Ohvitser
Tänavu sai Mikk näärivanaga eriti palju kokku. Kõigepealt tuli näärivana lasteaeda, siis Miku juurde koju, siis õe Mari juurde kooli, kuhu õde ka Miku kaasa viis. Lõpuks hakkas veel ema rääkima, et nende vabriku klubisse olevat oodata näärivana, ja järgmisel pühapäeval võttiski ta sinna Miku ja Mari kaasa.
Emal oli vabriku juures tore klubi - saal oli peaaegu niisama suur nagu Mari kooliski. Kohe uksest sisse minnes nägid nad vastasseinal suuri Lenini ja Stalini pilte, rohelised vanikud ümber ja punased lipud kahel pool. Saali keskel oli aga nääripuu, nii suur, et ots oli vastu lage natuke kõveraks paindunud. Puu otsas põlesid punased, sinised, kollased ja rohelised küünlad. Mikk nägi kohe ära, et need olid elektriküünlad nagu Võidu väljaku nääripuulgi. Saalis seisis ja istus palju lapsi.
...
Ei läinudki palju aega, kui näärivana hõikas juba Miku enda juurde. Mikk astus julgesti välja, seisis sirgelt näärivana ees ja luges kodus päheõpitud luuletuse valjusti ette. Segi ei läinud ta kordagi, kuigi oli natuke hirmu, kui näärivana, kõik lapsed ja täiskasvanud teda vaatasid ja kuulasid.
"Julge poiss," kiitis näärivana ja andis Mikule paki. "Kohe näha, et sinust saab vist ükskord ohvitser."
Mikk tõmbas ennast veel rohkem sirgu ja marssis täitsa rivisammuga ema juurde tagasi. Ohvitser olla - see talle meeldis, eriti aga tegi talle head meelt, et seda kõigi teiste poiste kuuldes öeldi.
Pärast kojujõudmist oli Miku esimene mure hoovile joosta ja oma suurt õnne ka teistele majalastele kuulutada.
...
Mikk ajas rinna õieli, hoidis kaasatoodud mõõka sirgelt käes, astus väärikal sammul alumisel korral elava Tõnise, Kaarli ja Markuse juurde, kes õiendasid lumemehega. Need aga ainult korraks vaatasid tema poole, ütlesid, et kui ta tahab, tulgu ka appi lumemeest siledaks voolima, mõõga ja püstiaetud rinna kohta ei lausunud aga midagi. See ajas Mikul südame täis.
"Teie lumemehe - selle löön ma ühe hoobiga pooleks," uhkustas ta ja vehkis mõõgaga. Poisid lükkasid ta eemale. Siis läks Mikk juba hoopis vihaseks. Ta pistis mööda hoovi jooksma, keerutas mõõka ja nähes, et väiksemad lapsed teda kardavad, hakkas neid oma lõbuks taga ajama.
"Minust saab ohvitser," karjus ta. "Kõik peavad mind kartma. Näärivana alles täna ütles, et minust saab ohvitser."
Sa oledki juba nagu ameerika ohvitser, " hõikas Kaarel lumemehe juurest.
Mikk jäi seisma:"Mina ameerika ohvitser! Sina ära räägi minuga nii rumalasti."
"Muidugi oled," kordas Kaarel. "Keegi pole näinud meie ohvitseri niiviisi märatsemas ja väikesi taga ajamas."
"Mina teie juurde üldse enam ei tule," ütles Mikk ja läks tuppa.
"Miks sa nii ruttu õuest ära tulid?" küsis ema. "Täna on ju ilus ilm."
"Ei taha seal olla. Kaarel ja teised poisid sõimavad mind ja ütlevad, ma olevat ameerika ohvitser."
...
Õhtupoolikul läks ta aga jälle välja. Väikesed õiendasid nagu ennegi seal oma kelguga. Mikk tõstis nad kõik kolm ühe kelgu peale ja hakkas sõidutama. Vedas kaks korda üle hoovi, siis peatus ja ütles: "Teil ei ole vaja mind sugugi karta. Ma tegin ainult nalja. Minust saab ikka vahva nõukogude ohvitser, ja kui keegi tahab teile halba teha, siis ma ajan ta kohe oma mõõgaga minema." Väikestel oli selle üle nii hea meel, et nad kutsusid teda iga päev endaga mängima.
Leida Tigane "Mina oskan paremini", 1952, lk 21-25
Tartu sõjakomissariaadi töötajate laste nääripidu aastavahetusel 1956/1957
Komissariaat asus Jakobi 41, praeguses Tartu Katoliku Hariduskeskuse majas.
Fotod Maie albumist
