Kommunism ja keemia

Kommunism on Nõukogude võim pluss rahvamajanduse kemiseerimine.
N.S.Hruštšov
Lenin ütles, et kommunism on Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine.

 Raamatukoguhoidja töö hõlmas nii kultuuri kui ka poliitikat, kusjuures kõik plakatid ja stendid on kirjutatud käsitsi ilukirjas.
1964.a 21.märtsil toimus Lubja raamatukogu ja Tuleviku kolhoosi klubi korraldusel väga põhjalik keemiaõhtu: 4 ettekannet + dok film + isetegevuslased + näitus. Vähemalt kella 8-st 11-ni, kui mitte kauem. Mind huvitas, mis tooteid seal võidi tutvustada. 1960.a tulid müügile pesuvahend "Liilia", pesuleotusvahend "Fermenta", aknapesuvahend "Aknool". Ma ei ole päris kindel, kas neid toodeti Tartus.

Üks raamatute valdkond laual on loodusteaduslik-ateistlik kirjandus.

Üks tonn mineraalväetist annab täiendavalt 3-4 tonni nisu, 12 tonni suhkrupeeti, 18-20 tonni kartuleid.

1980. aastaks annab keemia meie maale iga kolmanda kilogrammi leiba, iga teise kilogrammi kartuleid ja juurvilja, neli kilogrammi viiest pesemisvahendeid, iga kolmanda m3 konstruktsioonimaterjale, poole kõigist kangastest, ...

 
Hoolega on tsiteeritud Hruštšovi, ju see oli möödapääsmatu, välja on pandud temaatilised raamatud "Metalli ja kivi võistlejad", "Rohelise kulla keemia", "Väetised ja nende kasutamine".

Elle albumist.

Lubja külaraamatukogu 1960-ndate alguses

Sellel pildil on 2 võtet teineteise peal, seda on märgata eriti kuke kohalt, kus on tükike aeda.
Lubja külaraamatukogu, ühes majas külanõukoguga. Maja on praegugi alles, asub Tartu vallas Aovere risti lähedal.

Raamatukogutöötajad.

 Ruumid olid külmad, villane rätt ja soe kampsun pidid kindlasti olema.

Elle lööb templi tiitellehe pöördele ning 17. ja 51.leheküljele. Nii käib praegugi, ainult 51.lehele enam ei panda templit.

 

 NLKP 22.kongress oli 1961.aastal - nii hea, et selline lubadus seinal on, selle järgi saab pildistamise
aega määrata.

Raamatukogu riiulid nagu ikka, ainult et vasakpoolsetel riiulitel on vist Lenini ja Hruštšovi teosed, need olid sellistes köidetes, Stalini omad peaks olema juba ära korjatud.

Miks on raamatukogutöötaja albumis lauda pilt?
Selleks et saada kommunistliku töö brigaadi nimetust, tuli võtta mitmesuguseid eesmärke ja kohustusi, üks neist oli enda kultuuritaseme tõstmine. See käis nii, et raamatukoguhoidja võttis seljatäie raamatuid kaasa ja rääkis pärast lüpsi lauda puhkeruumis lüpsjatele ja teistele laudatöötajatele kirjandusest ja raamatutest ja laenutas neile ka lugemiseks raamatuid.
Elle ütles, et see laut on Kõrveküla - Vasula tee ääres praeguse kalatööstuse kõrval.

Elle albumist.

Tiisikushaigete kodu Tallinnas

 Kahtlemata on see lavastatud pilt. Taldrikute ja sööjate arv ei klapi. Vasakul on 4 neidu ja 3 taldrikut, paremal 3 noormeest ja 4 taldrikut, lusikad on kõigil, vasakul on lisaks veel noad ka, paremal pole. Taga seisev valge rätikuga naine hoiab käes veel suurt virna taldrikuid, milleks? Laua peal on lainetav vakstu, kus lillepott on laineharjal viltu.
Neiud on ühtemoodi riides ja noored, kahju mõeldagi, et nende ellujäämislootus oli üsna väike.

Tagumise külje järgi otsustades on postkaart pildistatud tsaariajal, enne Eesti Vabariigi tulekut.
Tagumine külg oli netist leitud postkaardil samasugune, kaasa arvatud punane märk. Mida see märk tähendab?

Arvata on, et tehti terve postkaartide seeria.
Aga miks seda tehti, kas tuberkuloosi ravimiseks raha kogumiseks? Kas tõesti osteti selliseid postkaarte?

Ei leidnud mingeid artikleid tiisikuse ravimisest tsaariajal.
Tartus asutati tiisikusenõuandla 1923 ja ravila 1928.
Tallinnasse Kivimäele ehitas Tallinna Tiisikuse vastu Võitlemise Selts 1925.a 25-kohalise sanatooriumi
1927 - Taheva tiisikushaigete laste kodu-sanatoorium.
1929? - Taagepera tiisikushaigete sanatoorium


Tiisikus e tuberkuloos on üks vanemaid haigusi maailmas, bakter on pärit Aafrikast ja on inimesi nakatanud
70 000 aastat, see mükobakter kuulub pidalitõve bakteriga samasse perekonda.
Praegu on tuberkuloosi nakatunud 1/3 inimkonnast, haigestub neist erinevatel andmetel 3-10%
Eesti praegune probleem on ravimresistentse tuberkuloosi haigusjuhtude suur osakaal kogu haigete arvust, me oleme lausa ohumaaks kuulutatud..


Triinu albumist

Aknal

Nii ilus ja huvitav perekonnapilt! Väga kena kompositsioon.
Ja vältimatu termomeeter akna küljes, 20.saj lõpumi oli vähemalt üks kraadiklaas iga korteri aknal.

Siin ei ole kardinariidega just kokku hoitud.
Kas sellistest fotodest Alar Madisson inspiratsiooni saigi?

Tartu Kammivabrik

Käisin jälle Tartu Taaskasutuskeskuses ja seekordseks saagiks olid laifilmi 6x9 negatiivid, mis olid olnud ühe raamatu vahel. Aitäh keskuse töötajatele!

Suuremal osal kaadritest oli näitus Tartu Kammivabriku saalis. Näitusel olid stendid ajaloost, mis oli jagatud 3 ossa: 1922-1944, 1944-1970 ja tulevikuvisioon 1971-1990. Viimasest järeldasin, et pildistamise aasta oli 1970, aeg, mil tehases hakkas kõik järjest paremini minema.
Kui lugeda AS Estiko Plastari kodulehte, siis seal öeldakse, et täpset ettevõtte loomise aastat arhiivimaterjalidest välja ei tule, kuid eeldatavasti oli selleks 1918.

Tartu leheküljel sattusin sellise lause peale:
Tänavu sügisel saab ESTIKO kontsern 95. aastaseks.  (Koos ülearuse punktiga)
Albert Laretei hakkas 1917.aastal Vaba tänavas kuuri all lehmasarvi keetma, sirgeks pressima ja piisid sisse lõikama. Vene ajal rehkendati kammivabriku algust 1922.aastast, mil Laretei kammitöökoda esimese tulumaksu maksis.

See peaks olema üks tuttuus masin, mis nad muidu kambakesi, õueriided seljas, siin uudistavad.
1969.aastal hakati tootma polüetüleenkilet, 1970.aastal käis juba kiletöö mitme masina ja suure hooga ning tehti 1,7 miljonit kilekotti.

Kilekotitoodangu nurgake lükkab minu 1970.aasta teooria ümber, sest seinal on ka olümpiakilekotid. Aga need on üsna mittemidagiütleva välimusega, ühel kotil on stiliseeritud Kremli tornid, aga tundub, et olümpiasümboolika on veel välja töötamata ja uue tehnoloogiaga Soome liinid, millega hakati hakati värvipiltidega kotte, sealhulgas ka Miška- ja Vigrikotte tootma, oli alles taotlusjärgus. Arvan, et pildid on umbes 1976.aastast.
Esiplaanil on plastribadest pesukastid, mida punuti Kallaste tsehhis. Karksi-Nuia tsehh oli ka, seal tehti põhiliselt puust mänguasju.

Ma pakun, et see näitus oli praegu räämas Kammivabriku Klubis, kus nüüd noored korraldavad aeg-ajalt näitusi ja etendusi. Lugesin, et 1972.a hakati kammivabriku muuseumi jaoks asju koguma, muuseum avati 1985.aastal, 1990.a viisid 3 inimest muuseumi oma kodudesse varjule.
 Uhke talveaiaga kontorihoone, praegune E-kaubamaja, valmis 1983.

Veel toodangut - mänguasjad, prilliraamid, ämbrid.

Keskel on plastmassist saunakibu, mille kohta öeldi Eesti Reklaamfilmi reklaamis "milline ilu ja vormitäius"!

Ja muidugi kammide stend.
Algul tehti kamme lehmasarvedest, aga neid oli liiga vähe, siis  hakati tegema kunstsarvest e galaliidist, mille lähteaineks on  kohupiim, need kammid tikkusid ruttu ära lagunema ning 1956.a keelati toidust kammide valmistamine hoopis ära.
1928.a hakati Tartus paralleelselt galaliidiga ka tselluloidkamme tegema. Aga tselluloid on jube tuleohtlik, lähedane sugulane püssirohuga, töötlemine pidi toimuma põhiliselt vee all. Kammivabrikus on olnud mitmeid suuri tuleõnnetusi - 1947, 1956, 1969. Näiteks 1969.a tuleõnnetuse põhjuseks peeti aja jooksul põranda alla kogunenud tselluloidipuru lagugaaside süttimist suruõhuvasara löögist, kui tsehhi ümber ehitati.
1954.a anti käiku uus tselluloiditsehh, kus töödeldi ümber kinodes kasutuks muutunud nitrofilme, mida veeti Tartusse filmibaasidest üle Nõukogude Liidu. Hõbe pesti maha ja filmist sai tselluloidimass, millest tehti kamme.
1979. aastal hakati tselluloidkammide asemel plastmaassgraanulitest kamme tegema, 1981.a loobuti üldse tselluloidi kasutamisest.
Ma ei mäleta, et meie peres oleks vene ajal kunagi ühtegi kammi ostetud. Elasime kammivabriku lähedal ja alati leidus mõni seal töötav naaber, kes kotitäie kamme tõi.

Viimasel pildil tulevikuvisioon 1990. aastani.
Praegune Estiko nimi on tuletatud 1930.a pandud nimest Estico ehk Eesti Comb Factory (Eesti Kammivabrik). Huvitav nimi oli ka 1925-1926, nimelt Dokafa ehk Dorpater Kammfabrik.

Mõned 1980-ndate kilekotid Estiko juubelinäituselt Taskus.

Vesine Tartu

Olen umbes aasta oodanud nende piltidega, et tuleks suur sadu, saaks 1970-ndate teise poole Tartu pildid 

välja käia. Täna juba oli nii palju lootust, et otsisin pildid uuesti välja, aga õhtupoole jäi vihm järele. Sadevee ärajuhtimise süsteeme on ka vahepeal juurde ehitatud, nii et sellist olukorda loodetavasti Tartus enam ei tule.

Mäletan, kui Tartusse need kollased linnaliinibussid tulid, see oli kuskil 1970-nda paiku.. Enam-vähem korraga vahetati kõik linnabussid uute vastu, küll nad olid ikka ilusad!

Kas see on Anne tänava algus?

 Majade vahelt paistab plekkgaraažide linnak.

