DDT

Muide, lutikatest siin saime lahti. Läks kolm karpi DDT pulbrit, mida raputasime igale poole.

Reet Neithal "Kirjad pööningult", lk 102

  See oli täiesti tavaline asi, et DDT pulbrit raputati voodisse linade vahele ja aeda kapsalehtede vahele.

 Kuna kärbsed aitavad levitada düsenteeriat, tuleb neid hävitada. Parimaks vahendiks on klorofoss, heksakloraan, DDT-preparaadid (dust, emulsioon, pasta). Neid vahendeid ei ole soovitav eluruumides kasutada, kuna need on mürgised ka inimestele.  ...

 Loomalautades kasutatakse kärbsetõrjeks ülalnimetatud vahendeid (kui loomad on laudast väljas). Lautades ja tallides võib kasutada ka DDT-suitsuküünlaid (iga 40m3 kohta üks küünal).

Ajaleht Punalipp 3.sept 1963 "Düsenteeria"

   DDT - diklorodifenüültrikloroetaan, toodetud siinsamas Tartus Näituse tänavas.

DDT on kõige rohkem tuntud pestitsiid maailmas. Algul maailm jumaldas seda, siis vihkas.

Esmakordselt sünteesiti aastal 1874. Aastal 1939 avastas keemik Paul Müller DDT omadused insektitsiidina.
DDT avastaja sai selle “imepestitsiidi” eest 1948 aastal Nobeli meditsiinipreemia, sest see võimaldas piirata malaaria ja kollapalaviku levikut. 

 

 USA 1947

 

DDT lai kasutuselevõtt tulenes sellest, et:
*tal oli väga lai toimespekter ja ei paistnud avaldavat toimet imetajatele;
*oli väga kindel - ei lagunenud kergesti, seetõttu ei pidanud seda kasutama tihti;
*vees lahustumatu, seega ei olnud vihmal võimalik seda maha pesta;
*odav ja lihtne kasutada;

*hästi ajastatud - Teine Maailmasõda tõi kaasa ebasanitaarsed tingimused ja surmavate haiguste puhangud.

DDT muutus kiiresti väga populaarseks ja levis kõikjale üle maailma.

 

1944. aastal viisid USA sõjaväelased Napolis läbi eksperimendi, kus majade massiline DDT-ga pihustamine aitas peatada täide domineerimise ja nende põhjustatud tüüfuseepideemia.

 

"Hääletu kevad" 1962

 Ülemaailmse mõjuga raamat DDT ja teiste pestitsiidide hukutavast mõjust ökosüsteemidele, eesti keeles 1968.

 

Mõne aja möödudes hakati märkama DDT suurt toksilisust ümbritsevale keskkonnale. Selle lagunemine võtab palju aastaid.
Ühes uurimuses leiti näiteks pärast DDT-ga pritsimist surnult umbes 20 lindu hektarilt. Tuntakse juhtumit, mil viie aasta jooksul tehtud "kahjuritõrje" ohvriteks olid (lisaks metsloomadele) 90% ümberkaudsetest kassidest, suur hulk koeri, lehmi ja lambaid. Metsakahjurite vastu suunatud DDT-kampaanias suri kolme nädala jooksul 63-91% piirkonna jõgedes elanud lõhedest.
DDT keelustamise järel võttis populatsiooni taastumine aega umbes kolm aastat. 

 Teadlased avastasid, et DDT on keharasvadesse kogunev neurotoksiin. Selle mürgiga seostatakse laste neuroloogilisi haigusi, mõningate vähivormide sagenemist. 

 

2004. aastal võttis enamik maailma riike vastu Stockholmi konventsiooni nimelise kokkuleppe, mis seisneb keeldude või piirangute kehtestamises püsivatele orgaanilistele saasteainetele, mis hõlmab ka DDT-d. See sisaldab piiratud erandit malaariasääskede tõrjeks. 

2006. aastal teatas WHO oma toetusest DDT kasutamisele siseruumides Aafrika riikides, kus malaaria on endiselt suur terviseprobleem, viidates sellele, et pestitsiidist saadav kasu kaalub üles tervise- ja keskkonnariskid. WHO seisukoht on kooskõlas Stockholmi püsivate orgaaniliste saasteainete konventsiooniga, mis keelab DDT kõikidel eesmärkidel peale malaaria tõrje. Otsuse, kas kasutada DDT-d või mitte, teevad riigid ise.

Interneti andmetel kasutavad DDT-d India ning seitse Aafrika riiki. 

 

Hingedepäeval matuseplatsidest

 Me ei tea, kuhu lähevad meie lähedaste hinged, sellepärast viime küünlad paika, kus on meie lähedaste kehad.

Kui muutub riigivõim, hakatakse kohe neid kohti lähedastele uuesti müüma. 

Minu esivanemad ostsid 1928. aastal Raadi kalmistul 6-kohalise matuseplatsi:

1945. aastal ostsid nad selle uuesti, kuid seekord on makstud ainult kasutamisloa eest:

7.septembril 1992 on ilmunud Tartu Linnavalitsuse määrus 422 "Kalmistute kasutamise reguleerimine", mille järgi uus valitsus rendib hauaplatsi 20 aastaks

Ostsime 1996.aastal jälle oma hauaplatsi välja:

  Sel aastal oli platsile vaja lähedast matta. Selgus, et tegelikult ei ole meil mingit õigust seda teha, sest iga 20 aasta tagant tuleb hauaplatsi kasutamisluba pikendada. Et vahepeal oli sinna maetud, ei puutunud asjasse. Saime pikendada.

Aga kuidas seaduskuulekal kodanikul see tehniliselt peaks välja nägema? Kuhu ma teen märkme, et 20 aasta pärast peab hauaplatsi kasutust jälle pikendama?

Pobeda taksod

 

  Esimesed Pobeda taksod hakkasid Tartus ja Tallinnas sõitma 1949. aastal, kokku 28 autot.

Samal teemal on blogis varem juttu olnud siin.

V.Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 1949, 1951, 1952

 Eesti keeles 1.osa1951, 2. osa 1952. 3.osa 1953.

Lugesin uuesti üle kõik 3 osa lapsena loetud raamatut. Ikka veel meeldis.

1.osa on koolilaste elust ühes Moskva-lähedases linnas nääridest 1941. aasta suveni. Lapsed õpivad 4b klassis, õpingud uue õpetajaga, tüli sõprade vahel, leppimine, pioneeride matk. Laste perekonnad on hästi erinevad. Meisterlikud karakterid. Vasjok elab koos raudteelasest isaga, ema on surnud, isa õde tuleb nende eest hoolt kandma. Vasjoki sõber Saša on 7-lapselise pere vanim laps. Petjal on hirmus kuri isa, kes leiab aga väga lahke ja sõbraliku naise Petjale võõrasemaks. Njura on hädas oma väikekodanlasest emaga, Valja elab lastekodus, õpetaja hooldab oma vana kodusõja veteranist isa.    Läbiv idee on, et kõike on võimalik paremaks muuta, tuleb end ainult kätte võtta.

1.osa lõpus sõidab pioneerirühm maastikumängu võitjana Ukrainasse puhkama.

 

 2.osa tegevus toimub 1941.a suvel ja sügisel Ukrainas. Ootamatult algab Suur Isamaasõda ja osa lapsi jääb sakslaste territooriumile, põhiliselt on jutt partisanisõjast.

 3.osa sündmused on 1941/1942 talvel ja kevadel.  Ollakse jälle kodus tagasi ja ehitatakse lagunenud majast koolimaja, sest nende koolis on sõjaväe hospidal. 

 

 Kooli ümber aia ehitamisel võistlevad 2 klassi, aga aiamaterjali napib. Üks klass kasutab alatut võtet - nimelt toob selle klassi poiss isa teadmata tema ametiautoga metsast ehitusmaterjali, et saaks aia enne teist klassi valmis. Pildil esiplaanil isa autojuht.

 

Seda, mis mulle meeldib, on raske kirjeldada. Raamatud on hoogsad, sündmusterikkad, südamlikud. Vist meeldib eelkõige sellepärast, et ma olen selliste raamatutega üles kasvanud.

Raamatu kaks esimest osa on saanud 3. järgu Stalini preemia.

Blogi jaoks panin järjehoidjad nendesse kohtadesse, mis tõenäoliselt tõidki Stalini preemia.

 

 Kolhoosnikud magasid pärast tööpäeva sügavalt, et koos päikesega üksmeelselt tööle tõusta.

2.osa lk 43

 Mitja andis neile edasi jutuajamise Konopljankoga, luges ette seltsimees Stalini kõne. Kostja juubeldas:

"Stalin teab alati kõik, mis ma mõtlen! Ja annab mu mõttele vastuse!"

2.osa lk 163

 Värinaga loeb Vasjok lipul väljaõmmeldud tuttavaid sõnu:

"Võitluseks Lenini-Stalini põhimõtete eest ole valmis!"

"Alati valmis!" sosistab Vasjok.

Need sõnad annavad talle uut jõudu. Mõtted muutuvad kindlailmelisemaks ja rahulikumaks.

2.osa lk 240 

 Kui Jossif Vissarionovitš näeks praegu seda tulevast meremeest, kuuleks tema sõnu, mis on öeldud nii pidulikult nagu tõotus! Vasjok kujutas endale ette, kuidas Stalin ise paneks käe Vitja õlale ja vaataks ta mustadesse põlevatesse silmadesse... Tema, Vasjok, seisaks kõrval, rõõmustaks sõbra pärast ja ütleks parajal silmapilgul samuti:" Ka mulle andke käsk, ka mina täidan kõik..."

 3.osa lk 111

 Vasja kujutles endale õnnelikku võidupäeva, pimestavat päikest ja lippe Moskva kohal, nägi mõttes õnnelikke inimesi ja seltsimees Stalinit tribüünil. "Noh, kuidas on? Kas õiendasid vaenlasega arved, Vasja?" küsib Stalin temalt lõbusalt. "Õiendasin, Jossif Vissarionovitš!"

3.osa lk 222 

 

  Vaatasin praegust Venemaa koolide soovituslikku kirjandust lastele suvelugemiseks. Vasjok Trubatšovi raamatut soovitati juba 1. klassile! Minu arvates on see liiga vara. Ise lugesin küll, aga laste eest paneksin need raamatud üleüldse kuskile kaugemale ära.

Aasta tagasi on samast raamatust kirjutatud ühes teises blogis:

http://indigoaalane.blogspot.com/2024/07/vasjok-trubatsov-ja-sobrad.html

Taksoavarii

   Tartu pööningult leitud pilt, mitte midagi ei tea. Aga pilt on efektne.

Tänud Aimele

Photoshoppimist vajav portree

 Kena portree, all nurgas süvisega fotograafi pitsat H.Riedel Dorpat.

Nägin seda antikvariaadis ja poleks sellest midagi arvanud, kui poleks juhtunud tagakülge lugema.

Niipalju, kui ma aru saan, on portreteeritav fotoga rahule jäänud ja tahtnud sellest endale suuremat, 

30x40 varianti, aga suurel pildil tuleb juuksed, juukseotsad ja krae parandada ja veel midagi teha.
 

 

 

Varem on sellest teemast juttu olnud:

siin

siin

siin

siin 

 

Suurtel piltidel esivanematesse tuleb alati kriitiliselt suhtuda ja lähemalt vaadata. 

 

 

 

12. aprill - kosmonautika päev ja Lembit Lepp

 Nõukogude aegsetes 12. aprilli ajalehtedes oli kosmonautika päev esimene uudis, kohustuslik igav üldine jutuke kosmonautidest. 

Kuid 1967. aasta Edasis oli väga üllatav päeva äramärkimine.

 Ave Alavainu ei vaja tutvustamist, aga Lembit Lepp oli graafik ja maalija, kes töötas 26 aastat ERM-i kunstnikuna. Ta on teinud portreesid, Tartu vaateid, exlibriseid. Kõige pilkupüüdvamad on graafilised aktid.

  

ERM-i blogis on Lembit Lepast väga huvitav kirjutis koos tema ekspeditsioonipäeviku lõikudega ja etnograafiajoonistustega. Ta oli ka suurepärane tehniline joonestaja.

https://blog.erm.ee/?p=14276

Pärnu sanatoorium 1960

  

 

ESTONIA Medical Spa & Hotel

koduleheküljel on 1960.-1970. aastate ajalugu nii vaimukalt kirjeldatud, et sellele ei oska  midagi juurde lisada. 

 

Puhka „Rahus“!

1960. aastatel läks sanatooriumis käimine töörahvariigis väga moodi, tuusikud olid kõrges hinnas ning rahaga võrdväärne ekvivalent. Ja mida kümnend edasi, seda enam populaarsus kasvas. Ka ravivõimalusi uuendati ja arendati. Estoniast ehk esisupelasutusest astus oma visiidil läbi isegi toonane Soome president Urho Kaleva Kekkonen.

Sanatooriumisse tuldi üle kogu Nõukogude Liidu. Toona polnud tubades erilist glamuuri ega luksust – ööbiti kolme-neljakesi ühes toas ning jagati omavahel ka toa ainukest luksasja – kraanikaussi. Duširuum ja WC asusid koridoris ning olid kogu korruse peale ühised. Tuusiku pikkus oli 24 päeva ning lisaks mudavannidele ja veeprotseduuridele nautis töörahvas Pärnu võlusid ka vabal ajal. Kuurordiromansid olid täiesti tavaline nähtus, kuigi sanatooriumis oli kord karm nagu sõjaväes. Valveõde tegi õhtuti tubades ringkäigu ja iga külaline pidi viksilt oma toas olema ning külalisi ei tohtinud tubades kindlasti viibida.

