Emajõe forsseerimine 1944

Emajõe kõrval kulgeva tee ääres on selline kivi:

ja istepinkidega platsike:

Katkend ajalehe Punane Täht 1969.a 18.sept artiklist (25 aastat sündmusest):
"Edasi sõideti Emajõe äärde, Kastresse. Sealse mälestusmärgi juures oli miiting. Mälestusmärgile on kirjutatud "17.septembril 1944.aastal forsseerisid siin Punaarmee väeosad Emajõe". Pikema sõnavõtuga esines erukindralmajor sm. Aru. Ta ütles, et, meil veteranidel, on silm veel selge. Kui meid vajatakse, oleme valmis. Seepeale kõlasid veteranide mitmekordsed hurraahüüded." 

Edasi artikkel 1988. aastast (44 a sündmusest):

1944.a 17.septembri varahommikul sai sellest kohast alguse suur Nõukogude Armee pealetung, mille tagajärjel langes lõplikult Emajõe liin.Katjuušade tuli, lennukid, kummipaatidega sõdurid. Esimesele Punaarmee üksusele, kes ületab jõe, oli lubatud autasuks punatähti, seetõttu olevat üks üksus ületanud jõe enne ettevalmistavat tuld ning purustatud pärast jõe ületamist oma armee kahuritule poolt.
 Saksa poolel olnud  3000 Eesti pataljoni sõdurist jõudis Alatskivile 170 meest, Vene poolel sai hukka üle 6000 sõduri.

 Emajõe forsseerimine 1944.a, Eesti Ajaloomuuseumi foto- ja negatiivikogu.

Eestlased olid nendes lahingutes mõlemal poolel: nii 8.Eesti laskurkorpuses kui ka 1. Piirikaitserügemendis (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 1) ja soomepoiste rügemendi 1.pataljonis.
Sõjamasinal on ikka tohutu jõud: paneb ühe rahva mehed üksteise vastu sõdima, isegi mitte viha ega erinevaid tõekspidamisi polnud, kummal poolel sõdisid, olenes sünniaastast, sellest, millise mobilisatsiooniga sõtta võeti.


Meeskonda metsa servale puhkama jättes läheb major koos käskjalgadega – ka Punder, kes takjana rügemendiülemaga kaasas kõnnib – talu poole liikvele. Hoonetele umbes viiekümne meetri peale liginenud, kõlab talust hüüe: “Parool!” Rebane vastab: “Parooli ei tea.” Selle peale hüüab hääl pimedast: “Mis te kolate öösel ilma paroolita ringi! Võite kuuli keresse saada!” Major, veidi vihastades, küsib: “Mis üksus siin asub?” Vastuseks öeldakse mingi suure numbriga polgu nimi. Major, kes arvab, et see on mõne meie üksuse varjunimi, hüüab: “Niisugust üksust pole olemas!” Hääl pimedusest ärevalt: “Kes seal on?” Vastus: “Major Rebane.” Hetk vaikust. Siis kuuldub talu õuelt jooksumüdinat.
Major oma kaaslastega liigub halba aimamata talu väravasse. Peaaegu samaaegselt tuleb talu elumajast üks mees, teine järgneb talle. Mõlemad on punaväe vormis. Üks nendest on ohvitser. Käsku ootamata hüppavad majori kaaslased punaväelaste juurde. Mõlemad mehed on kiiresti läbi otsitud. Ohvitseril relva  ei ole, kuid ta kaaslane peab oma püstolkuulipilduja loovutama, mis talt ära võetakse.
Ohvitser seletab, et tema oma kompaniiga kuulub eesti korpuse koosseisu. Korpus on Emajõe Peipsi järve ja Kavastu vahel ületanud ning edasi põhja poole liikunud. Tema kompanii ööbivat selles talus. Major pärib üldist olukorda, eriti kus on vähem punaväe osi ees. Ohvitser vastab, et ei tea, sest side pataljoniga puudub.
Punaohvitser ütleb nüüd: “Härra major, tulge kõikide oma meestega (mehed on vahepeal metsaservalt majorile järele tulnud) meie poole üle. Esitage tingimused. Mina usun kindlasti, et korpus teie tingimused vastu võtab.” Majori vastus on eitav. Meeste hulgas kuuldub naerukahinat ja sõnu: “Vaata! Suurepärane! Kui lahke!” Ohvitser jätkab: “Jätke siis vähemalt oma haavatud, kui teil neid on, minu kompanii juurde maha. Nad ei jõua teistega sammu pidada.” Majoril selle vastu midagi ei ole, kui haavatud ise maha jääda tahavad. Kolm raskemat haavatut jäävad tallu.
Ohvitser jätkab: “Olete väsinud. Näljased kindlasti ka. Astuge sisse ja võtke, mis meil on. Suurt praegu pole, aga leiba, vorsti ja teed jätkub.” Major ja osa mehi jääb talu väravasse. Teised lähevad sööma. Rebane hüüab neile veel järele: ” Aga ahvi kiirus!” Ohvitser küsib nüüd, kas major ei tahaks siin pikemat puhkust teha. Tema saadaks siis mõne veoki tahapoole ja laseks toidukraami tuua – teele kaasavõtmiseks. Major vastab, et nad nii kaua peatuda ei saa. Rebane kutsub omakorda punaohvitseri kogu kompaniiga endaga kaasa. Ohvitseri vastuseks on järsk “ei”. Mehed, hommikueine lõpetanud, tulevad kaaslaste juurde tagasi. Teekonda võib jätkata.
Major ütleb ohvitserile: “Teie oma kompaniiga vabatahtlikult üle tulla ei tahtnud, kuid ise tulete meiega kaasa. Ärge kartke, teile ei sünni midagi halba. Hiljem võite omade juurde tagasi pöörata.” Asutakse teele. Punaohvitser kõnnib Rebase kõrval. Mõlemad vaikivad. Umbes paar kilomeetrit kirde suunas liigutud, ütleb Rebane punaväelasele: “Teie minge nüüd tagasi. Meie jätkame oma teed.” Ohvitser lahkub grupi juurest  ja liigub tuldud teed tagasi. Valgeneb, ja kui ohvitser vaateulatusest on välja jõudnud, võtab grupp uue suuna – loodesse. Ees on suur, soine mets. Liiklemine toimub aeglaselt, sest pind on pehme ning jõudu tuleb säästa kotist väljaminemise jaoks. Tehakse paar pikemat peatust. Õhtupoolikul lõpeb mets, ja paremal pool paistab väike järv. Järve kaldal üksikus talus on elanikud sees. Nende andmetel on venelaste liin siit paar kilomeetrit põhja poole. Algab teekonna otsustav osa. Kuid alguses võib liikuda veel vabalt, kuna maastikul on väikesi metsatukki ja võsa. Teed puuduvad. Umbes kolmsada meetrit matkanud, lõpeb võsa ja ees algavad põllud, ning paarisaja meetri peale on näha mullakühmi – see on venelaste eesliin.
Võsa serval asuvad mehed ahelikku. Punaväelaste liin on hõredasti mehitatud, nii et väljamurdmine ei tohiks olla raske, kuid omapoolsete kaotuste vältimiseks on meil parem  ligineda hästi hajutatult. Kohe liikumist alates  hüütakse meie poolelt korduvalt “halloo!” Punaväelased kaevikus vaatavad tagasi, ja lähenejad lehvitavad valget rätikut. Siis – avab ahelik tule… Punaväelased ei tulista üldse, vaid jooksevad pesadest paremale ja vasakule poole minema ja kaovad võssa.
Tee läbiminekuks on vaba. Kiirsammul ületatakse punaste kaevikute joon. Ei ühtki pauku… Olnuksid nagu jälle eesti korpuse osad, nood mehed siin kaevikutes, kes nüüd endamisi rõõmsad, et osa mehi, kuigi kirjade järgi nende vaenlased, elavalt pääseb…
On 18. septembri õhtu, ja eespool paistavad meie liinid.

V.Jürissaar "Kahe rinde vahel. Kolonel Rebasega koos idavõitlustes", Göteborg 1951

 Veel üks Edasi artikkel, vist 1980.

Siin on juttu ühest teisest Emajõe forsseerijate mälestusmärgist.

Aga mis sai inimestest, kelle kodud olid Emajõe ääres ülaltoodud kivi lähedal?

Üldiselt mindi rinde lähenedes kodudest sõjapakku. Selle mälestusmärgi lähedal elanud inimene rääkis, et nemad läksid koos loomadega tädi juurde Pähklisaarele. Tol ajal 5-aastane olnud mees meenutas, kuidas neid vanaemaga lennuki pardarelvadest tulistati.
Soos oli rahulikum, kuid õhulahingu käigus kukkus üks lennuk saarele, põles seal, ja teine sohu.

Tagasi tulles olid mälestusmärgi lähedal elanud 8 perel kodud hävitatud, vastu talve olid inimesed peavarjuta.. Need pered olid sinna seoses Peipsi veetaseme tõusmisega Peipsi äärest 1932.aastal ümber asustatud, nii et majad olid veel üsna uued olnud.

Järgmisel kevadel, veel enne sõja ametlikku lõppemist, andis Nõukogude võim uue elumaja ja lauda ehitamiseks 2000 rubla laenu. 27.aprillil 1945.a tehtud laenulepingu järgi pidid hooned valmis olema juba 1.oktoobriks 1946 ning sealjuures vastama ehitus- ja tuletõrje eeskirjadele.

Pisikesed maja ja laut ehitati tähtajaks valmis mõttega, et tulevikus tehakse suuremad, kuid nii on siiamaani: