Walter Lembergi Kunst-Foto

Walter Lemberg 1888-1950 oli esimese Eesti Vabariigi ajal tuntud kunstfotograaf. Tema ateljee asus Tallinnas Suur-Karja 4. Klientideks oli põhiliselt ühiskonna jõukas koorekiht.
1941.a märtsis emigreerus Lemberg täiskasvanud tütre ja sama vana naisega Saksamaale, võttes kaasa fotoateljee sisustuse ja isikliku mööbli ning pärast sõda asus elama Poola Legnicasse, kus avas koos abikaasaga oma fotoäri.

Väga ilus foto on, loodetavasti see kalli maitsega daam jäi rahule.

Kaja albumist

Purilennuk A15

Purilennuk A15 oli lennukikonstruktor O.K.Antonovi viimane purilennuk, valmis 1959. aastal. Antonov tahtis teha ekstraklassi plaanerit, rekordpurilennukit. Lennuki tegemisel võeti kasutusele kõik tolleaegse lennukitööstuse uued võimalused: liimimine, keevitamine, stantsimine, ülitugevad plastikud, duralumiiniumsulamite keemiline freesimine, lamineeritud profiil, eriline org klaas, kogu plaaneri välispinna poleerimine jne
Purilennuk oli üleni metallist, veeballastipaakide ja hapnikuseadmetega.
Esimene lend toimus 26.märtsil 1960.aastal.
Juba 6.mail 1960 purustati A15-ga seni ameeriklastele kuulunud maailmarekord 100 km kolmnurkmarsruudil lendamises kiirusega 111,388 km/h.
18.juunil 1960 püstitati uus kauguse maailmarekord varem määratud punkti - 714, 023 km.
1961.a demonstreeriti purilennukit A15 koos lennukiga An22 Pariisis.

A15 läks seeriatootmisse ja oli mitukümmend aastat NSVL lennuklubides kasutusel, aga ka näiteks Ungaris ja Hollandis.
Pildil tuleb Ridali lennuväljale maanduma Tartu lennuklubi A15 hüüdnimega Pomm.

 Ridali lennuväljal.

A15 tiivaulatus oli 15 meetrit, aerodünaamiline väärtus 40, see tähendab, et 1000m pealt oli ta võimeline planeerima 40 km kaugusele. Võrdluseks - kõige levinuma treeningpurilennuki "Blanik" L13 väärtus on 28.

 Tartu klubi esimene NSVL meistersportlane Tõnu Parksep A15-s, foto tegemise aeg pole teada.

 Fotode järgi otsustades osales 1975.a Eesti meistrivõistlustel vähemalt 3 purilennukit A15, numbritega 01 ja 03 seisavad pildil vasakul.

 Number 05 ootab õhkutõstmist.

A15 oli suurepäraste lennuomadustega purilennuk, kui ta juba õhus oli, aga tõus ja maandumine oli väga ohtlik. Foto internetist.

 Tartu lennuklubi A15 hukk.

A15 jaoks oli platsil hein liiga tihe ja kõrge.

Purilendur Kostja pääses tervelt.

Jüri Liivamäe fotod.

Sadam ja aurik

Jällegi üks albumi pilt, mille päritolu kohta seletuste andjaid enam ei ole.
Kõigepealt paistab silma väga korralikult ehitatud palkmaja, selle taga on tsaari kulliga värav. Sadama valgustamiseks on laternapostid. On ka telefonipostid, aga kuhu nii paljude traatidega liin läheb? Sadamas seisab aurik, mille nime lõpust paistavad venekeelsed tähed K (või I) A, L ja kõvendusmärk. Aurikule viib korralik trapp.
Mõtlesime, et pole probleemi sadam ja aurik üles leida. Otsisime netist päris põhjalikult, kuid sellise korstnate paigutusega laeva ei õnnestunudki leida.
Lumi on maas. Kõik on hästi korras, puud riidas, aed terve, aial põrandavaibad või midagi taolist.
Meie teooria järgi on pilt tehtud vahetult enne Esimest Maailmasõda Kaug-Idas ning laev kuulub Dobrofloti laevastikku, aga paluks teadjamatel see ümber lükata.

Ja kindlasti pidi seal olema üks eesti mees, kes selle pildi koju Eestisse toimetas.

Mehed mesipuuga

Ma ei tea pildil olijatest midagi, aga sellised vanavanemate ja lastelaste pildid on alati südantsoojendavad. Võiks olla varakevadine aeg, vanaisa riietus sobiks tänapäeva ka, aga laste riided on vahepeal kõvasti muutunud. Pakun, et 1960.-ndad.
Tundub koduaia moodi, aga 1960-ndatel oli ka väga paljudes kolhoosides oma mesila. Näiteks Saaremaal oli 24 mesilastega majandit, kõigis kokku 254 mesilasperet.


Tiina varamust.

Õnn ja kuusk

Õnnel, turvatundel ja kuusel on kindlasti mingi omavaheline seos.
Mõned kodukuuskede juures tehtud pildid 1950 - 1975.

Õnnelik poiss akordioni ja jalgrattaga, viimane on arvatavasti näärikink.

Õnnelik koer ja tema perenaine.

Õnnelikud armunud inimesed ja nende ajastukohane ümbrus.

 Õnnelik last ootav paar 1970-ndate interjööris.

Sulevi, Tiina ja Alvine pildikastidest.

Pesemisnurk

Ma arvan, et see on pesemisnurk, mille üle tuntakse uhkust, et see on pildistamise objekt. Samas on pilkupüüdev ka sündsusetult paljas kõrgetel kontsadel naisterahvas.

Aitäh Kajale.

Raigastvere kool 1966

Esiplaanil Raigastvere kooli õpetajad Madli Haamer ja Lehte Puus, aia tagant paistab koolimaja.
Selle "Ühistöö" kolhoosi autoga käidi ka õpilastega ekskursioonil, nõutav oli ainult, et kastile oleksid paigaldatud kõrgendused.

 Samal päeval tehtud koolipilt.

1966.a oli koolis 18 õpilast, 2 õpetajat ja 1 kooliteenija. Õpetajad õpetasid korraga 1. ja 3. ning 2. ja 4. klassi ning kooliteenija koristas ja tegi süüa, kolhoos andis liha, piima, mune, aedvili kasvatati kooli aias. Õpetajate hooleks oli ka kooli kiviktaimla.

Aastatel 1930 - 1954 oli Raigastvere kooli juhatajaks Karl Maldar, kes rajas kooli õuele eelmise koolimaja vundamendile kiviktaimla, mida käidi lähedalt ja kaugelt imetlemas. 

Juhan Kerdi kirjutas 1958. aastal ajakirjas "Sotsialistlik Põllumajandus” Raigastvere kooli kohta: "Siin käis alg- ja keskkoolide ning põllumajanduslike tehnikumide õpilasi, õpetajaid, kolhoosnikke, individuaal-aiapidajaid peaaegu kõigist meie vabariigi linnadest, aiaarhitekte ja teaduslikke töötajaid.

Mis on siin põhjuseks, et see keskustest kaugel asuv väike 4-klassiline kool on saanud vabariigi aiandushuviliste Mekaks? Selle külgetõmbejõuks ei ole antud juhul mitte ainult Raigastvere võrratult ilus ja vaheldusrikas vooremaastik oma paljude järvedega ega ka "Ühistöö” kolhoosi saavutused põllumajanduslikus tootmistegevuses. Koolimaja juures nõlvakul asuv paarisaja ruutmeetri suurune kiviktaimla on see, mis on toonud Raigastverele sellise laialdase kuulsuse üle kogu vabariigi.

Kiviktaimla ei teki muidugi iseenesest. Selle rajamiseks on vaja sügavat huvi ja armastust iluaianduse vastu, palju väsimatut tööd ja arenenud kunstimeelt. Kõike seda on nähtavasti külluses endisel Raigastvere algkooli õpetajal, praegu pensionil oleval Karl Maldaril. Tema ongi selle elava kunstiteose, meie vabariigi ühe ilusama kiviktaimla looja ja hooldaja. Pingelise koolitöö kõrval oli K. Maldar leidnud aega ja võimalusi oma armastatud huviala jaoks ning on sellega võitnud üldise tunnustuse.”

1958. aasta vabariiklikul põllumajandusnäitusel sai Maldar esimese auhinna väljapaistvate tulemuste eest iluaianduse edasiarendamisel ja koduümbruse kaunistamisel.

Vooremaa 30.09.2008

Õpetaja Madli ja Karl Maldari abikaasa kooli kaevul istumas.

1917.a asutati Raigastvere algkooli juurde Raigastvere Rahvaraamatukogu Selts, mille juurde tehti ka muusikaosakond laulukoori ja orkestriga.

Kui Karl Maldar 1930.a õpetajaks tuli, hakkas tema raamatukogu eest hoolt kandma. Seda peeti väga heaks ja rikkalikuks raamatukoguks.

Ronimiskoht köie ja redeliga koolimaja otsaseinas oli aukartust äratavalt kõrge.

Kooli algusaastaks peetakse 1775.aastat. See koolihoone on kolmas, ehitatud 1899.a. 

1963.a pandi majale uus katus, 1970.a kool likvideeriti. Praegu on hoone tühi ja lagunenud, 4-hektariline kinnistu kuulub Soome kodanikule.