Aga et inimene teeb ikka seda, mida ei tohi, siis sattus valveõde oma ringkäikude ajal sageli peale ka pikantsetele olukordadele. Küll peitis austaja end siis kas riidekappi või lahkus sanatooriumist akna kaudu. Valveõelt oodati pärast ringkäigu lõppu aga igal õhtul ka raportit!

Ravimas käidi kutsehaigusi. Kaevurite seas oli sanatoorne ravi nii popp, et 1970. aastatel kandis üks hoone suisa nime Kaevur. Teine Estonia korpus aga oli tuntud kui Rahu. Sellest ka väljend – Puhka „Rahus“! Tollel kaugel ajal muutus kõik, mis vähegi hea oli, kiiresti defitsiidiks. Näiteks pakuti ka toona sanatooriumis massaaže, aga et ressurss oli väike, ei jätkunud seda kaugeltki kõigile. Defitsiidiks oli ka veealune massaaž ja osokeriit ehk soojusravi mägivahaga.

Arstidele oli kõrgemalt poolt jagatud teatud kogus talonge protseduuride kohta, mida nad siis vajadusel jagasid neile, kes seda ravi vajasid.

https://www.spaestonia.ee/medical/meist/ajalugu/

 

Aga fotol olevat meest vaatan küll pärast selle läbilugemist hoopis teise pilguga.

 

1.aprilli libauudiseid

Libauudis 1. aprilli ajalehes on  meil väga pika traditsiooniga.

LEHMKAELKIRJAK 1935

 

KUUE UDARAGA LEHM 1937

 

 

KOERA PIIMA IMEVAD KALKUNIPOJAD 1935

 

JAAPANIKEELSE DOKUMENDI JÄRGI LEITUD AARETEKELDER NARVAS 1933

 

PORNOPILTIDE PÕLETAMINE HAAPSALUS 1933

NARVA LINNAPEA UJUB RIIA LINNAPEALE KÜLLA 1933

A.HITLER SÕIDAB RIIAST LÄBI VALGA TALLINNASSE 1933

Leelo Tungal "Sul on teha mehetöö" 1987 ja 2023

 

 Mul oli väga hea meel, kui märkasin Rimis allahinnatult Leelo Tungla salmidega raamatu kordustrükki, 1987.a väljaanne on meil väga ära loetud.

Aga rõõm oli üürike, vaatame edaspidi ikkagi vana katkist raamatut.

 Minu arvates on väljaande pildid täiesti emotsioonitud nagu vaataks traktorite reklaamkataloogi. Kui vanas raamatus on igal pildil inimesed, kes omavahel suhtlevad, lehvitavad üksteisele, siis uus on täiesti inimestevaba tagakaanepildini välja. Aga võib-olla on see ühiskonna peegeldus.

 

Tartu Mööblikombinaadi kiikhobune 1968

 2023.a ilmus Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööna tore papist lehtedega raamat "Eesti disainiklassika maimikutele", autor Kristin Vaher. Üks pilt on kiikhobusest. Tema uuris ka välja, et kiiku toodeti Tartu Mööblikombinaadis ning autor oli kunstnik Maila Nõmmik.

 Siis jõudis minuni, et see on tõepoolest väga tähtis kiikhobune. Sellise disainiga ei ole ma neid kuskil rohkem näinud, ka ei ole keegi neid järgi tegema hakanud. Meie peres kingiti see mu väiksele vennalapsele 1968. aastal esimeseks sünnipäevaks. 

 

Osta.ee-s on selliseid kiikhobuseid päris palju müügil olnud. Siit on näha, et neid on värvitud väga erinevates toonides. Mulle meeldib see kõige esimene variant, mis meil oli.

 Minu arvates on see kiikhobune väga ilus ja samas ka ohutu. 

Mulle vaidles vastu üks sõber, kelle väike laps jäi 1983. aastal selle kiikhobuse vahele nii kinni, et ema teda enam välja ei saanud. Võttis siis lapse koos kiigega kaenlasse ja jooksis suures linnaküttega kortermajas karjuva lapsega ühe korteri ukse tagant teise taha, küsides saagi. Aga kellelgi polnud. Mingil hetkel laps kuidagi iseenesest eraldus kiigest.