikaalne töörekord ja ta mõtles ka välja, kuidas sellist asja teha. Kaevanduse ülem ei olnud avantüüriga nõus, kuid Petrovi pealekäimisel lõpuks soostus tingimusel, et see toimuks väljaspool tööaega ja Petrov võtab kogu vastutuse enda peale.
Tükk aega läks kangelase otsimisega, keegi ei tahtnud kangelaseks hakata, ka Stahhanovile püüdis pärast nõustumist naine veel aru pähe panna. Probleem oli selles, et kui keegi töötab rohkem, siis tõstetakse ka teiste norme ja alandatakse tükitöötasu. Sellised mehed said kaevanduses kohe peksa ja isegi nuga.
Petrov pöördus isiklikult Stahhanovi poole lubades talle mitmeid asju: hobust, eluaegset tasuta pääset kohalikku kinno, preemiat, sanatooriumituusikut, maja jne.
Kinokroonika, kuidas Stahhanov ja Petrov hommikul kaevandusest välja tulevad ja Stahhanovile lilli kingitakse, on hiljem lavastatud. Kaevandusest välja tulnud, jooksis Stahhanov elu eest koju ja naine seisis noaga ukse peale, lubades kõik sissetungijad tappa.
Vahetuse ajal 7 tonni asemel 102 tonni kaevata õnnestus Stahhanovil mitme abinõuga, põhiuuendus seisnes selles, et toimus spetsialiseerumine, et Stahhanov ainult puuris sütt lahti, aga ei toestanud käiku, selline tööjaotus muutis päriselt ka töö kiiremaks, kuid siin muidugi kirjutati tema arvele ka kahe kaaslaste töö. Enne oli maa all kõik väga põhjalikult töötegemiseks ette valmistatud. Veel olid kaevanduses sel ööl kaks vagonetilükkajat ja kohaliku ajalehe korrespondent ning parteisekretär Petrov, kes töötamiseks isiklikult valgust näitas.
Tõenäoliselt oli Stahhanov päriselt ka hea töömees, muidu poleks teda valitud, aga sellisteks numbriteks ei olnud keegi üksi suuteline, kuid väiksemad numbrid poleks tähelepanu äratanud.
Ajalehes ilmuski uudis A.Stahhanovi töökangelasteo kohta. Selle kohta räägitakse ka, et algselt oli Stahhanovi nimi Andrei, aga keskajalehtede ajakirjanikud tõlgendasid A. Alekseiks, mille kohta Stalin olevat öelnud, et ajaleht Pravda ei eksi kunagi ja mehel tuli ülejäänud elu Alekseina elada.
Ordžonikidze leidis ajalehest artikli, tundis, et see on just see, mida vaja, ja söötis ette Stalinile. See oli suurepärane võimalus panna inimesed väiksema palga eest rohkem tööd tegema ja näidata, kuidas Nõukogudemaal on tööinimestel kõik võimalused esile tõusta.
1935.a lõpuks oli stahhaanovlaste liikumine laienenud üle kogu Venemaa kõikvõimalikele tööaladele, pääses lahti hullumeelne plaaniületuse liikumine, rekordimaania. Plaane ületasid mitte ainult asju tootvad töölised, vaid ka baleriinid, hambaarstid, miilitsad jne.
Kaanepildimees USA ajakirjas 16.detsembril 1935.
Aleksei Stahhanovile anti Moskvas korter uues, prestiižses majas, auto ja Stalini isikliku allkirjaga parteipilet (ilma kandidaat olemata). Naine lastega jäi Donbassi. Sellest on mitu erinevat versiooni, üks variant on, et Stalin ei pidanud olemasolevat naist kangelasele sobivaks.
30-aastase töömehe ja pereisa elu pöörati pea peale.
Kohtumised, presiidiumid, meedia. Aleksei Stahhanov käib tehasest tehasesse ja räägib lõputult oma kangelasteost. Temast luuakse laule, kirjutatakse raamatuid, tehakse filme.
Aleksei Stahhanov saab tuntuks üle kogu maailma, tuntumaks kui mistahes filminäitleja.
Pealinna elu ja Stalini sõprus korvas kodu- ja perekonnaigatsuse. Aleksei leidis uue naise, 14- aastase iluduse. Pärast esimese naise surma tõi lapsed Donbassist enda juurde. Selle kohta on ka erinevad lood, alates sellest, et naine jooksis tagasi mustlaste juurde jättes lapsed Stahhanovile ja lõpetades hauda viinud ebaõnnestunud abordiga.
Minu arvates oli Stahhanov algselt lihtne aus töökas inimene, kes tõmmati poliitmängudesse, võimalik, et sellest ka tema edasine probleem alkoholiga. Moskvas hakkas Aleksei jooma ja laia elu elama, tal oli hea joomasõber Stalini poeg Vassili. Ükskord hommikul pärast joomapidu pargipingil ärgates avastas Stahhanov, et Lenini ordeni asemel on pintsakurevääril ainult auk. Juhtus midagi seniolematut: talle anti uus, sama numbriga orden. Nõukogudemaa juhtkonnal oli hädasti Lenini ordeniga tööliskangelast vaja.
Stalini surmaga lõppes ka Aleksei Stahhanovi kuldne elu, Hruštšov saatis ta 1957.a Moskvast välja ja tegi kõik, et kangelane unustataks. Üks versioon väljasaatmise põhjustest on, et üks lääne ajakirjanik küsis Hruštšovi käest, kus töökangelane Stahhanov on, ta tahaks temaga intervjuud teha. Hruštšovil polnud aimugi, et kangelane töötab ministeeriumis sooja koha peal, vaid vastas, et Donbassis muidugi ja siis tuligi Stahhanov Donbassi saata. Perekond jäi Moskvasse.
Stahhanov oli varjusurmas 10 aastat, töötas kaevanduses suhteliselt madala ametnikuna ja jõi palju.
Seesama partorg Konstantin Petrov tiris Aleksei Stahhanovi uuesti välja, ka uue, kolmanda naise leidis.
Brežnev oli väga üllatunud, et Stahhanov veel elus on ning andis talle 1970. aastal, kui töökangelasteost oli möödunud 35 aastat, sotsialistliku töö kangelase aunimetuse ja teise Lenini ordeni.
See kõik oli nii suur üleelamine, et alkoholist kahjustatud organism ei pidanud vastu, Stahhanov sai insuldi ega taastunud päriselt enam kunagi, vaid elas edaspidi vaimuhaiglas. Kuid ratas oli käima lükatud. Jälle kohtumised, presiidiumid, meedia kuni elu lõpuni. Oma kangelasteost oli ta elu jooksul nii palju rääkinud, et lint keris iseenesest. 1975. a peeti töökangelasteo 40. juubelit, kusjuures välja tiritud Stahhanov ei saanud enam ümbritsevast suurt midagi aru.
Aleksei Stahhanov suri kukkumise tagajärjel 1977. aastal ja on maetud Donetski oblastisse.
2013.aastast antakse Stahhanovi linnas välja A.Stahhanovi nimelist kirjanduspreemiat tööinimestest kirjutatavatele raamatutele.
Alates 1947. aastast tähistatakse ka Eestis augusti lõpus, Stahhanovi rekordi püstitamise kuupäeval, kaevurite päeva.
ТорезеИсточник: http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php Штуки-дрюки ©
ТорезеИсточник: http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php Штуки-дрюки ©
ТорезИсточник: http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php Штуки-дрюки ©
ТорезИсточник: http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php Штуки-дрюки ©
Aleksei Stahhanovi 6-meetrine pronksskulptuur Stahhanovi kesklinnas, püstitatud 1985.aastal, kui möödus 50 aastat hullumeelsest söekaevamisest.
Info ja pildid internetist.
https://stakhanov.su/page,7,turizm.html
Торезе ДонецкойИсточник: http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php Штуки-дрюки ©
https://www.ohtuleht.ee/190410/esistahhaanovlase-saatus-kangelaskaevur-lopetas-hullumajasStahhanovi filmi saab vaadata selle lehe lõpust:
http://stuki-druki.com/authors/Stahanov-Alexey.php
01 mai 2018
1.mai õppevahenditel
Sellised plakatid olid koolis ülesriputatuna õppevahendite ruumis, kust vajaduse järgi neid siis klassi toodi ja tahvli külge konksu otsa pandi. Vahel sai koos õpetajaga käia neid toomas, hästi põnev ruum oli.
Need kolm plakatit on trükitud umbes 10-aastaste vahedega.
Õppeplakat 2.klassi vene keele tunniks 1960Koolis oli minu jaoks kõige hullem asi klassi ees sellise piltplakati järgi jutustamine, alati lootsin, et mind ei küsita ja kuna käisin 42 õpilasega klassis, siis enamasti läks õnneks.
Nõukogude ajal hakati vene keelt õpetama teisest klassist, nii et see pilt toodi tundi kevadel aastase õppimise järel.
Vasakus nurgas on aastaarv 1980.
Esimene, 1960.a pilt on väga tõsine, inimesed on soliidsed, kõik tüdrukud on põlvini seelikutega ja orkester ning vaatajad on soliidses eas. Vaatajate hulgas on korda pidamas ka sinises vormis kalifeepükstes miilits.
Siin, 1980.a pildil on riietus palju vabam, on nii lühikesi seelikuid kui ka pükse, orkester koosneb poistest ja plikadest, pilt on hoopis lustakam. Võib-olla on lihtsalt erinevad kunstnikud, aga võib-olla on siin näha ka aja märke.
Siin, 1980.a pildil on riietus palju vabam, on nii lühikesi seelikuid kui ka pükse, orkester koosneb poistest ja plikadest, pilt on hoopis lustakam. Võib-olla on lihtsalt erinevad kunstnikud, aga võib-olla on siin näha ka aja märke.
Pildile on joonistatud ka trummitüdrukud, kes olid tol ajal väga populaarsed.
Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi trummitüdrukud oktoobriparaadil.
Kolmas õppevahend on lihtsam, puudub ka aastaarv, paigutaksin ta ajaliselt kuskile kahe vahele.
Foto Astalt, plakatid Osta.ee-st.
Tellimine:
Postitused (Atom)