Paremal servas on Nõukogude Armee sõdur. 1.Mai (Raatuse) tänavas võis neid kõige rohkem näha, sest tänava lõpus, seal, kus praegugi, oli sissepääs sõjaväeossa

Veel vesist Annelinna Anne tänavast ja 6.keskkooli (vene kooli) juurest.

Rändpunalipu üleandmise slaidid

Nende piltide juures tegin ma kõvasti detektiivitööd.
Käisin Tartu taaskasutuskeskuses. Seal olid ühele riiulile müügiks välja pandud slaidiraamid ja -karbid. Kümmekond slaidi, mis olid karpidesse jäänud, olid visatud lahtiselt riiulile laiali, müügiartikliks olid ikkagi tühjad raamid. Korjasin diapositiivid kokku ja skännisin kodus sisse. Kõige rohkem üllatas mind allolev publiku pilt - korjan üles mingid suvalised äravisatud slaidid ja seal peal on minu ülikoolikaaslased, neli tuttavat nägu, laiemale publikule on tuttav Kalev Kesküla.
Selle pildi järgi sai määrata ürituse toimumise aega - see pidi olema vahemikus 1978-1983.

Panin pildi üles kursuse listi, aga keegi ei osanud midagi arvata peale selle, et ju see mingi teatrikülastajate konverents oli. Aga mis konverents, kui laval vehitakse punalipuga?
Teatrikülastajate konverentsid toimusid kaks korda aastas, septembris ja märtsis ja olid hästi populaarsed, filoloogidel käis hea tooni juurde neil osaleda.
Konverentsi kõige põnevamad osad olid küsimused - vastused ja katkendid uutest etendustest.
Kahjuks ei ole kirjandusmuuseumis mitte ühtegi konverentsi salvestust, on ainult üks Kaarel Irdi kõne.

Edasi kasutasin teatriteadlasest sõbra abi. Tema arutles umbes nii, et see inimene töötas teatris sellest aastast selle aastani, teine sellest selleni, kolmas... jne ning pakkus aastaarvuks 1979, lisades juurde, et sel aastal oli Kaarel Irdi 70.sünnipäev ja võib-olla oli sellega seoses mingi üritus.

Lava peal seisavad laulja-tantsija Nieves Lepp, draamanäitleja ja veidi ka laulja Merle Talvik, laulja Silvi Wrait, tundmatu, üks kontsertmeister, koormeister Tiiu Otsus, koreograaf-lavastaja Vassili Medvedjev?,
kirjandusala juhataja muusika- ja noodikirjanduse alal Viktor Samoilov, Kaarel Ird, ooperisolist Maimu Krinal, tundmatu, tantsija Marek Nepomjaštšii, dirigent-koormeister Valdeko Viru, solist Endel Aimre, draamanäitleja Arnold Kasuk, tundmatud, serval ooperisolist Endel Ani.

Tumedate kulmude ja halli lipsuga on tolleaegne NLKP Tartu Linnakomitee I sekretär Indrek Toome.

Lipu annab Irdile üle Johannes Lott, kes oli 1978.aastani olnud 9 aastat Indrek Toome eelkäija parteisekretäri kohal, aga siin juba kultuuriministri rollis. (Kui Lott Tartust Tallinnase ministriks läks, öeldi, et Tartu võitis ja kultuur kaotas.)

Sama seltskond laval, aga nüüd juba lipuga.

Kõik lähevad lavalt ära, Ird üksi lipuga maadlemas.

Veerisin lipul olevaid tähti nii- ja naapidi ja jõudsin järeldusele, et see on üleliiduline rändpunalipp.
Ja lõpuks leidsin 1979. a 7.märtsi ajalehest Edasi väikse nupukese:

Aga kätte anti rändpunalipp tõenäoliselt teatrikülastajate konverentsil teatrikuu märtsi lõpus. Kui oleks välja kuulutatud mingi lipuandmise üritus, vaevalt et siis rahvast oleks olnud.

1979.a 7.märtsi ajalehe esilehel oli ka pikem lugu "Vanemuise" teatrist.