Eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele.
Illustreerinud A.Saldre.
Trükiarv 30 000.
Raamat jutustab esimese klassi lastest, kes ehitavad lumest lossi. Peategelane on paha poiss Jaan, kes tahab lumest hoopis onni teha ja solvub, kui teda kuulda ei võeta. Minu arvates on Jaanil õigus, seitsmeaastased lapsed ei ole võimelised lumetellistest sammaste ja treppidega lumelossi ehitama, onniga ehk saaksid kuidagi hakkama. Aga raamatus teeb Jaan üksi lossi juurde kooli õuele järjekordse lumememme, teised samal ajal väga uhke lossi. Jaanil ikka kripeldab, tahaks teisi lumepallidega loopida või lossi seinale liiva visata. Lugu lõpeb õnnelikult - Jaan paneb lossi tippu punalipu ja lumememmest saab lossi komandant.
Lilli Prometi 1955.a 21.okt Sirbis ja Vasaras ilmunud teravapilguline ja asjalik ideoloogiavaba arvustus on lõppsõnas kiitev, eriti õnnestunuks peetakse Jaani kuju. Samas, kui Promet ütleb, et raamat on ilmaaegu rahutu ja poolikute mõttekäikudega, siis tundub mulle, et ei ole tegemist õnnestumisega. Selgub, et värssjutustus on enne ilmumist mitu aastat kirjastuses seisnud, sest trükitakse liiga palju vennasvabariikide rahvaste tõlkeid. Kirjanikule pole see raamat enam mingi u u s. Tema ilmumine vahest ainult meenutab Kottale, et tõsi jah, on selle kunagi kirjutanud ...
Felix Kotta on neid kirjanikke, kelle kohta võib öelda, et ta alati otsib, et ta püüab vältida oma loomingus halle stampe. tema värssidel on oma pale, neid eraldab teiste seast keelekujundite, värsiehituse ja mõttekäigu järele. (...)
Ent kottalik ei tähenda mitte igakord ainult õnnestumisi. Juhtub, et autor toob mõtte selguse ohvriks omapäratsevale, murtud ja painutatud sõnastusele. Sellest tulebki, et Kotta jätab sageli lugeja oma lausete üle pead murdma. Toome näite:
Kurva näoga teiste seas
praegu hoovis ringi käib.
Mõtleb:
nagu pioneerid
tööd kõik teevad kisata. (...)
Üldilmelt on värssjutustus kuidagi ilmaaegu rahutu, järskude, poolikute mõttekäikudega. Mis aga veel raamatut kahjustab, on kergekäeline riimimine. (...)
Eeri juhtis:
"Sina, E p p,
tee tsemendist kõva t r e p p,
sambad ja f a s s a a d i
siledaks teeb A a d i,
aga sina otsi, R e i n,
mõni klots
ja krohvi s e i n,
pärast seda L i i s i
kinnitab
k a r n i i s i."
Niisugune laste nimedega riimimine maksis ise kirjanikule kätte. Kõik need lapsed jäävadki raamatus ainult riimide paarilisteks, isegi statistid on nende kohta palju öeldud, neil pole välimust ega karakterit.
Ralf Parve oma 1955.a 10. Loomingus ilmunud arvustuses kurdab, et poeem "Lumest maja" on liig tõsine, mis muudab selle ülemäära asjalikuks ning pärast läbilugemist jääb sellest moraalitsev mulje. Samuti ei meeldi talle nagu Prometilegi laste nimedega riimid.
Pisut kergesti, ilma tõsisemate katsumisteta toimub ka Jaani ümbersünd. Kuid teatud vajakajäämistele vaatamata on "Lumest maja" loetav, temas püstitatud kasvatuslik eesmärk - panna lapsi mõtlema individualismi ja egoismi pahelisuse üle, seda hukka mõista - jõuab kindlasti lugeja teadvusse.
Felix Kotta loomingut on blogis tutvustatud veel siin ja siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar